In memoriam Silvia Airik-Priuhka 25. I 1926—11. II 2014

On lahkunud kirjanik Silvia Airik-Priuhka. Meile on ta tuntud kui luuletõlkija ning mitme mälestusteose autor.

Silvia Airik sündis 25. jaanuaril 1926 Tallinnas. Koolis käis ta Elfriede Lenderi eragümnaasiumis, mille lõpetas 1944. Sama aasta sügisel põgenes ta Soome kaudu Rootsi.

Silvia Airik-Priuhka on teinud suure töö eesti luule ja eriti Marie Underi loomingu tõlkimisel rootsi keelde. Esimesena ilmus eriväljaandes 1963 tema tõlkes legend Himlafärd („Taevaminek”), mille üle võis rõõmu tunda ka Marie Under. Ta kirjutas tõlkijale: „Te peate vist küll ise ka omama luuletaja verd, et nii voolavalt olete tõlkinud mu „Taevamineku”, sooja sisseelamisega säilitades luuletuse atmosfääri ja mõningatest raskustest kergesti üle saades omapoolse loomingulise leidlikkusega.” Edaspidised tõlked on raamatusse koondatuna avaldatud pärast Underi surma.

Südamelähedane oli Silvia Airik-Priuhkale ka rootsi luulelooming. Sellest on Eestis ilmunud tõlkekogud „Külakost” (1994) ja „Laulan oma Rootsi laulu” (2006). Neis on esindatud kakskümmend neli nii vanemat kui nooremat rootsi autorit kokku kuuekümne viie luuletusega.

Silvia Airik-Priuhka on avaldanud ka mitu autobiograafilist proosaraamatut, olgu neist mainitud rootsikeelne esikteos Est! Est! Est! (1980; eestikeelne tõlge 1998), mis käsitleb esimesi Rootsi-aastaid, „Vanaisa hingeke” (1992; lapsepõlvest kodumaal) ja selle järg „Ilma nõela pistmata” (1997). Mälestuskilde möödunud aegadest Tallinnas sisaldab ka tema viimane raamat „Toonela väraval” (2004). Peaaegu kogu tema proosalooming on kirjastatud Eestis. Silvia Airik-Priuhka oli Rootsi Kirjanike Liidu, Eesti Kirjanike Liidu ja selle Stockholmi osakonna ning PEN-klubi liige. Tunnustustest nimetagem Eesti Vabariigi Presidendi määratud Valgeristi teenetemärki aastal 2004 ja Rootsi Akadeemia tõlkeauhinda aastal 2007.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjanike Liidu Stockholmi osakond