Inimese mälu võidujooks kilpkonnaga

Asta Põldmäe / Anu Saluäär

 

ANU SALUÄÄR: Esimene mälestus sinust seostub mul suure rohelise mäenõlvakuga Vellaveres, võib-olla juunikuus, ja aasta oli tõenäoliselt 1977. „Loomingu Raamatukogu” aasta esimene number oli olnud sinu laastukogu „Me”, see oli ka minu esimene aasta „Loomingu Raamatukogu” toimetuses, ja kuidagi kujunes nii, et otsustasime kevadel Tartu sõites sind külastada. Võtsime sinu ja su pojad Paavo ja Hando Tähtverest peale — ja sõitsime „grüünesse”. Päike säras, oli imeilus ilm, teise mäenõlva tagant paistsid Tõravere kuplid. Ja sinu lastel oli kaasas kilpkonn, kelle me värskele rohule sööma lasime. Ja kes muidugi lähema kümne minuti jooksul meie silmapiirilt kadus. Kas sa mäletad, kas me leidsime kilpkonna üles või jäigi ta tookord kadunuks? Vaata, inimese mälu on nii valikuline, et mina seda enam ei mäleta.

ASTA PÕLDMÄE: See päev tuleb mälupilti tõesti soojana ja helerohe­lisena. Meie kevadetes mõnikord on üks või paar sellist ülevalgustatud päeva, kus maailm näeb välja nii nagu Jüütimaal Skagenis valminud Søren Krøyeri suvemaalid.

Olin töötanud lühikest aega ülikooli botaanikaaias ja saanud oma laste jaoks, kes olid kuus ja kaheksa, subtroopiliste taimede eelkasvatuse triiphoonest Lilli Remsujevi käest väikese stepikilpkonna — neid tõid noored geograafid-bioloogid matkadelt ja ekspeditsioonidelt kaasa ja pärast ei osatud nendega midagi peale hakata. Lilli Remsujev, Olev Remsujevi ema, oli väga autoriteetne ja suurte, nii Räpina aianduskoolist kui ka elust kogutud teadmistega naine, kelle sõna luges. Meeles on nende kasvuhoonete soe lõhnav rõskus, mis hakkas joobnustavalt pähe. Botaanikaaed on inspireeriv ja kaunis ja kõik tööd seal on rasked. Vesi on raske ja muld on raske, kasvuhoonete õhk ja pikad päevad, küürutamine päikese all ja kella kaheksaks kohaleminek. Kuid see hakkas, nagu öeldud, mulle äkki pähe ja ma läksin ning pakkusin end eneselegi ootamatult tööle. Kuidagi otsustas selle pakkumise ära juhataja laual sattumisi leidunud flamingolill — ma olin ülikooli ajalehe asjus läinud direktor Hiie Kimmeliga kõnelema. Intervjuud tegema või midagi. Aga ma sain aru, et aeg on sealmaal, kus loodusel, taimedel on mulle midagi teatada, ja veel väga nõudlikult, ning et ma pean olema ise ka seal, kus on niisugune lill.

Mulle ei andnud äkki rahu, et muld on nii tark ja et iga jalatäis temast suudab kõike. Et see kolm ja pool hektarit linnasüdames kasvatab tuhandeid liike ligistikku, ja sedasama suudaks ka see muld, mis on teispool aiamüüri vangis postkontori all ja võimla all, Jaani kiriku all ja ülikooli peahoone all. Et need kõik lasuvad kogu oma raskusega ta rinnal ja hoiavad vangis tema loovust ning et ükskord võib ta kannatus katkeda ja ta raputab nad oma rinnalt maha. Umbes seesama tunnetus, mis Runneli laulus, kus maa põhja vajub ülikool. Mitte et ülikoolil endal midagi viga oleks, aga see maamulla vägevus… Arusaam, et ei tule kunagi head nahka allajõu elamisest.

Botaanikaaias töötamise ajel kirjutasin novelli „Linnadealune muld”, mis sai ka järgmise novellikogu pealkirjaks. Need olid pidulikud päevad, kui mulle aias usaldati labidas — muidu pidin ikka ainult kirjutama aadresse väikestele pärgamendist ümbrikutele, millega Tartu Botaanikaaed vahetas seemneid maailma teiste botaanikaaedadega. Aga eks ma hakkasin seal õige pea korraldama kirjandustunde — nii läheb, kui oled otsustanud vahetada eriala, mis ei ole vahetatav! Kahel korral õnnestus kutsuda botaanikaaeda isegi Betti Alver ja ta tuli, keset valget päeva suurest traktorivära­vast, ja ütles: „Ma olen nüüd tulnud ja ma panen pea ka paku peale, kui te käsite.” Oli maikuu, rahvas oli kogunenud ja tema luges pinkide vahel kõndides ette oma luulet! Teisel korral, kui ta tuli, õitses öökuninganna ja „Vanemuise” orkestrandid olid aset võtnud orupõhjas, noodipultidel meelespead ja maikellukesed. Kõlas muusika ja luule. Sel ajal ei osatud veel karta, et luule läheduses võib miski ülearu ilus olla, seepärast julges tulla ka täiskuu ja mäenõlvadel seisis rahvas vaikselt nagu mets.

Aga see kilpkonnake seekord Vellaveres tuli ikkagi ise rohust välja. Ära kadus ta umbes samal moel — rohtu — mitu aastat hiljem Tähtveres. Nähti minemas katoliku kiriku poole.

A. S.: Tuletame meelde, kuidas sündis „Loomingu Raamatukogu” vihik „Me” (1977, nr. 1). Ja selle järel „Mitmekesi maateral”, mis sai 1979. aastal tolleaegse kirjanduse aastaauhinna, Smuuli preemia.

A. P.: Alustada tuleks teisest raamatust, mis ootas kaua trükkimisjärge (see oli tol ajal tavaline) ja mis ajaliselt kuulub varasematesse aastatesse. „Mitmekesi maateral” jutud on õieti sellest raskestimääratletavast noorsookirjanduse vallast, mille tarvitajad, sellised 10—12-aastased lapsed, tahavad alati vanemad välja paista, kui nad on, ja näidata, et nad ka ei tegele selliste asjadega, mis sellele eapiirile parajad. Kuigi muidugi tegelevad. Mul oli rõõm leida oma eakaaslase Mati Undi teosest „Ma ei olnud imelaps” (1990) tema kaheksa-aastasena loetud raamatute nimekirja. Seal seisid Vitali Bianki „Metsaelanikud”, Arkadi Gaidari „Kauged maad”, Ralf Parve „Meie maja poisid”, Sergei Žilini „Kamtšatka” ja muud selleaegsed. Seisid, sest muud ei olnudki. Kuid Unt ei salanud neid maha ega valetanud, et luges ainult Tolstoid, Puškinit ja Balzaci, kuigi kindlasti luges neid ka. Polnudki ju tõesti kodudes ja avalikes raamatukogudes teab mida nii väga lugeda, raamatuid oli vähe ja palju oli põlenud või hävitatud. Lugesime kõike, mis kätte saime, noid Gaidare ka.

Ma ei teagi, miks ma kirjutamist alustades hakkasin huvi tundma selle ebamäärase eluea vastu, mis on eelmurdeiga. Seda ei saa ka niiviisi seletada, et endal sündisid lapsed ja see lähendas mind nende ilmale ja tarvidustele. Lapsed sündisid küll ja nendega tegeldes, nende kõrvalt, et mitte mattuda üle pea kodustesse talitustesse, ma kirjutama hakkasin, aga nad ei sündinud ju kümneaastastena.

Need jutud, kaunis pikad millegipärast, võeti mu üllatuseks tähelepanuga vastu, nad ilmusid enamasti „Pioneeris”, muid kohti polnud. Aastail 1971 ja 1972 võitsin selle ajakirja jutuvõistlused kahel korral, küllap pidi olema tarvidus selliste juttude järele, ja autoreid polnud samas mitte liiga palju. Kord tõlkisin hispaania keelest midagi „Tähekesele”, ühe loomamuinasjutu kaimanitest. Jaan Rannap oli tusane, kuigi võttis loo vastu: mis te tõlgite, kirjutage parem ise! Kui ta oli avaldanud mu mälestusliku jutustuse „Mihhail”, lausus ta ilmel, mida ma ei unusta: „Olete toime saanud ühe tõelise laste armastuslooga.” Nagu parimad humoristid enamasti, ei naeratanud Rannap kunagi ja see pani tema sõnu väheke isegi uskuma.

Jutte tõlgiti mõnikord ka venekeelsetesse kogumikesse, mida anti välja nii Eestis kui ka mujal. 1980. aastal tuli kutse sõita Moskvasse vastu võtma ajakirja „Smena” — umbes meie „Noorus” — aastaauhinda, selle kutsekirja oli saatnud peatoimetaja, tuntud lastekirjanik Albert Lihhanov. Moskvas ma ei käinud ja ei tea ka, kuidas jutt või jutud tema ajakirja võistlusele olid jõudnud, kuid võrdlusväli pidi olema ju päris lai.

Kirjutasin jutukogu „Mitmekesi maateral” ikka kohe hoogsalt ja hoolega, mitte et see oleks korjunud kuidagi pikkade aastate vältel iseenesest. Istusin kuumal suveajal üksi kodus Tähtveres, aeg oli mõõdetud, teadsin, et pean kohe sõitma maale ja mehelt lastehoiu üle võtma, laskma tema omakorda linna kirjatööd tegema, nagu see meil käis, ja kirjutasin kõigest jõust. Kuni selle tundeni, et enam ei suuda teisiti ega paremini. Pea kuumas ja maailm tundus veider. Aga kuidagi õiglane olek oli, viimasel piiril olek. Ei oska enam ennast niimoodi tühjaks töötada praegu, kus igaüks televiisoris kinnitab, et andis endast kõik. Kust nad teavad, et kõik? Tahaks tõepoolest end nii üleni ammendada, et tohtida sedasama kinnitada, aga ei oska, midagi jääb alati rakendamata, ei väsi korralikult ära. Kadestan väsinuid.

Pean oma suureks võiduks, et raamatule nõustus kaanepildi ja sisse mõned joonistused tegema kunstnik Kaljo Põllu. Nüüd vaatavad kaanelt vastu sellised päris-laste näod, nagu keegi inimene tõesti võikski olla. Maalapsed. Nagu nad olid Puurmanis viiekümnendatel-kuuekümnendatel.

Ka „Me”-raamatust kõneldes peab kaugemale tagasi minema. Tegin ju ülikooli läbi eesti filoloogina. Pärast teist kursust, kui toimus spetsialiseerumine viide eriharru (kirjandus, rahvaluule, eesti keel, soome-ugri keeled ja žurnalistika), astusin soome-ugri keelte eriharusse, kuhu polnudki nii kerge pääseda, siis aga mõtlesin ümber ja alistusin Juhan Peegli sarmile. Fennougrist oleks läinud õpetajaks. Eluaeg olen sipelnud oma suure võõrkeeltesoovi ja kesise omastamisvõime käes. Õppisin soome keelt ülikoolis dotsent Paula Palmeoselt, ka ühe talve keeltekoolis Kulle Raigilt, sealt saadeti praktiseerima giidina Tallinna, kuhu tol ajal tõi soomlasi ainus laev „Georg Ots”. Tegin seda tööd mitu suve. Esimene turistide rühm oli Savo maakonna koolilastest ja nende õpetajatest, kelle murdekeel minu ettevalmistuse foonil kuuldus umbes nii, nagu oleks Helsingis tallinnakeelsele tõlgi­hakatisele kätte antud matkaseltskond Setomaalt! Selle päeva ehmatusest, pingutusest ja üleelamistest kirjutasin ülikoolilehte följetoni „Võõrkeelt läheb elus ikka vaja!”. Õppisin dotsent Palmeoselt veidi ka ungari keelt, mind lummas väga ungari rahvamuusika käänukas rütm, ja „Vanemuise” mängukavas oli Kodály, kuid loobusin peagi selle põneva keele keerukuse pärast. Olen õppinud hispaania keelt ja tõlkinud raamatuid sellest keelest, aga rohkem kirjalikuks keeletarvitamiseks ongi see jäänud. Vahel harva, näiteks 1986. aastal paarikümnepäevasel viibimisel üleliidulise tõlkijate delegatsiooniga Kuubas seminaril, kui töötasin Havannas raamatukogudes, vabanes ka kõne mõnesuguseks suhtluseks, aga ikka vähe. Vastukaaluks olen just valinud tõlkimiseks raskeid teoseid, rohkem klassikat, usus, et kui teos ei ole teataval määral üle jõu, siis ei vii ta sind edasi ega tasu ajakulu. Küllap see on tõsi. Aga kuidas tahaks keeltes supelda!

Niisiis suutsin enesele õigel ajal ära keelata küsitava tuleviku keel(t)eõpetajana ja suundusin ajakirjandusse. Mõtlesin, Peegel — selline õppejõud kolmeks pikaks aastaks, see on ju taeva kingitus! Ja eriala — kui see pakkus midagi Mati Undile, Mari Tarandile, Marju Lauristinile, Peeter Heinale, Piret Salurile, Mati Talvikule — miks ei peaks see siis pakkuma minule! Õnneks võeti mind ajakirjandusse vastu.

Läbi tuli teha enam-vähem täielik filoloogiastuudium, mõne erinevusega eesti keele ajaloo ja pedagoogiliste ainete arvel. Vahel lipsasin kuulama Juri Lotmanit koos vene filoloogidega, seda oma loengute ajast, üldiselt polnud see lubatud. Mäletan Lomonossovi teemasarja. Aristokraatlik lugupidavus professorilt üliõpilaste suhtes, keda Lotman tervitas sõnadega „Austatud kolleegid!”, kogu ülendatud õhkkond, mis valitses loengutel, nagu oleks igaüks neist olnud pidu. Lotman jääb õpetlase sümbolkujuks paljudele-paljudele generatsioonidele. Vabakuulajana võtsin juurde kunstiajaloo täiskursuse, mida luges Voldemar Vaga, ja tegin ajaloolastega kaasa lõpueksami hindele „neli”. Vaga oli inspireeritud ja inspireeriv õppejõud, oma ala täielik valitseja. Tal olid mõned oma väljendid. Tema kirjeldustes võis skulptuuril olla ka „väiklane proportsioon”, maalitud võis olla „väiklases pintslikäsitluses”, seda kummalist epiteeti pole ma kohanud neis seostes kellelgi teisel, kuid arvan sest aru saavat. Kõik oli korras, ülikool sai seljataha, ainult üks asi vaevas — kirjutada ikka hästi ei julgenud. Aga väga oleks tahtnud ise midagi teha. Päris tühja koha peale.

„Me” esimeste peatükkide ajendit ei mäleta, kuid juurdlesin sel ajal proosa rütmi kallal, seda küll. Et me ja mitte meie — seegi tuli sellest, et tahtsin juba pealkirja sisse laadida tasakaalu otsimise tungi. Et ei saaks öelda rahulikult, vaibuva lausemeloodiaga, nagu eesti keeles on — iga lause omaette riik. Lühikest mitmuse tegijanime kasutatakse vaid koos järgneva verbiga, üksinda see sõna otsekui kukuks ninuli, temas on ebastabiilsust, ettepoolesööstu hoogu ja tarvet pidestuda. Taotlesin sõnade tihedat teksti­sisest seotust, aktiivset liikumist igas lauses. Ja see kuidagi sundis kirjutama, otsekui seisaks keegi selja taga ja sunniks edasi minema. Me-sõnas oli lähedust ja kaasakutsuvust, perekondlikkust, rohkem kui eemaldavates sõnades „te” või „nad”. Helgus, mida selles raamatus on nähtud, on just vastand sellele, mis iseendas oli päriselt. Seda raamatut kirjutades olin tundeeluliselt kaugel helgusest. Aga tõsi see on, et olgu hinges suur kriis või valitsegu seal rõõmu­joovastus — mõlemad need siiski aitavad kirjutada. Pead olema keskteljelt välja paisatud, rahuseisundist ilma, on vaja, et süda ei oleks tühi. Kuigi jah — kannatus on ikka vaid niikaugele hea, kuni suudad välja kannatada.

Kes oleks see suur ja hea, kes tuleks ja võtaks suure peoga inimestelt ära, mis liig!

A. S.: Räägi ajast, kui sa olid veel Asta Hiir ja elasid Puurmanis. Räägi Puurmani koolist ja mõisapargist, ja niipalju kui vajalikuks pead, oma perekonnast.

Mina mäletan, et minu ülikooliajal oli ajalehe „TRÜ” toimetajaks Asta Hiir, kellest varsti sai Asta Põldmäe. Wikipedia kinnitab ka, et olid aastail 1969—1975 ülikooli ajalehe toimetaja. Olin kõik oma ülikooliaegsed ajalehenumbrid kirjaga koju vanematele saatnud, nad olid mul palju aastaid alles, sellepärast mäletan seda aega suhteliselt hästi. See oli tähtis ametikoht, lausa ülikoolielu keskpunkt, sa puutusid kokku tolleaegsete algajate „tegijatega” (nagu tänapäeval öeldakse), ja paljudest said hilisemas elus päristegijad. Aga kindlasti oli ka pingsat arvestamist lubatu ja keelatuga, ideoloogilist järelevalvet ja vastutust kõikvõimalike instantside ees. Kuidas sa ise seda aega mäletad?

A. P.: Sündisin oma vanemate kolmest tütrest keskmisena Puurmanis, Puurmani lossis, kuhu sõjalõpu pommirünnakute eest oli evakueeritud Tartus Toomemäel asunud kliinik. Meie, algul Tõrve külas ja seejärel Kursi kiriku juures elanud pere kodupaigaks sai varsti Puurmani. Hiljem käisin neljandas klassis samas tornitoas, kus olin sündinud. Selles suurejoonelises neorenessanss-stiilis hoones tegutses kool juba 1923. aastast peale. Eesti Vabariigil oli olnud nii palju tarkust, et see lastele anda. Loss ise oli võõrandatud viimaselt omanikult Ernst Gotthard von Manteuffelilt 1919. aastal. Kool tegutseb seal tänaseni, ehkki on hiljuti laste vähesuse tõttu kahandatud gümnaasiumist põhikooliks ja kannab gümnaasiumi asemel väga harjumatut ja pisendavat nime Puurmani Mõisakool.

Suur mõis vana uhke pargi keskel, hea oli seal koolis käia. Samavõrd nagu lahked ja lapsi säästvad õpetajad, kujundas kindlasti Puurmani kooli iga last seesama loss ise. Ilu sai meile enesestmõistetavaks igapäevaümbrusena, ja see loeb väga palju. Juba rohkem kui üheksakümmend aastat on Puurmanist saadetud lapsi oma elu peale selle üleva sisendusega, mida andis loss, hommikuti ootel, hele ja täistuledes läbi pargipuude kaugele nähtav otsekui teele asutav laev. Oma saali ja talveaia ehk lillesaaliga, laiade kaardus treppide ja võlvitud akendega, kõrgete ustega, ehislagedega, valgete kaminate ja kahhelahjudega. Mis sellest, et meie kummikutaldu söövitas parkettide õlitamiseks kasutatud mustjas ollus ja et ühel päeval lükati saali seintelt bareljeefid ja helmenöörid pahtlilabidatega maha, et katta seinad õlivärviga. Ruumide suurejoonelistes proportsioonides oli sõnatu üleolek ja kinnitus, et tuleb lihtsalt ära oodata. Ongi ära oodatud. Euroraha ja Norra meistrite käteosavusega on loss tänaseks saanud tagasi oma algse kauniduse.

Palju pidi olema arukust ja hoidvust sõjajärgseil Stalini-aastatel meie õpetajatel, kui nad suutsid tulekahjude kumas ja igapäevaseis ärevais kuuldusis terved hoida meie närvid, lasta elu paista talutavana, hoolimata sellest, et metsades käisid haarangud, riiginormideks tuli ära anda peaaegu kogu saak ning vaesus määras lapsi käima tuisanud kooliteed kalossidega ja isegi suvesandaalidega. Alles hiljem saime teada, et autoriteetne koolimees Ott Roots, meie karm matemaatikust klassijuhataja, kes teinekord lihtsast asjast pisarateni heldis, oli kõik need aastad kartnud oma Saksa sõjaväes teenimise avalikuks tulekut. Õnneks see avalikuks ei tulnud. Ei olnud internetti ja Google’it. Otsekui taevast sadas vahel klassi vaikivaid ja väga hea vene keelega uusi õpilasi — isegi õpetajad võtsid nende käest keeletunde. Kusagilt ei imbunud läbi, et need olid Siberist amnestiaga esimestena tagasi pääsenud küüditatud lapsed. Minu klassis oli selliseid kolm, kooli peale tosinajagu.

Minuga ühel ajal õppisid Puurmani koolis Valentin Kuik ja Rein Lauks, näitlejanna Anu Vabamäe, kui mainida meeldetulevaid kultuuri või teaduse alal tegutsema asunud koolikaaslasi, keemikuna on rahvusvaheliselt tuntud akadeemik Ilmar Koppel, füüsikat õpetas Puurmani Keskkoolis hilisem haridusministri asetäitja Kalju Luts. Oma suureks rõõmuks kuulsin, et klassijuhataja, geograaf Valli Kook, on asunud kirjutama mälestusi oma Puurmanis töötamise pikast ajast. Valgetähe teenetemärgiga tunnustatud õpetaja Ell Maanso on Puurmani ja Jõgevamaa paikkonnauurimusi ning mälestusi raamatuiks kirjutanud juba terve riiulivahe.

Puurmani kool õpetas, et kool annab sõbrad ja toetajad, ning nii on see jätkunud. Ka mu teistes koolides Tartus, ülikoolini välja. Keskkooli­õpetajaist on jälgi jätnud ja vaimustavad olnud eriti geograafiaõpetaja Helve Raik — temagi jõudis just tänavu presidendi teenetemärgini — ja paljude poolt armastatud Tartu Tamme Gümnaasiumi kirjandusõpetaja Irene Leisner.

Ülikooliaeg. See ei olnud ainult ajakirjandus ja keeled, see oli ka Kaljo Põllu kunstikabinet ja Ülo Vooglaiu sotsioloogialabor. Kursusekaaslasi on läbi ülikooliaja olnud väga erilisi: minuga koos alustanutest Maimu Seping (Berg), Aino Laagus ja Ene Mihkelson, hiljem lisandus täna mitmeti tuntud inimesi veel ja veel. Näiteks kaugõppest saabus teisele kursusele läbi-viieline Peeter Vihalemm, kelle tarkusest käis kuuldus juba kaugel ees, nagu ka teadmine tema isast, pagulasluuletajast ja kunstnikust Arno Vihalemmast. Viimase luulest olen koostanud autoriseeritud valikkogu „Lugemik” (1991), mis ilmus esimese raamatuna luuletaja sünnimaal; professor Peeter Vihalemma juures aga teeb oma viimaseid kraadieelseid magistrisooritusi nüüd mu pojatütar Eva Maria.

Loengud loenguteks, aga neis noortes aastates on vaja tiivustajaid. Kedagi, kes sinus midagi näeks. Mäletan, kuidas poisid läksid põlema, kui sotsioloogialabori juhataja Ülo Vooglaid ütles mõnele, näiteks Juhan Pajule: „Teistsugustes oludes oleksid sa riigimees!” Keegi ei julgenud sel ajal kujutleda nii suurelt. Vooglaiu hellitusnimi oligi ajastukohaselt „Kremli Unistaja”, ja mis siis imestada, et võimsa visionääri ja ühiskonnauurija liigne teadmus sellest, kuidas stagnatsiooni kätte lämbuvas kõduriigis asjad tegelikult on, osutus niivõrd ülearuseks, et rektor Koop ei osanud muud kui pühkida Vooglaid koos tema laboriga ülikoolist kus kolmkümmend. On meeles, kuidas peahoone taga, seal, kus praegu seisab Gustav Adolf, tuli ühel sulalumehommikul vastu Vooglaid üsna äraseletatud näoga ja ütles: „Kas sa suitsu ei näe? Vaata, mu habe põleb.” Nagu tal muuski oli selgust rohkem kui paljudel, ei olnud tal ka enesesse ja oma aatekaaslastesse puutuva suhtes seekord illusioone

Kaljo Põllu, suur kunstnik, kelle jälg on vägev ja keda minu arvates ikka veel ei ole tunnustatud tema tähtsuse ja mõjuga kooskõlas, vääriks omaette peatükki. Kui kord peaks ilmuma Reet Varblase koostatud raamat Kaljo Põllust õpilaste mälestustes, saame avarama panoraami temast kui loovuse, silmaringi ja eneseusu tugevdajast Tartu üliõpilaste seas neil aastakümnetel, kui ta oli ülikooli kunstikabineti juhataja. See mõju oli — liialdamata öeldes — tohutu. Õnneks on meil nüüd olemas mitu raamatut temalt ja postuumselt on ilmunud ka võimas käsitlus „Igavene tagasitulek”, monograafia kogu maailma kaljukunstist (2012). Koos üliõpilastega kopeeris ja dokumenteeris ta ekspeditsioonidel aastakümnete jooksul paljusid neist iidseist kunstimälestistest.

Neljandal kursusel abiellusin Jaak Põldmäega.

Et abikaasa kirjutas parajasti väitekirja eesti värsiõpetusest ja samal ajal töötas õppejõuna eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris, siis jäeti mind ülikooli lõpetamise järel tööle ülikooli ajalehe toimetusse, sinnasamasse, kus ma vähemalt aasta jagu juba olin töötanudki: see oli siis minu suunamine. Suunamine oli tollal kõigile kõrgkooli lõpetanutele kohustuslik — selline kolmeaastane sunnismaisus. Minu diplomitöö on ka trükis ilmunud, pealkirjaga „Olukirjelduse sisu analüüs” kogumikus „Fakt. Sõna. Pilt” (Tartu, 1970).

Ülikooli ajalehe vastutav toimetaja oli minu ülikooli-lõpetamise ja toimetuses jätkamise ajal (1969) juba Juhan Peegel, tema järel Hillar Palamets, veel hiljuti oli seda ülesannet täitnud Johannes Feldbach; tegevtoimetaja või nime poolest sekretär oli Ene Puusemp. Minu ametinimetus oli kirjanduslik kaastööline. Masinakirjatöid tegi teiste seas ka Linda Alliksaar, kellega vahel oli kaasas veel blondima peaga poeg Jürgen; ühe vahemiku oli masinakirjutajaks Marika Klaas (Mikli), keeletoimetaja oli algul Asta Veski, hiljem Ellen Uuspõld.

„Esimeseks töökohaks paras,” hindas asja Peegel.

Nii arvasin ka ise. See oli huvitav töö, jäin kauemaks kui suunamisaeg. Võimaldas pikemat viibimist akadeemilises, arendavas ümbruses, erakordsete inimeste keskel, kellest paljud ka üksteisest sügavalt lugu pidasid. Nii ajalehe pärast kui muidu oli kokkupuutumist peale Vooglaiu ja Põllu ka Marju Lauristiniga, samuti ülikooli muuseumi hilisema rajaja, keemik Tullio Ilometsaga, foto-kino labori juhataja Eduard Sakiga. Inimestega, kes ei kahelnud hetkegi, et ülikool on ka nendel aegadel koldehoidja, et igas uues sugupõlves tuleb luua mälu, mõtlemisvõimet, vastupanemis­oskust ja aatelisust.

Peegel ütles ikka: töödega on see halb asi, et hakkad tegema, mõtled, et teen natukene, aga hakkabki meeldima. Töö ülikoolilehes oli niisuguste hulgast. Tuli osata kõiki töövõtteid käsikirjade hankimisest-toimetamisest ja fotografeerimisest kuni laotud tinaridade paigaleasetamise ja küljendamise-kujundamiseni välja. Kaasa arvatud tähetüüpide valimine käsilaoks — niiviisi, üksikuid täheklotse kõrvuti lükkides moodustati kõik pealkirjad. Töönädal lõppes ajalehe panderollidesse sidumise ja postitamisega tellijatele. Nagu Lydia Jannsen! Üks nädalapäev oli selleks, et minna värskete lehekülgedega tsensori juurde ja ajaleht tema öeldud kella­ajal kätte saada — muidugi, kui kõik läks häireteta. Vahel ei läinud, ja siis oli segadust palju, sest järgmisel päeval kella kaheteistkümneks pidi tiraaž ülikooli peahoones ajalehelaual seisma. „Küljed” trükikojas oli juba allkirjastanud vastutav ühiskondlik toimetaja, minu ajal siis Juhan Peegel, hiljem Hillar Palamets. Professor istus sealsamas mürisevas-kolisevas masinasaalis pika trükivärvise laua teises otsas ning süvenes. Unustamatu trükivärvi lõhn! Ja järgmisel päeval ülikooli peahoones suur sagimine ümber värske lehevirna, nii et polnud kusagil ruumi järgmisi pakke jõupaberist väljagi võtta. Kaks kopikat tuli ostjal lasta laua sees olevasse pilusse. Kohale tuli lehed tuua Kastani tänavalt Heidemanni-nimelisest trükikojast (praegune Trükimuuseum) samuti ise, selleks sai ülikooli autobaasist sõiduriista.

Teravaid kokkupõrkeid tsensoriga eriti ei mäleta, tsensoriks oli endine NLKP ajaloo õppejõud Endel Silk. Temal oli kataloog keelatud objektidest, nimetustest ja sündmustest, paks kapsastunud köide, mida ametimees mõnikord kulleri nähes olevat ka sirvinud. Selle põhjal ta siis tegutses. Enamasti pääses leht tema käest läbi, kuid ülikooli parteikomitee pilk ning rektor Koobi valvav silm olid küll kogu aeg peal. Riigipühadeks nõuti paraadmaterjale, kohustuslik oli partei-, ametiühingu- ja komsomolielu kroo­nika, ideoloogiaorganitest jälgiti sedagi, et poleks mitmeti väljaloetavust või naeruvääristavaid rakursse fotodel, mis kujutasid puutumatuid. Toon siin lõigukese oma peatükist Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi ja „Postimehe” välja antud koguteosest „Alguses oli Juhan” (Tartu, 2012):

Lenini mingi tähtpäeva puhul puudus meil juba ilmunud ajalehenumbris nõutav tähistusmaterjal. Läksin tööle ja Peegel istus laua taga, pea käte vahel:

„Meie sott on nüüd väga halb!”

Mis sotist sai, ma ei tea, sest ta võttis selle üleni enda kanda. Kuid meelde jäi jagatus, see „meie”. Ja nii oli alati: kui oli pahandus, siis polnud sellel ainuautorit.

Marju Lauristin on samas koguteoses kirjutanud: „Kõigile, kes küsivad, kas tõesti on võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde Juhanit.”

Ja lõpuks, kui mõelda, kes kõik tegid kaastööd sellele nelja küljega pisikesele lehele, siis oli see üks omapärasemaid trükiseid üldse: nii esimese kursuse üliõpilased kui ka akadeemikud, nii üheksateistkümneaastane Mihkel Mutt kui ka akadeemik Paul Ariste, nii polüglott Pent Nurmekund kui ka ülikooli tõlkevõistlustega esile kerkinud alustajad Inna Feldbach, Anu Saluäär, Ülle Masing. Autorite nimistu on tagasi mõeldes tõesti kirev: Kaalepi ja Kaplinski, Lotmani ja Rummo kaastöid leiab sealt, Annisti ja Eilarti, Saarma ja Trassi, niisamuti nagu ka kõige algajalikumaid kirjaridu noortelt püüdlejatelt. Kaastööd tegid ka vaimuinimesed, kes polnudki ametlikult seotud ülikooliga, see oli lihtsalt niisugune koht. Palju kirjanikke on ülikoolilehest alustanud ülikoolis õppimise ajal. Rein Põdrast oli kohe aru saada, et mitte ainult romantiline geograaf, aga midagi veel. Priit Pärn nii kirjutas kui ka joonistas. Sirje Kiin avaldas särava följetoni „Amatöörsööja käsiraamat” Sirkini varjunime all. Reet Kudu püüdis juba siis leida sõnastusi oma maailmatajule tantsu kaudu. Ingvar Luhaäär kirjutas omapärase ajaloopildikese vikatiga niitmise instruktoritest, kes talumeestele pidid seda kunsti õpetama, loo nimi oli „Sõidavad spetsialistid”. Leelo Tungal tõi uskumatult häid luuletusi. Siiani meeles püsivat luulet oli paljudelt autoritelt: Ly Seppel, Ene Õunas (Asu), Andres Langemets, Einar Kraut, Piibe Uip (Leiger), Ülo Võsar. Ja ükskord tutvustas Jaan Unt mulle tammuvat ja omaette nohisevat noormeest, kel peos väike paberitükk, kuhu oli midagi kritseldatud. Kaotsis rahakotist jutustas see tagasihoidlik süžeekene, aga meelde millegipärast jäi. See oli Olev Remsu, tol ajal Remsujev. Ülikooli­leht maksis ka väikest honorari. Ajakirjandusüliõpilastena käisid toimetusetoast küljenduspraktikalt läbi ka mõned peatselt oma ande muudes valdkondades avastanud Ivo Linna ja Mait Agu.

Kauneid esilehekujundusi ajalehele ja tušijoonistusi juttude ning luuletuste juurde tegi kunstnik Peeter Lukats, kunstikabineti laborant. Tema, nagu ka Kaljo Põllu, siis veel ajalootudengid Peeter Urbla, Kaur Alttoa, Jaak Olep ja Lembit Karu, inglise filoloog Toomas Raudam, kunstiõpilane Rein Tammik, veterinaariatudeng Enn Tegova ja minagi kuulusime kunsti­kabineti ümber koondunud „Visarite” rühmitusse. Meie Kaur Alttoa ja Toomas Raudamiga kirjutasime „Visarite” näitustele — hulljulgus küll! — arvustusi ja need ilmusid samas lehes. Rühmitus käis loominguliselt läbi teise sel ajal suurt huvi pakkunud, juba eriettevalmistuse saanud rühmitusega, kunstiinstituudi tudengite ühendusega „ANK 64”.

Kui Ene Puusemp siirdus 1971. aasta sügisel tööle „Edasisse” ja tegevtoimetaja ülesanded tulid üle minule, lasus töö valmissaamise vastutus, mitte ideoloogiline, juba tervenisti minu õlgadel. Sellest, kui kõikjalik see olema pidi, kõneleb üks juhtum, kui ma kord, kui meie pere elas veel Elvas, ühel trükikojapäeval olin maha unustanud ajalehe maketi, mis sai eelmisel õhtul detailselt valmis mõõdetud-joonistatud. Kell kaheksa algas trükikojas ajalehe kokkuseadmine, kaks trükitöölist, tinaridade kohalepaigutajad ehk murdjad, olid ootel ning mul polnud võimalust rongiga Elvasse tagasi maketti ära tooma sõita. Jäin kohale ja juhendasin lehekülgede ülesehitamist mälu järgi. Ja see klappis punktipealt, mitte ühtki tinarida ei jäänud üle, mitte ühtki sentimeetrit ruumi ei tulnud puudu. Siis sain aru, et valdangi kogu protsessi peast ja selle asja nimi on täisvastutus, kandku see töölepingus mis nime tahes. Umbes sellestsamast vältimatust kogu-protsessi-valdamise kergustundest on oma mälestustes rõõmu tundnud ka Rein Veidemann, kes minu osalisele koormusele taandumise järel need ülesanded mõne aasta pärast oma õlgadele võttis. Päriselt lahkudes andsin töö üle Varje Sootakile, Indrek Hargla emale — temale jäi see amet pikkadeks aastakümneteks, uue iseseisvuse ajal juba täievolilise ja vastutava peatoimetajana. Ühtaegu Rein Veidemanniga rakendas oma talenti ülikoolilehe tegemisel poole kohaga, kuid koosseisulise töötajana mõnda aega (alates 1973. aastast) Mihkel Mutt, kes ka ise lehte küllalt tihti kirjutas, peamiselt arvustusi. Kuid ühest tema lüürilisest kevadehõngulisest humoreskist on meeles lause: „King kaob salapärasesse pruuni porri.” Lõppes see väike elegantne pala ohkega: „Stipendium! Stipendium, kullake!”

A. S.: Tartu kirjanduselu. Sinu suure raamatu „Ja valguse armulise” esimesest artiklist leidsin niisuguse sõnastuse omaaegse Tartu Kirjanduse Maja, endise peaministri Uluotsa maja kohta: „Väike ja vaikne linn, aineliselt unustatud ja asjad kohmakad korraldada. Lammutada on kergem kui ehitada, ka Õpetaja 12 seisis 1985. aasta lammutusplaanis.” Lisa midagi selle kohta, kuidas see elu seal käis — Kalju Kääri, Lehte Hainsalu, Ain Kaalep…? Sinu mentorid ja kolleegid. Uutele noortele lugejatele on see ajastu juba mägede taga.

A. P.: Ma ei ole kunagi kuulunud Noorte Autorite Koondisse.

Kui esimesed raamatud olid ilmunud, kutsuti kohe Kirjanike Liitu, NAK-i etapp jäi vahele.

Tartu Kirjanduse Majaga olin seotud 1970-ndate lõpust kuni Tartust lahkumiseni 1985. aastal, ja ainult selle ajani saangi midagi öelda sealse kohta.

Kirjanike Liidu Tartu osakond Õpetaja tänaval „Vanemuise” pargi servas oli Tartu kirjanike meeldiv omaette olemise ning kohtumiste paik. Esimees või õieti Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretär sellel ajal, kui seal käima hakkasin, oli Kalju Kääri. Õhkkonna soliidsus ja samaaegne kodusus sarnanes mõneti sellega, mis iseloomustas Juhan Peeglit, ja sõbrad ning sõjakaaslased need mehed olidki. Härrasmehelikkus ja hoolivus sobivad väga hästi kokku, see leidis Kääris tõestust ning need passisid omakorda hästi kokku kirjandusega. Tähtis koht oli sel ajal seltskondlikus lävimises malemängul.

Enamik kirjandussündmusi toimus kas Kirjanduse Majas endas, esinduslikumatel puhkudel ülikooli aulas, „Vanemuises” või Kirjandusmuuseumi saalis. Kui mõelda, et raamatuesitlusi sel ajal ei olnud ja raamatuid endidki ilmus vähe, tuleb küll imeks panna juhatuse ja juhtide tegusust, sest igal kuul saadeti liikmeile tegevuskava, milles seisis vähemalt neli punkti, neist üks teoreetiline seminar, mis tehti õppejõudude abiga. Nii võis näiteks pääseda kuulama Juri Lotmanit, kelle ühe esinemise teema on meeles: „Mõnedest semiootika asümmeetria probleemidest”. Maja oli rahvast tulvil, aga siiski tähendas alati haridusjanune Vaino Vahing: „Niisugusel korral peaks küll filoloogia noorematele kursustele osavõtu kohustuslikuks tegema, muidu käivad ülikoolis ära ja Lotmanit pole kuulnudki.” Suure auditooriumi tõid kokku ka Mihhail Bronštein, Marju Lauristin, Ingrid Rüütel, Jaan Eilart, Aili Paju, Vambola Maavara, Madis Kõiv, kuni nooremate teaduse teele siirdujateni, nagu näiteks tol ajal maailmakirjanduse õppejõuna alustanud Jüri Talvet või semiootik Peeter Torop.

Suur au oli saada maja oma autoriõhtuks. Ühe sellise pälvis minu mälestust mööda Kaplinski, teise Vello Lattik, aga muidugi pidi neid olema rohkem. Üks päev kuus jäi sisustada NAK-il, tol ajal sellises säravas rivistuses nagu Toomas Liiv, Mihkel Mutt, Priidu Beier, Ann Must jt. Mäletan mingil hilisemal ajal Ene Paaverit üles astumas ulatuslikuma žanriülevaatega, mille puhul kuulajad olid päris sõnatud noore esineja ettevalmistuse perfektsusest ja elegantsist. Noorte vastutusel olnud õhtud tähendasid Kalju Käärile mõnikord närvipinget, kuid ei mäleta küll, et maja sisustus eriti kannatada oleks saanud või maja ise tuleohtu sattunud.

Vahel paistis, et kätte maksab KuKu-klubi analoogi puudumine Tartus. Püüti seda luua Kirjanduse Majjagi, neljapäeviti, ja ühes 1960. aastate protokolliraamatus leidus Kalju Kääri käega tehtud sissekanne: „Koosolek otsustas: 1. Niimoodi enam edasi elada ei saa.” Kunstiklubi magnetismi see tagasihoidlik malenurk siiski kunagi ei omandanud.

Noori kirjandusandelisi inimesi köitis Tartu sel ajal siiski veel ühes mõttes. Henn-Kaarel Hellat lõi keskkooliõpilaste jaoks luuleklubi „Sõnakera” (1981); see, kes järjega oli ülikooli jõudnud (enamasti žurnalistikasse), võis ühineda üliõpilasklubiga „Vile”, kus luuletati, pandi kokku esinemiskavu, kirjutati arvustusi, mõnikord ka ühiseid, suunates neid ajalehtedele Luule Vile pseudonüümi all. Pseudonüümid hakkasid siis just moodi minema.

Kaheks säravaks maikuupäevaks muutus Tartu alati Eesti kirjanduspealinnaks — need olid kevadised kirjanduspäevad. Küll alati vabas laadis, muretseti nende pärast siiski kaugele ette. Et nad akadeemilises linnas ei saaks liiga õpetatud ja et nad akadeemilises linnas ikkagi oleksid seda linna väärt. Eriti nende peale mõeldes, kes selleks puhuks mujalt kokku olid sõitnud, et korraks hingata ülikooli õhku. Ja et need ikkagi oleksid kirjanduse, mitte kirjandusteaduse päevad — nagu seda on siiani talvised Kreutzwaldi mälestamise koosolekud —, siis ei lakatud muretsemast kevadiste foorumite elavuse ning etteastete kunstilise ilme pärast. See kõik kord seljataga, asuti mõttes kokku seadma järgmisi — midagi tuttavlikku, kui meenutada eesti laulupidude permanentset protsessi. Sealgi podiseb katel lakkamatult, käivad koorikatsumised ja komisjonidele ettelaulmised. Midagi vist Eestile tunnuslikku. Järge ei ole tark käest lasta.

Kuid järje võtab teinekord halastamatult käest loodus. 1982. aasta kevadtalvel, oma 61. sünnipäeval suri äkki Kalju Kääri.

Kust leida uus niisama tasakaalukas, hoolitsev ja autoriteetne juht? Oli selge, et maja senist atmosfääri ei õnnestu säilitada. Enne hääletusele panekut kõneldi õige mitmetega. Kirjanike Liidu tollane esimees Paul Kuusberg sõitis Tartusse ja uuris suhtumisi, võimalusi. Ma ei tea, kellele veel, aga ettepaneku kandideerida tegi Kuusberg ka minule. See oli ainus kord, kus olen pidanud kaaluda võtma nii olulise ametikoha. Hiljuti leseks jäänud, väikeste laste emana ei pidanud ma sagedasti õhtuid täitvat ametit võimalikuks, ka ei tundnud ma end loomult selleks sobivat. Töötasin „Sirbi ja Vasara” Tartu korrespondendina, täiskoormusega. Nii tänasin vaid usalduse eest, ja peatselt oligi sobiv kandidaat leitud, kes ka hääletusel võitis.

Lehte Hainsalust, viljakast kirjanikust, kes on esinenud kõigis žanrides, sai säilitamisväärsete Tartu kirjanduselu traditsioonide jätkaja. „Kirjutamata raamatuid on võimatu trükkida” sõnastas ta kohe ametit vastu võttes oma „Esimese raamatuseaduse”. Ta mõistis hästi, et kirjanik peab ka kuskil elama, puhkama ja arstiabi saama, ning vaatamata vahendite vähesusele püüdis siiski seista kõigi huvide eest. Koguni kolimistalgud suutis ta korraldada, kui kellelgi oli vaja. Ta sai toime juba lammutusplaanis seisva Kirjanduse Maja raske ja keeruka remondiga, tegi, mis oskas, et see oleks paik, kus nagu võimalik, seistaks vastu „suurtele riiklikele lollustele” (intervjuust Livia Viitolile). Mihkel Mutt on oma mälestustes märkinud, et Tartu Kirjanduse Majas ei olnud küll nõukogude võimu eriti tunda. Oli aegu, pöördeaastail ja nende eel, kus Lehte Hainsalul oli teinekord 48 lugejatega kohtumist kuus.

Selline amet tähendab ka lähedast seotust kolleegidega, kellest mõned on alati tooniandvamad ülejäänuist. Hainsalu eakaaslase Hando Runneli kohta on Valeria Räniku Hainsalu-monograafias „Miski peab olema püha” (Tartu, 2004) ära toodud Ain Kaalepi iseloomustav võrdlus, et „Tartu kirjanduslik paar Lehte Hainsalu ja Hando Runnel on loomulik ning lahutamatu kooseksisteerimise vorm, nagu oli vanasti parempoolse ning vasakpoolse mutriga vankritelg: kumbki mutter oli omal kohal ja poleks saanud teineteist asendada ning kirjandusvankri edasiliikumiseks on ikka mõlemat vaja”.

A. S.: Räägime tõlkimisest. 1980. aastatel pühendusid sa peamiselt hispaania keelest tõlkimisele. Sel ajal oli sul tihe koostöö Jüri Talveti ja Tiiu Põdraga. Koos Jüri Talvetiga tõlkisid sa 1979 baski kirjaniku Pío Baroja „Vagabund Elizabide”, koos Tiiu Põdraga valmis „Loomingu Raamatukogule” koguni kolm tõlget: Azoríni „Väikese filosoofi pihtimused” 1980, Joaquin Grau „Diktaatori surm” ja Ernesto Sábato „Tunnel”, mõlemad 1982. Seejärel tõlkisite 1984 koos Ain Kaalepi, Jaan Kaplinski ja Jüri Talvetiga valimiku Octavio Pazi luulet. Mis on saanud sinu kaastõlkijast Tiiu Põdrast? Kuidas need tõlked valmisid, minu teada ta elas ju Kuubal? Oletan, et autoreid aitas valida ja soovitada Jüri Talvet. Te lõite hispaania kirjanduse tõlkimisel lausa oma koolkonna. Toonasel kitsaste võimaluste ajastul tähendas iga uus nimi piiride ületamist ja meie maailma mõõtmatut avardamist.

A. P.: Jah, olin just 1979. aastal lõpule jõudnud ühe omapärase kõrgkooliga Moskvas, mille nimi oli Vsesojuznõje Kursõ Inostrannõh Jazõkov, lühendatult Kursõ IN-JAZ, millest tänaseks on saanud Moskva Lingvistikaülikool. Mu diplomile on põhiõppejõuna alla kirjutanud Kira Semjonovna Lapskaja. Lõpetasin selle kaugõppe teel ilukirjanduse tõlkijana hispaania keele alal, ja kärsitus oli suur omandatut ka praktikas proovida. Tõlkima ahvatles see, et tahtsin veidigi kuuluda nende inimeste sekka, keda pean tänaseni literaatide hulgas kõige altruistlikumateks ja kõige erudeeritumateks — tõlkijate sekka. Ja toimetama hakkasin, et teha ametitööna sedasama, mida kodus vabatahtlikult oma kirjutuslaua taga niikuinii päevast päeva teha tahtsin — mõelda sõna täpsuse, selguse ja põhjatuse üle.

Moskva õppeasutuse kohta olin saanud informatsiooni Jüri Talvetilt. Hiljem tundsid selle õppimisvõimaluse vastu huvi mõned inimesed veel, aga ma ei tea, et Eestist nendel aastatel keegi samale rajale oleks astunud. Pío Baroja novellikogu oli tõesti esimene, mille sisukorras sain mõnede novellide juures näha juba oma nime. Meelelaadilt sobis see autor, lüürilise väljenduslaadiga ja lühisõnaline, kuid väga hellatundeline baski arst, mulle väga. Veel tänagi tajun mõnd inimest või helki looduses kuidagi läbi tema meelte. Esimene jätab jälje eluks ajaks.

Tiiu Põder de Ramos, võrulanna, oli sattunud Kuubale abielu kaudu, ta oli vene filoloogina õppimas Moskvas, kus kohtaski tulevast abikaasat, üliõpilast Kuubalt. Tiiu lõpetas hispaania filoloogia alal Santa Clara ülikooli. Mulle tutvustas Tiiut tema Võru klassivend, botaanikaaia troopikataimede aednik, mitmete taimeraamatute autor Arne Kähr — töökaaslane botaanikaaiast, kus ma parasjagu töötasin. Aeg-ajalt sõitis Tiiu Võrru oma vanemaid vaatama, püsis siis teinekord kuude viisi Eestis ja me saime tõlkida. Ta reisis kaubalaevadega, kuhu müüdi mõned reisijapiletid, oli teinekord nädalate viisi talvisel merel, need laevad liikusid tollase Leningradi kaudu.

Meie tõlkimine oli lõbus ja innustav, üldse on kahekesi koos tõlkida tore — olen seda teinud koos Ain Kaalepiga (Ramón Gómez de la Serna „El Greco”, 1990), Irja Grönholmiga (selgitused novellide tõlkimisel, esinemistekstid, algupärandite valik eesti kirjanduse tõlkimiseks), ka Eeva Pargiga tema „8+8” — soome-eesti tõlkeluule kogumiku jaoks, mis ilmus 2013 „NyNordeni” kirjastuses. Tiiuga tõlkisime Ernesto Sábatot, kes Mario Vargas Llosa kõrval oli 2012. aastal Nobeli auhinnale kõige lähemal — tõlkisime Sábato romaani „Tunnel” —, ja kui pea väsis, kõndisime tänaval ja valisime vastutulijate seast osatäitjaid romaani tegelaste jaoks, nii nagu nad meie pilgule teksti juurde kasvades järk-järgult avanesid. See oli põnev mäng, võimaldas puhata ja ei lasknud tulla muid mõtteid vahele. Kui Kuubas läks sajandilõpul väga raskeks ja algas massiline põgenemine, pääses Tiiu tänu topeltkodakondsusele Eestisse tagasi ning asus tööle ülikooli hispaania filoloogia õppetooli juurde. Ja kui vapper ema oli Eestis kokku saanud lennupiletite raha, järgnes peatselt Kuubast tütar Annelii oma abikaasaga, viimane on praegu saatkonnatöötaja Tallinnas. Tiiu Põder-Grönquist aga elab Helsingis ja töötab hispaaniakeelse linnagiidina, samuti on ta lisaks omandanud kunstiajaloo õpetaja kutse.

Autoreid aitasid valida ja kirjastusele soovitada tõepoolest Jüri Talvet ja Ain Kaalep. Talvetist kujunes juba 1970. aastail eesti hispanistika üks juhte, kes viis ellu oma unistuse luua Tartu Ülikooli hispaania filoloogia osakond (1992/1993) ja saavutas, et sellesse osakonda oli veel mõni aasta tagasi ülikooli suurim soovijate arv ühele kohale. Ain Kaalep rajas ülikoolis tõlkekabineti ja oli selle juhataja viis aastat, pannes rõhku eriti raskele ja spetsiifilisele valdkonnale — luuletõlkele. Seejärel andis ta ameti üle Jaan Kaplinskile.

Minule oli hispaania keel täielik avastus koos kõigi nende kirjandustega, mille juurde ta avab tee. Need kirjandused tundusid mulle loomuomasemad kui inglise või saksa keelealadele kuuluvad. Et võib ühtaegu olla talitsetud ja impulsiivne, aristokraatlik ja kirglik, algne ja rafineeritud. Lisaks veel mingi eriline pinges rahu. See on väga tartulik. Märkigu mida tahes oma päritolumaaks kõik need hispaania klassikud, paljud neist on Tartus sündinud! Tartu tähendabki minule just niisugust vaospeetud vaimupulbitsust, mis võib näida liikumatusena. Sel on ka oma esindajad. Näiteks Madis Kõiv. Vaikne mees, kuid missugune tulemägi, missugune andeküllus! Või võtame Ilmar Vene. Harva tuleb ta kellelegi meelde, aga kui luge­da — millise vaimu­küpsuseni on ta ennast arendanud.

Ja kui hästi võib eesti vaimulaad ennast tasakaalustada hispaania vaimulaadiga, sellest pole paremat näidet kui praeguseks kümmekond luulekogu avaldanud poeet ja tõlkija Jüri Talvet. Suundunud nooruses esiotsa inglise filoloogiasse ja sel alal ka kõrghariduse omandanud, avastas ta peatselt enesele hispanistika. Ta õppis ära hispaania keele üksnes kirjavahetuste ja raadiokuulamise teel, sai põhitõed Artur Robert Hone’ilt ning Ain Kaalepilt. Tema luule oli alguses õrn ja minimalistlik, esikkogu „Äratused” (1981) lühirealine, akvarelne, laskmata veel õieti aimata peatselt lisanduvaid olemusfilosoofilisi tundepõiminguid üha komplitseeruvates väljenduslikes mustrites, kobarduvaid, barokseid akorde transparentsuse asemel. Ent need ei jäänud tulemata. Kõrvuti tõlketööga, mille ulatus aina avardus, uurimistööga, mis tõi loomesse teadlikkuse, oli enesestmõistetav hispaanialiku pigmendi järkjärguline tugevnemine omaenese loomes. Kuidas oleks see teisiti saanud ollagi! Ja siis, tundub, et äkki, kuid tagasi vaadates üldsegi mitte äkki, selgub, et Jüri Talvetist on kujunenud praeguseks kõige tõsiseltvõetavam, veendunum ja arhiivileidudelt saagikam Juhan Liivi uurija! Põhjaliku uurimistöö vili, soliidne monograafia „Juhan Liivi luule” (2012), ilmus kõige eestilikuma luuletaja 150. sünniaastapäeva lävel, mida tähistame tänavu aprillis. Enne seda aga oli toimetatud ja lugejateni jõudnud mahukaim Liivi senistest luulevalimikest „Tuulehoog lõi vetesse” (2007), samuti koos H. L. Hixiga tõlgitud eesti-inglise kakskeelne tõlkevalimik „Meel paremat ei kannata” / The Mind Would Bear No Better (2007) ja lõpuks „Oh elul ikka tera on. Mõttesalmid. Killud” (2010). Kui see ei ole märkimisväärne osa elutööst, mis see siis on? Omamoodi juurte juurde jõudmine igal juhul. Väga liigutav seejuures. Ja ühtlasi jõudmine varjatud allikale omaenese loovuse mõttes, kauge ringiga, üle avarate kultuuriväljade, millena võib näha piiritut hispaaniakeelset maailmakultuuri. Et avastada nüüd — ka omaenda loomingu jaoks — Juhan Liivi luulevaikus, seesama kuulus lühirealisus, õrnuse hiigeljõud, üldse mitte üksnes akvarelne, napisõnaline ega tagasihoidlik. Veengu selles hingesuguluses meid Jüri Talveti vastne koond-valikkogu „Eesti eleegia ja teisi luuletusi”, mis tuli „Ilmamaalt” veebruari lõpupäevil. Kas võib ette kujutada veel rõõmustavamat Eesti—Hispaania sümbioosi!

Seepeale tahaksingi veel natuke peatuda tõlkimisel. Need teosed, mida ma olen tõlkinud, on olnud küllalt rasked. Ei ole mõtet tõlkida seda, mis pole eesti kirjanduse suhtes edasiviiv. On õigus võõrastest keeltest juurde tuua vaid parimat, milleks valmistada lihtsalt üht raamatut veel! Tähtis on, et tõlkija saaks ise valida, mida ta tahab tõlkida. Selleks peab olema täielik ülevaade ühe või teise autori loomingust. Teos peab olema varustatud saatesõnaga, ja kui vaja, ka kommenteeritud. Kindlasti peab tõlkijal olema isiklik suhe teosesse. See seab mõnigi kord küsimärgi alla praktika, kus kirjastus pakub originaali ja annab ilmumiseks garantii. Asjade õige järg oleks ikka see, et tõlkija leiab enesele, olgu või aatekaaslaste abiga, huvitava ja olulise teose ning suudab kirjastust veenda, et see võiks huvitada ka teisi. Nii on lootust, et tõlge saab tehtud vaimustuse ja inspiratsiooniga. Ainult nii sünnib elus asi, millest süttib ka lugeja. Raamat on ikka see tungal, mis käib ees, mitte ei kooldu alandlikult maha, tulles vastu lugeja võib-olla vägagi leplikule heakskiidule või küsitavale maitsele. Muidu kaob ära kirjanduse mõte ja raamat muutub argiseks esemeks, mis polegi austust teeninud.

A. S.: Hispaania keelest tõlkimine jäi niisiis rohkem Tartu-perioodi. Sa ütled ise ka, et hispaaniakeelne kirjandus on kuidagi tartulik. Viimastel aastatel oled tõlkinud rohkem soome keelest. Oled tõlkinud Leena Krohni novellikogu „Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod”, „Loomingu Raamatukogule” Veikko Huovineni „Poja surma” ja viimati Kristina Carlsoni „Härra Darwini aedniku”. Päris esimeseks tõlkeks soome keelest oli Martti Haavio laste-„Kalevala”, ümberjutustus, midagi Eno Raua laste-„Kalevipoja” taolist. Kas soomekeelne kirjandus on siis pigem tallinlik?

A. P.: Ega ma väliskirjandust originaalkeeltes pidevalt ei jälgi, kust selleks aegagi võtta. Soome kirjandusega on asi viimasel ajal veidi parem selle poolest, et ühinesin Kirjanike Liidu tõlkesektsiooni juures viimased kaks aastat peetud „Soome keelest tõlkijate meistriklassiga”, seda juhib hispanist (!) ja Soome Teatriakadeemias dramaturgiks õppinud Kai Aareleid, praegu üks kolmest „Loomingu Raamatukogu” toimetajast. Lisaks tõlkepraktikale kuuluvad sellesse kursusse üldharivad loengud soome kirjandusest ja keelest. Nii on kursis püsimine Soomes praegu toimuvaga veidikegi lihtsam ja saab vahetada lugemismuljeid. Nõnda et pidamata soome kirjandust kuidagi tallinlikumaks, kasutan lihtsalt hetkel seda enese­harimise hüve, mille on ulatanud õnnelik juhus. Viimane mu lugemine oli taas Leena Krohni 2013. aasta Finlandia-nominatsioon, romaan novellides „Hotel Sapiens”. Murettegevalt tumemeelne tulevikunägemus.

A. S.: Sinu enda teoste tõlked ja tõlkijad? Hiljuti tõlkis Marina Tervonen vene keelde „Kirjad pääsukestele”. Irja Dittman-Grönholm on tõlkinud saksa keelde novellikogu „Linnadealune muld”, osa „Kirjadest pääsukestele” ning novelle.

Soome keelde on Raija Hämäläinen tõlkinud „Kirjad pääsukestele”. Vene keeles on varem ilmunud laste jutukogu „Retk hommikusse” ja novellikogu „Kaotab tule” eri tõlkijate tööna. „Viini plika” tõlkis vene keelde Svetlan Semenenko ja läti keelde Rūta Karma. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse (elic-i) võrguleheküljel leidub novell „Sula” Merike Lepasaar-Beecheri ingliskeelses tõlkes.

A. P.: Jah, see on ime, kui su raamat võõras keeles rääkima on õpetatud. Olen oma tõlkijatele lõputult ja sügavalt tänulik.

A. S.: Sinu kirjanduslik keel ei ole kerge ja lihtne. Kas sa oled saanud oma tõlkijaid abistada, nendega koos töötada?

A. P.: Teen seda alati, nii meili teel kui kõrvuti tekstile peale vaadates. See on väga tore tegevus, samuti ju üks koostõlkimise vorme, kus poole tööd teeb ära kahe inimese vaimse pingutuse ühendväli. Sähvatuste kinnipüüdmine ühiselt pingutades annab alati parimaid lahendusi. Ma ei kujuta ette närvesöövaid vaidlusi tõlkijaga. Need on solidaarsushetked, mida hindan ja mis kuidagi teisiti polegi saavutatavad.

A. S.: Tõlkimine on siiski vist teisene kirjanduslooming. Minu teadvuses — ma ei tea, kuidas sulle endale tundub — on sinu kaks peateost ikkagi „Viini plika” (1999) — millest oleks võinud väga hästi kujuneda Jaan Krossi laadis ajalooline romaan, aga mis jäi mahult kahjuks vaid jutustuseks — ja viimati ilmunud „Kirjad pääsukestele” (2009). Mõlemad on seotud epistolaaržanriga. Sa oled ise mõista andnud, et „Viini plika” sai tõuke Koidula kirjavahetusest kodustega. Siin üks tsitaat sinult endalt: „Kuidas peame küll rõõmsad olema kõigi raadiote ja telefonide puudumise üle ärkamisajal! Meie ees on paks köide Koidula kirju omakseile Kroonlinnast, sada kolmkümmend neli kirja. Me saame nendele toetuda oma kujutluspilti ehitades. Loomult elav, reageeriv, on ta kirjad küllased, täis lõhnu, vorme ja elusust nagu aiad sügaval suveajal. Ülev, isegi ületulvav stiil koduste kohtlemisel — märk respektist ja tundekeevusest, mitte aga jutukast elukaugusest.”

„Kirjad pääsukestele” on minu silmis Koidula kirjade analoog, sinulik ja tänapäevane analoog. Doris Kareva on selle kohta öelnud: „Selles mõttes on see raamat ka ehitatud nagu pääsupesa, siin ei ole tühja ruumi, et keerad paar lehte edasi ja midagi erilist ei juhtu. See on ääretu hoolsusega ehitatud, vooderdatud, suure hoole ja armastusega kirjutatud raamat. On vist üsna loomulik, et mida kogenum on toimetaja — ja sina oled teinud toimetajatööd, lugenud ja kirjutanud palju aastaid —, seda raskem on inimesel vaba käega midagi üldse valmis visata, ilma et kukla taga kohe käivituks sisemine kontroll. Selles raamatus on üsna hästi tasakaalus apollonlik ja dionüüsiline alge.” Kas sa tahaksid ise seda raamatut pisut rohkem avada, kui „toimetaja sisemine kontroll” lubab?

A. P.: Ma ei ole selle peale tulnudki, et nende kahe ühenduskoht on toetumine kirjadele. Koidula on muidugi ülev kuju, magnetiseeriv tänapäevani. Just tänane ajaleht teatas, et guugeldatum populaarsuselt esikohal seisvast levilauljannast. Kas pole see saavutus! Aga kui loobuda naljatlemast, siis mind paelus see võimalus kirjade kaudu vaadata ühte hingeilma, mille nähtav pool, see „kullaga tikitud kõrge siidist lipp”, kui Aino Kalda kujundit kasutada, on teada igale eestlasele. Ja rõõmustas, et sisevaade ei jää millegagi välisele alla. On ikka hästi tähtis, et meie rahvusaate kehastusel on nii kaunis ja kõrge laubavõlv. Midagi sellest kandub alati üle rahvusaatele enesele.

Eepik ütleb ju iga oma tööga palju asju ja see võib tunduda vähetähtis, kuid „Viini plikaga” tahtsin ma kõige muu kõrvalt vabastada Koidula abikaasa Eduard Michelsoni karikatuursusest, mida talle järelilm teinekord kitsarinnalisuses või asjatundmatuses on omistanud. Koidula kirjades avaneb meie pilgule otsusekindel ja andekas, arstina oma erialal Euroopas laiemaltki hinnatud ning perekonna poolt väga armastatud inimene. Mitte ainult abikaasasse, vaid ka kõigisse lähedastesse oli Koidula äärmiselt kiindunud ja Jannsenite vanima lapse kaitsjainertsiga väljas absoluutselt igaühe eest. Kui see on rutiin, siis õppigem seda nähtust Koidula näitel, selle kõigekülgsuses!

Aga epistolaareleegiat „Kirjad pääsukestele” oled sa Dorise sõnadega, seda lõiku ühest „Sirbi” intervjuust üles leides, juba niisuguse südamlikkusega ümbritsenud, et ei raatsikski seda atmosfääri selgitustega purustada.

A. S.: Epistolaaržanris oled sa ehk teinud ka ametitööd. Igatahes ütleb Toomas Haug oma järelsõnas („Asta kui pühapäev”) sinu värskelt valminud artiklikogule: „Imetlen Sinu võimet ja energiat nii ennastsalgavalt ja nii üksitise empaatiataotlusega keskenduda teise inimese siseilma mõtestamisele, temast arusaamisele, tema nähtavate väärtuste ja veel varjul olevate võimaluste äratundmisele. Seepärast pole Sinu kirjatükid tavalised artiklid või arvustused, vaid pigemini nagu teisele loojahingele määratud kirjad.”

Alates 1986. aastast läheb juba 28. aasta, kui sa oled olnud „Loomingu” ilukirjandusosa arbiter elegantiarum. Sinu tööülesanded, valikute kriteeriumid või alused, autoritega suhtlemine? Sa tunned kõiki ja kõik tunnevad sind. Legendaarsed on sinu vastused autoritele, need ei ole iial ametlikud ega rutiinsed, vaid mõnigi neist on omaette miniessee. Kujutan ette, missugust inimesetundmist, empaatiat ja vaimujõudu tuleb panna nende formuleerimisse. Usun, et see võib mõnikord olla raskem kui oma novelli kirjutamine.

A. P.: „Loomingusse” tööle kutsus mind 1986. aasta varakevadel tookordne peatoimetaja Kalle Kurg. Nagu hiljem kuulsin, olevat ta kirjandusosakonna toimetajatele Jaan Kruusvallile ja Mihkel Mutile, kes valmistus novelli- ja luuletoimetaja kohalt lahkuma, ülesandeks teinud välja mõelda, keda kutsuda Mihkli asemele. Ja nemad mõelnud välja minu.

Nii on mul neist kolmest inimesest põhjust arvata, et nad on mind usaldanud.

Algselt tegid niisiis ilukirjanduse osakonna tööd kaks toimetajat. Hiljem, kolleeg Mart Mägeri surma järel, langes see otsekui enesestmõistetavalt ühtedele õlgadele. Kaheks aastakümneks. Alles paar kuud tagasi taastus teine ametikoht, mis võimaldab töömahu jälle normaalseks kahandada.

Kui „Loomingusse” tööle asusin, lugesin käsikirju ühes toas pika proosa toimetaja Jaan Kruusvalliga. Tema autoriteeti tunnustasid kõik. Tema ausaid, meelitustest vabu ja ikka mingit ainulist väärtust nägevaid vastuskirju autoritele, nende vastuste mustandeid hoian veel praegu, veerand sajandit hiljem oma lauasahtlis. Ja tänane päev annab mulle võimaluse näha peenekoelisi e-kirju, samas selgepilgulisi ja professionaalselt eritlevaid, mille abil peab oma korrespondentidega sidet luuletoimetaja Doris Kareva. Liialdamata — see on mulle üha sündmus.

Käsikiri on ühekordne asi, eelmisi mustreid on võimatu hindamiseks kasutada, ühekordse suhtumise sõnastamine aga võtab aega. Kolmveerandi Dorise ja minu tööst moodustabki korrespondents. Märget, nagu seda läbi aegade on leida olnud mitmete väljaannete lõpus — „Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta” — ei ole „Looming” oma ajakirja impres­sumis kasutanud.

Kaastööd tellida tuleb muidugi kogu aeg, siiski saabub vähemalt pool trükkijõudnust autorite algatusel. Kogu aeg painab ruumipuudus. Mittetrükkijõudnust pole mõtet siin kõnelda, see pole alati nõrk ja lahendust toob see, et praegu on olemas „Värske Rõhk” ja „Müürileht”. Nende sisukate väljaannete olemasolu lubab öelda autorile puhta südamega: me oleme vaid ühed lugejad lugejate hulgas, ärge hinnake meie kõhkluse alusel ümber oma elu, mida oma loomes olete näinud nii erakordsena, väärtuslikuna. See ongi seda. Alati ei lähe korda leida sõnalist ekvivalenti, alati ei kõnele kirjapandu kõigile ühevõrra. On võimalik toimetaja eksimine.

Harva, väga harva, on kõhklused kasvanud nii suureks, et on tulnud ilmumislubadus tagasi võtta.

Aga niisuguste talentide kujunemist, nende kiiret loomingulist puhkemist üha lisanduvate registritega, nagu on Andrus Kivirähkil, Eeva Pargil, Tiit Aleksejevil, Maarja Kangrol, Kristiina Ehinil, Jürgen Roostel ja mitmetel veel, ei oleks ma ju teisiti nii lähedalt näinud, kui „Loomingus” töötades. Elus peab olema midagi, mida hästi ei usu. Ja ometi ta on seal.

A. S.: Nii nagu Achilleus tuntud Zenoni apoorias ei saa kunagi kilpkonna kätte, nii on ka meie mäluga. Mida me ka ei püüaks mäletada ja jäädvustada, jääb alati lõpmatu hulk vajalikku ja tähtsat meenutamata ja meelde tulemata. Sinu suur artiklikogu „Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975—2013” — umbes miljon tähemärki, eks ole — koondab sinu aastakümnete jooksul tehtud vaatlusi teistest kirjutajatest: Lehte Hainsalu, Koidula, Betti Alver, Hando Runnel, Arvo Valton, Juhan Peegel, Arno Vihalemm, Ilmar Jaks, Ly Seppel, Doris Kareva, Tiia Toomet, Jaan Kruusvall, Mihkel Mutt, Tiia Kriisa, Kristiina Ehin, Jaak Jõerüüt, Urve Karuks, Ain Kaalep, Aino Pervik, Aleksander Suuman, Fred Jüssi, Mats Traat, Arvo Valton, Valeria Ränik, Ly Unt, Helga Nõu… Siin katsusime visandada sinu enda lugu. Eks kunagi edaspidi uurivad teised seda edasi, kes sa tegelikult oled olnud — „Loomingus” ja eesti kirjanduslikus loomingus. Palju õnne sünnipäevaks!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon