Kirjanik loeb. Asko Künnap

Foto: Aivo Kallas

Kirjanikest ja nende lugemusest, lugemise või lugemata jätmise kunstist võib kirjutada mitut pidi ja mitmes võtmes. Valisin enesekeskse ja retrospektiivse variandi – iseendast ja oma sulitempudest on ju ikka tore pajatada. Eriti siis, kui kõik ongi olnud just nii kole ja pole tarvidust liialdada või luuletada.

Lapsepõlv raamatuist metsas

Vanematekodus Tartus kulges raamaturiiul nagu lint pea kõikides tubades ja vaheesikus, isa töötoas ja poiste urkas ulatus see maast laeni, oli korralikult seina külge ankurdatud. Eks mul oligi paha komme ahvina mööda seda ringi ronida, selle asemel et tool või pukkredel appi võtta.

„Loomingu Raamatukogu” aastakäigud, kust nõukogude vennasrahvas­te kohustuslik kaasavara oli välja roogitud, täitsid riiulimeetreid keelte, kul­tuuri­ruumide ja ajastute kaupa järjestatuna: prantsuse kirjandus, saksa kirjandus, ameerika kirjandus, antiik, ida filosoofia ja nõnda edasi, iga teema piires omakorda reastatud alfabeetiliselt autori perekonnanime esitähe järgi.

Ülejäänud raamatumassiiv, mis mind kodukorteris tumeda metsana ümbritses, oli istutatud valdkondade ja žanride kaupa. Ju see oligi siis pigem pla­neeritud mõisapark kui põlislaas: kunstialbumid, õpikud, sõnaraamatud, entsüklopeediad, luule ja proosa – viimane jällegi lahterdatud keelte või tõlgete algkeele põhjal.

Suviti vanavanemate talus Kambja lähistel ootas teistsugune lektüür kui kodus – sinna oli jäänud emast ja tädidest laste- ja noortekirjandust, ägedat ulmet, pakkidena 1960. aastate ajakirju „Noorus”, aga ka esivanemate 1920-ndate ja 1930-ndate jutusabadega kalendreid.

Peamiselt ronisin ma toona puude otsas või mängisin metsavendi, jalutasin koplis lehmi, söötsin kanu ja jäneseid, aga vihmaste ilmadega, mida põua vahele ikka pakuti, oli põnev panipaikades sorida ja leitud lektüüri siis verandal vihma­krobina saatel sirvida.

Ette loetud, siis üle loetud

Ema luges algatuseks ette lasteraamatuid, peagi katseks ka tihkemat teksti „Maa­ilm ja mõnda” sarjast:  Thor Heyerdahli Kon-Tiki ja Ra ekspeditsioone, Fridtjof Nansenit talveks jäässe külmunud Frami pardal, Gerald Durrellit loo­tusetult pimedas vihmametsas ja nõnda edasi.

Isaga vaatasime rohkem kunstialbumeid. „Welt der Kunsti” sari sai vasakult paremale läbi uuritud, kunstnik kunstniku järel pea pool meetrit riiulit. Või uurisime koos „Loomade elu” köiteid. Selle ilmumisest oli tõesti palju rõõmu – valdav osa elukaid käsitlevast kirjandusest isa töötoas oli saksakeelne ja mul ei käinud pildiallkirjadestki jõud üle.

Aga unejutuks luges isa mulle luulet, peamiselt eesti lüürikat: läbisegi Juhan Viiding, Marie Under, Hando Runnel, Artur Adson, Ilmar Laaban, Andres Ehin. Sellega tegi ta otsa lahti, lugesin „Väikese luuleraamatu” sarja vilinal läbi, mõnd autorit neli-viis korda üle – Ernst Ennot, Juhan Liivi, Heiti Talvikut ja nõnda edasi.

Peagi vallutasid mind entsüklopeediad ja sõnaraamatud, muud riukalikud teatmeteosed eesotsas saksa- ja venekeelse kirja ajalooga. Tulemuseks koostasin hiljem reaalainete tundides õppimise asemel salakirju ja salakeeli, Tolkieni haldjakirjade ja kunstkeelte otsa komistasin alles aastaid hiljem.

 

Koolipõlv wanna-be eliitgümnaasiumis

Koolis juhatasid vanemad ja targemad sõbrad pikema jututa prantsuse ja amee­rika luule juurde, abiks taas „Loomingu Raamatukogu” õheldased köited, ena­masti mõnusasti käharkapsaks loetud. Panin neile vihikupaberi ümber – nõnda oli neid mugavam koolitundides lugeda, laskmata end plämast Siberi maavarade ja tööstuse teemadel suuremat segada.

Jacques Prevert’i „Kuidas portreteerida lindu” Ain Kaalepi tõlkes lõi noor­sandi täiesti pahviks, Charles Baudelaire’i „Kurja lilled”  vägevate tõlkijate Jaan Krossi, Ilmar Laabani, Ants Orase, August Sanga, Johannes Semperi ja taas Ain Kaalepi vahendusel nööris kõri ja pani vana Adleri kirjutusmasina klahvid klõbisema. Esimeste avaldatud luuletusteni ajakirjades „Noorus” ja „Vikerkaar” läks veel aega.

Kui nätsulaadse tootena venivast koolipäevast aeg-ajalt päris villand sai, pagesin võltsitud lugejakaarti kasutades Tartu Ülikooli raamatukokku, uurisin seal ventilatsiooni maheda kahina saatel teaduskirjanduse saalis vanu entsüklopeediaid või lasin krüptilisest allmaailmast lauale tuua Richard Burtoni „The Anatomy of Melancholy”. Dekadents on märksõna, mis toonast perioodi tähistab.

Kohustusliku vene klassika eripärad

Kohustusliku kirjandusega liiga hästi ei edenenud – ainuüksi nimetus tekitas kiusatust kõrvale hiilida. Mu ema on kirjandusõpetaja ja sellepärast leidus tema riiulis enamik sellest möödapääsmatust lektüürist, õiged leheküljed värviliste lipikutega, tähtsad lõigud märkustega varustatud. Tolstoi „Sõda ja rahu” luges end riiulis ise, teismelise toas valitsesid postpunk ja vaherahu.

Ma pole siiamaani päris kindel, kas Jevgeni Onegin kirjutas „Aleksandr Puškini” või oli see vastupidi. Niigi tüütu ja pateetikast pungil vene klassika lugemise muutis veel iseäranis krüptiliseks assortii nimesid, mida tegelased kandsid: näiteks gospodin Medvežonok ja keegi Porosjon Medvedevitš osutusid üheks ja samaks isikuks.

Lõputöö kirjanduses, hindeks viis ja pluss, kirjutasin Dostojevskist, olemata tol hetkel ühtegi ta raamatut lugenud, paarist kohast paremal juhul ehk sirvi­nud. Salarelvana kasutasin kaht VHS-kassetti BBC saatesarjaga Dostojevski elust ja loomingust, pärit Helsingist, ingliskeelsed, varustatud soome subtiit­ritega.

 

Foto: Aivo Kallas

Nälgiva üliõpilasena Oslo Kunstiakadeemias õppides sai õhtuid raamatukogus veedetud – see oli ju tasuta. Lugesin peamiselt ingliskeelset teabekirjandust disaini ajaloost, loomingulise mõtlemise õpetamisest, ilukirjandust vähe. Lisaks tohtisin üliõpilasena kasutada raamatukogu paljundusmasinat. Selle imelooma abil kujundasin ja paljundasin oma esimese samizdat-kogu „Alfol”.

ERKI esimene aasta, tihe ja võistluslik, lugemiseks aega või jaksu suurt ei jätnud. Kui sellest kadalipust ellu ja kooli püsima jäin, tuli ilukirjandus ettevaatlikult tagasi ja hakkas täitma riiuleid, kuhjus ümber madratsi mu näbaras atekas. Vool oli koridorist varastatud, talviti kasvas aknaklaasi siseküljele mitu sentimeetrit kaunist jääd.

Umberto Eco, Günter Grass, Charles Bukowski, biitnikud, arbujad, siu­ru­lased ja kes nad kõik olidki, uuesti Karl Ristikivi ja Jorge Luis Borges, uuesti Gabriel García Márquez, Fernando Pessoa, Dylan Thomas, sinna vahele Jaan Undusk, brittide graafilised romaanid ehk keerukamad koomiksid ja Neil Gaiman, Dante Alighieri ja J. R. R. Tolkien, muud müüdiloojad.

Ja nõnda see on läinud. Olen raamatutest sisse piiratud ja seestunud, kirjutan, kujundan ja kirjastan neid, loen nii vabatahtlikult kui ka käsu korras, vaatan unedes. Ebatõhusa raamatukujundajana kipun käsikirju ikkagi läbi lugema, enne kui joonistama kukun –, mitte küll päris igal juhul ja igas žanris – toeka artiklikogu või soome pisarakiskuja puhul piirdun sünopsisega. Kõik inimlikud, isegi ebainimlikud võimed on teatavasti piiratud.

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žüriis osaledes avanes võimalus ja rõõm, sümbioosis kohustusega, lugeda läbi suuremas koguses värsket eesti kirjandust, nii lüürikat kui ka proosat, sealhulgas vorme, mis ei liigitunud päriselt kummassegi kategooriasse. Ei hakka siinkohal nominente ja laureaate üles lugema. Leiduvad lihtsalt – loetagu neid!

Kokkuvõtlikult: kui ikka oled õrnas eas ÕS-i korralikult kaanest kaaneni läbi lugenud, tunduvad kõik ülejäänud raamatud lihtsalt selle püüdlikumad või pealiskaudsemad remiksid, parimal juhul, näiteks hea luule puhul, oskuslik sanitaarraie. Siiras rõõm, et hiljuti on eestindatuna ilmunud Paul Celani ja Lawrence Ferlinghetti kogud. Ja veelgi parem, et jätkuvalt ilmub palju ja põnevat uut eesti luulet.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon