Ma arvan end mäletavat hetke, kus lugemine muutus raskeks. See oli Jack Londoni „Ürgne kutse”, mida kohustati lugema seitsmendas klassis. Istusin tigeda näoga oma toas ja püüdsin kaasa elada kaugel elava koera olelusvõitlusele. Mäletan, et raamatus oli urisemist, jooksmist ja palju rasket lund. See raskus muudkui kogunes ja kogunes mu õlgadele, kuni jõudsin tõdemuseni, et lugemine ise on raske. Hiljem ei ole ma seda teost raamatukogus isegi piilunud, sest kardan, et lugema asudes keerlen tagasi sellesse lugemishetke ja pean elu samast kohast alates uuesti elama hakkama. Loen mõõdukalt distantsilt raamatu kohta Goodreadsi arvustusi ja näen, et paljud nautisid seda raamatut ka kümneaastaselt. Tore teada.

Enne „Ürgset kutset” jagunesid raamatud kaheks. Huvitavad raamatud ja igavad raamatud. Raamat võis olla jäätis, mis kuumade käte vahel ära sulab, aga ka tolmurull, mille võib mugavalt voodi alla lükata. Tahad, loed, tahad, ei loe.

Olen 11-aastane ja istun Inglise Kolledži ees, süles üks paljudest „Berti päeviku” järgedest. Loen peatuses, loen bussi tagaistmel, loen kodus. Keskpäevaks on läbi. Uut raamatut ei tule niipea, seega tuleb hakata algusest pihta. Berti raamatud olid 1990-ndatel menukid, sest nende kirjutamisviis oli üle keskmise vaimukas, kellegi päeviku lugemine eriliselt paeluv ja raamatus seikles trobikond naljakaid karaktereid. Üks seesugune oli Berti parim sõber Åke, mida iga korralik eesti laps hääldas esialgu äkena. Alles siis, kui raamatust käis läbi riim „Åke-Åke, karaoke”, tekkis kahtlus. Ema vist kinnitas, et seda tähte hääldatakse oo-na, misjärel tundsin, et olen rootsi keeles omavanustest kaugel ees. Nüüd mõtlen, et ilmselt lugesid paljud minuealised seda raamatut ning võisid sarnasele järeldusele jõuda. Ühe raamatu müsteeriumi lahendasin aga just praegu. Berti seiklustest käivad korduvalt läbi tegelased, keda nimetatakse räkkariteks. Raamatust selle sõna kohta selgitust ei leia ning räppari ja rokkari hübriidina kõlav nimetus tundus esialgu Berti universumi siseslängina. Pärast põhjalikku guugeldamist loen Wikist, et tegu on rootsi subkultuuriga ja et räkkar tuleb sõnast „ragga”, mis tähendab „tüdrukuid peale võtma”. Enamasti on räkkarid töölisklassi noored mehed, kellele meeldisid Ameerika autod.

Meeldiv aeg Berti seltsis aga lõppes. Saabus „Ürgne kutse” ja lugemisest sai kohustus. Muidugi võib kohustuse sünonüümiks mõelda sõna „kasulik”, aga sellest ajast peale on olnud lugemine raske. Isegi praegu. Mul oli lugemiseks eraldi ettevalmistav rutiin. Pärast tööd magasin poolteist tundi, siis jooksin viis-kuus kilomeetrit, seejärel einestasin korralikult, istusin kümme minutit silmad kinni laua taga (rahunesin) ja alles seejärel pugesin diivanile lugemisasendisse. Iga 20 lehekülje järel lubasin endale väikese pausi. Selline enesedistsipliin oli vajalik, sest usk lugemise raskusesse on kange. Just usk, sest ma ei ole enam ammu kindel, kas lugemine on päriselt raske. Ma lihtsalt usun, et on.

Usku kinnistavad ka igasugu väljakutsed, lugema hurjutamised ja ­lehekülgede mõõtmised. Lugemine on sport, sport on higi ja higi tuleb ainult korraliku rassimisega. Lugemine erineb selgelt teistest kultuurinähtusest, muudel aladel ei ole nii mastaapset kollektiivset võistlust (kui mitu muusikaalbumit jõudis keegi aasta jooksul kuulata või mitu filmi ära vaadata). Raamat aga on nagu jooksuring, mille puhul me loeme kilomeetreid, jagame edusamme, utsitame teisi ja piitsutame ennast. Ja muidugi piitsutame teisi ka. Mis inimene sa oled, kui sa midagi ei loe? Vähesed julgevad öelda, et nad ei ole raamatusõbrad. Pigem maskeeritakse seda fraasidega „ei ole viimasel ajal jõudnud palju lugeda” või „kindlasti tahaks rohkem”. Raamatute puhul on tavaline, et seatakse aastaks eesmärke ja tahetakse hirmsal kombel nendeni jõuda. Kui aasta hakkab lõppema ja siht on saavutamata, otsitakse viimases hädas välja luulekogud või vaadatakse, milline tänavune Loomingu Raamatukogu raamat on kõige õhem. Kui keegi loeb 300 raamatut aastas, siis kahtlustatakse teda dopingus. Muidugi pannakse ka soov usinamalt lugeda oma uue aasta lubaduste nimekirja koos spinati, ekraaniaja vähendamise ja muidugi sportimisega.

See kõik rõhutab lugemise raskust ja kinnitab, et lugemine on väga suur pingutus. Vähemalt osale inimestest. Ja ma usun, et mina olen see osa. Seetõttu püüangi lüüa oma usu sisse väikeseid mõrasid ja meenutan raamatuid, mis on mind naerma ajanud.

Naermisel on omaette skaala. On raamatuid, mis ajavad õrnalt muigama ja vaikselt muhelema. Seda ei pruugi lähedal viibijad tähele panna. On raamatuid, millega kaasnevad juba vaiksed turtsatused. Siis on raamatud, mis kutsuvad esile pikaajalisema naeru, mida võib nimetada itsitamiseks või pugistamiseks. Sellest kraadi võrra kangemad on juba lühemad, aga intensiivsemad naerud, nagu kilkamine või naerupahvak. Kõige tipus asub kontrolli alt väljunud naer. Sa lõkerdad või röögid naerda, kardad toolilt maha kukkuda ja ennast või teisi vigastada. Muidugi loeb ka asukoht. Üksinda kodus naerdes on efekt väiksem kui avalikus ruumis naerdes ja naer vähem väärtuslik. Seetõttu meenubki esimesena Mart Juure ja Andrus Kivirähki „Wremja. Zorro märk”, mida lugesin kunagi trolli tagumisel istmel korduva kilkamise saatel. Jõudsin raamatuni ajal, kui Põldroosi ja Uuspõlluga seriaal oli juba televisioonis jooksnud, kuid sari tundus kuidagi õline ja raske vaadata. Kogu aeg oli selline pesukausis roiskuva heeringa tunne. Raamat oli aga lustlik, hoogne ja muretu nagu koolivaheaeg. Enam ei seadnud piire kasin eelarve või kõikuva tasemega improviseerimine, vaid absurd ise. Ükski seik muidugi ei meenu. Võib-olla tegutses raamatus Mart Laar, kes tahtis Kroonikasse pääseda sellega, et tema on köhinud välja Eesti suurima karvapalli.

Vahel olen püüdnud raamatus esinenud naljakaid seikasid edasi jutustada, et ka teised saaksid heast asjast osa. Enamasti kõlab see nagu kehvasti räägitud anekdoot. Oled pool lugu ära jutustanud ja siis saad aru, et kõik olulised detailid on mainimata. Seejärel lisad fakte tagantjärele nagu märga savi kivistunud skulptuurile. Aga skulptuuri on väga vähe ja savi on väga palju.

Kui „Wremja” oli mõeldud üleni naljaka raamatuna, siis vahel piisab raamatus ainult ühest kohast, mis hirmsasti naerma ajab. Aastad mööduvad, kõik muud detailid ununevad, aga see üks koht on ikka meeles. Näiteks Jim Ashilevi „Kehade metsas” ajas kõva häälega naerma algklassi õpilane Hugo Boss, kes kõigi ootuste kiuste suutis koos kaheliitrise Coca-Colaga basseini hüpata ning pudeli basseini­põhjas ühe sõõmuga tilgatumaks juua. Ka Kurt Vonneguti „Ajavärinast” on meeles vaid üks nali. Seal meenutab Vonnegut poisipõlves külastatud peent kontserti, kus tema lähedal istuvad külastajad püüavad orkestriga võidu juttu ajada. Orkestrimäng aina valjeneb ja valjeneb, ja nii tõstavad ka jutustajad oma häält. Kui orkester ühel hetkel vakatab, kajab üle saali peaaegu röökiv hääl: „aga mina praen seda võis”. Huumoriteoreetikud ütlevad muidugi, et kontrastid töötavad, aga raske öelda, miks just see kujutluspilt hästi riietatud seltskonnast ja rasvasest pannist nii naljakas tundub. Internetis sobrades tuleb välja, et tegemist on legendaarse naljaga. See teeb küll rõõmu, et olen elu jooksul lugenud midagi legendaarset.

Ma olen elus korduvalt püüdnud leiutada süsteeme, kuidas nalja mehhanis­midest aru saada, aga tulutult. Iidsel ajal lugesin 9GAG-ist kõik pealehele jõudnud naljad üle, et saada huumorist mingi ülevaade. Küürutasin hommikul ja õhtul mitu tundi monitori ees, skrollisin ja skrollisin ja ootasin, et see nali kord lõppeks. Raamatupoe huumorisektsioon tundub samas kõige piinlikum koht, kuhu oma teosega sattuda. Ilmselt on see ainus kirjandusrubriik, mida ma poes jalutades kunagi ei vaata. Nagu kohe meelega. See riiul tundub kuidagi vulgaarne. Võib-olla oli varem mainitud „Wremja” ka alguses huumorirubriigis, aga mina võtsin selle raamatukogust, seega ei lähe arvesse.

Võib-olla naljakad asjad lihtsalt ei ole väga naljakad, aga tõsised asjad on. Miriam Toewsi autobiograafiline „Kõik mu mured mannetud”, mis räägib peamiselt autori õe elutahte puudumisest, oli näiteks üks raamat, kus sai palju naerda. Rusuvas keskkonnas on alati potentsiaali millekski väga naljakaks.

Ka Marju Lepajõe tõlgitud Innocentius III traktaat „Inimolu viletsusest” ei ole tingimata huumor, kuid kui seda lugeda hea tujuga, võivad inimloomuse armetud detailid niimoodi järgemööda kuhjatuna iseenda paroodiaks muutuda ja kutsuda esile rõõmsaid turtsatusi. Mõne teise tujuga võib muidugi langeda sügavasse masendusse või paremal juhul – meeleparandusse. Mina naersin. Rohkem ei julge lugeda. Muidugi ei ole see hea toon tulevase paavsti raamatu üle muheleda, aga vahel lihtsalt „ei oska muud teha kui naerda enam”, nagu kirjutas Mesi Vesselov mullu septembri Loomingus avaldatud luuletuses ja mida kuulsin Prima Vistal elavas ettekandes. Tekst ise ei olnud naljakas, vaid tõsine, aga tegin selle ülemineku, et raamatute vahele meenutada kirjandusüritusi, kus on saanud naerda Murca, Teele Lemberi, Elo Valneri, Mari-Liis Müürsepa, Siim Lille, Steven Vihalemma, Mattias Lehtmetsa ja paljude teiste autorite tekstidega. Nagu öeldud, rusuvas keskkonnas on alati potentsiaali millekski naljakaks.

Kui naljakad luulekogud ajavad enamasti lihtsalt muigama, siis Andrus Kasemaa „Mees otsib naist” kutsus esile ka naerupahvakuid. Raamat hakkas muidugi ühel hetkel ennast kordama, aga ikkagi oli hea meel, et Kasemaa sellest esmapilgul kolmenaljasest seeriast terve raamatu välja pigistas. Nägin ka luule­leigeid inimesi tema teose üle rõõmustamas. Ma muidugi ei usu, et nad nüüd Kaplinski peale üle lähevad, aga võib-olla loevad veel Kasemaad. Nägin just naljakat intervjuud, kus ühe poeketi juht uskus, et Chuck Norrise anekdoodid on paljudele teejuht kirjandusse. Lubage naerda!

2000-ndate teises pooles ootasin väga Jaan Pehki uusi luulekogusid, sest need ajasid alati naerma. 2009. aastal märkasin raamatupoes aga uut senitundmatut autorit, kelle tekstid Jaaniga mõneti sarnases suunas liikusid – Jüri Kolki. Kui aga lugesin tema lugu sellest, kuidas Väike Peeter Suurele Peetrile labidaga mitu korda pähe lööb, siis see enam naerma ei ajanud. See lihtsalt meeldis. Kõige suurema naeruhoo sain aga Terry Pratchetti ja ühe üldiselt tundmatuks jääda sooviva autori raamatust „Head ended. Nõid Agnes Nutteri soodsad ja täpsed ettekuulutused”, kui lugesin sealse tegelaskuju Marvin O. Bagmani kirjutatud koraali pealkirjaga „Jeesus on minu elu lülituspuldi telefonimontöör”. Ma arvan, et kõõksumine ongi raamatunaerude lõpuboss.

Ma ei tea, kas see naljakate raamatute meenutamine tõi lugemise isu peale või mitte. Pigem tahaks nüüd vastukaaluks lugeda midagi, millega koos nutta. Ainus, mis meenub, on John Greeni „Süü on tähtedel”, aga see saab topeltpunktid, sest nutsin kinos ka.

Tegelikult ma raamatuid ainult naljaviluks muidugi ei loe, aga vahel on hea meelde tuletada, et kirjandus ei pea tingimata hinge harima. Vahel võib see olla lihtsalt tore ja kerge ning siis läheb isegi korraks meelest ära, kui raske on lugemine tegelikult.