Kui pika varju heidab Herta Laipaik?

Märts, 2016

Raul Sulbi

 

 

 

„Pikad varjud”. Koostanud Martin Kivirand.

Ajakirjade Kirjastus, 2015. 245 lk.

 

Eesti ulmehuviliste seas eksisteerib üsna üksmeelne seisukoht, et Herta Laipaik (1921—2008) tuleks tema folkloorse ainesega kunstmuistendite tõttu arvata eesti etnoõuduse rajajaks. Täpsemalt viidatakse kirjaniku jutukogudele „Maarjakask” (1983) ja „Kurjasadu” (1987, sama pealkirja all mõlemad 2006). Mõnikord lisatakse loetellu veel kogud „Pipratoosi tondid” (1990) ja „Hauakaevaja lood” (1991).

Laskumata siin arutellu, kuivõrd põhjendatud see seisukoht üldse on või mil määral Laipaik omakorda on toetunud Fr. R. Kreutzwaldi, Juhan Jaigi jt. vanemate kirjameeste analoogilistele juttudele, mööngem vaid, et 1999. aastal n.-ö. „jooksu pealt” (võib-olla siinkirjutaja poolt, tõesti ei mäleta) kasutusele võetud termin „etnoõudus” on pigem ebaõnnestunud, täpsem ja tõlgetes paremini arusaadav oleks „folk­õudus” või „folkloorne õudus” (vt. näiteks folk horror’i filmide lühike õitsenguperiood briti kinokunstis 1968—1973).

Mainides põgusalt ka Rein Põdra romaani „Külmnäpp” (1993), sedastagem, et tänapäevasel kujul on see folkloorse õuduse suund eesti žanriulmes tekkinudki 1999. aastal, kui Indrek Hargla avaldas veebiajakirja „Algernon” aprillinumbris napid neli kuud pärast debüteerimist oma kuuenda ilmunud tekstina lühiromaani „Uskmatuse hind” (kordustrükk „Eesti ulme antoloogias” 2002). Edaspidi lisasid Hargla ise („Väendru” 2001) ja teised autorid (Karen Orlau „Rannahiidsed” 2000, Mario Kivistik „Uisomäe” 2003, Milvi Martina Piir „Juliuse teekond” 2004 jmt.) sellesse kasvavasse tekstikorpusesse jutte, nii et selleks ajaks, kui Hargla avaldas 2005. aastal ülevaateantoloogia „Õudne Eesti. Valimik eesti õudusjutte”, kus olid esindatud autorid alates Kreutzwaldist ja Kitzbergist kuni Wimbergi ja Matt Barkerini, oli folkõudus algupärase ulmekirjanduse täiesti äratuntav omaette kategooria. Laiemalt tutvustas Hargla sedasama alažanri 2013. aastal romaaniga „Süvahavva. Esimene suvi”, mis lähtus ta enda kirjutatud samanimelise õudusseriaali stsenaariumist.

Muu maailma ulmes on tänaseks üsna levinud nn. Festschrift-tüüpi antoloogiad ehk siis jutukogud, kuhu kirjaniku kolleegid ja sõbrad kirjutavad tema juubeli (sünniaastapäeva vms.) puhul jutte kas tema stiilis, tema loodud maailmades või tema tegelastega. Vist esimene tuntuim seesugune teos oli 1989. aastal Isaac Asimovi kirjaniku­karjääri 50. aastapäevaks avaldatud antoloogia „Asumi sõbrad. Isaac Asimovi auks kirjutatud jutud” (Foundation’s Friends: Stories in Honor of Isaac Asimov), millele on tänaseks järgnenud samas laadis jutuvalikud Ray Bradbury (1991), J. R. R. Tolkieni (1992), Roger Zelazny (1998), Jack Vance’i (2009), Gene Wolfe’i (2013), Poul Andersoni (2014), Robert Silverbergi (2014) jt. loomingu ainetel. Eesti kirjandusest ei meenu siinkirjutajale esimese hooga ühtki varasemat sellist kogumikku. Martin Kiviranna koostatud antoloogia „Pikad varjud” tagakaanel igatahes väidetakse, et „novellikogumik on kummardus meie kirjandusmaastikku rohke kohamuistendite pärandiga rikastanud Herta Laipaigale”.

Kuivõrd raamat on reaalselt sündinud soovist just Laipaika tunnustada või tema stiilis lugusid avaldada, on keerulisem küsimus. Eessõnas positsioneeritakse teost märksa umbmäärasemalt: koostaja olevat seadnud autoreile tingimuseks, et kaastööd „peaksid olema Eesti-ainelised ja seotud õuduskirjanduse või kohapärimusega”. Lisaks öeldakse, et „kogumikku võib võtta ka kui austusavaldust etnoulme vanameistrile Herta Laipaigale”. See „võib võtta” jätab pigem mulje juhuslikuma ja umbmäärasema idee põhjal sündinud raamatust, mis lihtsalt kukkus niimoodi välja, et peaaegu sobiks ka Laipaiga Festschrift’iks.

Kogumik ilmus ulmeajakirja „Algernon” egiidi all. Suurem osa autoreid on algupärast fantastikat jälgivale lugejale vähemasti tuttavad, vaid Egle Palberg paistab olevat debütant.

Jääb arusaamatuks, miks raamatu koostaja Martin Kivirand ei kirjutanud ise teosele saatesõna, vaid palus seda teha Kristjan Sandril, kelle kirjeldusi, selgitusi ning järeldusi lugenud huviline asub kogumiku tekste lugema paratamatu eelhäälestusega, et see ongi Sandri koostatud valik. Muide, seda, kuidas Sandri (Sanderi?) nime peaks käänama, raamatust teada ei saa, kuna kasutusel on mõlemad variandid. Lisaks Kristjan Sandri kahtlasevõitu arusaamadele emakeelsest ulmeterminoloogiast leiab eessõnast ka otseseid faktivigu: Jüri Kallas ei olnud „Algernoni” toimetuse esimeses koosseisus (lisaks talle veel Taavi Tuvikene ja siinkirjutaja) peatoimetaja ametis, sellist rolli polnud toona kellelgi.

Etteheidetega jätkates tundub, nagu oleks kõnealune raamat kirjastaja esimene katsetus selles valdkonnas: see on trükitud nii ebamugavat tüüpi paksule ja kõvale paberile, et köidet tuli lugemise ajal lausa jõuga lahti hoida, ja siinkohal ma ei liialda. Napist kirjastamiskogemusest räägib justkui seegi, et raamatu sisukord, mis varasematel aegadel oli Eestis traditsiooniliselt raamatu lõpus ning on uuemal ajal ingliskeelse kirjastusmaailma eeskujul trüginud algusse, on seekord ära peidetud trükise sisse, täpsemalt eessõna ja esimese jutu vahele (lk. 13), nii et selle ülesleidmine on paras väljakutse.

Ent on ka tunnustamist väärivat. Kogumiku kaanepildiks valitud Karin Lageda loodusfoto on võrratu, samuti on nauditavad Liidia Undi siseillustratsioonid. Üldse paigutub raamat oma stiilse kaanekujundusega samasse ritta 2005. aastal ilmunud antoloogiaga „Õudne Eesti” ning 2006. aastal ilmunud Laipaiga koondkoguga „Kurjasadu”, moodustades omamoodi temaatilis-visuaalse triloogia. Küll seaksin kahtluse alla kõigi autorite üleslugemise mõttekuse raamatu esikaanel, paarist-kolmest tuntumast nimest oleks ehk piisanud.

Koostaja otsust järjestada antoloogia lood nõnda, et raamat algab stiililt kõige laipaigalikumate tekstidega (Karen Orlau, Mann Loper) ning pöörab siis eri stiili- ja vormivõtete karnevaliks, võib mõista. Kuid ka laipaigalikus laadis kunstmuistendi stiili jäljendavatel autoritel on temaga võrreldes üks oluline erinevus: kui Herta Laipaiga tegelased tunnevad vastassugupoole (mitte päris inimrassist) esindaja suhtes mingit vaimset-emotsionaalset tõmmet, nad on oma ihaldusobjektist pigem alateadlikult ja irratsionaalselt lummatud, siis Orlau ja Loperi mehed on sõgedad ja hullud pigem vaid allikast või puust pärit naisterahvaste rindade ja reite kumeruste ja sileduste järele. Samuti on lood Palbergi naistegelasega, keda ennekõike lummab Ussikuningast inimeseks moondunud meestegelase piltilus nägu, saatuslik pilk ja avatud särgikaelusest vilksatav päevitunud ihu.

Kui Karen Orlau „Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai” ning Mann Loperi „Maielaul” on üsna lihtsad ja traditsioonilises ning paraku ettearvatavas võtmes arenevad kunstmuistendid, siis Loperi „Lugu Kordost” pakub lugejale juba vägagi ehedat atmosfääri ja ajastuhõngu ning autentsena mõjuvat dialoogi ja tegelaste mõttemaailma. See on lugu haldjarahvast, Piusa koobastest ning saladuslikust vanamehest, kes suudab näha tulevikku. Siin on juba olemas see eesti folkõudusele nii iseloomulik tunnetus — kusagil isoleeritud maakohas on minevikus toimunud midagi kurja või saladuslikku, mida lugeja ja tegelaste eest varjatakse. Kuigi loo laad on sünge ja salapära paisutav, saab jutt lõpuks siiski üldse mitte õudse, vaid pigem fantaasiakirjandusele omase nukker-armsa lahenduse, see ei olegi pigem etnoõudus, vaid folkloorne fantasy. Siin võib näha laiemat suundumust, millele juhib tähelepanu ka Sander raamatu eessõnas, et algupärane folkloorne fantastika polegi enamasti oma käsitluslaadilt õuduskirjanduse ambitsiooniga, vaid apelleerib pigem sala­pärale ning irratsionaalsele. Ja et nõnda on see juba Herta Laipaiga ajast peale.

Raamatu tippude hulka kuulub Maniakkide Tänava ja Leila Tael-Mikešini kahasse kirjutatud „Manajad”, mille tegevus paigutub küll minevikku, nn. mõisaaega, kuid on samas oma laadilt muinasaegne õudusfantaasia, kus taluõuel puhkeb krattide ja inimeste vahel tõeline splatter-veresaun. Ent selleni viivad sündmused on edasi antud täiesti laipaigalikult rahulikus ja aeglaselt kulgevas rütmis, stiilis ja keeles.

Problemaatilisem on lugu Egle Palbergi „Keelatud armastusega”. Paraku ei viita ladina-ameerika seebiseriaalile mitte ainult loo pealkiri. Esiteks ei vasta jutu stiil absoluutselt ajastule (mõisaaeg, teoorjus), vaid on kirja pandud täiesti moodsas ajalehe- või naisteajakirja jutulisa stiilis. Ja kui loo süžee (oma mehesse armunud abielunaise langemine piltilusaks noormeheks muutunud Ussikuninga võlude ohvriks ning nende mõlema hukkasaamine) on igati laipaigalik, siis peategelase mõttemaailm ja loo dialoogid panevad juukseid katkuma — sedavõrd XXI sajandi naisteromaanilikult modernsed on need. Rääkimata sententsidest, mis ilmselt pole koomilisena mõeldud: „Iga ast oli otsekui vajutus Miina südame vokilaual.”

Kui Mehis Heinsaare „Tiigi sünd” on autorile tüüpiline maagilis-realistlikus vaimus loba, millel pole vähimatki pistmist ei Laipaiga ega etnoõudusega, siis Triinu Merese „Võtja” üle saab vaid nõutust tunda. Ja kurbust, et mõne aasta eest väga tugevalt žanriulmesse tulnud ning tõelist fantastikatulevärki ja lahedaid narratiive pakkunud autor on otsustanud loobuda lugejatele arusaadava süžee jutustamisest ning langenud modernistlike vormieksperimentide küüsi, mis võivad tuua autorile avastamis- ja saavutamisrõõmu, kuid jätavad lugeja kõrvaltvaatajaks, kellel pole selles mängus enam rolli ega üldse midagi meelt lahutavat või emotsionaalsust arendavat.

Kersti Kivirüüdi „Metsavana maja” pakub meile esmapilgul vägagi põneva ja salapära täis üleloomuliku loo hüljatud metsatalust, kus justkui askeldavad aastakümneid tagasi surnud esivanemad, kuid paraku tapab salapära ja õõvatunde mõistatuse liiga otsene ja põhjalik lahtiseletamine. Autor ei paista valdavat täiskasvanute lugemisvaras möödapääsmatut kirjanduslikku lauset. Tema stiil on kuidagi väga kuiv, keel sobib pigem ajalehte, kujundid ja dialoogid on lastekirjanduse tasemel — ja peamiselt ongi Kivirüüt varem avaldanud noorteromaane.

Kogumiku tõelisteks pärliteks on aga Kristjan Sandri „Pikad varjud” ja Indrek Hargla „Tammõküla viljakuivati”. Hargla lugu on eelkõige tema enda parimate folkõudukate tasemel: 1920-ndate algul toimuva tegevusega loos sugeneb viljakuivati ahju hirmsat raevu ja vihkamist täis nimeta õudus, mille tekkepõhjused viivad vana ohvrikivi ja mitukümmend aastat varem toimunud võika sündmuseni. Hargla tipptasemel õõvastava ja painajaliku saladuse harutab muide lahti Süvahavva arbuja Pääru Kivioja.

Kui Hargla lugu on rohkem ikka harglalik, siis Kristjan Sandril on õnnestunud luua selle kogumiku ilmselt kõige laipaigalikum etnoõuduslugu ühest traagilisel kombel läbi terve inimelu keerdunud painavast armastusest-kinnismõttest, mille ilmseks temaatiliseks eeskujuks paistab olevat „Titekirikuleib” („Looming” 1986, nr. 12, rmt. „Hauakaevaja lood”). Sandri väike meistriteos on mitmes mõttes kõnealuse raamatu suurim õnnestumine: lisaks sellele, et jutustus tõukub Laipaiga konkreetsest teosest, on siin märgatavad ka muud tema loomingu leitmotiivid: ühe lokaalse episoodi asemel tervet inimpõlvkonda ja perekonda puudutav lootusetu armastus-klammerdumine, armastuse mitte lihalik-seksuaalne, vaid irratsionaalne-kinnis­ideeline mõõde.

Mingis mõttes tundubki, et Kristjan Sander oli ainus, kes ülesannet — kirjutada Herta Laipaiga stiilis või loomingumotiividega folkloorne õudusjutt — tõsiselt võttis ja sellega meisterlikult toime tuli. Ent võib-olla on põhjuseks ka tõik, et ülejäänud autorid (või osa neist) polnud ülesande nõnda täpsest sõnastusest (kogumik kui lugupidamisavaldus Herta Laipaigale) lihtsalt teadlikud.

Lõpetuseks võib tõdeda, et kui koostaja valinuks nelja esmatrüki kõrvale (Hargla ja Sandri meistritööd, Loperi ja Tänava & Tael-Mikešini väga head lood) mõned paremad etno­õuduse tekstinäited „Algernoni” arhiivist, oleks sellest tulnud isegi tugevam kogu, kui oli „Õudne Eesti”, aga elu­õigust ja kiitust väärib raamat ka nende nelja loo pärast, mis peaksid kindlasti pälvima tänavuste auhinnažüriide ning lugejate tähelepanu.