Kuulamise kunst

Ruth Sepp

Cervantes 2013 Elena Poniatowskale

 

Tänavuse Cervantese kirjandus­auhin­na pälvis Mehhiko ajakirjanik ja kirjanik Elena Poniatowska (1932). Ta on esimene mehhiklanna, kes on selle Hispaania kirjandusilma mainekaima tunnustuse osaliseks saanud. Ta on ühtlasi ka esimene Cervantese preemia laureaat, kes on kirjandusse tulnud ajakirjanduse kaudu, ja ilmselt võibki seda valikut pidada kummarduseks ajakirjandusele, kuivõrd ka Poniatowska ise on elutööpreemia oma ametikaaslastele pühendanud — „see on preemia ajakirjanikele, sest mina olen ajakirjanik”. Aja- ja ilukirjandus moodustavad tema mahukas loometöös tajutava terviku. Kirjanikuna ammutab ta ajakirjandusest ja ajakirjanikuna kirjandusest. Poniatowska on avaldanud üle 40 raamatu, nende seas romaane, lühiproosat, kroonikaid, esseesid, elulugusid, teda on tõlgitud kahekümnesse keelde.

Pariisis sündinud Poniatowska põlvneb isa poolt poola-prantsuse aadli­soost, tema ema oli mehhiklanna, kelle perekond Mehhiko revolutsiooni aastail Prantsusmaale oli asunud. Kui Elena oli kümneaastane, saabus Teise maailmasõja eest põgenev perekond Mehhikosse, mis sai Poniatowska uueks kodumaaks. 1954 asus ta tööle ajalehes „Excelsior”, debüteerides samal aastal lasteraamatuga „Lilus Kikus”. Esialgu ühiskonna- ja kultuuritegelasi intervjueerinud Poniatowska hakkas õige pea huvi tundma kohaliku meedia klantspildist välja jäänud äärealade vastu, kõnetama ja kuulama metsikus tempos kasvava México kaardilt eimiskisse pühitud asukaid. Poniatowska puhul räägitaksegi tavaliselt tema kirjanikuvastutusest, millele ka Cervantese žürii viitas, rõhutades tema loomesuutlikkust mitmes vallas, eeskätt aga kaasajale pühendumist. Kuus aastakümmet on ta tegutsenud Mehhiko kroonikuna, loonud teoseid, mis aitavad mõista selle teravate ebakõlade maa ajaloo võtmeepisoode ja ühiskonnaseisu. Tema intervjuud annavad dialoogivormis ülevaate mehhiko vaimuelust. Poniatowska on oma tööga panustanud uue ajakirjandusstiili arengusse Mehhikos; tema rohkesti etnograafilist materjali sisaldavad kirjutised, mis talletavad varjatud elusid, suulist ajalugu, kodanikuühiskonna liikumisi, on täiendanud mehhiklaste identiteeditunnetust ja järjekindlalt uuristanud ametlikku ainuhäälset võimudiskursust, selle moonutatud tegelikkusekäsitlust ja paraadkuvandit. Kõige selle juures on ta mõistagi väsimatult seisnud ka naiste õiguste eest.

Intervjueerimisest arendas Poniatowska välja omaette kunsti või koguni kirjandusžanri. Tema intervjuud Mehhiko kultuuritegijatega (Diego Rivera, Alfonso Reyes, Juan Rulfo, Octavio Paz, Luis Buñuel, Subcomandante Marcos jpt.) on dramatiseeritud, mängulised portreed, mis on koondatud raamatusse „Kogu Mehhiko” (Todo México). Kultuuriheeroste kõrval on tema vestluskaaslasteks olnud ka anonüümsed kujud — indiaani naised, maainimesed, streikivad raudteetöölised, poliitvangid. Poniatowska põhiliseks andeks ongi peetud oskust kuulata ja teha kuuldavaks nende hääl, kellelt see on ära võetud, võtta vastu võõrad lood ja kogemused, olla neile kanaliks. Intervjuudest või „tunnistajate” lugude kuulamisest on sündinud oluline osa tema loomingust, olgu need siis kroonikad või romaanid. Seetõttu võib mõnda tema teksti seostada kollektiivset mälu kandva ja tõrjutute elust jutustava dokumentaalkirjandusega (literatura testimonial), mis Ladina-Ameerika kirjanduses iseäranis läinud aastatuhande lõpukümnenditel laia kõlapinna saavutas. Sageli kipub selline kirjandus olema liialt lihtsustav, esitama keerulist ajaloolis-sotsiaalset reaalsust must-valgena, selles puudub kahtlus, suhtelisus, iroonia. Ent selle žanri üheks veenvamaks tekstiks peetakse Poniatowska esimest romaani „Jesusa” (Hasta no verte, Jesús mío, 1969), mis põhineb Oaxaca indiaanlanna Josefina Bórqueze (romaanis Jesusa Palancares) autorile jutustatud elulool. Naise monoloogidest-mõtetest on Poniatowska sule all saanud mitmetasandiline ja inimlik lugu, milles puudub otsene ideoloogiline kommentaar. Mehhiko esseist Carlos Monsiváis on pidanud teose peamiseks saavutuseks lisaks meisterlikule rahvaliku keele edasiandmisele seda, et autor „on ületanud vaesuse kultuuri kirjeldamisel tavapärase jäiga naturalismi või neorealismi ja toob Mehhiko kirjandusse privileegideta naiste kirjandusliku käsitlemise”.

Poniatowska mitmehäälsed linna­kroonikad olid pöördepunktiks Mehhiko 1960. aastate ajakirjanduses ja panid aluse uutmoodi linnategelikkuse kujutamisele. Kroonika selle kaasaegses tähenduses on Ladina-Ameerikale eriomane žanr. Need on ajakirjanduse, esseistika ja ilukirjanduse piirimail liikuvad new journalism’i mõjutustega tekstid. Poniatowska „Tlatelolco öö” (La noche de Tlatelolco, 1970) on kroonika, mis hajutas piiri ajakirjanduse ja kirjanduse vahel. Teose lähtekohaks on 1968. aasta Mehhiko üliõpilasliikumine ja selle 2. oktoobril Tlatelol­co Kolme Kultuuri väljakul toimunud vägivaldne mahasurumine. Valitsuse mahitusel ja olümpiamängude eelõhtul aset leidnud veresaunas hukkus kinnitamata andmetel sadu inimesi, tuhanded vahistati; uurimist ei järgnenud, üldsus vaikis. Poniatowska oli üks väheseid, kes vaatamata ähvardustele söandas seda vaikimise müüri lõhkuda, mis võimalikke tagajärgi arvestades oli tõeline julgustükk. Kahe aasta jooksul külastas ta Lecumberri vanglasse suletud üliõpilasi ja õppejõude, kuulas nende jutustusi, pani tallele põlvkonna kõige väljendusjõulisemad hääled. Tulemuseks on ainulaadne häältemosaiik, kollaaž nende ja veel paljude — koduperenaiste, fotograafide, tööliste tunnistustest, arvamustest, lugudest, mille vahele on pikitud loosungeid, artiklifragmente, kirju, kommentaare, grafitisid, võimuesindajate ütlusi, laule, Octavio Pazi ja Rosario Castellanose luuletusi. Kuna järgmistel aastakümnetel jooksid kõik katsed tõde ja vastutajaid päevavalgele tuua poliitilise surve tõttu ummikusse, jäigi Poniatowska ajakirjanduslik sekkumine pikka aega sündmuste peamiseks kajastuseks. Ühtlasi jäädvustas raamat üliõpilaste ja haritlaste liikumise, Mehhikos seninägematu kodanikuteadvuse ja avaliku arvamuse esilekerkimise, mis teeb Poniatowskast uue demokraatliku ja ühiskonna paljuhäälsusega arvestava proosa teerajaja Mehhikos. Raamatus „Sügav on vaikus” (Fuerte es el silencio,1980) leiavad väljenduse linna sisserännanute, tänavakaubitsejate ja -laste, näljastreiki pidavate kadunud üliõpilaste emade hääled. Peegeldades inimestele või linnale ühistunnet ja eneseteadvust toonud sündmusi, annab ta suurlinnakogemust ja -meeleolu edasi avatult ja inimeste aktiivse osaluse kaudu. Kroonikates „Eimidagi, eikeegi. Maavärina hääled” (Nada, nadie. Las voces del temblor, 1985), mis on ajendatud México 1985. aasta maavärinast (millele valitsus ei suutnud adekvaatselt reageerida, jättes inimesed hätta), vahendab Poniatowska loo linna varemetes sündinud spontaansest kodanikuliikumisest, ühtsustundes iseseisvalt organiseeruvatest linnaelanikest. Poniatowska tekstid on hübriidsed: antropoloogiline lähenemine, sotsioloogia ja ajalugu on ühte sulanud kriitiliste tundmuste, eneserefleksiooni ja subjektiivsusega. Tema parimad kroonikad loovad omaette tekstimaailma, on vormiteadlikud, stilistiliselt veenvad, esitatud vahetult ja kõnekeelselt. Selle kohta on Octavio Paz tähendanud: „Elena Poniatowska keel ei ole puhtalt kõnekeelne, kõnekeelsus kõnekeelsuse pärast on kirjanduslik vääratus, kui aga kirjanik suudab argikeele kirjanduseks muuta, tekib see eriline musikaalsus, lennukus ja täpsus, mis on tajutav ka Poniatowska keele poeesias.”

Tema romaanidki kujutavad alternatiivset ajalugu, päästavad kaduma kippuvad inimesed ja lood ajahõlma vajumisest, on paljuski ajakirjanikutööst tulenenud ja ühtlasi tohutu arhiivitöö vili. Tuntud, kurikuulsad, aga ka tundmatud karakterid, isemeelsed ja loova vaimuga teisitimõtlejad on Poniatowska loomingu üks läbivaid teemasid. Tema peategelased on meeletud või kannatavad mässajad, „apokalüptilised kujud, kes juhivad su põrgusse ja piinavad sind, aga on võimelised avastama uue ja ootamatu maailma”, kelle elu taustal kajavad Euroopa ja Ameerika kunstilugu ja ajavaim, utoopiad ja painajad. Epistolaarromaan „Armas Diego, kallistan Quiela” (Querido Diego, te abraza Quiela, 1978) jutustab Diego Rivera esimese naise, venelannast kunstniku Angelina Belova loo tema kirjade kaudu, millele mees ei vasta, taustaks esimese ilmasõja järgne Pariis. Poniatowska on loonud mitmeid kirjanduslikke portreesid, mis kokku moodustavad Mehhiko naise elulugude galerii. „Tinísima” (1992) kangelanna on Itaalia fotograaf ja poliitaktivist Tina Modotti, kes ei huvita autorit mitte kui võitleja, vaid kui keeruline ja kirglik isiksus. „Leonora” kujutab inglise päritolu mehhiko sürrealistliku kunstniku ja kirjaniku Leonora Carringtoni elu, selles raamatus on Poniatowska taas lähtunud avalikkusest eemalehoidva kunstnikuga peetud vestlustest. Romaani „Taeva nahk” (La piel del cielo, 2000) keskne teema on teadus — jälle üks marginaalne valdkond Mehhikos. Lõpliku tunnustuse romaanikirjanikuna saavutas Poniatowska teosega „Laske rong läbi” (El tren pasa primero, 2007), mis pälvis Rómulo Gallegose preemia ja räägib Demetrio Vallejo juhitud 1958. aasta raudteelaste srtreigist, mis tekitas segaduse kogu riigis.

Poniatowska teosed kätkevad endas rohkem kui poolt sajandit Mehhiko elu. Ajakirjanikutöö polnud tema jaoks pelgalt kirjanikuameti eelsoojendus — tänaseni tegutseb kümne lapselapse vanaema ajakirjanduses ja osaleb ühiskonnaelus. Ta ei ole saavutanud sellist rahvusvahelist tuntust nagu tema kaasaegsed ja sõbrad García Márquez ja Fuentes või mõned noorema põlvkonna naiskirjanikud 1980. aastatel. Tema raamatud pole ei ülevoolavalt fantaasiaküllased ega järgi ka mingit valmis edumudelit. Küll aga on need vormilt ja sisult piire ületavad ja dialoogi otsivad. Inimeste, oma maa, maailmaga. Tema põhiteemaks on ikka otseselt või kaudselt olnud Mehhiko. Ja küllap on sellel kirjanduspõllul veel piisavalt tumedat uudismaad, mida künda.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon