Kuum, oli kuum

Klaarika Kaldjärv

 

 

Jaan Undusk: „Teekond Hispaania”.

„Loomingu Raamatukogu” 2016, nr 6—8. 143 lk.

 

Alguses on otsimine: kust ja millest algab õieti see oma Hispaania. On masina kuumaks väntamine: kirjutada sellest, kuidas sellest kirjutada, kuidas rääkida lugu saatuslikust teekonnast iseendasse. Hispaania leidmine pole lihtne: „Kitšist ja katoliiklusest minu Hispaania ei alga,” ütleb Undusk, ja õige ka.

Kuna kõik on esialgu udune (õigemini kuumavinene), ilmub lavale see, mis loetud ja mis võib hapras olekus tuge pakkuda: Tuglas, Talvet ja Unamuno, veri, vein ja härjad, baski anarhistid-terroristid, donkihhotlus, gregeriiad ja inkvisitsioon, don Juan (ilmub mõnevõrra hiljem Jaan Unduski alter ego’na), kõik suured on kohal, keegi ei puudu. Sealsamas Salamanca peaväljakul virvendavad nad kirjaniku silme ees: „kõik pildid ja motiivid, vered ja uriinid, härjad ja hobused, Quevedod ja Unamunod, don Quijoted ja Sansón Carrascod ristlevad siin läbisegi suure lageda platsi nurgatagustes [—] kõik hispaanialikud leitmotiivid on siin juba koos, kuid puudub üks tõsine baski terrorist.” Sobiv terrorist leitakse ja nood leitmotiivid jäävadki Unduskit jälitama, neist ei saa ta enam hetkekski rahu. Isegi dušš Kataloonia rannas meenutab inkvisitsioonikohtu veega piinamist. See liigsest lugemisest ärapööramine tuleb kuidagi tuttav ette…

Miks ei saa Undusk hakkama sellega, millega tahaks saada, reisikiri on ju luhta läinud? Sest ta ei ole turist, kuigi tahaks, kas või reisikirja õnnestumise huvides, ent tuleb „lõpuks koju ikkagi suhteliselt puhaste paberitega”. Lisaks tabab teda täiesti arusaadaval kombel „tohutu tüdimus teadmisest, et ma pean lugejale andma huvitavat ja kasulikku teavet võõra maa kohta, rääkima seiklustest, viperustest ja ebatavalistest kokkusattumustest, mida jätkunuks hea esituse korral küllaga”. Ja kas siis selliseid raamatuid juba küll ei ole? Küsimus on tegelikult tõsisemgi, sest see, mis läbi (või üle) elati, polnudki ühest võõrast linnast teise kulgev lihtlabane õppe- ja kultuurireis, vaid hoopis miski muu. See muu aga ei anna ennast teisiti kätte kui õige teksti kaudu, mille nimel tuleb valmis olla kõiksugu ebameeldivusteks: „Tuleb valmis olla vabaduseks ja vastikuseks, lootuses leida mõned silmapilgud õndsust. Ma ei tea, kas see mul õnnestus. Aga igatahes on kogu see raamat — olgu või viljatuks osutuv — rahmeldamine õige teksti otsinguil.” Kuigi kirjas alles saatesõnas raamatu viimastel lehekülgedel, on see oluline lõik, õigupoolest selgub siin raamatu õigustus ja püüdlus: tabada midagi olemuslikku,[1] isegi kui loodetud põgusa õndsuse nimel tuleb teha kummalisi käänakuid ja sukeldumisi.

Tõepoolest, mida hakatagi peale kõigi nende Tuglaste, Talvetite, katedraalide ja härjaverega, kui „Hispaanias on elu õieti seesama, mis mujal. Seda ütlen mina, Jaan.” Ja temaga tuleb kahel käel nõustuda. Toledo katedraal on sama tavaline kui kodumaa männimets ja „see ei ole teoreetiline järeldus, vaid igapäevane enesetunne”. Ent kuidas sellest kirjutada, kui kord juba kirjutama on asutud? Sest sellest männimetsast ju „ei kirjuta reisikirja Hispaania. Heal juhul saab sellest reisikirja eikuhugi. Omaenese ellu.” Justnimelt. Kas polegi kõik meie reisid võõrale maale reisid omaenese ellu? Vähemalt võiksid olla, kui julgeksime seda endale tunnistada, ja see oleks ka ainus aus viis sellest rääkida. Mitte meie ei läbi maastikku, vaid maastik läbib meid. Just seal, kus Undusk räägib sellest, kuidas ta reisikirja kirjutada ei oska ega saa, seal, kus Hispaania kuidagi ei alga ja kus teda võib-olla üldse polegi, seal ta paradoksaalsel kombel just on. Ja kui tuglasliku reisikirja žanr ei aita, tuleb mängu päriskirjandus, literatuur, unenäoline.

Härjakusi ja hobusesoolikad on ehk esimene märk sellest, et kõik ei kulgegi etteaimataval viisil, et päike on hakanud pähe ja sellest juba niisama lihtsalt välja ei tule. Härjavõitlus ja hobusesoolikad ning naiste eriline vere- ja soolikavaimustus näib olevat meelierutav teema, sellel peatutakse pikemalt, allikaks nähtavasti peamiselt Tuglas (kes samuti peatub sellel pikemalt), sest Unduski reisi ajaks kannavad hobused ammugi turvarüüd ja mingi kõhuveristamine ei tuleks kõne alla. Mida edasi, seda keerukamaks lähevad uperpallitavad spekulatsioonid, ja kuigi esmapilgul võib kõik kõlada pööraselt nagu mõni Da Vinci kood, ei pruugi sel ometi puududa teatav võimalik tõeväärtus või vähemasti kujundlikkus või lumm. Näiteks mõte pooleldi veealusest Hispaaniast, mida kuidagi mõista ei suudeta, sest ajaloolis-poliitilistel põhjustel sünnivad paljud asjad vee all, see omakorda annab võimaluse uute tähenduste ja seoste tekkeks juhul, kui miski peaks veealusest maailmast välja pääsema ja sel kombel tavapäratusse konteksti sattuma: „Ja see armas don Quijote ise, see hispaanlaste rahvuslikuks tüübiks kuulutatud härrasmees, on tüüpiline just mööda Kastiilia-La Manchat ringi kondava veealuse hispaanlasena. Kogu tema kurbnaljakas lugu seisneb selles, et ta toob maa peale selle, mis kuulub vee alla.” See on Hispaania, kus salajuudid (näiteks Cervantes) ja baskid (näiteks Unamuno, Íñigo de Loyola) aitavad oma pideva torkimisega Kastiilial ehk Suur-Hispaanial vormis püsida ja päästavad sel kombel hispaania vaimu. Ka don Quijotes on kõik taunimisväärne kastiilialik ja edumeelne baskilikult äärmuslik. Baskid näivad üldse olevat autori kinnisidee, ega ta muidu ütleks: „Ilma baskideta ei oleks hispaanlastel ei süüa ega juua. Ja ei oleks üldse mingit pinget.” Eks rändavate (kirja)meeste privileegiks ja kohustuseks on ikka olnud aegadeülesed põhjapanevad üldistused, noblesse oblige, ja mõni tabab ehk naela­peadki.

Aga sellega võib ka sohu sattuda ja siis meenub kohatul kombel too lause eesti kirjandusklassikast: paiguti jah, aga sealtsamast tolksti ka imelik pisuhänd, ja siis veel see baskitar-terroristka Meritäht (tegelikult ju päris vinge mutt ja iseteadlik naisterahvas, kes kirjanikuhärral nii mõnigi kord vaiba alt tõmbab). Need „pisuhänna” kohad asuvad eelkõige seal, kus kompott hobusesoolikatest, inkvisitsioonist ja baski terrorismist juba liiga iiveldama ajavaks keerab ja hispanistil kihvatab sees: mingi austus peab ka ikka olema. Vähemalt lähiajaloo nüansside suhtes, mille järelvõnked Hispaaniat endiselt lõhestavad (Undusk paistabki Hispaanias viibivat mingis müütilises minevikumaailmas): „Ma pole aru saanud, ega saa vist kunagi aru, mida tähendas hispaanlastele [millistele hispaanlastele, õigetele või valedele? — K. K.] Franco, see sõjalise diktaatori rüüsse varjunud kuningas. Vaid tugev kuningas suudab Hispaanias nii kaua võimul püsida, ligi nelikümmend aastat. [—] Franco, katoliikliku monarhismi taastaja, jesuiitliku allumisrõõmu ja kristliku abielupuhtuse kaitseingel. Hoitud ja kardetud. Tunnen vere lõhna. Nüüd peaks humanist alustama vestlust Franco ohvrite verest.” Undusk ei alusta. Nimetab lisaks Franco imetlemisele Hispaania kodusõda kõigi aegade kõige kirevamaks rahvusvaheliseks verepulmaks. Unduskile epistlit lugeda pole muidugi mõtet, tema mäng käib teises kastis. Kuigi see teadmine jõuab kohale hiljem, kui tahtnuks, sest esialgu tundub see võõraga vabal käel ümberkäimine ikka kuidagi ärritavalt lubamatu. Võõrast muidugi saab niimoodi kirjutada, absurdiga pooleks, kerge sõnasädeluse ja espriiga, eks proovi samas võtmes oma rahva kannatustest vesta, kohe saad hambad säärde. Aga Hispaania on võõras, võõruse viimane piir, dalše nekuda: „teekond Hispaania on eestlase viimne kohtumine Võõraga, kelle võõrus ei ole veel ületamatu.” Hästi öeldud.

Võõraga kohtuma reisib seltskond üheksakümnendate lõpus (selle kümnendi nostalgialaine paistab hakkavat kätte jõudma ja kas ei kuulu lahutamatult tollesse aega ka tänapäeval mõeldamatud bussireisid Euroopa piiridele, kas või inimvõimete piiril?). Reis on kultuuriline, teejuhiks Tuglas, kelle jälgedes püütakse astuda, nagu poleks vahepealset aega olnudki (tõepoolest, tühipaljad kaheksakümmend-üheksakümmend aastat). Vahepeal on nendes jälgedes astunud ka Talvet ja nii on lisandunud mitu kihti. Tuglas oli enne reisi teinud suure varjatud eeltöö ning puistab fakte ja hispaaniakeelseid kõnekäände nagu varrukast (kuigi ta keelt ei osanud), Talveti tekst on ses mõttes mõõtmatult ausam. Mis Unduski rändu veel Tuglase omast lahutab, on aastaaeg, Tuglas reisis veebruaris, Undusk augustis. Raske öelda, kumb on hullem, eks vist ikka august, nii et tolle reisiidee autorile võiks ajavaliku eest lausa preemia anda, sellega oleks ka Undusk ilmselt nõus, ja ilma igasuguse irooniata. Sest Hispaanias ei ole ju suve, on lihtsalt kuum, ja kuumus ei tule mitte ülevalt, vaid seda õhkub kõikjalt: „Alguses ei suuda ma jätta endale etteheiteid tegemata selle pärast, et olen tulnud Euroopa kõige kuumemasse kohta suve haripunktil. [—] Ja hiljem ei suuda ma end sellesama asja pärast ära kiita. Sest kuumuseproov kujuneb meie reisi üheks kõige olulisemaks tulemuseks. Ma saan aru, miks on Hispaania värv matjas-tolmune punakaspruun ja miks valitseb siinset kultuuri juba sajandeid unenäoreaalsus.” Unenäoreaalsus ongi Unduski Hispaania, on tema esimene kord, tema kuum ja tema teekond iseendasse. Sest „Hispaaniat ei ole ju olemas”, ütleb Undusk, ja õige ka.

[1]  Raamatublogis loterii.blogspot.com.ee võrreldakse Unduskit olemuslikkuse poolest lausa Mikitaga: „Loomingu Raamatukogu on sel aastal välja andnud kolmanda esseistliku raamatu, seekord on ehk püüdnud leida oma mikitat, kes Hispaania kõrbekuumuses lahkaks midagi… olemuslikku.”

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood