Õhtujutt taasvabanenud Eestist
November, 2016
Tarmo Teder: „Andruse elu ja õnn”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 101 lk.
Eesti viimase viiekümne-kuuekümne aasta ajalugu on välismaalastele keeruline lahti seletada. Suured ja meile hiiglama tähtsad sündmused võivad suures pildis tunduda imepisikesed. Pealegi, mis siin välismaalastest kõnelda, Eesti lähiajaloo meenutamiseks ja veel enam mõistmiseks on eestlastel endilgi abi vaja, sest mälu on lünklik, üldistusvõime nõrk, emotsioonid petlikud ja haavad armistunud. Täit tõde ei teata isegi oma elusündmuste kohta, veelgi vähem teatakse suurte protsesside taustast.
Maja taga puuriidale toetudes võib igaüks käepärasest materjalist oma ajalookäsitluse valmis meisterdada ja see tuleb sama hea kui naabrimehe oma, aga kindlasti mitte nii hea kui see, mida pakub Tarmo Teder oma raamatus „Andruse elu ja õnn”.
Tederi sajaleheküljelise teose võib liigitada jutustuseks ja see žanr, kui mõelda kas või Mart Kivastikule ning Jan Kausile, tõuseb eesti kirjanduses viimastel aastatel kena hooga esile. Ehk on see orgaaniline reaktsioon menukirjanduse eepilisusele. Kui teos ei koosne vähemalt kolmest paksust ja seiklusi täistuubitud köitest, polekski sellel justkui lugejate südame poole asja.
Või siis peaks üks ülitüse raamat, et sellesse tõsiselt suhtutaks, võtma kokku kogu Eesti ajaloo esimese koopaeestlase eksistentsiaalsest võitlusest kuni viimase eestlase hukuni hõljukautoõnnetuses.
Ega ei pea, piisab vähemast ja suhtumine „less is more” (vähem on rohkem) nagu Tederil viib sihile palju paremini, vähema jamaga ja tänu sellele konkreetsemalt ning maa- ja merelähedasemalt.
Sünnist õnneni
„Andruse elu ja õnn” vaatleb Kihnu kaluri elu sünnist õnneni ning Andruse eneseleidmist ja -kaotamist saadavad kõik need viimase poolesaja aasta sündmused, millest osa juba ajalooraamatuisse raiutud ja osa seda saatust alles ootamas.
Teder viib oma kangelase Nõukogude Eestist taasvabanevasse Eestisse, noorkapitalistlikusse Eestisse ja tänapäeva Eestisse elegantse pealiskaudsusega, rõhutades peategelase argirabelemisi, taustal toimumas ikka ja jälle midagi suurt ja Eestit mõjutavat.
Ühes episoodis satub Andrus üheksakümnendatel ülbete kurjategijate küüsi ja peab oma elu eest võitlema, nagu heale järjele saanud väikeärimeestega toona aeg-ajalt juhtus. Peategelane jääb ellu, kogub end metsas ja järgneb vahelepõige: „Aga ta ei teadnud, et samal augustipäeval, mil ta elu oli rippunud juuksekarva otsas, devalveeris Venemaa Keskpank rubla ning tühistas kõik oma võlakohustused. Peagi varises suur finantsturg kokku ja tekkis hüperinflatsioon.” (Lk 44.) Lüheldasestki lõigust piisab, et asetada Andrus aega, mida me teame, kuid kipume unustama.
Niisuguseid põikeid ja viiteid kohtame raamatus veelgi, ning kuigi need lähtuvad tegelikust ajaloost ja tegelikest sündmustest, mõjuvad nad otsekui kauge kaja. Tegelikku ajalugu kui inimeste lugu loob eelkõige peategelane, kelleni jõuavad pöördelised sündmused vaikse lainena, ja tema püüab selles lainetuses kui mitte just ujuda, siis vähemalt uppumisest hoiduda.
Andruse elu heitlikkuses peitub oma korrapära. Justkui Koguja raamatus. Aeg kive koguda ja aeg kivid laiali pilduda. Aeg palju raha teenida ja aeg see maha juua ning mängida. Isegi heitlik elu heitlikel aastakümnetel võib sisaldada stabiilsust ja süsteemi. Andrus joob süstemaatiliselt ja on kaine süstemaatiliselt. Ja otsib õnne süstemaatiliselt nagu üks õige kalur kaluripoeg peabki tegema. Igatsus armastuse järele ei kao, samuti lootus sigitada poega, õnneotsingud ei näi lõppevat.
Arukas loll
Raamatu alguses tekkis küll kartus, et autor on astumas Jaroslav Hašeki jälgedes, eriti kui kohtlasevõitu peategelane teatab rõõmuga oma soovist Nõukogude armeesse minna ja seletab Jämejalas arstidele, et tahab saada allveelaeva sukeldujaks. „„Ujun alt luugist välja ja panen miinid paika, kuhu plaan ette nääb.” — „Aga mis siis saab, kui miin plahvatab?” — „Siis lendab kõik see kodanlik krempel vastu taevast, kus selle roiskumise koht.”” (Lk 10.)
Nõukogude aeg ongi ainus aeg, kui lugeja Andrust otsekõnes rääkimas kohtab. Edaspidi võtab autor tegevuse, mõtete ja suhtluse kirjeldamise ainuüksi enda peale. Kirjelduse järgi loobub peategelane ärimeheks saades saare murdest, aga vahetult me seda ei koge. Kõik, mis vaja, saab lugeja otsekõnetagi teada ja süveneb pilt arhetüüpsest nähtusest „tõsine ja vaikne suurte töömehekätega eesti mees”.
Autor käsitleb Andruse elu nõukogude korra ajal õnneks üsna põgusalt ja kogu švejklus lendab koos võimuvahetusega vastu taevast. Peategelase kui „aruka lolli” olemust aeg-ajalt küll rõhutatakse, kuid see mõjub pigem ääremärkuse kui kandva mõttena.
Kohati kippus painama paralleel Kurt Vonneguti loominguga, sest Andruse elu kulgeb sketšist sketši. Pane vaid tärnid tegevust edasi viivate ja tausta avavate lõikude vahele ja müü maha, kuid seegi paralleel päriselt ei päde. Tederi jutustuses on omajagu humoorikust nagu Vonnegutilgi, aga loo vahendamise rütm ja laad jäävad isikupäraseks ning ilmeksimatult tederlikeks.
Tederi stiil on äärmiselt ladus ning „Andruse elu ja õnn” väga kergesti ja mõnuga loetav. Episoodid või sketšid, mis näitavad Andrust kala püüdmas, raha teenimas, vangis istumas või Brüsselis ekslemas, on küllalt lühikesed, et mitte tüütama hakata, kuid piisavad, et inimene ajas ja ruumis välja joonistada. Teder ei ole võtnud eesmärgiks kindel romaanimaht kokku pingutada, vaid räägib ära, mis Andruse elust ja õnnest kõnelda on, ning lõpetab loo.
Teder paneb lugeja Andrusele kaasa elama, aga mitte kaasa tundma, sest kõik, mis temaga sünnib, on ta ära teeninud või siis võib seda tõlgendada kõrgemate jõudude sekkumisena. Mida Eesti krooni tulek muud oli kui deus ex machina. Kui noor kohtuvõim paneb sind süütu kannatajana pikaks ajaks vangi, siis on see force majeure. Vahest kannatabki Andrus ebaõiglaselt, kuid ka see mõjub loogilisena, seda enam, et tavaliselt lõppesid vastasseisud kodumaise maffia, ettevõtluse ja tsooniga palju traagilisemalt. Andrusel läks isegi hästi.
Ühendatud anumad
Läbi kogu omajagu seiklusliku loo, mille vältel väikese Eesti väikesest inimesest sirgub keskmise Eesti keskmine inimene, kumavad küsimused, miks see inimene õnnelik ei ole ja millal kõik valesti hakkas minema. Valesti ju läks, sest õnn jäi tulemata.
Võib-olla oli see ristimishetk, kui Vene õigeusu papp Andruse mune kohendas, või pärssis õnne saabumist seik, et paljudel teistel Eesti Andrustel — Ansipil, Kivirähkil, Veerpalul — läks elus paremini kui raamatu-Andrusel, ent kõik peab olema tasakaalus. Viimases seletuses võib küll võti peituda, sest kui Andrus Veerpalu ja Andrus Värniku täht langema hakkas, astus õnnekene raamatu-Andrusele sammukese lähemale.
Meid on siin Eestis ju nii vähe ja me oleme omavahel sedavõrd seotud, et moodustame ühendatud anumate süsteemi, õnne peitub ühendatud anumais aga täpselt nii vähe, et kui üks pool on seda täis, jääb teine sootuks kuivale.
Tederi ja Andruse juhtimisel tubli tükk Eesti ajalugu läbi käia, et viimaks otsaga päevakajalisse pagulasteemasse jõuda, on nauding. Külaühiskonna tavad ja suhtumised, vangla, Brüsseli kirjeldused on täpsed ja detailirohked, kuid mitte koormavad. Teder loob tõepärase atmosfääri, ükskõik millises paigas või olukorras Andrus paraviisi ka ei viibi, ja ajastud omandavad värvi.
Nõukogudeaegne kalurisaar värvub pastelseks, impeeriumi hukk muutub mustvalgeks, taasvabanenud Eesti toonid on võltsid, sära tuleb aastatega juurde, kirkust samuti, kulmineerudes Brüsselis kui ideaalis, aga nagu värvikihid ikka, kipuvad need koorduma ja uuemate kihtide all on kõik vanad endistviisi alles.
Kõige selle tõttu võib raamatust „Andruse elu ja õnn” saada õhtujutt Eesti lähiajaloost ning see sobib andma mõne aastakümne tagustest aegadest kiiret ja tragikoomilist ülevaadet neile noortele, kes ei ole nõukogude aega ega üleminekuperioodi ise kogenud.
Hulga äratundmisrõõmu ja meenutamisainest annab „Andruse elu ja õnn” vanematele lugejatele, kes on suurte sündmuste aegu püüdnud igapäevaste suurte ja väikeste vapustuste keskel pinnale jääda.
Tarmo Teder vahendab ajalugu ja inimese lugu loomulikult kulgeva veste vormis, kaldumata klaarimisse või pühaliku tõe kuulutamisse. Eesti lähiajaloo kirjelduse ja illustratsioonina on „Andruse elu ja õnn” tõeline pärl, millele annavad erilise sära südamlikkus ja empaatia, mis eriti teose finaalis toovad pisara silma ja lunastavad suure hulga ebainimlikkust, millega paljud eestlased päevast päeva oma hinge mürgitavad.
