Paabeli Raamatukogu teenistuses

Rein Põder

 

 

Püüdkem vahelduseks kirjandusteost vaadelda mõnevõrra teisest vaatenurgast, kui seda kogeb lugeja või ehk ka kriitik. Jah, seestpoolt, autori nägemusena. Ja asja huvides võiks vaadeldava žanrimääratluseks olla romaan. Ei, ma ei keskenduks üldsegi sellele, kuidas sünnib mõne romaani idee või kui raskelt-kergelt kulgeb selle kirjutusprotsess. Hoopis huvitavam on mõtiskleda, kust see kõik pärineb, millised on kirjaniku käsutuses olevad vahendid või millised võiksid üldse olla kirjutamise eeldused. Esimesena, loogilisena tuleb arvesse omaenda elukogemus, inimsuhted, autoriga aset leidnud konfliktid, sest konfliktid on ju teost käivitav jõud. Muidugi, arvesse võivad tulla ka mõne lähedase, pereliikme või sugulase meenutused, olgu siis jutustatuna või kirja­pandud kujul. Ka omaenda päevikud on sageli mälus leiduva rikastajad. Mulle võidakse vastu vaielda, et nüüdsel ajal on säärane elust mahakirjutamine suhteliselt harvaesinev, et see moodus on jäänud rohkem minevikku. Hea küll, teen möönduse — ma pean silmas valdavalt omaenda elule toetuvat romaani. Ja muidugi esineb kirjaniku enda isik sellises romaanis äratuntava prototüübina, kui mitte lausa peategelasena. Tõelisus tõelisuseks, aga küllap tegeldakse niisuguselgi puhul tõeliselt toimunu mõnesuguse muundamisega, autorile ebasobiva maskeerimisega.

Selle suuna peamine oht on, et tahtes elu tõelisi sündmusi võimaluste piires adekvaatselt edasi anda, takerdutakse armsatesse üksikasjadesse või siis ekstsessidesse, millel ei ole romaani kui terviku seisukohalt edasiviivat jõudu ja mida võiks seepärast nimetada tegelikkusemüraks. Asi on ju selles, et elu ei kirjuta romaani, vaid iseennast. Abistab kõrvaline pilk, kogemusega toimetaja, aga autodidaktid on tihti enesekesksed. Kas eespool öeldust võiks järeldada, et selles laadis kirjutaja saab oma järjekordse romaani kallale asuda alles siis, kui teatud lõik elust on jälle läbi elatud? Ja siia otsa teine samalaadne küsimus — kas vähese elukogemusega noorautorile võiks (tohiks) soovitada romaani juurde asuda alles teatud eluperioodi järel, näiteks pärast kolme­kümmend-kolmekümmend viit? Mul puudub selge vastus mõlemale küsimusele. Küll aga olen tähele pannud, et varakult, kirjandusliku hoovõtuta ja kohe romaaniga alustanud autorid jäävad paratamatult püsima küllaltki kitsasse sündmuste- või teemaderingi, millest on isegi kogemuste jagu rikkamana raske välja pääseda.

Vahel vilksatab mul mõttes, et peale isikliku elukogemuse on veel üks salajane võimalus isiklikult läbielatu laiendamiseks, mida võiks ehk nimetada geneetiliseks mäluks või siis eelmiste sugupõlvede kogemuse ladestuseks meis. Iseasi, kuidas seda ellu äratada. Mõnikord, mõnel hetkel näib see „äratamine” isegi õnnestuvat. Näiteks pika intensiivse süüvimise järel saabuvate lühikeste vilksatustena. Või siis imelises poolunes, mõni sekund enne ärkamist. (Kirjaniku alateadvus tegeleb ju käsilolevaga nii ööl kui ka päeval!)

Kuid kahtlemata on kirjaniku põhiliseks sisemiseks kapitaliks see, mida ta on õppinud, mällu talletanud, kogemuse (ja ka eksimuste) kaudu kinnistanud, kusjuures olulisel kohal on tema lugemus, millele lisandub audiovisuaalne informatsioon; viimase mõju meie elule on järjest suurem ja selle stereotüübid tungivad salalikult ka kirjutajasse. Paaril korral žüriis töötades olen märganud TV poolt ohtrasti pakutava laastavat mõju algaja kirjaniku maailmapildile. Jah, tõepoolest, liiga kariderohke ja pikk on tee, mis viib meid kord oma individuaalse väljenduslaadini.

Muidugi on suure lugemuse tagasilöögiks vahel selge literatuursus või mõne sugestiivse eeskuju tahtmatu jäljendamine. Viimasena mainitud patt pole mullegi võõras.

Siinkohal mõnest häirivast nähtusest. Näiteks populaarsete kirjandusteoste, eriti klassika ümberkirjutamine, ka meelevaldne lühendamine, kuni niisuguse kontsentraadini välja, milles pole enam grammigi teose hingusest; ka ei meeldi mulle tuntud kirjanduslike kangelaste paigutamine meelevaldsetesse uutesse kontekstidesse, mis on tihti humoristlikult ülepingutatud. Viimatinime­tatu on justkui kirjandusliku kentauri loomine.

Vaatleksime nüüd vastukaaluks teost, mis on valminud teistsugusel, n.-ö. intellektuaalsel pinnal. Kindlasti on sellisele teosele eelnenud eeltöö arhiivis, raamatukogu vaikuses, miks mitte ka interneti sügavustes. Seda eelprotsessi on vist endiselt põhjust nimetada materjali kogumiseks. Olgu selliseks näiteks romaan kultuuriloo suurkujust või ajaloolisest isikust, mõnest pöördelisest sündmusest meie mail või kaugemal. Enesestmõistetavalt püüab kirjanik koguda võimalikult palju fakte ja seiku käsitletava teema kohta. Kuid ka teda seirab nagu autodidaktigi toosama oht — ülepingutatus neissamus üksikfaktides, mis võivad tõesti olla huvitavad ja oskuslikult teksti pikitud, kuid mille tõttu kipub tagaplaanile jääma valitud persooni või sündmuste põhikangelase psühholoogiline veenvus. Ei tohiks unustada, et romaani põhiline huvi ja eesmärk on siiski inimene, tema mikrokosmos, nagu selle kohta öeldakse.

Tahaksin siinkohal tuua näite… omaenda loomingust, mil olen seisnud umbes sama dilemma ees. Kui asusin kirjutama romaani „Imelik vang”, siis ma muidugi teadsin üht-teist detsembrimässust, sealhulgas olin kuulnud ka legendi ühest osavõtjast, keda kutsuti elus väikeseks Kleiniks ja kes pääses lõpuks Vene saatkonda varjule, jäädes sinna kogu ülejäänud eluks. Juba algetapis taipasin kuidagi intuitiivselt, et mul polegi vaja teada rohkem kui seda ühtainukest põgenemisfakti. Ülejäänus võiksin endale täielikku vabadust lubada. Sest ma ei pidanud ometi edasi andma ühes konkreetses mässus konkreetselt osalenu lugu. Ja aegamööda muutuski kõik see millekski üldisemaks. Ning esialgne pealkirigi „Imelik vangla” muundus „Imelikuks vangiks”. Kuni lõpuks ühe Alejo Carpentieri novelli mõjul loobusin lõplikult konkreetsest sündmusest, tegevuskohast ning eespool mainitud hoone (saatkonna) nimetamisest selle õige nimega. Kuigi tegelikkus peaks sellest hoolimata teosest mõnevõrra läbi kumama. (Hiljem on mul õnnestunud paar korda sattuda sellesse raskesti ligipääsetavasse saatkonda, teose protokohta, ja mõndagi raamatus kujutletut n.-ö. proovile panna.)

Tahaksin rääkida veel ka nähtusest, millele olen iseenda jaoks leidnud nimetuse „tarkade meeste proosa”. Kasutan seda mingi irooniata, sest tegu ongi targa proosaga, ainult et… seda on raske lugeda, sest autorid justkui demonstreeriksid oma maksimaalset intellektuaalset taset, oma raskesti harutatavaid assotsiatsiooniahelaid. Ja kui autor nõnda peaaegu kogu teose vältel vaid arutleb ja filosofeerib, lisamata mingeid muid elemente või tegevustikku, siis tulekski säärast teost pidada rohkem esseeromaaniks ja seda oleks aus ka teose tiitellehel mainida. Mäletan kolleegi-toimetajat, kes rääkis ühest oma andekast autorist peaaegu sedasama: „Tal oli seal keskpaigas üksainus loogiline ja jutustav koht, aga ta otsustas lõpuks ka sellest loobuda.” Olen püüdnud seda teost mitmel korral lugeda, kuid tagajärjetult; see on tõesti üksainus fraktaarium, ehkki kannab asjatundjate antuna romaani nime. Võib-olla on viga ikkagi minus? Või on just see teos meie rabeda ajastu kõige adekvaatsem kajastus, olles nõnda teerajajaks uut tüüpi romaanile? Ei tea. Kahtlen siiski.

Miks ma sel teemal nõnda pikalt arutlen? Küllap seepärast, et minul on ro­maani kohta üks teistsugune põhireegel. Aga paremini ütleb selle kohta William Faulkner. Et sul peab siiski iga kord olema kindel lugu, mida sa tahad oma lugejale edasi anda. (Seda ei tohiks muidugi samastada esituse lihtsakoelisusega.) Ja muidugi on veel mõned muud sõnastamata reeglid. Näiteks — romaani kulg ei peaks olema liiga pikalt intensiivne, selle tihedamad kohad peaksid vahelduma n.-ö. vabajooksuga, sest lugeja vaim väsib pika teose kestel ära, kui ka autori oma vastu peab.

Eespool öelduga haakub tahtmatult mõte, et kas kirjanikku ikka peakski huvitama, kui palju teda loetakse, kui kaua teda loetakse, kui pikk on kaasajal üldse konkreetse teose lugejahuvi? Mõnda ei näi see sugugi häirivat. Mõnda jälle väga. Kolmandad, need raskepärased ja esseistlikud, loodavad ehk tulevikulugeja peale. Asjatu lootus, arvan ma. Eriti kui vaadata praegust kirjanduse ülemaailmset suuruputust, milles meiegi jõuduületavalt osaleme, või sedagi, kui kiiresti on vaibumas huvi ja austus vana hea klassika vastu, mida tunnen selgesti ka kirjastajana. Ja korraga meenub auväärse Iris Murdochi „Musta printsi” peategelase, mingis mõttes ebaõnnestunud kirjaniku ohe kõige lõpus, kus ta arvab, et oleks tahtnud kirjutada säärase üldloetava teose nagu „Aarete saar”.

Kuid samas on ju kõigil aegadel olnud suverääne, kes on teadlikult kirjutanud väheste elitaaride või koguni iseenda jaoks, et tõestada, millisele peadpööritavale mõttekõrgusele suudetakse selles klaaspärlimängus tõusta. Ja nõnda seisavadki maailma kirjandusmaastikul uhkes üksilduses „Finnegan,s Wake”, „Omadusteta mees” ja „Kadunud aega otsimas”. Küll oleks kosutav kuulda ausa küsitluse käigus, kui palju on neid lugejaid, kes on nimetatud kolm teost täielikul kujul läbi lugenud.

Ning nüüd jõuan kolmanda ja minu meelest olulisema vahendini kirjaniku arsenalis, tema tähtsaima omaduseni. Lihtlugeja nimetaks seda ehk väljamõeldiseks, ma ise eelistaksin „kujutlust”. Kindlasti on olemas puhtalt kujutluse varal sündinud kirjandusteoseid, mida igas soliidses raamatukogus tähistab ingliskeelne termin fiction, ehkki kõigi selle valdkonna raamatute puhul pole kindlasti tegemist sajaprotsendilise väljamõeldisega. Enamasti täidetakse kujutluslike seoste ja sündmustega ikkagi vaid teose vahe- ehk pimekohad, muu pärineb eespool nimetatud allikatest. Aga ma tahan rõhutada, et just kujutlus annab kirjanikule tõelise abivahendi ja samas ka tõelise vabaduse. Eks leidu meiegi kirjanduses väga suure kujutlusvõimega kirjanikke ja ka teistsuguseid, keda pole selle andega õnnistatud. Kas kujutlusvõime on kirjanikule kaasa antud omadus või on see mingil moel arendatav, sellele ma ei riski vastata. Pigem olen siiski esimese võimaluse pooldaja.

Kujutlusele lähedane mõiste on fantaasia. Need on ligidased omadused, kuid ma ei asetaks siiski nende vahele võrdusmärki. Ja pean seejuures ulmet vaieldamatult kirjanduse tipuks. (Olen küll kohanud ka igati korralikke kirjandusinimesi, kes ei pea ulmet või fantasy’t millekski.) Tunnistan, et pikka aega oli mu autoriteediks selles valdkonnas Ray Bradbury. Ent siis juhtus üks kummaline seik. Mul oli sugulane-pendlimees, kes tegi kord ettepaneku määrata ka raamatute absoluutväärtust. Sest enne seda olime määranud fotode põhjal sugulaste ja tuttavate intellektuaalset taset. (Minu suhtumine sensitiivsusse ärgu mängigu siinkohal mingit rolli!) Ja mitmekümnest juhuslikust lauale tõstetud raamatust pälvis kõrgeima näitaja Stanisław Lemi kaksikteos „Solaris. Eeden”. Pärast seda hakkasin Lemisse palju tähelepanelikumalt suhtuma. Ja mul on siiani hea meel, et raamatu tõlkija, mu kauaaegne sõber pan Puu, muretses mainitud kaksikteosesse Meistri enda autogrammi. (Muide, Lem oli Tarkovski „Solarise” filmitõlgenduse üle tõsiselt vihane.)

Ulme õigustuseks veel niipalju, et just see žanr näib olevat inimkonna ammuse suulise loomingu, müütide ja pärimuste maailma kaasaegne moodne järg. Sest ulmes on endiselt olulisel kohal kaks igikestvat teemat, Ime ja Saladus.

Kuid võib-olla polegi neid kirjutajapoolseid komponente vaid kaks. Tõepoolest, on veel miski raskestisõnastatav ja -mõistetav, mis teeb kirjandusteose justkui uue reaalsuse kandjaks, annab sellele mingi neljanda mõõtme, tekitades sinus, lugejas, kena tooni või meeldiva kumina. Olen nimetanud seda kummastuseks. Samas tundub, et kirjanik saavutab selle tõesti alateadlikult, intuitiivselt. Ja selle nähtuse tunneb ära isegi lihtsam lugeja.

Midagi hoiatavat, pärssivat siia lõppu — me kõik autoritena kõnnime ammu läbikäidud radadel, kirjutame ümber juba olemasolevat või siis juba mitmeid kordi ümberkirjutatut. Tark pime kirjanik on koguni arvanud, et lugusid ongi kokku vaid neli. Ilmselt mõtleb ta tõepoolest suuri narratiive. Väiksemaid, neist neljast tulenevaid, on ehk pisut suurem hulk.

Nõnda siis — kui andekad me ka poleks, kui palju me ka oma teose kallal vaeva ei näeks ja oma halli ajuollust ei ohverdaks, meid tabab oma teost lõpetades ikka üks ja sama tunne — see kõik sai nii ebatäiuslik. Uskuge mind, kui kirjanik pole iseendast väga pimestatud, tunnetab ta ise kõige paremini oma ebatäiuslikkust ja puudujääke. Tihti tubli kriitikuga samaväärselt. Jah, puu­dusi igatahes selgemini kui õnnestumisi. Või jälle Faulknerit appi võt­tes — ka parimaid meist tabab lõpuks vaid „hiilgav lüüasaamine”.

Aga mis siis sellest! Oleme ju kõik, nii ülekiidetud kui ka varjujäänud, natuke andekad ja väga andekadki, kõigest tohutu Paabeli Raamatukogu täitjad. Ja seal on veel küllaga tühja ruumi, arvutult täitmata riiuleid…

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon