Piano pianissimo. Katkendeid raamatu käsikirjast

Sven Kullerkupp

 

 

1

Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on noh nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab ka olema hea tugev ja see peab värisema, aga ainult siis, kui sa ise tahad, mitte nii, nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul olema libe, kõik, kes seda kuulama jäävad, libastuvad nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont. Kui siis need kaks omadust on olemas, ei, siiski kolm: ilus mees, kõva hääl ja libe jutt… Ja üks asi ikka veel: peas, otsmiku taga kolju sees peab olema kõlakoda. See annab häälele erilise sügavuse, aga jätab samas ajule vähem võimalusi. Ruumipuudus, mõistate isegi! Kui ühte toredasse koljusse peab ära mahtuma nii aju kui ka kõlakoda, siis üks neist peab paratamatult kannatama. Kui aju on suurem, siis kõlakoda väiksem — järelikult kehvem laulja. Kõlakoda suurem — ajul jällegi vähem võimalusi. Igal juhul ilma suure kõlakojata sa suuri laineid ei löö. Kuulsaks lauljaks ei saa. Siiski üks omadus olgu veel: ilusad riided peavad ka olema. Vaat siis ei peata sind enam miski.

Miks ma sellest kõigest räägin? Sellepärast et minust pidi saama Georg Ots. Enne kui asume asja juurde, üks väike selgitus. Minu vanaisa Martin ja vanaonu Oskar olid ühed igavesed lootusetud sõnade väänajad. Iga viimane kui sõna sai neilt oma õnnistuse ja sai ka ilusa väikse kirikuküla Ambla nimi. See muutus Põmblaks, ja kui ütlesidki Ambla, siis vastu tuli ikka Põmbla. Lõpuks oligi Põmbla kõigil keelel ja kõik said aru, millest jutt käib. Niisiis, kui ma sündisin, käisid väikses Põmblas kõik küla eided mind nagu Jeesuslast imetlemas. Messias on tulnud! Lõid kahte kätt kokku ja ei jõudnud küllalt pead kõngutada. Ise ma seda ei mäleta, aga seda on rääkinud mulle tädi Valve, kes samuti pani väga imeks, et alles ta sündis, kui Robertino Loreti ja Georg Otsa laulud tulid varsti nagu plaadi pealt. Aeti silmad suureks ja hüüti „Uus Georg Ots on sündinud!” ja „Elagu Georg Ots!”. Nii rääkis mulle tädi Valve. Igapäevased käijad Senka-Meeta ja Tala-Marta, kui nad olid ära kuulanud kõik Georg Otsa ja Robertino Loreti laulud, jätkasid juba köögis minu vanaema Martaga. Seal pandi paika maailmapoliitika ja arutati läbi kõik küla jooksvad küsimused. Senka-Meetal olid küla kõige nobedamad jalad, ta oli justkui kondiaurul liikuv Facebook. Juba enne lõunat teadis terve küla, mis Tammiste köögis räägiti.

Minu vanaema Marta oli autoriteet, nagu tema ütles, nii jäi. Ühel päeval selgus, et minust ei saa Georg Otsa. Ise ma selle üle eriti ei kurvastanud, aga Senka-Meeta ja Tala-Marta olid väga pettunud. Õieti mulle ei meeldinud enam laulda ja see lihtsalt juhtus ühel päeval. Ei taha ja kõik! Ja miks peakski üks inimeseloom kogu aeg üürgama, rahu ja vaikust rikkuma? Ent need, kellel on kolju eesosas kõlakoda, peavad vahetpidamata tegema mingeid häälitsusi: „Mi-oo, mii-oo, mii-ooo,“ või siis „Ahh-ahhahh-ahh-aaaa.” Kommitoojaid jäi kohe vähemaks. Ka see ei kurvastanud mind eriti, sest olin hoopis otsustanud teha karjääri. Hakata akordionistiks või lõõtsameheks.

Karjääri alustades peab olema ikka abilisi ka. Üksinda ei tee siin midagi ära. Põhijõuks sai minu vanaisa Martin, kes palgapäeval ostis mulle kaheksa bassiga akordioni. Asju osteti peaaegu alati palgapäeval, mitte sellepärast, et vahepeal poleks raha olnud. Minu vanaisal Martinil oli alati raha, sest ta oli Vorkutas väljaõppinud keevitaja. Keevitajatel ei saa kunagi raha otsa. Neile maksti kõige paremini. Ainult tehasedirektor teenis veel rohkem. Ühesõnaga, raha oli alati. Meil oli peres teisigi lapsi, nagu näiteks minu täditütar Mannu. Minu arust pole pere ainult sinu isa ja ema, õed ja vennad, vaid ka need, kes suvel vanaisa ja vanaema juures koos on. Minu täditütar Mannu tegigi mulle selgeks, mis asi on palgapäev. Mannu oli kaval nagu üks sindrinahk. Suure linna tüdrukud, minust ainult aastake vanemad, nende nupp nokib ikka paremini kui ühel tavalisel külapoisikesel, kes on näinud ainult Senka-Meetat ja Tala-Martat. Niisugused juba teavad kõike ja oskavad kõike.

Jumal oli tol ajal keelatud. Nad keelasid ta ära. Üks siiski oli, selle nimi oli Brežnev, aga ega ta ikka päris jumal ei olnud ka. Tema piltidega ikoonid olid küll igal pool üleval. Kirikuskäimine oli keelatud ja sellepärast käisid inimesed koos igal palgapäeval külapoes. Põmbla oli vana kirikuküla ja kiriku olid püsti pannud juba esimesed raudmehed, ometi olid vanad traditsioonid peaaegu kadunud. Võib-olla ei olnudki nad päris kadunud. Mõni inimene olekski ehk palgapäeval ka kirikusse sisse astunud, aga kardeti. Uus jumal ei lubanud kirikusse, vaid ainult külapoodi ja jutul lõpp. Vanad inimesed teadsid veel rääkida, et ennevanasti oli ikka nii, et kõigepealt kirik ja alles siis külapood. Uuemal ajal oli enne palgapäev ja siis külapood. Kirik jäeti vahele. Võib-olla mõni vaikselt käis ka, aga hoidis seda enda teada.

Niisiis, Mannu tegi mulle kõik selgeks. Linnatüdrukud juba teavad, mis ja kuidas. Kui vanaisal on palgapäev ja kõik kohustuslikud riitused ja külapoed on jäetud seljataha, siis läheb lahti. „Kui vanaisa hakkab pärast palgapäeva hästi tihti käima puukuuri vahet, nii et vanaema hakkab juba närvi minema, ja kui vanaisa nina hakkab juba punetama, siis on ÕIGE AEG. Siis lähed vanaisa juurde ja küsid, mis sul vaja. Ja nagu imeväel tulevad need asjad sulle ise koju kätte.” Kõlas küll uskumatult nagu vene muinasjutus „Havi käsul, minu soovil”. „Küsi kas või jalgratast!” Laste jalgratas oli siis kõva sõna. Igaühel juba polnud. Ja saingi nii jalgratta kui ka akordioni.

2

Koputasin, mis ma koputasin, aga välja koputasin selle, mis lõpuks vaja. Õieti küll siiski sisse koputasin. Muusikakooli sisseastumiseksamil tuleb kõigepealt koputada, mitte muusikakooli välisukse peale, nagu arvata võiks, kui sa oled viisakas inimene ja tahad kusagile sisse saada. Muusikakooli välisukse peale koputamisest ei piisa veel tõeliselt kooli sissesaamiseks. Järele tuleb koputada! Nagu õpetaja ees, nii sina järel. Kui väga hästi koputad, siis oledki päriselt sees ja hakka aga õppima. Seda järele koputamise oskust nimetatakse rütmitundeks ja ilma selleta muusikat õppida ja õpetada ei saa. Mõned lapsed jäid ka ukse taha, sest nad ei osanud koputada.

Viljandi muusikakool oli väga edumeelne kool, kõige moodsam. Koolidirektor Kalle oli tohutu muusikasõber, ja ega ta sealt koolist ei lahkunud hetkekski. Minu arust ta elaski koolis, kuigi tal oli ikka oma päris kodu ka, naine ja väikesed lapsed. Ta muudkui ehitas ja ehitas. Kopsis siin ja kopsis seal ja lõpuks kandis see ka vilja. Koolile anti näidiskooli aunimetus, sest see oli riigis kõige moodsam.

Nii ma siis hakkasingi õppima klaverit kõige moodsamas koolis, näidiskoolis. Kuigi akordionit ma juba oskasin, aga ema arvas, et see on üks külamoosekantide pill ja pole soliidne.

Klaver tuli osta. „Muidu laps klaverimängu selgeks ei saa, kui kodus oma pilli pole. Harjutada peab saama kogu aeg, kui aga vaim peale tuleb,” ütles õpetaja Bulgakova, Poolamaalt tulnud õpetaja. Kerge see ei olnud. Klaver on kallis asi ja ega seda raha ka ju kohe polnud võtta. Ema läks selle klaveriraha korjamisega kohe kõhnemaks. Vanaisa andis vist ka midagi juurde ja ühel päeval oligi klaver kõpsti kodus. Elevus oli alguses suur, sest kõla oli tõesti palju pidulikum kui mingil lõõtsal. Ja kui õpetaja Bulgakova isa klaveri lõpuks häälde ka pani, läks asi veel paremaks.

Tegelikult mängisin ma lõõtspilli ikka edasi, kui aega leidsin. See oli kindel teenistus — kommid ja puha. Ema vedas mind päris tihti oma sõbrannade ja tuttavate poole kaasa, minul ikka lõõts kaenlas. Seal ma siis mängisin kõike, mida oskasin. Sai kommi ja plaksutati ka. Inimestele meeldis, aga keegi enam ei nutnud. Ennevanasti poetas mängu lõpuks mõni tädike ikka pisara ja ohkas: „Oskaks mina niimoodi mängida!” Ja mõni teine: „Pisike põnn, lõõts lohiseb mööda maad, aga kuidas mängib!” Olin juba päris suur mees ja sain aru, et on suur vahe, kas oled kolme- või nelja-aastane ja lõõts lohiseb mööda maad või ta lihtsalt enam ei lohise. Sain aru, et parimad ajad on möödas ja tegin asjale lõpu. Ime oli kadunud. Niisiis polnud mõtet seda lõõtsa pikemalt venitada.

Õige pea hakkas muusikakoolis minema raskeks. Aineid tuli järjest juurde ja päriskoolis pidi ju ka käima. Pääsu polnud!

Lõõtsamäng ei tulnud nüüd kõne allagi. Klaverimängus hakkas väga halvasti minema. Väsisin ära ja muusika mulle enam ei meeldinud . Teised lapsed mängivad õues palli, aga sina istu tobedas toas ja muudkui harjuta. Eluisu kadus ära.

Ei tea, millega see kõik oleks lõppenud, kui ühel päeval poleks sündinud uus ime. Meie koduuksest astus sisse Rosalie Dietrich, Saksamaal väljakoolitatud klaverikunstnik ja õpetaja. „Mina sind enam õpetada ei oska. Kutsusin Rosalie,” ütles ema, kui uus klaveriõpetaja oma vihmakeepi nagisse riputas. „Ehk hakkab nüüd ometi paremini minema,” ohkas ema. Ja läkski kohe paremaks. Pooled sõnad saksa, pooled eesti keeles, läks meie kodus lahti saksa dressuur, ja nii kolm korda nädalas. Tegelikult me tegime seda salaja, sest muusikakoolis minu pärisõpetajale Bulgakovale poleks see kindlasti meeldinud, et tema selja taga õpetab tema õpilast veel keegi teine, justkui ei saaks ta õpetamisega hakkama. Pealegi oli õpetaja Bulgakova minu ema sõbranna ja sellepärast hoidsime selle asja enda teada. Kellele seda tüli vaja on? Sain sellest aru isegi ja pidasin suu. Saksa kord on kõva asi. Kõik käis kella pealt kolm korda nädalas ja tulemus: muusikakooli õpetajad ei jõudnud ära imestada, mis selle lapsega küll juhtunud on. Puha viied äkki! Kui sulle pandi hinne viis, siis oli see väga hea. Kolm korda nädalas saksa õpetaja, ja viied muudkui lendasid. Rosalie oli minu salarelv.

Õieti polnud Rosalie Dietrich päris sakslane, vaid Saksa juut, kes kolmekümnendatel aastatel, kui Hitler oli ahjud juba kütte pannud, Berliinist põgenema pääses, ta ei tahtnud ahju minna. Rosalie oli siis, kui sellised koledad asjad Berliinis juhtusid, särtsu täis noor naine. Mis see juut tähendab, sellest ma siis küll aru ei saanud, Rosalie oli inimene nagu iga teine, ainult et oskas hästi klaverit mängida ja ka õpetada. Ja hea, et ta Saksamaalt nende hullude käest tulema sai, muidu oleks minu pianistikarjäär lõppenud kolmandas klassis. Kuidas ta siia Eestisse oskas tulla, unustasin tema käest küsida. Siis, kui ta mind õpetas, oli ta juba õige vana, ja see, mis ma nüüd ütlen, on kõige kohutavam, sest ta põles ikkagi ära. Süttis põlema. Justkui oleks Hitler ta lõpuks kätte saanud. Aga siis oli ta juba üheksakümne­aastane ja Hitler ammu surnud. Õnnetus! See on tõestisündinud lugu ja ma ei pane midagi juurde. Nimelt oli Rosaliel ahiküttega korter ja tema, nagu ikka üks saksa kasvatusega inimene, oli väga korralik ja hoolikas. See ei olnud hooletus ega vanainimese hajameelsus. See oli saatus! Ühel päeval küttis ta ahju nagu tavaliselt ja ahjusuust paiskus välja leegihõlm, mis pani ta riided põlema. Läks nagu säraküünal, sest riided olid mingist odavast kunstmaterjalist. Kui tuli lõpuks kustutati, olid Rosalie põletused nii suured, et ta suri haiglas. Tuletõrjujad ütlesid, et sellist asja on ennegi kuuldud. Tuulekeeris lööb korstnasse ja sealt survega otse ahju. Nagu leegi­heitja. Õnnetuseks olid Rosaliel seljas need viletsad tehiskiust riided ja sellepärast see nii kõik läks.

Aga särtsu oli Rosaliel veel seitsmekümneseltki küllaga, kui ta mind õpetas. Kui ta minu juurde klaveritundi tuli, nagu ikka kolm korda nädalas, siis oli tal alati kaasas väike puust joonlaud. Kui sattus mõni vale sõrm või noot, siis särtsti vastu näppe käis väga ruttu. Aga koolis läks nüüd väga hästi ja see oli põhiline. Nõnda oli siis tulnud Rosalie Dietrich Eestisse. Sai kohe tööd. Saksa asjast peeti siin lugu.

3

Pean juba ette vabandust paluma, sellepärast et need inimesed, kellest nüüd juttu tuleb, olid väga kindlameelsed ja ei salanud oma põhimõtteid maha. Nad pidid istuma Venemaal vangis, sest ei löönud vankuma. Ei reetnud teisi ega iseennast. Kõige väärikamad inimesed. Kui minu jutt peaks kedagi solvama või ärritama, siis antagu mulle andeks, sest ma jutustan seda lugu nii, nagu ma seda lapsena nägin ja sellest aru sain. See kõik on mul nii hästi meeles, justkui oleks see olnud eile.

Inimesed, kes peavad oma kodu maha jätma ja põgenema maailma hulluse eest võõrale maale, kohtuvad peaaegu alati samasugustega nagu nad ise. Nii oli ka Rosaliega. Kindraliproua Maria oli üks nendest, kelle juures käidi teed joomas ja kohvitamas. Juudid, poolakad, sakslased, isegi üks prantslane.

Kõik nad olid kuskilt pagenud, aga mõni oli lihtsalt mehele läinud, nagu kindraliproua Maria. Maria oli poolakas. Aga ka tema pidi lõpuks vangi minema, sest ta oli väga tähtsa kindrali proua. Selline oli Vene värk ja midagi polnud teha. Ime, et ta Venemaal vangis üldse ellu jäi. Kui tema kindral Venemaal ära suri, ei läinud Maria Poola, vaid tuli Eestisse ja jäigi siia elama. Kõik, kes Maria juures koos käisid, olid targad inimesed ja oskasid igasuguseid keeli. Aga Vene värk oli selline, et kõik targad tuli vangi panna, muidu räägivad veel ei tea mida. Rosalie Dietrich oli kindraliproua parim sõbranna. Küllap tahtis Rosalie oma õpilast ka teistele näidata ja võttis mind aeg-ajalt Maria juurde kaasa. Niisiis käisin elatanud daamide kokkusaamistel mitmeid kordi. Kui uued lood jälle selged, siis kohe Maria poole. Kõik olid tähtsad tegelased, kes olnud arst või pianist.

Kõige tähtsam oli ikkagi kindraliproua. Tal oli ilus suur maja ja suur tiibklaver. Kindraliproua Maria oli ka ise kunagi Peterburis konservatooriumis käinud ja klaverimängu õppinud. Tiibklaveri avamine oli eriti pidulik sündmus. Kõigepealt võeti maha vildist klaverikate ja siis tehti kaas lahti. See oli kallis pill ja ma arvan, et igat pudrukäppa küll selle ligi ei lastud. Pidi ikka oskama mängida ka. Beethoveni „Koopaorav” oli mul hästi selge ja ma mängisin seda kohe mitu korda järjest. Kõik plaksutasid ja mina sain kommi. „Koopaorav” oli väga ilus ja kurb lugu, seda oleksin tahtnud mängida veel ja veel. Ei tea, mida Beethoven küll mõtles, kui ta selle kirjutas? Aga pudrukäpad olid minu arust need, kes palumise peale, et mängi üks lugu, vastasid alati, et praegu küll ühtegi ei oska. Uued lood pole veel selged ja vanu ei mäleta. Kujutage ette: inimene õpib viis või kuus aastat, aga ühtegi lugu ikka ei oska. Selline ongi tõeline pudrukäpp. Minagi oleksin võinud pudrukäpastuda, aga Rosalie ei lasknud.

Minu õpetaja Rosalie oli vist minuga päris rahul, kuigi vahel kurtis, et küll on ikka kõva pea. Pea oli tõesti selline, et raskelt tuli sisse, aga raskelt läks ka välja. Lood seisid hästi meeles, ega muidu poleks ta saanudki mind viia tähtsatesse kohtadesse esinema. Lugusid kogunes ja Rosalie juubeldas: „Selline peabki olema üks õige interpreet,” põristades kuidagi eriliselt oma rrrr-i. Kõik juudid põristavad rrr-i. Ma arvan, et mingi niisuguse lihtsa nõksuga nad ka Saksamaal vahele tõmmati, ja siis aitasid ainult kiired jalad. Saksamaalt minema ja kõik. Nii oli ka Rosaliega. Aga minust oli saanud interpreet ja Rosalie oli väga rahul. „Gute, gute pupsik,” oigasid daamid nagu ühest suust, kui olin oma lood lõpetanud. Plaksutati, kiideti, maiustusi ja komme anti ikka ka. Aga kommid olid neil viletsad, olgugi et nad ise olid kõik väga tähtsad prouad. Kui uksest välja sain, viskasin need kohe minema. Ema ei lubanud klaaskomme süüa. Rikuvad hambad ära. Mõne parema jätsin vahel siiski alles, aga emale ei öelnud.

Need naised rääkisid läbisegi vist kõiki maailma keeli. Aga eesti keelt rääkisid nad nii, nagu oleksid koos suhkru ja kohviga neelanud alla ka lusika, kange keelega. Nende eesti keel oli nagu kahe puujalaga sant. Ei edasi ega tagasi. Eesti keel on vist väga raske, ja kui nad mulle midagi seletasid ja ma aru ei saanud, siis Rosalie päästis alati olukorra ja tõlkis selle mulle oma Berliini eesti keeles ära. Tema keeleväänutamisega olin ma juba harjunud.

Ühel päeval avastas ema, et võtame „kaks ühes”. „Nagunii peame klaveri­tundide eest maksma. Olgu siis tunnid juba saksa keeles.”

Ja nii läkski.

Nüüd ma räägin teile loo, milles oli natuke süüdi ka vanaisa, kes oli ostnud mulle jalgratta. See, mis sündima hakkas, oli täielik õudus. Klaveripalad olid niigi rasked ja nüüd lisandusid selgitused veel saksa keeles! No see oli ikka liig mis liig. Kuskilt otsiti välja isegi saksakeelne aabits. Rosalie, kes särtsutas oma puust joonlauaga minu sõrmenukke pidi ja rääkis ainult saksa keeles, viis mind täieliku meeleheiteni. Tõusin klaveri tagant püsti ja jooksin koridori, Rosalie minu kannul. Koridorist leidsin oma jalgratta ja tormasin uksest välja, Rosalie ikka kannul: „Pupsik, pupsik, kus sa lähed?” Aga kus sa pedaalide vastu saad, ja vana inimene ikka ka. Püüdis, mis ta püüdis, aga väsis õnneks siiski ära ja jäi maha. Kui ema õhtul koju tuli, siis kõigepealt võeti ära jalgratas ja pandi keldrisse luku taha. Rosalie oli käinud ema töö juures ja rääkinud, kuidas kõik oli.

Rosalie rohkem ei tulnud. Ütles, et ta on juba päris vana inimene ja ta ei taha enam. Tegelikult ei juhtunud sellest midagi paha, sest nüüd sain ma juba ka ise hakkama. Vana hea saksa klaverikooli põhi oli all. Aga Rosalie oli ikka vägev. Käisime teda edaspidi aeg-ajalt vaatamas. Viisime talle purgikese mett, moosi või muud paremat ja ma mängisin talle tema kodus ette uusi õpitud lugusid.

[—]

6

Rosalie oli minuga ikka väga tublit tööd teinud, kuigi see puust joonlauaga särtsutamine ajas omal ajal päris vihale. Aga saksa klaverikool vist käibki koos väikese puust joonlauaga, on ilmselt selle lahutamatu osa. See kõik lubas mul lõpetada muusikakooli ja isegi edasi vaadata juba järgmise astme muusikakooli poole. Kuigi oli pidurdavaid asjaolusid, neist põhiline segaja vist ikkagi laiskus. Laiskus on tegelikult üks omamoodi väga hea asi. See on siia ilma nähtavasti selleks loodud, et sa ennast lolliks ei töötaks. Võin rääkida ühest tüdrukust, kes harjutaski ennast lolliks, ja see käis nii. Tüdruk õppis klaverimängu ja harjutas nii ööd kui päevad ja lõpuks vahet enam ei pidanudki. Õpetajad muudkui kiitsid teda ja tema muudkui harjutas, et ikka rohkem kiita saada. Ühel päeval lõppes see väga kurvalt. Ta hakkas suust vahtu välja ajama ja mõmises kogu aeg „ta-titi-ta-a-paus-ta”.

Siis tuli ta ühte haiglasse kinni panna ja klaverit tal enam mängida ei lubatud. Arstid arvasid, et see on tervisele kahjulik. Pianisti temast ei saanud, sest kui ta haigemajast välja lasti, oli ta ära unustanud, mis asi on klaverimäng. Käis mööda linna ringi, pea hirmunult õlgade vahel, ja uuris kõiki aiaplankusid, mis tee peal ette sattusid. Aga „ta-titi-ta-a-paus-ta” ta enam ei pomisenud, sellega olid arstid siiski toime saanud. Ometi oli kahju, et ta klaverimängu päriselt ära unustas. Seda viga arstid kahjuks parandada ei osanud.

Laiskus on tore asi, sest see ei lase sul hulluks minna. Hoiab luud-kondid terved pealekauba. Kui sa ikka liiga palju küürutad ja tööd rügad, oledki varsti sant valmis. Laiskusega võid mõnikord saavutada isegi midagi enneolematut, aga sellest juba kunagi hiljem.

Meil kodus kuulati džässmuusikat. Emale meeldis ja isa, kes oli isehakanud akordionimängija, käis mängimas päris kuulsates orkestrites, isegi televisioonis. Juba lapsena oli mul selge, mis on džäss, kes on Ella Fitzgerald, Louis Armstrong ja Oscar Peterson. Isa oskas päris keerulisi džässakorde mängida ja sellepärast teda igale poole mängima kutsutigi. Aga minule meeldis Oscar Peterson, kes mängis nii, nagu lendaks kogu aeg üle klaveri.

Isa, kes käis hobi korras peale tööd mängimas, oli ametilt ehitusinsener. Tegelikult oli ta tõeline „akordionikangelane”, sest tal olid pooled näpud puudu, aga mängis nii, nagu poleks midagi viga. See andis tema akordionimängule veelgi väärtust juurde ja kõik imestasid. Kuidas isa oma näppudest ilma jäi, oli tegelikult sõjatragöödia ja see juhtus nii.

Lapsed olid omapead kodus, sest vanaema pidi tööd rügama, et toit oleks laual. Ka vanaisa polnud, sest tema oli Siberis Vorkuta vangilaagris, õppis seal keevitamist ja igasuguseid muid töid. Lapsed olid leidnud lennukipommi ja tassinud selle koju laua peale. Minu isa oli hakanud seda lahti võtma. Tema oli lastest kõige suurem ja nina ulatus juba üle laua ääre. Teised olid väiksemad ja põhiliselt laua all, ja see neid päästiski. Kui pomm oli lahti monteeritud ja pommi sütik isa käes, käis kärgatus. Õnneks püsisid teised lapsed, õde ja vend, laua all peidus, nendega ei juhtunud midagi, aga isa sõrmed lendasid kus seda ja teist. Muidugi oleks võinud veelgi kehvemini minna, kui oleks plahvatanud terve pomm. Kui ei oleks olnud sõda ja vanaisa ja vanaema oleksid kodus olnud, poleks lapsed saanud pommidega mängida. Aga eks sõja ajal juhtus veelgi koledamaid asju. Vanaema ütles alati, et sõda on kõige koledam asi, mis üldse olla saab. Aga õnneks jäid seekord kõik ellu.

Kui kodus on suunajaid ja õpetajaid, siis läheb asi ikka libedamalt. Nii sünnib kingsepa kodus tihtipeale „kingsepapoeg”, klaverimängija kodus tavaliselt „klaveripoeg” ja oboemängija kodus siis „OO… poeg”. Hakkasin mängima džässi. Isa kinkis mulle magnetofoni. Noote polnud ja kõike tuli õppida kuulmise järgi lindi pealt. See tegi kõrva teravaks. Kuulmise järgi mängimine ongi tegelikult üks õige asi ja aitab sind kogu elu. Minu õpetaja konservatooriumis, Lillu, rääkis kord, et tema juures oli kunagi õppinud tüdruk, kes ei mänginud ühtegi valet nooti. Sõrm ja kõrv olid nii kokku kasvanud, et ta lihtsalt ei saanud eksida. „Sellise käest küll ühtegi valet nooti ei kuule. Hea omadus, kas pole!”

Hakkasin õppima Oscar Petersoni lugusid. Varsti oli päris korralik kava koos ja mind hakati juba igale poole esinema kutsuma. Tegelikult ei olnud see üldse nii lihtne. Makilinti tuli kogu aeg edasi-tagasi kerida, sest ei kuulnud päris täpselt välja, mis noodid on. Üks makk lagunes ära ja isa ostis kohe uue, sest talle meeldis, et ma sellise asjaga tegelen.

7

„Džäss on vabadus,” arvab nii mõnigi muusikamees. Vabam on see küll tõesti, kui näiteks Ferenc Liszti klaverikontserti mängida. Niipea kui ühe vale noodi lajatad, noh, kas just vale, aga näiteks mõne oma noodi, mida Liszt pole kirjutanud, vilistatakse sind kohe välja. Kuulsatel klaverikonkurssidel ei tohi saalis vilistada. Seal tilistatakse kellukest, mis tähendab, et mine kohvreid pakkima ja sõida koju. Üks vale noot ja oledki kohe kutu. No see on ikka päris hull küll, arvestades asjaolu, et Ferenc Liszt on ise öelnud peale ühte oma kontserti, et nii paljudest valedest nootidest, nagu täna sai mängitud, komponeeriks mõni hea helilooja mitu sümfooniat.

Džässmuusikas — seal võid ikka mõne oma noodi mängida, ja mida rohkem oma noote, seda kõvem džässhelilooja sa oled. Aga kui tahad hakata ikka väga hästi džässi mängima, siis oled kohe ori või lühikese rihma otsas ketikoer. Rihm on tõesti päris lühike ja pingul. Mingit vabadust enam pole. Rütm ja džässi laadid tõmbavad sul nööri kõri ümber nii tihedalt kokku, et liikuda saad ainult väga kitsast rada mööda, nagu tõeline ahistatud peni. Nii et tegelikult pole mingit vabadust, ja harjutama pead tõsiselt hakkama, sest džässi heliread või laadid on vahel isegi veel jubedamate sõrmedega kui näiteks Ferenc Liszti klaverikontserdi passaažid. Igal juhul raske on nii üks kui ka teine. Tuleb kasuks, kui oskad mõlemaid. Aga muusika on ju ilus asi, ja vahel väike pisar poetada või siis kunstiteose sünni nimel ämbrite viisi higi valada käib kunsti ohvritalituse juurde. Kunst nõuab ohvreid!

Andekus on muidugi ka tore asi ja kui seda oskuslikult kasutada, aitab see kokku hoida hirmsat vaeva, mida uue teose loomine nõuab. Ilma tööta siiski läbi ei saa, ole kui andekas tahes. Kahjuks hakkasin sellest aru saama alles konservatooriumi teisel kursusel, kui mind taheti koolist välja lüüa. Laiskus ja enesekindlus koos on üsna raske sulam, mis lõpuks päris kindlasti põhja viib. Ühel ilusal päeval hakkasin nägema, kuidas tööga mindi minust püssikuuli kiirusel mööda. Anne ei aidanud enam ja pidin hakkama tööle.

Konservatooriumis oli tore istuda, nagu vanajumala selja taga. Parasjagu käis Afganistani sõda, aga kõrgkoolist poisse sõtta ei võetud. Nii kaua kui munesid seal konservatooriumis, oli Afganistani sõda sinust päris kaugel. Ühel päeval aga tuli eksamil mängida Ferenc Liszti klaverikontserti b-moll. Lugu oli päris raske ja harjutatud oli ka vähe, ja mis kõige jubedam: ka ilm oli jube. See õudus algas nii, et astusin eksamisaali ja hakkasin peale. Orkestripartiid mängis teise klaveri peal Lilian Semper — minu õpetaja konservatooriumis. Kõik see oli nii õhkõrn, aga kui taevased väed ja ilm oleksid mind soosinud, oleks vast paremini läinud. Aga ei läinud! Valesid noote hakkas lendama juba esimestest taktidest peale, ja nagu öeldud, ka ilm ei soosinud mu mängu. Oli hirmus kuum päev ja kõik saali aknad olid lahti, nii et ühel hetkel lendas porikärbes mulle nina otsa ja jäigi sinna istuma. Rohkem ma ei suutnud! Tõstsin mõlemad käed klahvidelt ja lõin kärbse maha, aga pärast seda enam looga edasi minna ei osanud ja lugu jäigi pooleli. Ehkki see juhtus vahetult enne loo lõppu, see ei lugenud. Tõusin püsti ja läksin saalist välja oma kurba saatust ootama. Eksam sai läbi ja arutelu saalis ka. Esimesena tuli saalist välja Lilian Semper, kes ütles: „Sven, tule nüüd siia. Nii enam edasi ei saa. Panime sulle kolme kahe miinusega ehk tegelikult kahe. See on väga halb! Aga et sa Afganistani sõtta ei satuks, siis kolm kahe miinusega, ehk siis ettemaksuks, see tuleb mängida uuesti.”

Teisena võttis mul kraest kinni üks kuulsamaid Eesti klaveriprofessoreid Bruno Lukk. Ta oli nii nõutud pedagoog, et järjekorrad tema klaveriklassi olid täielik müstika. Kõik tahtsid tema õpilaseks saada. Mina poleks kindlasti saanud ja ei osanud isegi tahta, sest väikelinna muusikakooli tase poleks olnud piisav tema klaveriklassi kandideerimiseks. Tema juurde olid õpilasteks registreeritud isegi juba need lapsed, kes polnud õieti veel valmiski tehtud.

„Kullerkupp, tulge siia,” ütles Bruno Lukk. „Te olete üks imelik mees. Rasked tehnilised kohad tulevad teil välja paremini kui mõnelgi teisel siin konservatooriumis, aga kui on vaja mängida kolm aeglast nooti, siis kõik on valed. Kas teile klaverimäng ei meeldi?” Pidingi talle siis tunnistama, et käin restoranides mängimas, sest seal makstakse igal õhtul stipendiumi, ja raha on ju tore asi. See oli tegelikult päris suur raha, mis restoranides maksti. Õppimise eest sai konservatooriumis stipendiumi üks kord kuus, aga restoranis iga päev. Ja klaverimäng oli ka kuidagi nüriks ja igavaks läinud. Bruno mõtles siis natuke aega ja ütles: „Teate, tulge minu juurest igal kolmapäeval läbi. Kell kaks on mul üks vaba tund ja ma teen teile klaverimängu huvitavaks, uskuge mind.” Ja nii ka läks.

8

Lilian Semper oli üks parimaid konservatooriumi õpetajaid ja nii ei arvanud ainult mina, vaid ennekõike teised õppejõud ja professorid. Ega muidu poleks teda korduvalt valitud kateedri juhatajaks. Hääletajateks olid ju teised õppejõud ja professorid. Klaveritundides ei mängitud ainult lugusid, vaid räägiti ka muid elu asju. Alati oli tal nõu varuks, kui olid mingisse jamasse sattunud, naisega tülis või mõni muu häda kaelas. „Tee nüüd nii ja tee nüüd naa.” Ikka lahendused nagu varrukast võtta, ja mis oli tore, need toimisid ka. Ja milline diplomaaditalent! Kui teised õppejõud ei saanud läbi küll ühe, küll teisega, siis tema sai läbi kõigiga. Mulle kurtis ta mitu korda, et on öelnud koosolekutel, et ta ei taha enam kateedrit juhtida, aga see vajab juhtimist. Samuti ei toimunud ilma klaverikateedri juhatajata ühtegi tähtsat kontserti ega hindamist.

Olin peaaegu juba kuu aega Bruno Luki tundides käinud ja arvasin, et Lukk on sellest ka Lillut teavitanud, aga ei. Tegelikult peab see olema registreeritud õppeosakonnas, kes on kelle õpilane. See annab õpetajale töökoormuse ja ka palga. Lukk polnud mind kuskil registreerinud ja tahtis vist niisama hobi korras eksperimenteerida. Ära öelda Lukile, et „tänan väga, mul juba on õpetaja”, ei tulnud kõne allagi, sest oli ju teada, millise vaevaga Bruno Luki juurde õpilaseks saadakse. Aga salaja käia ka enam ei sobinud. Veeretasin seda asja muudkui edasi, kuni ühes tunnis võtsin julguse kokku ja rääkisin Semperile ära, kuidas lood on. Lillu solvus kohutavalt ja isegi pühkis taskurätikuga silmi, aga ütles siis lõpuks: „Tegelikult päris huvitav. Peaks isegi mõnest Bruno tunnist läbi astuma.” Lõpuks oli kõigest sellest päris palju kasu, nagu Semper hiljem tunnistas, sest Bruno juures nägi ta küll tema jaoks juba tuntud asju, aga teise nurga alt. Ja kui asju vaadeldaksegi mitme ja kõikvõimalike nurkade alt, saab selgeks, mis asi see siis lõpuks on.

Õieti oli mul kohutavalt vedanud, sest mu teele oli sattunud kaks täiesti erilise saatusega inimest ja õpetajat. Muusikaõpe polnudki sealjuures põhiline, oli ka muud, mida nüüd kuulda ja näha sain. Tulin isegi restoranidest ära ja ei käinud enam õhtuti mängimas, kuigi seal teenis hästi, aga see segas päris tõsiselt kooliskäimist.

Lilian Semper oli lõpetanud Moskva konservatooriumi ja tundis tolleaegseid maailma tippmuusikuid ja dirigente isiklikult. Näiteks XX sajandi klaverigeenius Svjatoslav Richter oli Lilian Semperi isiklik tuttav ja sõber. Kui Richter Tallinnas käis, jättis ta minemata luksushotelli ja ööbis Semperite tagasihoidlikus kodus. Eestis kontserte andnud maailmakuulus dirigent Ashkenazy keeldus esialgu intervjuust, aga kui talle öeldi, et intervjuee­rijaks on Lilian Semper, siis ütles, et võib ju ikka teha ka.

Bruno Lukk seevastu oli vana kala kõikvõimalike rahvusvaheliste konkursside žüriides. Pidi olema kõva tegija ja maailmas nii tuntud, et osataks sind sinna üldse kutsuda. Maailmaklass! Ühesõnaga — maailma muusika­kultuur oli kogemata jooksnud mulle koju kätte.

Õpetajatena rääkisid nad laias laastus ühte ja sama. Bruno Lukk erines vahest selle poolest, et ta mängis ise väga palju peast ette. Tema mälu oli täiesti fenomenaalne, seda pani imeks ka Lilian Semper. Ja kui seitsmekümneaastane mängib sulle üliraske loo peast ette ja veel väga hästi, siis lähed, kõrvad lontis, tunnist minema ja ei julge enne tagasi tulla, kui asi selge. Mõnikord lõi ta noodiraamatu plaksuga kinni ja ütles: „Õpi selgemaks ja tule siis uuesti.”

Konservatooriumis sain lõpuks klaariks, mis asi on paus. Ometi olin enne seda eri muusikakoolide pinke nühkinud üle kaheteistkümne aasta. „Paus on sama tähtis noodimärk, vahel isegi veel tähtsam kui noot ise,” ütles Bruno Lukk ühes tunnis. Mängisime saaliproovis Prokofjevi seitsmendat sonaati, kui ta käratas keset mängu: „Mees, mis sa teed?” Vaatasin imestunult õpetajale otsa ja ta hakkas seletama. „Ega sa siin tükitööd ei tee nagu mõni tehase lukksepp või treial, et loed välja formaalselt kolm lööki pausi. Kuulata peab oskama, ja kui saalis on pikk kaja, siis ootad ära, kuni on vaikus. See ongi paus, kui tekib vaikus, ja enne edasi ei minda.” Mina lugesin ikka üks, kaks, kolm, kolmelöögiline paus ju, aga selgus, et päris nii see ei ole. Tore, kas pole!

Või siis, kui mängisime Chopini 24 etüüdi. Bruno oskas alati välja mõelda mingeid imevigureid, kuidas näiteks mõnd rasket passaaži jagada ära kahe käe vahel. Aga kord, kui ma kurtsin talle, et üks koht ei tule kuidagi välja ja mis sõrmedega ta seda kohta soovitaks mängida, siis ütles tema, et klaverit võib mängida ka ninaga, kui sõrmedest puudu jääb. Peaasi, et välja tuleb! Igaks juhuks jätkasin siiski sõrmedega mängimist. Bruno Luki puhul oli väga oluline see, et ta lähenes teosele nagu helilooja, ta ise oli õppinud kompositsiooni Berliini konservatooriumis Paul Hindemithi juures. Teose kui terviku tunnetamisel on see väga oluline. Tore oli veel seegi, et mõlemad mu klaveriõpetajad käisid ka minu džässikontsertidel. Tavaliselt arvatakse, et konservatooriumi professoril on nina ainult oma noodivihus kinni ja kaugemale ta sealt ei näe. Tegelikult kuulasid nii Lillu kui ka Bruno igasugust muusikat ja plaadikogud olid mõlemal vägevad, sest nad käisid tihti välismaal ja tõid alati uusi heliplaate kaasa. Pärast reisi kutsusid nad aga õpilased oma koju kultuurist osa saama.

9

Et nendest märkmetest lugejatele ka natuke kasu oleks, võtakski kokku mõned tarkuseterad, mida ma nende kahe parima konservatooriumi õppejõu käest kuulsin. Esiteks pausi lugemine. Paus on alles siis paus, kui te kuulate ära, kas saalis on ikka juba täielik vaikus või mitte. Pika kajaga saalides tuleb paus vahel nii-öelda üle pidada. Suutsin konservatooriumi lõpus mängida päris pikki ja tehniliselt väga raskeid kavasid, nagu näiteks 24 Chopini etüüdi ühel kontserdil ja nii-öelda pudi-padi veel pealekauba. „Käies jooksma ei õpi”, lause, mis pööras pea peale kõik minu eelneva teadmise, et kui asi välja ei tule, peab harjutama aeglaselt. „Ja ei hakkagi kunagi välja tulema, kui arvate, et aeglaselt harjutades saate ka kiiresti mängu selgeks. Need on täiesti erinevad mängutehnikad, aeglaselt või kiiresti, pluss veel erinev mõtlemine,” ütles Bruno Lukk. Aeglaselt harjutades ei õpigi kiiresti mängima. Käsi väsib ära, võhma pole ja lõpuni ei jõua kunagi. Enamjaolt tuleb mängida ikka kiiresti ja õiges tempos. „Klaverimängus ja üldse pillimängus on kaks väga rasket asja: mängida väga vaikselt, kiiresti ja täpselt ja teiseks mängida kiiresti, väga kõvasti ja kaua.” Geniaalne, kas pole! Esimesel juhul, kui mängida vaikselt ja täpselt, võivad noodid hakata ära kaduma ja partii pudruks minna, ja teisel juhul ei jagu lihtsalt füüsilist jõudu.

Lillu soovitus puhuks, kui on vaja mängida kahe poolega kahetunniseid kontserte: enne kontserti tunnikene magada, see teeb pea selgeks ja lihased lõdvestuvad. Nii võib pika esinemise vastu pidada. „Pianistile on vaja külma pead ja sooje käsi, aga mitte vastupidi.”

Tegelikult algab esituskunsti edu saladus harjutusruumist ja saladuse võti seisneb õiges harjutamises. Kuidas siis õigesti harjutada? Rusikareegel on selline. Bruno Lukk: „Kõigepealt lähed klassi ja kujutad ette, et mängid väga kompetentsele žüriile, ja mängid kogu kava otsast lõpuni läbi, juhtugu mis tahes. Kui lähebki midagi valesti, siis kinni ei pea, ikka lõpuni. Annad täie rauaga, higi voolaku kas või ojadena. Kui oled sellega lõpetanud, siis alles lööd labida sisse sinna, kus kõige pehmemad kohad, ehk siis teed need kohad, mis välja ei tule, eraldi korda. Ja kui see „labidatöö” on tehtud, siis kõik jälle otsast peale, ja head tulemused peavad tulema, kus nad pääsevad.” Sellise harjutamise puhul harjub aju järjest uut teksti edasi andma ja kontserdil juhtub seesama, oled suuteline pika kava lõpuni mängima. Kui nendest reeglitest kinni pidada, võib ka ahvist pianisti teha.

Esinemisnärvist rääkis Bruno Lukk järgmist: „Kui sul on muusikapalas välja töötatud detailne plaan, mida sa igas taktis pead tegema, siis esinemise ajal on sul nii palju tegemist ja ülesandeid, et närveerimine ei tule meeldegi.”

See asi toimib suurepäraselt. Proovige järele! Ei mingit närveerimist enam.

10

Kui hunt saab vere maitse suhu, siis ta enam murdmist ei jäta. Mina küll ei murdnud kedagi, aga oli aeg, kui restoranid tahtsid mind maha murda, kiskusid kuidagi erilise jõuga, sest seal oli nii põnev, sai näha igasuguseid inimesi, ja muidugi — raha. Nüüd restoranid minust enam päris hästi jagu ei saanud, sest oskasin juba paremini piiri pidada, aga vahel oleksin tahtnud ikka sinna mängima minna. Koolis oli hakanud paremini minema ja sellepärast võis mõnikord natuke patustada. Kui oli hea ansambel ja hea kõrts, siis restorani pillimees võis sel ajal päris hästi ära elada, ilma et ta päeval veel kuskil tööl käiks. Kõige kõvemad kohad Tallinnas olid „Vana Toomas” ja „Viru” hotelli restoranid. No „Viru” hotell oli üldse omaette vaatus. See oli täielikult KGB kontrolli all, sest seal käis arveldamine valuutas. Uste peal seisid KGB agendid ja nende kaastöölised ja sisse pääses ainult välismaalase passi või KGB kontrollitud töötõendiga. Kui sul neid polnud, siis pilli seal küll mängida ei saanud. Kuidas sain mina omale KGB tõendi?

Eesti kuulus helilooja Alo Mattiisen oli kunagi kutsutud „Viru” hotelli koputajate koori juhendajaks. Alo möllas seal nendega juba mitu head aastat, aga kuna nad eriti hästi laulda ei osanud, sest nende põhitöö oli ju midagi muud, sai tal ühel päeval isu täis. Nägi siis mind ja küsis, et kas ma ei tahaks „Viru” hotelli koputajate ansambli juhendamist üle võtta. Ma arvasin, et koputan küll kehvasti, aga võiks ju proovida. See oli segaansambel ja lauldi eesti koorimuusika klassikat. Kui palju ja mida nad koputasid, ei oska öelda, aga KGB keldris aru andmas pidid nad käima.

Nii ma siis mõtlesin, et natuke võiks ju proovida ja hakkasingi seda ansamblit juhendama. Anti kohe töötõend ja see tagas ka selle, et võisin „Viru” hotelli bändides mängida. Kõik ruumid olid pealtkuulamisaparaate täis ja pidi hoolega mõtlema, mida räägid ja teed. Tegin seda tööd paar aastat, kuni lõpuks tüdinesin ja andsin tööjärje jälle edasi. Aga mängimas sain „Virus” edasi käia, sest mu nägu oli uksehoidjatele tuttav ja töötõendit ei küsinud enam keegi. Pillimehed teenisid seal väga hästi, sest hotellis käisid meremehed ja soomlased. Need jõid oma kuupalga ühe õhtuga maha ja „rahalaeva” pidid vastu võtma baarmenid, kelnerid ja pillimehed. Kui oskasid nende lemmiklugusid mängida, saidki nende palga endale. Vahel tellis mõni, kellel raha enam kuskile ära ei mahtunud, ühte lugu näiteks kakskümmend korda järjest, mängijatel endilgi tuli juba iiveldus peale.

Moelugusid pidid oskama, muidu ansamblisse ei võetud. Mõnikord ei osanud, aga siis tuli hästi tähtis nägu pähe teha. Vahel ei teadnud isegi seda, kas lugu on duuris või mollis. Siis pidi alguses vingerdama ja mängima ilma helistiku tunnuseta akorde, jättes tertsi mängimata. Terts akordis määrabki selle, kas on duur või moll. Kui lugu lõppes, oli asi selge. Järgmine kord mängisid sedasama lugu juba nagu noor jumal.

Tallinnas oli kunagi kõrts, mille nimi oli „Eeslitall”. Ühel õhtul mängisingi seal ja ansambli poodiumi kõrval lauas istus üks päris tuntud ja päris purjus eesti maalikunstnik. Mängu vaheajal läksin temaga vaidlema, kas ta on ühele Lääne-Berliini kunstikaupmehele võlgu või ei ole. Olime käinud selle meie maalikunstnikuga varem Eesti kultuuribrigaadi koosseisus kultuurivahetuse korras Saksamaale kultuuri viimas. Too Lääne-Berliini kunstikaupmees oli mulle sel korral rääkinud, et tema olevat maksnud meie maalikunstnikule kümne maali eest, saanud aga ainult seitse. Vaidlesime nüüd, mis me vaidlesime, kuni panin tähele, et sellel tüübil lõi äkki silmis õel tuluke põlema ja ta ütles: „Kullerkupp, täna sa lahkud siit restoranist vähemalt sinise silmaga ja ma löön su suu ka lõpuks kinni.”

Läksin tagasi lavale ja mõtlesin, et purjus inimese jutt, unustab ära või joob ennast veel rohkem täis ja visatakse kõrtsist välja. Sellist asja juhtus ikka, kui mõni klient ei osanud joogiga piiri pidada ja hakkas teisi külastajaid tüütama. Aga võta näpust! Mees istus nagu naelutatult oma toolil ja jõllitas mind. Kui mäng sai läbi ja ma hakkasin restoranist välja minema, haakis ta ennast mulle sappa. Ujusin küll teiste pillimeeste kampa, et mitte selle hulluga üksi jääda, tema aga ronis ka meie sekka ja hakkas alguses mind niisama soojenduseks jalaga toksima. Andsin vastu. Raekoja platsil märkas meid miilits, kes lubas kainestusmajja viia, kui me korralikult ei käitu. Olime niiviisi vaikselt teineteist jalaga togides mööda Harju tänavat jõudnud juba Harjumäe alla, kui maalikunstnik haaras mul riietest, rebis mu jope katki ja nõudis, et läheksime Harjumäele arveid klaarima. Olin ka juba endast väljas ja päris vihane. Läksimegi trepist üles, tuttavate pillimeeste kamp, kes oleks võinud tüli lahutada, jäi aga suure huviga vahtima, mis nüüd edasi saab.

Jõudsime Viktor Kingissepa ausamba alla ja see vend rebis mind ikka veel, kust aga sai. Vihastasin ja võtsin tal mütsi peast ja viskasin nagu lendava taldriku õhku, aga see maandus otse Viktor Kingissepa pähe, nokk kuklas nagu mõnel uljal poisikesel. „Minu kallis müts, Berliinist tõin, kurat, sa vana raisk!” Ausammas oli viis meetrit kõrge ja oli selge, et ilma redelita mütsi kätte ei saa. Aga kus sa võtad laupäeva öösel keset vanalinna redeli. See vihastas meest veel rohkem. Ta hakkas ennast lahti riietama ja särgikäiseid üles käärima ja teatas: „Kui mees oled, seisa paigal, ja nüüd sa alles saad. Mul on must vöö karates.” See võttis kõhedaks küll, kuna mul oli ettevalmistus ainult klaverimängus, aga mitte tänavakakluses. „Võtame ära sult selle musta vöö ja anname roosa asemele,” põrutasin vastu. Mehepoeg võttis kurjakuulutavaid asendeid, mida ma olin ainult filmides näinud. Äkki, viimasel hetkel, välgatas peas vana mustlaspoiste nõks. Põmblas elas palju mustlasi ja alalõpmata oli vaja nendega jageleda. Hääl ütles peas: „Võta esimene löök vastu, pareeri, lükka käsi pisut eemale, haara käest kinni, astu talle jala peale ja tõmba.” Jalg on kinni ja kui teda edasi tõmbad, ei tule jalg järele, ta kaotab tasakaalu ja kukub. Ja kukkuski, ning väga haledalt. Maa oli külmunud ja murukamar nagu raspel, mis tõmbas ta näo jumala lõhki. Vana lihtne mustlaste trikk, aga aitas seekord isegi karate vastu. Korjasin siis ruttu tema riided kokku ja panin punuma. See oinas oli ennast peaaegu alasti kiskunud ja jäi nüüd kahekümnekraadises pakases koos Viktor Kingissepa ja tema uue mütsiga Harjumäele seiklema. Külm teeb kaineks!

Pillimehed ootasid ikka veel Harjumäe all ja küsisid, mis sai. Ütlesin, et paneme ruttu putku, muidu tuleb see hull ja kõik hakkab jälle otsast peale. Õnneks tuli kohe vaba takso, hääletasime peale ja läksime ühe minu tuttava pillimehe juurde. Nüüd oli juba tõeliselt vaja pingeid maandada.

[—]

12

Levan Kokaia oli pärit vanast Gruusia aadliperekonnast ja töötas siis, kui mina Gruusias hakkasin käima, Tbilisi peaarhitekti kohal. Ta korraldas Tbilisi džässifestivali ja seal me tutvusimegi. Küsisin tema valge, õieti isegi pisut punaka pea ja siniste silmade kohta ja ta ütles, et temasarnaseid on põlisgrusiinlaste seas ikka veel mõni ja see tõug on pärit Vana-Kreekast või Vana-Roomast. Antiikajal olid olnud kreeklased ja ka roomlased valge pea ja siniste silmadega. Mine ja otsi nüüd Itaaliast või Kreekast selliseid! Üldiselt on sellised kõik otsa saanud ja Gruusias on ka veel ainult mõni üksik.

Tallinna konservatooriumi tudengite džässifestivalilt olin grusiinidele silma jäänud ja nii kutsutigi mind Tbilisi festivalile. Mul oli sel ajal kaks põhilist hobi: mäesuusatamine ja džäss. Võtsin ka suusad igaks juhuks Gruusiasse kaasa, et äkki õnnestub pisut suusatada. Pikemaks puudumiseks pidin konservatooriumi õppeosakonnast saama loa. Lilian Semper kirjutas selleks soovituse, et õppetööga on poisil praegu kõik korras, ta on isegi aineid ja eksameid ette teinud. Nii saingi loa. Plaan nägi ette, et kõigepealt festival ja siis suusatamine. Festival ise kestis nädala ja ka mägedes tahtsin olla vähemalt nädala. Küsisin ennast koolist ära kolmeks nädalaks.

Festival oli rahvusvaheline ja seal oli esinejaid N Liidust, aga ka välismaa artiste. Siis oli selline komme, et parimatele anti festivali lõpus koos tänusõnade ja muude kommentaaridega diplom. Sain oma diplomi ja peale selle Levaniga suureks sõbraks. Gruusia ja Armeenia olid tol ajal väga tugevad džässimaad. Isegi pisikesed jõmpsikad laulsid ja mängisid džässi nii, nagu seda kuskil mujal ei tehtud. Oli, mida vaadata, kuulata ja õppida. Ühel õhtul kutsus Levan mu külla, ja kui oli juba söödud ja joodud, ütles ta, et mängi paar Oscar Petersoni lugu. Tõstsime klaverikaane üles ja hakkasin mängima. Korraga uksekell ja Levan läheb ukse peale. Kui ta tagasi tuleb, pärin ma, mis lahti. „Gruusia riigipea käis ukse taga ja küsis, kas vaiksemalt ei saa. Tal olevat homme partei pleenum. Ütlesin, et saab küll.” Astus klaveri juurde, pani tiiva kinni ja ütles: „Mängi edasi!” Vaatasin kella. Kell oli pool kolm öösel. Aga kui peremees ütleb, et mängi, siis tuleb mängida, ja mängisingi oma lood lõpuni. Levanil oli tohutu suur korter Tbilisi kesklinnas. Kõrged laed, parkett ja tiibklaver suures toas. Suur tuba oli tõesti suur nagu saal. Gruusia toidud maitsesid väga hästi ja külalislahkus on neil küll vist maailma parim. Kui õhtu või õigemini juba öö hakkas läbi saama, siis rääkisin oma suusatamissoovist Levanile. Ta ütles, et arutame seda asja homme, ja ma sõitsin taksoga hotelli.

Järgmisel päeval lõuna paiku helistas Levan ja ütles, et tuleb kohe mulle hotelli järele. Ta jäi kõvasti hiljaks ja vabandas, et autokumm oli purunenud. See polnud mingi ime, sest Levani autosõit käis ainult kummivilina saatel. Jõudsime tema juurde ja ta hakkas rääkima: „Polnud kerge! Mägedes on lund vähe järel ja suusakeskused on juba suletud.” Oli mai keskpaik, Tbilisi linnas õitses noor suvi ja sooja oli üle kahekümne kraadi. „Aga midagi siiski sain. Siin on Gruusia spordikomitee esimehe allkirjaga saatekiri.” Vaatasin saadud paberit ja ei saanud mitte mõhkugi aru. Nägin templitega kaunistatud paberilehte, mis nägi välja nagu ametlik dokument. Pool kirjutatud masinakirjas ja pool käsitsi ja kõik gruusia keeles. „See on soovituskiri. Ilma selleta ei lähe sa kuhugi. Lähed Bakuriani. Suusabaas on tegelikult suletud, sest lund enam pole, aga kolme tuhande meetri kõrgusel veel on. Suusabaasis elab üks treener nimega Elizo. Lähed tema juurde ja näitad selle paberi ette. Tema paneb su sinna baasi elama ja korraldab kõik ülejäänu. Aga ühte asja pea silmas. Kohalike mägilastega suhelda ja kaasa minna ei tohi! Need on parajad hullud ja kunagi ei tea, mis neil pähe võib lüüa. Meie, grusiinid, väldime neid ja eriti nendega ei suhtle, sest on olnud jamasid.”

Kuulasin kõik õpetussõnad ära, võtsin tähtsa paberi ja Levan viis mu koos suuskadega Tbilisi bussijaama. Lõunane buss oli juba läinud ja jäin õhtust ootama. Panin suusad ja muud asjad pakihoidu. Pakihoiu vastuvõtulaual ja hiljem veel nii siin kui seal nägin esimest korda Stalini pilte, justkui oleks aeg tagasi pööranud. Stalin oli juba ammu ametlikult kurjategijaks kuulutatud. Džässifestivalil ja mujal linnas tema pilte küll näha polnud, aga gruusia lihtrahva südames elas Stalin edasi nagu pühak. Imestasin küll, aga mis parata. Oli ta ju Kaukasuse mägede poeg. Olen kuulnud teda isegi mägiröövliks kutsutavat, sest kunagi olla ta panku röövinud.

Tegin bussijaamale tiiru peale ja kuna bussini oli veel aega, otsustasin minna vaatama, mis imelik tornidega maja sealsamas läheduses paistab. Selgus, et tegemist on toreda veinikeldriga. Seina peal ilutses muidugi jälle Stalini pilt ja keldris askeldasid kaks gruusia vanameest. Hakkasid kohe minuga oma naljakas vene keeles rääkima. Küsisin, et kas veini ka maitsta saab. Andsidki väikse topsiga degusteerida natuke nii punast kui ka valget. Nad said kohe aru, et ma pole kohalik, ja küsisid, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. „Ah, viska minema need topsid, mis sul käes on. See on solk. Tule meile järele. Õiged veinid on vaat selles toas, tagapool.” Järgnesin siis meestele järgmisesse ruumi. „Meie õige vein on ikka selline, kuhu pole pandud tilkagi vett ega suhkrut. See siin on õige gruusia vein.” Alustasime degusteerimist, jalutasime muudkui ühe vaadi juurest teise juurde. Iga vaadi juures peeti maha jutlus, mis vein see on, kust pärit ja kuidas tehtud. Üks vein oli õige hea maitsega, nagu metsmaasikajook. „See vein on Isabella. See on tehtud mägedes külmunud punastest viinamarjadest.” Ühel hetkel tundsin, et hakkan juba päris purju jääma, ja mis kõige hullem: bussist olin maha jäänud ja hotellituba oli ka ära antud. Rääkisin seda oma uutele sõpradele ja üks vanameestest üles, et elab bussijaama lähedal ja võin tema juures ööbida ja siis hoopis hommikuse bussiga Bakuriani sõita.

Mees elaski üsna bussijaama lähedal, aga tase oli muidugi midagi muud kui see, mis ma olin Levani juures näinud. See oli tavaline hruštšovka-tüüpi kolmetoaline korter. Vanamees elas seal koos oma naisega, lapsed olid läinud kõik oma teed. Levanile ei julgenud ma sellest iitsatadagi. Oli ju jutt, et võõrastega kuhugi kaasa ei lähe. Ilmselt oleks ta mu sealt kohe ära koristanud, aga pidasin paremaks olla vait ja ei tahtnud talle tüli teha. Õnneks olid need toredad ja lahked inimesed, pakkusid õhtul veel natuke oma lihtsat gruusia toitu ja panid mind magama, et jõuaksin hommikuse bussi peale. Mees oli lihtne veini edasimüüja ja naine töötas mingis tekstiilivabrikus. Tagantjärele mõtlen, et oli mul ikka julgust minna võõraste inimestega kaasa, aga tavalised grusiinid on siiski väga külalislahked ja sõbralikud. Hommikul jõudsin õnnelikult koos oma kodinatega Bakuriani bussi peale. Pakihoius pidin muidugi juurde maksma, sest olin asjad jätnud sinna ainult paariks tunniks, aga läks tegelikult peaaegu ööpäev.

Bakuriani on väike mägiküla Lõuna-Kaukasuses 1700 meetri kõrgusel merepinnast. Küla on väga ilus ja seal on kaks suuremat mäge: Kohta 1 ja Kohta 2. Kohta 1 on madalam, 2200 meetrit, ja Kohta 2 on 2300 meetrit üle merepinna. Seal olid head tingimused suusatamise kestvusalade treenimiseks, nii-öelda alpimaja, ja see oligi N Liidu sportlaste lemmiktreenimispaik. Kui oli lund, tegid Bakurianis trenni ka kiirlaskujad. Seal läheb soojaks juba aprillikuus ja lumi hakkab sulama, aga džässifestival toimus ju mai keskel. Lund oli tõesti vähe ja all külas, või mis all, 2300 meetri kõrgusel, oli rohi juba roheline.

Jõudsin kokkulepitud suusabaasi ukse taha. Uks oli lukus ja pidin laskma kella. Varsti tuligi üks naine ja näitasin talle oma paberi ette. „Astuge sisse, minu nimi on Elizo ja ma olen selle baasi juhataja asetäitja,” lausus ta sissejuhatuseks. Kibelesin kohe mäe peale, aga Elizo ütles, et peagi läheb pimedaks, ja mägedes läheb pimedaks väga äkki. Kuigi olin teele asunud hommikul, kestis sõit nii kaua, et õhtu oli juba käes. Elizo näitas mulle kätte minu toad, pakkus natuke süüa ja juua ning ütles, et hommikul läheme vaatame, kas üldse saab suusatada.

Buss oli sõitnud tõesti kaua ja vahepeal väga aeglaselt, sest tee oli libe — lumesulamise aeg, ja kohati ka väga kitsas. Kui mõni auto vastu tuli, kehtisid seal oma reeglid, kes peab teed andma, sest kaks masinat kõrvuti poleks ära mahtunud. Bussiaknast avanesid sellised vaated: tuhandemeetrine või veelgi sügavam kuristik otse tee kõrval ja all paistavad pisikesed mägi­külad. Lõpuks sõitsime juba pilvedest kõrgemal. Need jäid bussist allapoole hõljuma. Väga maaliline, aga samas ka jube. Kohalikud ei pidanud neid kauneid vaateid millekski ja vatrasid lakkamatult, viskasid oma gruusiakeelseid nalju ja naersid laginal. Minul oli imetlemist küllaga, nägin ju sellist asja esimest korda.

Hommikul läksime Elizoga, suusad seljas nii minul kui temal, üles mäe otsa. Ta pani tõstuki käima ja hüppas ka ise peale. Väiksema mäe otsa polnud meil asja, sest seal enam tõesti lund polnud. Pool rada oli juba roheline. Läksimegi siis suuremale mäele. Tõstukit sai käivitada alt kabiinist, aga seisma ja käima ka tõstuki pealt. Elizo sõitis raja koos minuga läbi ja hoiatas, et allpool tuleb olla ettevaatlik, sest kaljunukid ja mõned suured kivid on juba välja sulanud. Laskumine oli päris pikk, umbes seitse kilomeetrit. Kui kaks korda alla jõudsin, olin läbi nagu läti raha. Pärastpoole jaksasin juba neli korda ja see oli maksimum. Viljandi mäed, kus olin enne harjutanud, olid sellega võrreldes haledad künkad, kuigi olid ju ka päris järsud ja ka mingi tõstuk oli seal juba. Aga ilma Viljandi ettevalmistuseta oleksin Bakurianis küll päriselt läbi põrunud.

Nüüd läks lahti midagi enneolematut ja selle asja võtmesõna oli „käsumajandus”. Tänapäeval selliseid asju enam ei juhtu. Pead olema miljonär või miljardär, et minna suusakuurorti, mis on juba kinni pandud. Lased ainult enda jaoks käivitada kõik suusatõstukid ja oled üksinda mäe peal. All kabiinis istub ainult sinu jaoks inimene, kes paneb tõstukid käima siis kui vaja. Täielik hullumeelsus! Arvan, et miljonär oskaks oma raha päris hästi lugeda ja odavam oleks sõita kas või teisele poole maakera, kus on veel suusahooaeg. Aga Vene ajal sai ka niimoodi. Kui olin Bakurianis suusatanud juba viis päeva, hakkas Elizo ühel õhtul teejoomise ajal rääkima: „Imestan väga, kuidas sa ikka veel elus oled, luud-kondid ka terved. Arvestades sinu sõidustiili, ei tohiks see nii olla.” Naersime mõlemad selle nalja peale ja ta tõi mulle näha oma medalikollektsiooni. Elizo oli kiirlaskumises meistersportlane. Medaleid terve sahtel täis. Aga mina olin mõelnud, kui teda suusatamas nägin, et iga gruusia tüdruk suusatabki nii, kuna mäed ju käepärast.

Lõpuks aga juhtuski see, mida Elizo oli kartnud. Kukkusin nii jubedalt, et isegi jope lagunes seljas ära. Suusad katki, aga luud-kondid terved, ainult mõni sinikas ja muhk. Hooaeg sai nüüd tõesti läbi ja otsustasin, et müün terveks jäänud suusavarustuse Bakuriani suusabaasile maha. Mul olid hästi kallid välismaa slaalomisaapad. Nende eest sai päris head raha. Pealegi, kaks kätt taskus reisida on tunduvalt mugavam.

13

Aega veel oli ja raha samuti. Olin ju küsinud koolist vabastuse kolmeks nädalaks, aga kulutatud oli ainult kaks, ja kes siis läheb kooli enne kui vaja. Tbilisi festivalilt olin saanud esinemistasu ja saabaste raha oli ka veel alles, seiklushimu hirmus suur ja mõtlesin, et kuhu siis nüüd. Armeeniasse, kuhu mujale! Esiteks oli see päris lähedal ning seal elas ka kuulus helilooja ja pianist, minu sõber Mikael Zakarjan. Helistasin Mikaelile ja see ütles, et tule aga tule. Niisiis, Tbilisist lennuki peale ja Jerevani. Mikael tuli mulle lennujaama vastu ja me sõitsime tema juurde. Kaukaaslaste puhul olen täheldanud erilist laia joont, eriti veel siis, kui on tegemist külaliste vastuvõtuga. Taksosõit oli päris pikk ja arve üsna kopsakas. Ise oleksin ma küll katsunud bussidega sõita, sest tudengi värk ja raha ei kasva puu otsas. Mikael ütles, et tema maksab, ja pealegi oli meil päris kiire. Üks kuulus armeenia laulja pidi tulema tema juurde proovi. Tundsin seda lauljannat küll, sest ta esines päris tihti Tallinnas koos vene džässitippudega. Nüüd sain ka kättpidi tuttavaks. Proovi vaadata oli väga huvitav ja õpetlik. Mikael oli kõva rütmivend nagu kõik kaukaasia muusikud. See on neil vist emapiimaga veres. Ükskord kuulasime tema juures ühe kuulsaima vene muusiku Tšižiku plaati. Minu arust oli kõik väga äge, aga ühtäkki tõusis Mikael püsti ja ütles: „Pask. Rütmi pole.” Ta seletas, milles asi, ja sain siis isegi aru, et Mikaelil on õigus.

Mikael mängis väga head džässi ja komponeeris väga huvitavat muusikat. Seda pandi tähele ja ta kutsuti Armeenia raadio sümfooniaorkestri juurde heliloojaks ja lõpuks ka dirigendiks. Ta näitas mulle kõikvõimalikke džässi imevigureid. Kui mina oskasin sel ajal põhiliselt mängida järele kuulsate pianistide soolosid, siis Mikael komponeeris juba ise muusikat. Muusikat saab komponeerida ainult siis, kui sul on väga hea muusikateoreetiline põhi ja esteetika, sul peab olema selge ettekujutus, kuidas sinu muusika kõlama peab ja mis sa sellega öelda taha. Siis sünnib ka hea looming.

Muidugi tuleb õppida suurtelt heliloojatelt. Suuremat ja paremat džässpala kui prantsuse impressionisti Claude Debussy teos „Reflets dans l’eau” pole olemas. Parimad džässteosed kirjutati juba sada aastat tagasi, kui keegi veel ei teadnud, mis asi on džäss, ja seda sõnagi polnud olemas. Kas pole imelik? Kas džässi ei leiutanudki siis mustanahalised? Jääb küll selline mulje. Nad tulid välja oma bluusilaadiga, aga ka see oli suurte heliloojate teostes juba sada aastat enne neid olemas. Mida nad siis leiutasid? Publitseerisid džässi?

Kui Mikaeli klaverimängule üldse sai midagi ette heita, siis oli see habras toon. See oli tingitud tema väga peenikestest sõrmedest ja väikestest kätest. Kui võrrelda minu ja Mikaeli käsi, siis Mikaelil olid sõrmed nagu makaronid, minul aga isegi mitte nagu viinerid, vaid lausa sardellid. Sardell tagab selle, et kui lased oma sardellikesel lihtsalt kukkuda klahvi peale, on kohe selline rasvane ja mahlakas toon. Väikse käega pianistidel võib väga sageli tekkida pingutatud toon ja see on päris hästi kuulda. Kui teoretiseerida, millised peavad olema hea pianisti käed, siis ütleksin, et pigem lühikesed sardellid kui pikad ja peenikesed makaronid. See on müüt, et pianistil peavad olema pikad ja peenikesed sõrmed. Konservatooriumi professor Karl Sillakivi küsis kord oma loengus pianistidelt: „Mis te arvate, kumma koera saba käib kiiremini, kas lühikese sabaga koera või pika sabaga koera oma?” No ikka lühikese sabaga koera saba. Kas pole nii? Ja see ütlebki kõik! Muidugi, tahe on siiski põhiline. Saab ka väikeste käte ja peenikeste sõrmedega, kui on tõsine soov ja arusaamine kõlapildist. Sardellidega on elu lihtsalt lihtsam.

Nurisesin ükskord klaveritunnis, kui kogu aeg tulid määritud noodid (ühte klahvi vajutades riivasin ka naaberklahve): „Nende kätega polegi võimalik puhtalt mängida.” Lilian Semper vastas selle peale, et Richteril olid veel jämedamad või vähemalt sama jämedad sõrmed, ja kuidas mängib Richter, seda teadsin ma ju väga hästi. Tõsi mis tõsi! Saab ilmselt siiski igasuguste kätega, kui on hea tahe.

Mikaeliga mängisime vahel neljal käel ja see oli ülipõnev. Tänu Mikaelile muutus minu arusaam džässist ja rütmist. See oli tõeline džässikool. Mikael oli helilooja ja interpreedina teinud hiilgavat karjääri, saanud Armeenia raadio sümfooniaorkestri dirigendiks. Lõunamaa inimesed on mulle vahel jätnud kuidagi vedela mulje, aga armeenlased on küll väga põhjalik ja tahtekindel rahvas. Ilmselt vana Bütsantsi mõjud, kui armeenlased ei läinud oma usus mingitele kompromissidele. Nendest pidasid lugu Bütsantsi keisrid ja patriarhid. Ei mingit kompromissi ka muusika rütmis või harmoonias. Küllap seal oli kehvemaidki mängijaid, meelde on jäänud üks Mikaeli väljend Jerevani džässiklubis: „See mees mängib küll nagu üks tõeline kingsepp.” Ju siis Armeenias mängisid klaverit ka kingsepad, aga nende klaveri­mängu ei võetud eriti tõsiselt.

[—]

17

Moskvas oli lumi maas, aga mina ja Villu Veski ukerdasime sandalettidega mööda lumehangesid. Jube külm oli. See juhtus nii.

Sain rahvusvahelise potentsiaaliga laulja Sergei Manukjani ansamblisse süntesaatorimängija koha. Süntesaatorit kui sellist õieti nagu polnudki. Seda tuli esialgu siit-sealt laenata. Tallinna baptisti kogudusel olid head sidemed välismaa usuvendadega ja neil oli moodsat tehnikat sel ajal Tallinnas kõige rohkem. Saime esialgu neilt laenata Fenderi elektriklaverit, samuti pisikeste klahvidega Casio ja Yamaha sünti. Need pisikeste klahvidega sündid nägid välja küll nagu laste mänguasjad, aga tegid paremat häält kui mõni tänapäeva süntesaator. Ainukene viga oli, et minu eriliselt jämedad sardellnäpud ei tahtnud sinna klahvide vahele kuidagi ära mahtuda. Lõpuks ikka harjusin, ja kui ühes videos nägin, et Chick Corea mängis ühe soolo samasuguse lastekaga, siis sain aru, et esialgu pole virisemiseks põhjust.

Manukjani bändis mängisid minuga koos veel tänapäeva Eesti tipptegijad, nagu näiteks Villu Veski, Mikk Targo, Taavo Remmel, Toomas Rull ja Ain Varts. Olime sellesama koosseisuga teinud enne Manukjaniga ühinemist džässrokkmuusikat džässifestivalidel ja me olime eri lavadelt meelde jäänud, nii et meid kutsuti Moskvasse, Peterburi ja ka teistesse N Liidu linnadesse saatma välismaa artiste, kes olid saabunud ilma saateansamblita ja oli vaja teha mõni suurem kontsert.

Niisiis otsustasime Villu Veskiga ühel päeval, et nii enam edasi ei saa, et laename kogu aeg süntesaatorit. Vahel polnudki kuskilt võtta, sest oli ka teisi laenajaid. Süntesaator oli siis bändis A ja O. Sellega sai imiteerida juba praktiliselt kõiki pille, ja mis kõige tähtsam, ka suurt orkestrit. Nagu sümfooniaorkester oleks laval. Sünt maksis tol ajal auto raha ja koolipoistel polnud sellist rahapatakat kuskilt võtta. Otsustasime, et laename jupikaupa kokku igalt poolt, kust aga vähegi saab. Tagasimaksu lootus oli meil olemas, sest välismaa-esinemised terendasid ees. Pille sai üldiselt osta ainult valuuta eest ja kõige parem, kui olid dollarid. Aga nii suurt kogust valuutat ei tohtinud ühel korralikul nõukogude kodanikul olla. Isegi vanglasse võis sattuda. Kõik see sahkerdamine käis kuskil põranda all, nagu Lenini ajal revolutsiooni tehti, ja põhiliselt Moskvas, kus hinnad olid madalamad, sest pill tuli otse läänest ja vahendajaid oli vähem.

Rubla oli siis juba suhteliselt odav ja meil oli seda kaks kilekotitäit. Üks kott Villu, teine minu käes, läksime ühel ilusal oktoobrikuu päeval Balti jaama ja istusime Moskva rongi peale. Närvid olid päris püsti, sest rahad olid suured ja midagi ei tohtinud ära kaduda. Summa oli ühe Moskva juudiga kopikapealt kokku lepitud ja raha täpselt nii palju, et jätkus vaevalt tagasi­sõiduks. Isegi söögiraha eriti polnud. Aga kunsti nimel ja kunsti­sõdurite värk! Üks kord võis ju sellise asja ära kannatada.

Esialgu läks kõik väga hästi, sest olime kupees ainult kahekesi ja polnud mingit põhjust karta, et keegi midagi ära varastaks, aga just enne magamaminekuaega tuli kuskilt jaamast üks mees meie kupeesse. Mina magasin ülemisel naril, Villu minu all. Otsustasime kilekoti sangad kokku siduda ja koti ööseks kindluse mõttes pea alla panna. Kupees oli kohutavalt palav, und ei tulnud ega tulnud. Närv oli ka sees ja visklesin muudkui ühelt küljelt teisele, kuni lõpuks jäin ikka kuidagi magama. Kui hommikul esimesena ärkasin, siis võttis küll kuumas kupees külmajudinad peale. Aknaruloo vahelt paistis juba hommikuvalgus ja põrandal vedeles kogu PAPP, mis oli olnud minu kilekotis. Kõik kupee põrandal laiali nagu sügisene lehesadu. Olin öösel nii kohutavalt rähelnud, et puksisin kilekoti rahaga oma pea alt välja. Sangad olid lahti läinud ja kogu raha laiali lennanud. Istusin siis vaikselt rätsepaistes põrandale ja hakkasin seda ilu jälle kilekotti tagasi ajama, ise samal ajal lugedes, kas kõik ikka klapib. Õnneks klappis! Aga juba järgmisel hetkel ei klappinud enam see, mis me nägime aknast, kui ruloo üles tõmbasime. Lumi oli maas ja meie Villuga olime tulnud Tallinnast, kus oli 20 kraadi sooja, suveriiete ja sandalettidega. Vast oleks saanud kuskilt osta kummikud, aga raha ju polnud.

Olime jõudnud Moskvasse ja sumpasime ruttu oma lirtsuvate sokkidega Leningradi vaksali hoonesse. Mõtlesin, et saagu mis saab, mina ostan endale paari sokke ja kalossid söögiraha arvelt. Jalad olid nüüd küll kuivad, aga külm oli ikkagi suveriietes keset Vene pakast. Õnneks metroos ja trollibussides oli pisut soojem. Jõudsime Arbatile, kus pidime selle juudi ärimehega kokku saama. Mees ei tulnud ega tulnud. Helistasime tema helistuudio telefonile ja sealt öeldi, et mees on juba ammu välja sõitnud. Läksime ühte restorani sooja, ja kui juba pisut soojem hakkas, siis jälle platsi peale tagasi, kus kohtumine oli kokku lepitud. Meest ei olnud ikka veel näha. Ühtäkki ilmus meie ette üks kaukaaslase välimusega mees ja küsis: „Kas te tšatšat tahate? Annan poole hinnaga. Näete nii nirud ja külmunud välja.” Tšatša on viinamarjapuskar ja mees väitis, et tema oma on kuuekümnekraadine. Juhtisin Villu tähelepanu sellele, et mehe silmad olid kuidagi väga imelikud. Mingi raske silmahaigus ja jube kõõrdsilmsus pealekauba. Kohe meenus, et puupiirituse joomine lõppeb raske silmakahjustuse või isegi pimedaks jäämisega. Lõime kõhklema, aga külm oli ka jube ja otsustasime, et ostame ära ja võtame prooviks alguses linnunokatäite kaupa. Kui siis midagi ei juhtu, on kraam aus. Mees oli õnneks aus ja tšatša väga hea. Kohe hakkas soojem ja lõpuks tuli ka pilliärimees. Vabandas ja kurtis, et külm ja lumi tulid ootamatult ning liiklus oli seetõttu täielikus koomas. Arveldasime tema autos, saime pilli ja ta viis meid raudteejaama tagasi.

Eesti pillimehed käisid tihti Moskvas pille ostmas ja raha tuli kindluse mõttes peita vahel päris ennenägematutesse kohtadesse. Üks pillimees rääkis, et käis Moskvas pilli järel jaanipäeval, kesk korralikku kuumalainet, jalas suusasaapad, sest tavaliste kingade sisse poleks nii palju pappi ära mahtunud. Kuna kanna all oli raharull paksem, siis pidi käima läbi Moskva terve tee kikivarvukil. Mis siis ikka: kolmkümmend kraadi sooja ja suurte suusa­saabastega veidrik. Kes sellist ikka pommima tuleb!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon