Pildi sisse minek

Leo Luks

 

Jan Kaus: „Tõrv”.

„Tuum”, 2015. 112 lk.

Jan Kausi uus jutustus on eriskummaline ja mitmepalgeline. Autor põimib siin oma teada-tuntud käekirja sekka palju uudseid vormivõtteid, nii et lugemisel jääb domineerima imelikku­se-mulje. Juba sündmustiku areng on ootamatu ja kentsakas, kuid kõige kentsakam asjaolu kõrgub teksti kohal metatasandil: Kausi jutustus on küll eri kihtidest kokku miksitud nn. koodtekst, kuid autor ei jäta kihtide eritlemist kriitikute kondiprooviks, vaid avab mitmel moel oma kaardid. Ei oska ka kriitik siin praegu muud teha, kui asuda jutustust autori näidatud kontuure mööda lahti voltima.

Alustuseks rääkigem sellest, mis on „Tõrvas” tuttavat, autorile omast. Nagu sageli varem, tiirleb Kausi tekst ühe ebakindla, eraklikkusse kalduva tegelase õnneotsingute ümber. Autor rõhutab seda asjaolu raamatu tagakaanel: „Lugu sellest, kuidas olevik ja õnn on nagu koit ja hämarik.” Sellegi inimese noorus hargneb lahti üleminekuaja Eestis, kuigi sotsiaalset keskkonda jutustuses ülemäära ei rõhutata. Loo minategelane on vähese haridusega, kuid intelligentne ja kultuurihuviline (põhihuviks filmid) ning tunneb, et on maailma kõige tavalisem inimene (lk. 19); täpsemalt öeldes tunneb nooruk, et tavalisust põhjustab tema tavaline nimi — Jaan Sepp.

Peategelase sisekõne on tunderikas ja sügavalt erudeeritud, niisiis üldse mitte tavalisele inimesele iseloomulik (sääraste olendite sisekõnet saab võrdluseks lugeda näiteks Kelly Turgi luulekogust „Reaalne elu”). Lisaks oma olukorra üle peenelt reflekteerimisele („Olin asetanud ennast alatiseks mujale”, lk. 20) ilmestavad Jaan Sepa mõtteilma mitmed kujundirikkad mõtisklused, kas või õnnest (lk. 5—8) ja maailma olemasolu juhuslikkusest (lk. 86—88). Ligi poole jutustuse mahust võtabki enda alla kirjeldatud kõhklemine-otsimine, mis leiab aset küllaltki banaalsete elusündmuste kontekstis: ebalev koolipõlv, rutiinne tööelu, sugudevahelised ja perekondlikud pinged. Kahtlemata nõuab argielu poeetika kujutamine keelelist ja psühholoogilist meisterlikkust, kuid miskipärast ei ole ma seda kunagi suutnud eriti nautida. Ja nagu öeldud — sellised elu-on-mujal-tundega tegelased on Kausil juba üksipulgi läbi kirjutatud.

Liigume nüüd üllatavate kvaliteetide juurde, mida on „Tõrvas” hulganisti. Juba loo avapeatükis viidatakse äsja toimunud väga olulisele ja traagilisele sündmusele, lugeja viiakse sündmustiku lõppu, kust tagasivaatena kujutatud lugu peab viima pöörase võitluseni, mis on õnneotsingu jaoks väga tähtis. Lugeja ootus kruvitakse üles, antakse lubadus, et kogu jutt ei loksu raugelt argielus. Ja autor peab sõna, midagi erilist hakkab tõepoolest pisitasa juhtuma.

Jutustuse teine pool ongi täis üha ootamatumaid pöördeid, kusjuures tempo üha kiireneb. Tuleb öelda, et loo proportsioonid on imelikud. Jutustus koosneb üheteistkümnest pea­tükist. Esimeses pildis leiame autori tema teekonna salapärasest lõpust. Kuni kuuenda peatükini toimub vaikne eelmäng, vähese sündmustiku taustal avatakse tegelaste loomust. Alles kuuendas-seitsmendas peatükis tuleb ette esimene tõsisem intriig, minategelase liikumine oma naise juurest naise õe manu, kaheksas pilt kujutab vaikelu uue naisega. Siiamaani on loo tempo igati tasakaalukas, muudatus on pikalt-laialt motiveeritud minategelase eneseteadvuse kasvuga. Siiani jõudes tabasin end mõttelt, kas tõesti edeneb lugu lõpuni melodramaatilist liini pidi. Õnneks nii siiski ei lähe, jutustuse viimased kolm peatükki on sündmustikuga äärmiselt üle koormatud ning täis ootamatusi. Üheksandas peatükis toimub tõeline pööre, rahuliku setukana vantsinud tekst hakkab tõeliselt perutama. Sepp kohtub salapäraste väljapressijatega ja jätab nende eest põgenedes äkitselt kõik maha; leiab kohemaid bensiinijaamast kahtlasevõitu türklased, kellega liituda, ning kihutab „Euroopa pimedasse südamesse” (lk. 88) prostitutsiooniäriga tegelema. Ühesõnaga, lõpu eel muutub loo žanr mõtisklusest põnevikuks. Kuid sellega üllatused ei lõpe: uute sekelduste järel jätkub põgenemine ei-tea-kuhu ning viimane pilt leiab peategelase Islandilt. Seal muutub žanr veel kord: loo alguses lubatud otsustav taplus toimub irreaalses muinasjutus udust välja karanud hiidnaisega. Tõsi küll, otsad tõmmatakse kokku ja õnneotsingu kohta esitatakse ka moraal, kuid see ei toimu enam süžeeloogika tasandil.

Viimatisest visandist võib jääda mulje, et Kaus n.-ö. peksab segast. Tegelikult ei toetu jutustus mitte sündmustikule või psühholoogilisele arenguloole, vaid ennekõike erinevatele visuaalsetele kujunditele. Niisugune kujutamisviis pole ainulaadne, kuid on siiski uudne ja värskendav. Tähelepanelikule lugejale on kaardid kätte mängitud, seoseid ei tule luubi all otsida ega oletamisi luua. Autor on mõne oma inspiratsiooniallika ära nimetanud tiitellehe pöördel, üks tähtis kujund on trükitud pildina tagakaanele; suur sümbolväärtus on ka jutustuse motona kasutatud Mart Kanguri luuletusel. Õnne saavutamise kaheldav lubadus ei seisne „Tõrva” puhul mitte õigetes valikutes, vaid võimes erinevaid kujundeid õigel hetkel märgata ja seostada. Visandaksin siin vaatlusaluse jutustuse piltide seostumise valemi.

„Tõrvas” toimub pildi sisse minek otseses tähenduses. Autoremonditöökojas, kus Jaan Sepp noores eas töötab, ripub seinal kummastav violetne Islandi maastik: tagakaanel reprodutseeritud Thorlákssoni maal „Hvitá jõgi”, millele on ka pühendanud luuletuse Kausi inspiratsiooniallikaks olnud Mathura. See maal avaldab Jaanile tohutut mõju, repro käib temaga kaasas ning viimases peatükis jõuabki peategelane oma eksirännakutes just sellele maastikule. Niisiis teeb maal uitlemise saatuslikuks. Teiseks saatuslikuks kujundiks on ainus täiesti fiktsionaalseks jääv pilt: peategelase teise naise (ja esimese naise õe) Elviira teismepõlvefoto (lk. 13). Islandil maailma lõppu jõudnud tegelane kohtab seal teismelist tüdrukut Silviat, kes meenutab talle vägagi seda fotot (lk. 99). See paneb Jaani uskuma, et ta on sattunud paralleeluniversumisse (lk. 100), kus on võimalik õnne leida ja seda ka hoida.

Kolmandaks palaks visuaalsel lapi­tekil on hammustatud õun: pärast ekslemist Islandi tuisus ja hiidnaise võitmist pöördub Jaan tagasi tühja majja (Silvia on läinud otsima oma ema, kes armastab mägedes uidata) ning näeb laual hammustatud õuna (inspiratsiooniallikaks Kamille Saabre maal „Hammustatud õun”). Asi on väga konkreetne: „See õun on õnne märk.” (Lk. 8.) Mõistagi on ka nüüd kohal minevik, Elviiraga saadi lähedaseks õunapuu all jms. Mind paneb imestama, et kõnealust Saabre maali pole raamatus repro­dutseeritud, esikaanel troonib hoopiski rohelise õunaga tõrvapuu (autorit ei mainita, ent kahtlemata on ka see illustratsioon kontseptuaalne).

Otsad sõlmib kokku jutustuse nimikujund, Mart Kanguri salm: „kaugel näed midagi puhast / tina on tõusnud tuhast / tõrvatilk kerkinud meest” (lk. 3). Tõrva ja mee dihhotoomia täidab Jaani sisemonoloogi hinnangute osa (lk. 67—68), muutudes suisa kehaliseks aistinguks: ollakse tõrva täis ja väljutatakse seda (lk. 89, 100). Lõpuheitlus annab lootust, et tõrv on lõplikult välja sülitatud. Jaan tunneb, et õnn on lähedal; jutustuse lõpp jätab ta tühja majja seda ootama.

Mulle tundub, et „Tõrva” tuleb mõtestada just analüüsitud kujundite kaudu: need viitavad millelegi, põimuvad tervikuks, tekib idee ja probleem. Selle visiooni ümber ehitatakse tehnilise taidurluse varal lugu, mis seab kujundid kokku ja asetab kordamööda rambivalgusse. Loodud tervikut on põnev jälgida ja analüüsida, kuid samas peitub siin probleem: tegemist on väga isikliku tundebuketiga, mis ei pruugi lugejat sama võimsalt kõnetada. Tõsi küll, õnne otsimise problemaatika on piisavalt universaalne, samuti ka peamine dilemma, kas kulgeda või haarata elul sarvist. Ometi pidanuks minu hinnangul süžee toetama kujundisadu tugevamalt, ehk aidanuks proportsioonide paikamine: kirjutada teose sürreaalne osa pikemalt lahti või kärpida eellugu napimaks, nii et jutustusest saanuks novell.

Jutustusel on suur visuaalne potentsiaal, mis üha viis mõtted filmile — „Tõrv” on peaaegu valmis stsenaarium. Filmis saaks needsamad maalid fookusse tõsta, hüpata eriefekte või animatsiooni kasutades otse Islandi maastikule, tilgutada suures plaanis aeglaselt tõrva ja mett jne. Samuti võiks avangardsuse huvides pidada kinni autori loodud proportsioonidest, täita esimene tund meelisklustega ning minna viimases pooltunnis äkki üle pöörasele kujutamistempole. Siiski on kaheldav, kas selline eksperimentaalne film kunagi sünnib, igatahes ei tasu seda ootama jääda. Sestap lugege „Tõrva”, pöörake tähelepanu detailidele ja kedrake kujutluspilte. Jutustuses peitub filosoofilisi mõtisklusi, mida ma siinses kirjatükis eritlema ei asunud, need on samuti terased ja nauditavad.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon