PÕLVEARMIGA POISIKE, MARSSALIKEPIKE PAUNAS

Janika Kronberg

 

 

Rein Veidemann: „Arkaadia öö”. Kolm novelli ja lühiromaan novellides.

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 202 lk.

 

Kirjandusteadlane, toimetaja ja ühiskonnategelane Rein Veidemann on viimastel aastatel ilmutanud paar romaani ning kultuuriajakirjanduses novelle ja luuletusigi. Kipun ikka arvama, et akadeemiline kirjandusteadus ainult võidab sellest, et kirjandusteadlane ka kunstilises, kujundlikus vormis viitsib ja mõistab sõnu seada, saavutades oma igapäise leivatöö „objektiga” tunduvalt intiimsema kontakti, ja on ka ise nõndaviisi tegija mees või naine. Astronoom ei saa olla taevakeha, bioloog ei saa olla taim, politoloogil võib olla raskusi kujutleda end Putiniks. Aga kirjandusteadlane saab kehastuda oma tegelaseks või luua, kirjutada omaenda hingesügavusest. Mingis mõttes annab see talle teiste teaduste ees ainulaadse eelise. Heal juhul saab talle osaks õnn osaleda loomise müsteeriumis, tajuda inspiratsiooni sähvatusi. Ent samas peab ta olema valmis taluma ka kriitika obadusi. Kirjandusteadlane peab ju teadma, kuidas „asjad tehtud on” ja suutma neid ise teha. Häda sellele, kelle loomingus kriitik siis „vigu” leiab! Sest eriti just see kirjandus, mis tuleb südamest või hingest ja mida ei tehta konveieril, on üks sügav ja autorile tihti­lugu vaevaline ja valuski asi, mis võib kalliks maksma minna.

Ei saa öelda, et kriitika oleks Rein Veidemanni ilukirjandusliku loomingu autorina just ülemäära hellitanud. Kuigi autor tõepoolest teab, kuidas kirjandust tehakse, ja teeb seda ka ise äratuntavalt hinge ja südamega. Ning seda valusam võib kriitika olla. Iseendast kirjutades on looja ju alasti ja haavatav ning ainsana kaitseb teda kunsti mimikri, kujundliku sõna viigileht, mille kindlaimaks kinnitusvahendiks alasti ihule kõlbab iroonia või eneseiroonia kliister. Mis on küll tõhus kaitsevahend, ent millest pikemas perspektiivis ja rohke kasutamise korral võib saada paksunahalisuse ja panetumise põhjus. Arme hinges või põlvel see paraku olematuks ei tee.

Viigileht, Viigi Andu, Andreas Wiik, viik… „Kildudest kokku mosaiik, / kuigi su võit on ainult viik”, juhatab see sõnamäng Veidemanni mitut teost läbiva peategelase nimega mind Ristikivi leebe eneseiroonia juurde. Vähemasti mulle äratuntavalt ei ironiseeri Veidemann enda ega maailma üle, on varjamatult siiras ja seob oma tekste nagu varemgi ja kirjandusteadlase kohta ootuspäraselt klassikaga. Rohkemgi veel, milline uljus ja isegi ulakavõitu temp — tuletada oma kolmest novellist lühiromaani moodustava „Arkaadia öö” tegelaste Martin Heideni ja Hanna Maarendi nimed Martin Heideggeri ja Hannah Arendti nimedest ja neid ühendavast elulooromaanist! Kujutan ette mõnda tõsiusklikku filosoofi, keda see võiks isegi pahandada, kuigi följetonismist on asi kaugel. Ent samavõrd mängib Veidemanni kolmiknovellis kaasa ka Jack Londoni „Martin Eden”, ja kui tuuakse sisse Oidipuse motiiv, siis ka Milan Kundera „Olemise talumatu kergus”. Ometi pole siin tegemist pelgalt literatuursete vihjetega, vaid lugude jutustamisse põimitud esseistlike fragmentidega, mis sulanduvad teosesse vabalt ja annavad tervikule ülendava, või kui kasutada Veidemannile küllap meelepärast sõna, siis ka eksistentsialistliku mõõtme. Seda enam, et ilmselt Paul-Eerik Rummo luulest pärinev eksistentsialismi isetekkelisuse versioon leiab „Arkaadia ööski” lühida sõnastuse (lk. 169—170). Mis puutub „Arkaadia öö” n.-ö. intertekstuaalsesse lugemisse, siis tuleb kindlasti kasuks, kui kuulata kõrvale King Crimsoni rõhuva aeglusega kulgevat lugu „Epitaph”, ehkki raskuse vaim Veidemanni teost ei kummita. Intertekstuaalsus on teose pealkirjas õigupoolest esindatud juba ka sõna algupärases tähenduses, sest Arkaadia ööks nimetatakse labürinti kujutavat vaipa (tekst kui kangas!) Martin Heideni salongi põrandal, mille Martin ja Hanna on sentimeeterhaaval läbi uurinud. Ning see on Heino Kiige, Arvo Mägi või Enn Nõu romaanidest tunduvalt delikaatsem erootika, kahe inimese intiimset suhet aimata lubav viigileht.

Mul pole midagi selle vastu, et Veidemann fabuleerib oma novellides fakti ja fiktsiooni vahel, nagu heidab talle ette Peeter Helme.[1] Õigupoolest ei kujuta head kirjandust teisiti ettegi. Vähemal või rohkemal määral pärineb kõik meie kirjutatu meie mälust või kogemusest ning võtab meie kujutluses uue vormi ja süžee. Kui vähe või palju õigupoolest on kirjanduses „puhast” väljamõeldist, fiktsiooni? Kas selline millegagi haakumatu väljamõeldis meid õieti üldse kõnetaks? Mullegi läheb ehk kõige rohkem korda novell „Meie, tinasõdurid”, sest eks igaühel ole mõni lapsepõlvest pärit põlvearm või kaasasaadud väiksem või suurem trauma. Selles novellis on universaalsust ja üldistust, mille kõrval kogumiku teised lood paistavad silma pigem isikliku ja individuaalse, ent ikkagi sügavuti läbitunnetatud mäluainese kirjandusliku mõtestamise poolest. Enesega arveteklaarimise hetk saabub kord igale kõnekirjutajale. „Maailm on kordumatuste entsüklopeedia”, kirjutab Veidemann (lk. 168), ja kirjaniku roll selles Borgese (mitte Borghese! lk. 169) sõnutsi hargnevate teede aias on pakkuda lugejale huvitavaid ja erutavaid lugude kombinatsioone — kuni luuremängudeni välja. Ning vähemalt ühes neist lugudest, millega raamat lõpeb, ei maksa küll otsida autobiograafilisust. Eks nõukogude inimesele oli ka Soome natuke nagu Arkaadia, kus toona pikka aega Jyväskyläs ja Helsingis töötas õppejõuna filoloogiakandidaat Toivo Kuldsepp (1945—2000). Ilmselt just tema saatusest inspireeritud varjuteater Helsingis on raamatule sobiv finaal ja ka salapäraseks jääv puänt.

Kirglik omaeluloolisuse uurija võiks aga ikka mõnel kokkujuhtumisel paluda Rein Veidemannil paljastada põlv ja vaadata, kas seal on arm olemas. Ehk alles siis saab ka marssalikepikese kohta üht-teist järeldada.



[1]  P. Helme, Fakti ja fiktsiooni vahel. „Sirp” 12. XII 2014.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon