Pringlikütid Vabaduse väljakul

Peeter Helme

 

 

Ma olin saatnud sulle mingi tuhat meili ja helistanud vähemalt sada korda, kirjutanud umbes viiskümmend sõnumit ja sa ei olnud vastanud mitte ühelegi — või noh, peaaegu mitte ühelegi — ja siis ma ei saanudki varsti enam aru, kas me mängime seda mängu, kus sa meelega ei vasta ja ma peaksin järjest rohkem pingutama, või peaksin hoopis hakkama vastu mängima seda mängu, kus mina rohkem ei helista ega kirjuta, või me ei mängigi mingit mängu ja sul on minust lihtsalt täiesti savi, ja ma peaksin su välja viskama enda meilboksist ja telefonist ja peast, ja elama oma elu, nagu olen seni elanud, ehk siis väljas käies ja õlut juues, suheldes sõpradega ja vahel ka mõne tšikiga, kellega, kui õnne on, saab voodisse mindud, ja kui eriti õnne on, saab end hommikul ärgates omast voodist üksi avastada, või peaksin ma ometi siiski veel midagi tegema — aga mida, ma ei hakka ju ometi laskma sulle lillepoest lilli saata, pealegi ei tea ma su postiaadressi, ja kui GoogleMaps’ist isegi su majanumbri kätte saaksin, siis korterit ma ikka ei teaks, ja üldse tunduks see kõik rohkem nagu mingist tobedast Ameerika filmist, romantilisest või kogu-pere-komöödiast, või kuidas neid nimetataksegi — ja niimoodi täiesti nõutuna otsustasin, et aitab, lõin arvutikaane kinni, see tegi plaksti! ja ma mõtlesin, et raisk, see oli nüüd küll täiesti melodramaatiline ja ma ei mõelnud seda üldse nii, ja mul oli iseenda pärast imelik, kuigi mitte kedagi, mitte kedagi kuradit ei olnud kuulmas ega nägemas ega nuusutamas, või ma ei tea, mida veel tegemas, ja seda imelikum mul oli, nii et ma läksin tagatuppa, panin teksad jalga, leidsin mingi triikimata, aga puhta särgi (kuidas see üks tüüp mulle korra ütleski: pärast seda, kui Tom Ford tuli seltskonda triikimata särgiga, pole kellelgi enam vaja särki triikida), selle peale halli pintsaku, mis mulle ei meeldi, aga musti poes polnud ja kaltsukasse ma ikka ei lähe, ja siis valisin esikust kingad, millest mulle meeldib mõelda, et nad on musta värvi, aga tegelikult on nad vist ikkagi hästi-hästi-hästi tumesinised, umbes nagu öötaevas on esimesel vaatamisel must, aga kui veidi keskenduda, siis on näha, et sinine, tegelt ikka natuke sinine — või siis mängivad silmad lolli, aga lõpuks teeb see ju sama välja, sest illusioon on osa tegelikkusest, meie meeled ei taju maailma niikuinii sellisena, nagu see on, ja pealegi näen mina oma silmadega asju teisiti kui sina ja sina teisiti kui keegi kolmas, ja see keegi kolmas, noh, on lihtsalt keegi kolmas ehk siis teine, ja teised on üldse teised ja las ta jääda — ja las need kingad olla ka natuke öötaevasinised, pealegi vist olekski edaspidi naistele lahe öelda: mu kingad on öötaevasinised, või miskit sellist; aga mis need naised siia puutuvad, kui ma tegelt mõtlen ju ka praegu ikkagi sinust ja ma mõtlen, et ma ei peaks sinust üldse mõtlema, ja seda mõeldes panen ma rahakoti pintsaku, sellesama halli pintsaku paremasse rinnataskusse, see on raske ja miskipärast see raskus meeldib mulle, üldse mitte edevusest, ja ma ei taha ka öelda, nagu oleks mul palju raha, sest mul ju pole, vaid see raskus lihtsalt meeldib mulle kuidagi, ei oskagi öelda, kuidas, kuid ka sellele mõtlemine ei võta mult ära sundi mõelda sinust, ja ma astun korteriuksest välja ning trepikojas lõhnab tolmu ja surnud kärbeste ja liblikate ja kõigi teiste putukate järele, kes muutuvad tasapisi eimiskiks ja teevad selle muutumisprotsessi koridorinurkades vedeledes läbi, sest kuigi meil käib koristaja, ei ole ta väga hoolikas ega võta nurkadest, ja nii nad seal siis vedelevad ja lõhnavad tolmu ja kõdu, lagunemise ja mineviku, ja ma ei tea, võib-olla tunnete järele, aga ma tean, et nii on tobe öelda, ja ega ma kellelegi nii ei ütlekski, vahest ainult sinule, aga sa ei võta ju toru, kui ma helistan, ega vasta mu meilidele ega sõnumitele, nii et kellele ma siis ikka nii ütlen, mõtlen ma endamisi, võtit lukuauku surudes, aga see ei taha hästi minna, ja kui ta lõpuks lähebki, siis ikka raginal, ja ma pean võtit kogu jõudu kokku võttes keerama, ning seda tehes meenub, et üks mu sõber soovitas lukku õlitada, sest muidu ootab mind vältimatult ees ebameeldiv päev, mil seisan — juovuksissa tottakai, sellised asjad juhtuvad ju alati juovuksissa tottakai — korteriukse ees, ragistan võtit, aga võti ei keera ja pean helistama Lukuvanale, kuid on öö ja ta ei tule, või kui ka tuleb, siis tuleb maksta cash in hand, ja kindlasti pole mul sulli ja kordub kogu see jama, nagu korra peaaegu juhtus, kus seisingi juovuksissa tottakai ukse taga ja olin tulnud lennuki pealt, seal üksi joonud, ja olin väsinud, purjus ja tüdinud, ja võti ei tahtnud keerata (või oli see vale võti? ma tõesti ei mäleta) ja ma helistasin oma eksile, kes magas muidugi, aga ma miskipärast leidsin endas jõudu olla rahulik ja viisakas ja küsida varuvõtmeid, ja ise ragistasin samal ajal lukuaugus ning siis eks piiksus midagi unise häälega telefoni, ja nagu öeldud, olin ma väsinud ja purjus ja tüdinud, ja siis lukk tegi krõmps!, tõesti krõmps!, täiesti kummaline, kuidas mul see hääl ikka veel meeles on, ja pärast krõmps!-tegemist lukk avanes, ja pärast, oh jah, pärast pole ma viitsinud sellele mõeldagi, sest lukk töötab ja mu suhe sinuga ei edene ja mu mõtted hõivabki jälle kõik see, ja nüüd tuleb küll võtit veidi lõgistada ja kogu jõudu kokku võttes suruda ning lukk sulgubki ja ma jooksen trepist alla, tundes sõõrmetes tolmu ja putukasurma, kõdu ja pesukaltsu lõhna, mis seostub lapsepõlve, kaheksakümnendate, Andropovi ja Tšernenko ja ühe lõhutud trepikojaukse klaasiga, mis oli selline laineline, kus oli alati sees ka õhumulle, mis polnud seal ilmselt mitte meelega, vaid tolleaegne klaasitöökvaliteet oligi lihtsalt selline, nagu ta oli, kuid mis sellest ikka — katki, siis katki — ja ma jõuan trepist alla, ei vaevu vaatama postkasti, sest pärast seda, kui täitsin Eesti Posti koduleheküljel avalduse saada postkastile kleepekas „Palume siia aadressita reklaami mitte panna”, mille kõrval vasakul ilutseb postisarv (huvitav, milleks neid üldse kasutati, või polegi neid kunagi kasutatud ja tegu on ainult mingi jabura sümboliga, umbes nagu Volvo logo on see isase märk, aga mida see tähendab autol, mille disaini eriti kaunilt iseloomustab ingliskeelne sõna sleek, millel, vabandage väga, svenssonid, ja sina ka, Alev Ström, pole miskit pistmist isasusega), posti mulle peale harvade arvete ei tule ja tegelikult on see hea, sest post tähendab mingit jama kas panga või maksuameti või ei-tea-kellega veel, mis omakorda tuletab meelde ühte hoopis teist lugu sellest, kuidas mind Kaposse ülekuulamisele kutsuti, sest olin käinud mingil sünnipäeval, kus olid kohal ka mõned neonatsid, keda ma üldse ei tundnud, ja kogu lugu oli lõpuks üks arusaamatus ja sellel pole postkastiga midagi pistmist, sest Kapost hoopis helistati mulle, ja mina — erinevalt sinust — võtsin toru ja läksingi sinna, ikka mööda Oa ja Õpetajate ja Veerenni ja Liivalaia ja Tõnismäe tänavat, mida mööda ma muidu kõnnin harva, ja ka praegu, kui ma sulgen enda taga ukse, millel on samuti suur klaas nagu tollel lapsepõlvest meelde jäänud uksel, aga mitte laineline, vaid täiesti sile, läbipaistev, ja kuidas öeldagi, kui ei taha öelda, et tavaline — rahulik või klassikaline, traditsiooniline? kurat seda teab —, ning pööran hoopis vasakule, kus varsti hakkab pärnade tagant paistma kivimüür, millel on kiviplaat, mis ütleb, et siin asus juudi surnuaed, mida enam ei ole, nagu ei ole nii paljusid asju enam, ja vahel ma mõtlen, et kui nad kõik ometi oleksid, kas siis tegelikult oleks ikka parem, ja kuhu me niimoodi mahuksime, ning selles mõttes, aga tõesti ainult selles imelikus mõttes polegi võib-olla nii paha, et mu vanavanaisa sai Vabadussõjas surma ja üks onu suri vist kuueteistaastaselt millalgi enne sõda või midagi sellist, ja mingid juudi sugulased olid piisavalt naiivsed, ei läinud koos teistega Venemaale ja sakslased lõid nad siin mättasse, ja üldse, kesse neid lugusid enam mäletab ja kas peabki, sest just selles mõttes polegi see võib-olla nii paha, et kui nad kõik olekski siin ja siin oleks ka kõik need majad, mis pommitati sodiks sõdades või lõhuti maha hiljem, sest nad muutusid lobudikeks ja nende asemele said uued majad või hoopis pargid või surnuaiad, mille peale omakorda said uued majad ja staadionid ja nii edasi, ja kui kõik need mahalöödud ja varakult surnud inimesed oleks alles jäänud ja saanud lapsi ja need lapsed oleks ehitanud kõiki neid uusi maju ja staadione ja nii edasi, siis kas mina ka veel kuskile mahuksin, eriti veel, kui ma ilmselgelt ei mahu isegi mitte sinu ellu, nagu välja tuleb, ja ma kõnnin edasi — Magasini, Magasini—Herne rist, jälle Magasini, see punasest tellisest maja, mis seisab nii tühjalt ja mida vaadates tuleb mulle alati meelde „Napola”, ja üldse mitte sellepärast, et natsid ja Teine maailmasõda ja kogu see värk, vaid sellepärast, et üsna filmi alguses näidatakse Berliini nii, nagu see enne sõda ja veel sõja ajal oli — huvitav, kas nad filmisid selle äkki Poolas, kus filmiti näiteks hollandlaste „Iseloom”, sest Wrocłavis on veel alles vanad jõeäärsed kaubalaod ja kogu see värk, mis on Hollandis kadunud osalt Royal Air Force’i tegevuse tõttu ja osalt vist tänu progressile, või kuidas iganes seda nimetada — ja see punasest tellisest kahekorruseline maja on natuke sarnane nende majadega, mida seal filmis näidatakse, ja iga kord ma mõtlen, et kui ma peaks tahtma — aga ma ei taha — olla majaomanik, siis just selle maja omanik, sest siin võiks elada, ja näiteks seesama sinu elu, kuhu ma tahaks kuuluda, võiks siis ka selles majas aset leida, ja ma vaatan seda maja, mis seisab puumajade vahel, mis mulle ei meeldi ja mis tegelikult seisavad madalal nõlval, sest niipidi minnes on Magasini tänav hästi kergelt ülesmäge ja ka veel Ravi on justkui tsipa ülesmäge, aga sealt Tatarisse keerates on kohtumaja ja Liivalaia poole minek juba veidi allamäge, ja siis ma lähengi üle Liivalaia ja jälle piki Tatarit ja vaatan seda suurt juugendmaja ega saa aru, kuidas sai mu eks öelda, et see on tondiloss, sest see on ju juugendstiil, Jugend, noorus, ja sellest majast õhkub nii palju rõõmsameelsust ja noorust, uhkust ja elurõõmu, mis siis, et ta on räämas, aga tuleb osata vaadata selle kõige alla, ja ma küsingi endalt juba, et ma vist ei ole osanud sinu puhul selle kõige alla ja taha vaadata, sest ilmselgelt on mul midagi märkamata jäänud, või on asi siiski vastupidi ja ma ei suuda sulle näidata, miks sa peaksidki mu kõnedele, kirjadele ja sõnumitele või siis vähemalt ainult ühele neist vastama, piisakski ju ainult ühest, ja see vastuski peaks olema lühike, vaid üksainuke „jah”, aga ma vist ei peaks sellele praegu mõtlema, sest näen juba vasakul seda traataeda, mille taga tüübid jauravad kellaajast sõltumata, ja seal olen minagi jauranud ning ühed mu tuttavad nimetasid seda suureliselt laubeks ja mul on hästi meeles, kuidas ma istusin nendega seal varsti pärast reisi Ungarisse, kus meid viidi linna nimega Pécs, mille keskel on kirikuks ümberehitatud mošee ja ilusad imperiaalstiilis majad, ja kõik see oli nii suvine ja ilus, ning istudes selles „laubes”, kus oli ka suvine ja ilus, kuigi ümberringi käratsesid parmud — mu sõbrad —, rääkisin Pécsist ja üks erusõjaväelane ütles, et see linn oli Jugo-sõja ajal paras bordell, NATO tagalakeskus, ja tema oli siis ka Bosnias või kuskil, kus need eestlased tookord olid, ja käis siis, kui ainult paariks päevaks puhkust sai ja Eestisse sõita ei jõudnud, Pécsis joomas ja laaberdamas, ning see tundus mulle nii veider, sest see Pécs oli ometi nii unine ja stiilne, vanaaegne ja kultuurne linn, millest õhkus kogu seda keiserlik-kuninglikkust, mida Austria ja Ungari ikka veel täis on, sest selge on see, et parimad ajad ei lähe iialgi meelest, kuigi nad võivad muutuda kibedateks mälestusteks, päris sellist bordellistaatust siiski ära teenimata, leian ma nüüd, aga tol hetkel ma naersin ega viitsinud sellele rohkem mõelda, sest oli suvine ja ilus päev, jõime kõvasti õlut, ja oli lõbus, ja on tegelikult kummaline, et nii paljudest joomingutest on see ikka veel meeles, kuigi kadunud on nii paljud teised, nagu näiteks need korrad „Woodstockis”, mida on olnud palju, aga ma ei suuda meenutada, kui palju, ja ma mõtlen, et näiteks needsamad tüübid, kellest parasjagu möödun ja kes „Woodstocki” ees suitsetavad, on kindla peale vahel minuga samal ajal siin olnud, ja isegi kui ma ei mäleta, võisid nad vabalt olla siin näiteks sel ööl, mil ma siin oma eksiga tuttavaks sain ja küsisin temalt luba teda suudelda, ja pärast ta enda juurde koju kaasa võtsin, teadmata, mis sellest kõigest võib tulla, nii nagu me tegelikult kunagi ei tea, ja vahel lähemegi välja suurte ootustega ning mitte kuraditki ei juhtu, ja siis vahel juhtub just siis, kui ei ootagi, nagu sel pühapäevaõhtul vist märtsis — või oli see juba aprillis? —, mil istusin Valli baaris ja lõin külge mingile endast vanemale naisele, kes mulle korvi andis ja ära läks, ja siis ilmusid sinna sina ja miskipärast arvasin ma tookord, et sa oled palju vanem, kui sa oled, ja tegelikult saime ju tuttavaks alles kirja teel, tol õhtul me lihtsalt jõime ja lõõpisime ning järgmisel hommikul sõitsin ma Leipzigi, ja seal olles kirjutasin sulle ja siis sa, siis sa tõesti vastasidki, aga siis oligi kõik teisiti ja nüüd on ka kõik jälle teisiti, ja asjad muutuvad ja mul on veel nii hästi meeles aeg, kui polnud klaasist risti, kui polnud isegi Lapini Vabaduse kella, või mis selle nimi ongi, ja oli asfalt, mille peal sõitis troll number kaheksa Õismäelt, millega minagi olin teinekord koolist linna sõitnud — ma elasin Mustamäel ja olen ennast ikka mustamäelaseks nimetanud, ja võib-olla sellest ei saagi lahti, sest ma ise ju ei tea, kas näiteks kesklinlased sosistavad mu selja taga midagi, sest ma kannan äkki enese teadmata endaga mingit taaka, maneere, kummalisi harjumusi, selliseid, mida saadakse ainult Mustamäelt, või siis selliseid, mida saadaksegi nii, nagu sain mina, sest ma elasin Mustamäel, aga koolis käisin Õismäel, kuigi mitte algusest peale, sest ma jäin esimeses koolis istuma, mis võis tuleneda liiga varasest kooliminekust või ma ei tea millest, ja tegelikult see praegu ei huvita mind või õigemini huvitab ainult sel juhul, kui keegi mind kiitma hakkab, sest siis saan öelda, et ma jäin istuma ja kogu aeg suvetöödele, ja mitte ühes aines, vaid tavaliselt ikka kolmes: matemaatikas-füüsikas-keemias, nii ma ütlengi, vuristan: matemaatikas-füüsikas-keemias ja korra ka kehalises kasvatuses, see juhtuski juba uues, Õismäe koolis, kust teinekord number kaheksaga linna sai sõidetud, näiteks selleks, et minna vaatama „Il Postinot” Kinomaja tühjas saalis, kus olingi ainult mina ühe klassivennaga, nosisime magusat saia ja panime jalad eespoolse pingirea seljatugedele — siis olid kinodes veel madalad toolid, mitte sellised lennuki- või moodsa Tallinn—Tartu vahet sõitva Sebe-bussi istmed —, ja praegu mõeldes oli see üks hoopis teine maailm, milles tegutsenud mind on mul nii raske ära tunda, ja ometi ma võiksin, sest võib-olla peitub just selles vastus küsimusele, miks sa ei vasta mu kõnedele, kirjadele ja sõnumitele, sest äkki on ka sinul nüüd, mitu aastat hiljem, nii raske ära tunda seda ennast, kes minuga pühapäevaõhtuses Valli baaris lõõpis ja minuga pärast kirju vahetas, minuga välja tuli ja käest kinni hoides kohvikus istus, ööseks minu juurde jäi ja poes käis, kui ma haige olin, ja kes vist tegelikult ikka ei olnud päriselt valmis laskma mul olla oluline osa enda elust, kuigi sa võiksid ju proovida seda ennast ometi ära tunda, ehkki see kõik, ma tean, on nii keeruline selsamal põhjusel, mida ma mõistan — et ka mul on ennast nii raske ära tunda, ja vahel ma küsingi, kas mälestus tundest on tunne ise või on see fantaasia, sest paljukest me ikka tundeid mäletame, kui me muutume kogu aeg, kui aatomid ja molekulid meis vahetuvad ja rakud vahetuvad, ja aeg teeb oma töö, mistõttu ma ei teagi, mis üldse on tegelikkus olukorras, kus ka illusioon on osa tegelikkusest, ja nii edasi ja nii edasi, kuni ma jõuangi juba Kuku-klubi ette, ning kuna on kevad ja väljas on kaua valge — päike loojub üheksa ja kümne vahel ja tõuseb minu jaoks nii vara, et pigem olen ma sel ajal veel üleval kui juba ärkvel, nii et tõusukellaajad mind ei huvita, ei huvita ka talvel, siis ma katsun lihtsalt nii hilja ärgata, et väljas oleks juba valge, aga alati pole see võimalik, kuigi enamasti on, ja ma tean ka, et see pole lõppude lõpuks nii tähtis, ning ma peaksin üle saama mingist kooliajal tekkinud traumast, mil pimedas ärkamine seostus jõuetuse ja sundolukorraga, kuhu täiskasvanute maailm mind pani ja mille vastu ma ikka veel mässan, kuigi olen ise ammu täiskasvanu ja mul peaks olema igas mõttes ükskõik, nii selles mõttes, et vara ärkamine ei tohiks olla probleem, kui ka selles mõttes, et kui õnnestub kauem magada, siis õnnestub, aga sellest ei peaks tegema ideoloogiat —, siis ei hakka ma kohe keldrisse minema, vaid näengi juba Jaani kiriku juurest „Wiiralti” ees istumas tuttavaid kogusid ja kõigepealt kuulen juba eemalt nende lärmi, millest ma saan aru, et on istutud tükk aega, ning kui võib-olla istutakse ka selleks, et unustada samasuguseid asju, mida minagi tahan unustada, siis samavõrra istutakse ka selleks, et nendest asjadest rääkida, et kurta seda, et mõni tüdruk, neiu või naine ei vasta telefonikõnedele, kirjadele ja sõnumitele, ja siis arutada seda, mis on selle kõige mõte, ning jõuda lõpuks välja selleni, et sõber, et kallis sõber, see on ka tarbimine, ning kuigi ehk mitte nii rikkad kui läänlased, oleme ometi omandanud nende harjumused, maneerid ja stiili, oma popslikul moel muidugi, aga tegelt selles mõttes samamoodi, et tahame ka oma aega kasutada võimalikult hästi, ja ma lähengi sisse ja võtan ühe õlle, tulen sellega tagasi, istun sõprade juurde ja seletan, et näe, minagi tahan siin mõnusalt tiksuda ja lobiseda, unustada need naised ja juua head õlut, ja ehk hiljem kuskil ka hästi süüa, ja lõpuks, jah, lõpuks taandub kõik jälle sellele, et ma tahan head naist ja head seksi ja siis head rahulikku elu koos temaga, aga enne seda ikkagi head rahulikku hommikut ilma selle suvalise naiseta, kelle leidmise šansid reedeöises Kukus polegi nii halvad, ning kui siis tõesti ei istuta ei naiste unustamiseks ega nendest unistamiseks, siis istutakse lihtsalt niisama, õhtu sissejuhatuseks, ja seda me teemegi, mina ja kaks mu sõpra, üks neist tegeles kunagi elektrikilpide müümisega, aga ei tee seda enam ammu mitte — „see oli ainuke aus töö mu elus” — ja teine on tegelnud kõigega, aga vist peamiselt oma pea kiilaks ajamise, nahktagi kandmise, ning jah, kõigega, mis hõlmab kedagi, kes kas päriselt on või peaks teoorias olema väeti, aga lõpuks pole see üldse oluline, sest ma tean, et ta ka luuletab, ja kohati päris südamest, ja ta joob õlut, joob palju õlut, ja ma tean, et ta tahab üsna varsti, veel enne, kui läheb pimedaks ja jahedaks, minna keldrisse, ja mulle see väga ei meeldi, aga sellest me ei räägi, vaid ma hoopis kurdan, et sa ei vasta ei kõnedele ega kirjadele, ega sõnumitele, aga kellelegi ei lähe see korda, ja ma vaatan väljakut ja risti ja mõtlen, et võiks provotseerimise mõttes hakata jälle risti kiitma, aga ma ei viitsi, sest seegi on poliitika, aga mis on poliitika seksi ja armastuse, ja veidi üldisemalt öeldes naiste kõrval, kuid ka sellest ei hakka ma rääkima, vaid joon kiirelt õlle ära ja võtan veel ühe, siis toob keegi teine veel ühe ja siis jälle mina, ja siis me läheme Valli baari ja ma mõtlen jälle sinust ja sellest pühapäevast, mil mina istusin, selg akna poole, ja sina minust üle leti diagonaalis vasakul, me istusime niisiis sissepääsust teisele poole jääva letinurga ääres, kuid erinevalt sellest kauges aprillis olnud päevast on nüüd palju soojem ja vihma ei saja — tegelikult pole ma kindel, kas siis sadas, kuid mälus on selline pilt, mille on sinna vajutanud võib-olla hoopis vihmane ja sompus Leipzig, kust ma ostsin endale musta värvi kevadmantli, mida kannan siiani ja mis, ma südamest loodan, ka sulle meeldis või ehk siiani meeldib — ja rahvast on palju rohkem kui tookord, kuid me leiame nagu läbi ime kohad ja saame õlut, kaks võrdub kolm, mina teen esimese komplekti, ja kuna see nahktagiga sõber läks, nagu ennustatud, keldrisse, oleme nüüd kahekesi, ja tegelikult ma ei tea, kas ma tohin usaldada sõpra, kui mul on kahtlus, et ta mu lugusid edasi räägib, ent samas mõistan ka iseenda naiivsust, sest oleks need lood mu enda elust saladus, siis ei räägiks ma neid ju kellelegi, ja vahel toimibki kommunikatsioon muu maailmaga paremini sel moel, et me räägime asju meelega edasi lootuses, et teised neid omakorda edasi räägivad, vabastades meid oma elu nõmeduste kõigile ärajutustamise koormast, nii et ma räägin ikkagi, kurdan, et miks on see nii, et need, keda mina tahan — sina —, ei taha mind, aga need, kes mind tahavad — kõik teised —, ei tekita minus huvi, või kui, siis ainult purjus peaga, aga hommikuti ma kahetsen, ja juba see lõhn, nende lõhn, ajab mind tihti iiveldama, seda peamiselt põhjusel, et öösel purjuspäi seesama võõra ihu lõhn erutas ja ajas tegema igasuguseid perverssusi, millele mingi teine mina — kes on ju tegelikult seesama mina, sest mitut mind ei ole, ei oleks ka siis, kui ma skiso oleks, aga ma ei ole, ma olen lihtsalt, nagu Mirtel Pohla „Sügisballis” ütles, üks „jumala vaikimise käes kaeblev mehike siplemas oma isiklikus must-valges maailmas” — hommiku saabudes enam selgitust ega tähendust ei leia ja millele seesama mina enam mõeldagi ei suuda, ning mu sõber joob õlut, käib vahepeal väljas suitsu tegemas ja ütleb lihtsalt „mnjah, nii ta on”, millest on mulle vähe, kuradima vähe, aga ma saan aru, et tal on õigus, tal on jummala õigus, sest nii see on ja midagi muud teha ei saa, kuna ma võin ju targutada, filosofeerida ja psühhologiseerida või ajada kõik jutud süsteemiteooria peale, nagu ikka teeb üks pooltuttav, kui teema läheb keeruliseks ja ta katsub selle endale arusaadavaks mõelda, ning ilmselt teeb õigesti, sest iga asi on ju millegi sümbol ning seega tuleb iga asi endale arusaadavaks tõlkida ja siis endale ära seletada või midagi sellist, ja nii see siis käib, ja ma võin ju katsuda samuti teha, aga ühte asja see ikka ei muuda — seda, et sa ei vasta ega vasta ega vasta ei kõnedele, kirjadele ega sõnumitele, ja mida rohkem ma joon, seda rohkem ma sellest aru saan, ja ma saan ka hiljemalt kolmanda kaks võrdub kolme ajal aru — mina maksin nüüd selle, järgmine on mu sõbra oma, ja ma arvan, et see tuleb meil veel ära juua, kuigi eriti nagu enam ei taha, sest olen purjus ja saan aru, et nüüd on peas ainult sundmõtted ja järgmine faas paneb mind helistama täiesti valedele naistele, ja see pole sugugi õige, sest nagu öeldud, ühte asja see ei muuda, ja see üks asi ongi see, et sa ei vasta, ja siin ei aita ei psühhologiseerimine ega süsteemiteooria, ja nii need asjad lihtsalt on, sest nii kummaline, kui see ka pole, on maailm lihtsalt üks Browni liikumine, kus me muudkui põrkume ja tõmbume ja põrkume — enamasti vist põrkume — ja lendame suvalistes suundades, aga — ja see on üks kuradima suur aga, ma ütleks isegi AGA — meil kõikidel rajakatel, kõikidel väikestel Browni-liikujatel on olemas oma mõtted ja soovid, ihad ja hirmud, ehk siis meil kõigil on oma tahe, ja mina võin tahta igasuguseid asju, nagu näiteks olla osa su elust, ollagi su elu, aga sina tahad ilmselgelt midagi muud või ei tea sa ise ka, mida sa tahad, kuigi ma arvan, et tead, sest me teame alati, ei julge seda aga alati endale tunnistada, nii et see selleks, sest ma saan aru, et ei, seda neljandat kaks võrdub kolme ma enam ei joo, ja ma pomisengi midagi sellekohast, libistan end pukilt maha ja tahan minna koju, aga enne veel Kukust läbi, ja ma lähengi, ja nüüd on väljas juba pime, vist on ka jahe, aga ma ei saa aru, öö tundub sume, tender is the night, kui ma kooserdan edasi — Teatri- ja Muusikamuuseum, „Gloria”, „Pizza Americana”, mis mulle meeldib, mulle meeldivad paksud ja rasvased pitsad — ning pööran Harju tänavale ja Vabakale ja vaatan „Wabaduse” ette kogunenud giovinezza’t, kes mulle instinktiivselt ei istu, kuigi üks mu sõber kas oli või on siiani, või siiski ainult oli selle koha üks osanikke, aga ega see ei loe, nagu ei loe ka see, et ma korra purjuspäi siin ühele ettekandjale külge lõin, ja ma kõnnin edasi ja vaatan Kukusse, aga seal on juba pilet, ja kuna ma tean, et ma ei jää, siis lähen trepist jälle üles, ja ma ei taha kunagi käia samal päeval sama teed, mida ma juba käinud olen, olgu või pealegi juba öö, ning ma lähen üle Vabaka ja maa alla, ja kas see mitte ei tähenda, et kell on üsna vähe, sest nad panevad selle käigu kümnest vist kinni, aga ma ei tea, sest mu silmad ei suuda enam hästi fokuseerida ja uks jäigi juba selja taha, ja ma kõnnin edasi ja vaatan, et seintel on mingid tahvlid ja need räägivad midagi, vist Tallinnast ja linna ajaloost ja millestki veel, ja ma näen, et ühe pildi peal on liivane rand ja meri ja küngas, ja ma mõtlen, et näe, sellises kohas tahaks ma sinuga olla, sina liiva peal pikali ja mina mängimas su juustega või lihtsalt vaatamas sind, sest olgem ausad, juustega mängija pole ma kunagi olnud, pigem on mulle meeldinud kõik muu, aga las see praegu jääda, sest mis mõtet on fantaseerida olukorras, kui sa niikuinii ei vasta mu kõnedele, kirjadele ja sõnumitele, ja ma mõtlen korraks, kas helistada sulle, aga mulle meeldib film „Külili”, kus see loll peategelane ütleb sellele targale, et never drink and dial, ja see on nii lahe ütlus, ja ma vaatan seda pilti ja siis saan aru, et raaaisk, see on ju Vabakas, siin on Vabaduse väljak ajast, kui polnud veel ei Lapini kella ega risti ega ka väljakut, vaid kui siin oli meri ja rand ja seal rannal — nii ütleb suur kiri, väikest ma lugeda enam ei suuda, ka siis mitte, kui ühe silma kinni panen ja teisega fokuseerida püüan — olid pringlikütid, pringlikütid Vabaduse väljakul.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon