Tamjevski ja Dostosaare

Mihkel Mutt

 

 

Miks üldse nemad, aga mitte näiteks Tolstoi ja Tammsaare — eepikud ju kõik kolm? Miks tundub just nende kahe kooskäsitlemine peaaegu et (wittgensteinlikult) ilmne? Selle tõenduseks on inspiratsioon, millest lähtuvad kümned erinevate põlvkondade autorid varsti juba saja aasta jooksul. Samas kui Tolstoi ja Tammsaare koosvaatlust ei meenugi.

Sarnasustega saab tegelda üldjuhul kaheti. Mõlemal puhul on aluseks võrdlus. Üks viis on geneetilis-genealoogiline, mis vaatleb nähtusi üksteisest väljakasvavatena. Näiteks kui palju on kirjanik A kirjanik B-lt mõjutusi saanud. Sõltuvalt eludaatumitest oleks praegu võimalik mõistagi üks suund — Dostojevskilt Tammsaarele. Selle kohta ongi meil asjaosalise sõnad ja teod. A. H. T. on F. D. loomingut hästi tundnud ja oma artiklites kõrgelt hinnanud, samuti on ta teda tõlkinud.

Teine vaateviis on immanentne ja morfoloogiline. Piirdutakse selgitamisega, kui palju on kahel tekstikorpusel — või ka nende autoritel laiemalt — ühist ning erinevat ja milles see avaldub. Seda saaksime teha isegi juhul, kui võiksime kindlalt väita, et kumbki kirjanik ei saanud olla teisest teadlik. Tegelik kirjandusuurimine jääb enamasti nende kahe vaateviisi vahele.

Tammsaaret ja Dostojevskit on meil käsitletud niihästi üldistatult, teoreetilis-religioossest-filosoofilisest aspektist (näiteks Ilmar Vene) kui ka empiiriliselt, elulooliste seoste ja motiivianalüüsi tasandil (näiteks Eerik Teder). Esimese puhul koonduvad ühisjooned kõrgele vaimsesse stratosfääri, nii et autorite konkreetseid teoseid ähvardab mõnikord oht kõrvale ning tabamatuks jääda. Harva saab mõne kirjaniku (nagu Sartre’i või Camus’) puhul öelda, et ta esindab teatavat filosoofiat. Juba sedagi on riskantne väita, et kirjanik pooldab mingit filosoofiat, isegi seda, et tal on nii- ja niisugused vaated. Kui käsitleda kirjanikku mõne teooria (postkolo­nialism, feminism vms.) võtmes, siis see ütleb harilikult rohkem nimetatud teooria kui kirjaniku kohta. Nagu A. H. T. on ise oma kriitikuile vastanud: elu on liiga mitmetahuline, et seda mingi teooria liistule tõmmata või teljestada. Kirjaniku filosoofia väljenduseks on tema loodud elukujutus tervikuna.

Dostojevskiga ühiseid motiive on Tammsaare puhul tuvastanud mitmed käsitlejad. (On siinkirjutajagi seda jäljeküti tegevust harrastanud!) Siiski tuleks alati küsida, kas osutatud rööpsused on välised või viitavad sügavamale. Motiivianalüüs kätkeb ohtu, mis meenutab keeleteadusest tuntud goropismi-nimelist väärõpetust. See tähendab, kui keelte välisest sarnasusest (eeskätt sõnavarast) üritatakse tuletada nende üldisemat sugulust. Paralleel lingvistikaga on küll ebatäielik, sest n.-ö. seesmine ja väline on kirjandusteose puhul teises tähendusmahus kui loomulikus keeles. Üld­juhul lähtub motiivianalüüs vaikimisi eeldusest, et üks kirjanik, kes kasutas samasugust detaili nagu teine, võis olla teadlikult või alateadlikult tahtnud seda edasi arendada, või vastupidi, sellega polemiseerida. Praktikas ei pruugi motiivisarnasus siiski olla emba-kumba, s. t. kas juhuslik kokkusattumus ja seega vähetähtis või siis teadlik ja seega „õige”. Isegi kui kirjanduslik laen on sihilik, võib see ikkagi olla n.-ö. niisama, tehtud pelgast kunstilõbust ja mängulisusest — umbes nagu kaupluses meeldivalt paksu rahakotiga osteldes (kuigi karjuvat vajadust pole millegi järele) või aasal jalutades maast lilleõit nööpauku torkamiseks noppides. Sellest ei pea iga hinna eest „universumeid välja imema”.

Vahemärkusena. Laenud käivad vahel kummalisi teid. Näiteks üks kirjanik „naelutab” (verbaalselt) midagi paika. Kui teine kirjanik seda kunagi loeb, jääb see tema professionaalsesse alateadvusse (tal on säärane paik) nagu lattu. Kui ta kunagi hiljem reaalelus näeb midagi, mis tema kirjaniku­kujutlust erutab sama kandi pealt, siis ta hakkab seda mõtestama ja sellele väljundit otsima. Ta teeb seda enda meelest suveräänselt, oma vahenditega. Aga kuna tema „laos” on tema enda vahendid alles osadena laiali, aga selle teise kirjaniku kujund seisab otsekui juba kokkupandud jalgratas, siis alateadvus valib „sõitmiseks” selle.

Ka võib sama motiivi tähenduskaal olla kahel kirjanikul sootuks erinev. Võtame näitena vahest kõige tuntuma. Selleks on sarnasus „Tõe ja õiguse” teise osa väikese Tiina ning „Vendade Karamazovite” Liza Hohlakova vahel. (Juba need nimekujud… Liza on eesti keeles ju Liisa.) Mõlemad tütarlapsed on jalust halvatud, aga ühel hetkel suudavad korraks omal jõul seista. Mõlemal on meespartner, kelle juuresolekul see ootamatu ja vapustav sündmus toi­mub. Mõlemad usuvad, et tervenevad kunagi päriselt ja — kuigi johtu­valt naistegelaste vanusest on kõnealune suhe erinevas kujunemisjärgus — lubavad niihästi Tiina kui Liza oma partneriga abielluda. Enamgi veel — ka Aljoša on Lizat süles kandnud, kui too väike oli, aga on selle unustanud, nagu Indrek Tiinagi. Sarnasust kui palju! Ent vaatame lähemalt.

Aljoša Karamazov on usuinimene helgeimas tähenduses, usk inspireerib teda kõiges. Ent just tollel episoodil pole usuga eriti pistmist. See, et Liza suudab seista, ei tulene kuidagimoodi Aljošast, siin tegutseb loodus omasoodu. Liza ootamatult kangastuv tervenemislootus on noormehele muidugi väga meelepärane. Esiteks, kuna ta on üldse inimarmastaja, teiseks, kuna tema õpetaja staarets Zossima on käskinud tal kloostrist lahkuda ja inimeste sekka minna. Ta on öelnud: „Ja naisegi pead võtma, pead.” (Vennad Karamazovid I. Tallinn, 2001, lk. 146.) Liza tundub ujedale noorukile sobiva partnerina. Ent see valik ei seostu tema mõtte-eluga. Oma sise­laval pole ta seoses Lizaga pidanud dramaatilisi heitlusi, ületanud konflikte vms. Aga just see toimub Indrekuga, kes Tiina juures salgab maha oma äsja leitud jumalasalgamise, et tüdrukut õnnelikuks teha, ja kes peab vapustusega nägema, milline mõju on tema sõnadel — „temas oli kõik nagu mingisugune rusuhunnik”. (TÕ II, lk. 368. Tammsaare tsitaadid pärinevad tema „Kogutud teostest”.) Omamoodi paradoks, et muidu nii „ideoloogilisel” kirjanikul nagu Dostojevski, kelle tegelastes on idee ja käitumine tavaliselt tapitud, mõjub see koht suhteliselt „mitte-ideoloogilisena”, samas kui Tammsaarel, kelle tegelased küll mõtisklevad palju, aga tegutsevad omasoodu, on just see episood väga „ideoloogiline”.

Ka mõned teised rööpsused F. D. ja A. H. T. loomingus pole tähendusmahult sümmeetrilised. Nende puhul võib osutada, kuidas mingid ideed ja kujutlused veiklevad kahe kirjaniku loomingu piiril, nii et mõlema kuma paistab korraga, ei enamat. Aga kahtlemata pakub nendele osutamine nõudlikumale vaimule suuremat rahuldust kui näiteks kahe geeniuse olmeharjumuste kokkulangevuse tuvastus. Iseäranis juhul, kui ka nende olemuslikud sarnasused on väljaspool kahtlust. Siis omandavad juhuslikudki seigad salapärase tähenduslikkuse. Võtame või kaks nii erinevat tegelast, nagu Vargamäe Andres ja liberaalne allakäinud väikeaadlik Stepan Verhovenski „Kurjades vaimudes”. Mõlemad jõuavad vahetult enne surma, mis saabub kodunt ära olles, oma saatuse ja jumalaga ära leppida. Nii see on, ohkame, olles meeldival kombel leidnud kinnitust… ei tea isegi, millele.

Kahe kirjaniku isikuloos leiame sarnasusi, millest ei tulene otseselt midagi nende loomingu mõttes, aga mille rohkus on siiski kummaline. Siinset taluomanikku ja aadlipäritolu sõjaväearsti on keeruline kõrvutada, ent laias laastus võib öelda, et tulevaste kirjanike isad pärinesid sotsiaalse skaala keskpaiga lähedusest. Mõlemad noormehed said praktiliselt kõrghariduse ja lahkusid kodust, et elus ise teed rajada.

Mõlemad naasid surmasuust. Dostojevski puhul oli see reljeefsem, mahalaskmiskäsu asendamine sunnitööle saatmisega otse hukkamisplatsil on üldtuntud. Tammsaare läks 1914. aastal maooperatsioonile, kus „kirurg Manteuffel oli lausunud Tammsaarele tsaariajal Tartus enne lõikust otse näkku, et tal on ellujäämise lootust ainult kaks protsenti”. (E. Treier, Tammsaare elu härra Hansenina. Tallinn, 2002, lk. 197.) Tammsaare tervenes ka tuberkuloosist, mis tollal oli surmatõbi.

Mõlemad kirjanikud olid suurema osa elust parandamatult haiged. Ühel käisid tihti langetõvehood, teine pidi rangelt dieeti pidama ja pärast lõuna­sööki poolteist tundi poolistuli lebama.

Mõlemad abiellusid suhteliselt hilja, Dostojevski 46- (peame silmas tema teist abielu, esimene oli igas suhtes väga põgus), Tammsaare 41-aastaselt. Mõlemad naitusid endast tublisti noorematega: Dostojevski ja Anna Snitkina vanusevahe oli 26, Tammsaarel ja Käthe Veltmanil 18 aastat. Mõlemad kõrgvaimsed mehed olid väga maised selles mõttes, et hoolitsesid järjekindlalt oma perekonna eest, osaledes ka näiteks laste kasvatamises kõige proosalisemate tegevusteni välja. Üldse armastasid mõlemad lapsi (ja loomi) ja mõistsid nende hingeelu.

Mõlemad teadsid oma väärtust, aga jäid väliselt tagasihoidlikuks. Kumbki ei tundnud kutsumust olla avaliku elu tegelane, kusjuures Tammsaare oli siin äärmuslikum (Dostojevski siiski käis esinemas, toimetas ajakirja jne.).

Mõlemad tõusid klassikuks juba eluajal, ometi olid pidevas rahahädas ja pidid seetõttu mitmed oma tähtsamad teosed kirjutama kiirustades, saamata neid soovikohaselt lihvida. Samuti pidid nad tegema kirjanduslikke hädaabitöid (lehelood, Tammsaarel tõlkimine jms.) — ikka selleks, et peret ülal pidada. Tammsaare: „…mulle näib, et ma olen 9/10 oma elust pidanud kulutama leivale ja ainult 1/10 sellele, mida pean maailmas kõige tähtsamaks.” (E. Treier, Tammsaare härra Hansenina, lk.142.) Erinev on see, et Tammsaare tundis raha väärtust ja pidas arveraamatut, Dostojevski oli heauskne ja lasi end pidevalt tüssata.

Lõpuks elasid need lüheldast kasvu ja suhteliselt silmatorkamatu välimusega mehed enam-vähem ühevanuseks, Tammsaarel tuli 62 täis, Dostojevskil jäi 60-st natuke puudu.

Nende looming on puhtvälisel vaatlemisel kummaliselt sarnane niihästi mahult kui žanridelt. Mõlemad on kirjutanud jutte, jutustusi, romaane, artikleid. Tammsaare on küll Väike-Maarja aegu koolipoisina luuletanud, aga seda tuleks võtta kui ealist iseärasust. Vist pole kumbki avaldanud luuletusi laiemale publikule. Ainus žanrierinevus on Tammsaare kaks näitemängu (aga needki ju eeskätt lugemisdraamad).

Mul on mõlema kogutud teosed kõrvuti riiulis, kus nad ühe vahe ilusti ära täidavad. (Sinna kõrvale nagu polekski muud vaja!) Seejuures on need kaks sarja, üks mustvalge 18-köiteline ja teine hall 10-köiteline (Moskvas 1958. aastal välja antud) kahtlaselt ühepikkused. Mõistagi sõltub see väljaannete eripärast, šriftist, paberist ja muust. Ent vaatame lähemalt. Muidugi saab kummagi loomingut mitmeti liigendada ja välja anda. See on kirjandusloolaste ja kirjastajate rida. Tammsaare puhul on asi selgem. „Tõe ja õiguse” osad on faktiliselt iseseisvad romaanid. Dostojevskiga on keerulisem. Mõnikord on „Mängurit” ja mõnda teist pikemat jutustust peetud romaaniks, mõnikord ei. Teisalt on autor ise „Karamazovite” ja „Kurjade vaimude” osi raamatuteks nimetanud. Ja neid on vahel nii ka välja antud (näiteks Eestis sõdade vahel ja „Karamazoveid” veel hiljuti). Siiski on siin tegu teise asjaga kui „Tõe ja õiguse” puhul, sest Dostojevski romaanide osad pole eraldi mõistetavad. Aga kuidas me ka ei liigita, mõlemal on romaanide arv samas suurusjärgus: Tammsaarel 9, Dostojevskil sõltuvalt suvast 7—12.

See kõlab juba täiesti ebateaduslikult, aga ma ei saa lahti muljest, et vaatamata oma eluea suhtelisele lühidusele olid mõlemad ära kirjutanud kõik tähtsama, mis oli neile saatusest määratud. Töö, kirjandustegu oli tehtud. Iga kirjaniku puhul sellist tunnet ei teki. Mõlema looming moodustab terviku. Dostojevskil oli selle mustriks laugjas tõususirge, mille kulminatsiooniks „Karamazovid”. Tammsaare pani punkti allegoorilise kokkuvõttega „Põrgupõhja” kujul.

Tõsi, Dostojevski lese mälestustest loeme, et kirjanik „unistas kirjutada järje „Vendadele Karamazovitele””. (A. Dostojevskaja, Elu Fjodor Dostojevski kõrval. Tallinn, 2003, lk. 318.) Aga samas loeme, et Dostojevski aimas ise, et varsti ei ole temast enam suurte tööde alustajat, sest tervis, niihästi füüsiline kui vaimne (mälu), nõrgenes.

Ka Käthe Hansen ütleb, et Tammsaarel oli veel kavatsusi ja plaane küll ja küll. Ent tagantjärele teame, et kui ka A. H. T. tervis poleks üles öelnud, sekkunuks nii või teisiti ajaloo käik. Ausalt kirjutada poleks ta vähemasti kodumaal saanud. Teda oleks võinud oodata koguni füüsiline hävitamine.

Märkigem ka mõnda erinevust. Kui F. D. ja A. H. T. mõttemaailm ja tundeelu näivad ainelt või laadilt mõneti sarnased, siis selle siserõhk, pingestatus pole seda mitte. Loomingus torkab see vähem silma kui eraelus. (Tammsaare kuulus nende kirjanike hulka, kes on oma teostes temperamentsemad kui inimesena.) Dostojevski oli naise sõnul närviline, kõigest vaimustuv ja viimase piirini minev inimene. Ta oli ahelsuitsetaja ning ruleti­sõltlane. Tammsaarel polnud üldteada sõltuvusi. Tema oskas viiulit mängida. Dostojevski armastas muusikat, aga ei pidanud viisi. Tammsaare reisis imelikult vähe, Dostojevski käis Euroopas niihästi turistina kui tervise­vetel. Oleks käinud rohkemgi, kui olnuks raha. Aga raha polnud ka Antonil. Kust me teame, mis ta oleks muidu teinud, liiati kui tervis lubanuks.

Suundume nüüd loomingu juurde. Kõigepealt ainevald. Võiks arvata, et selles on vene aadliku ja maarahvakirjaniku erinevus tohutu. A. H. T. ja talupoeg kuuluvad meie teadvuses kokku. Siiski on see mõneti kirjandusopti­line pete, mis näitab, kui võimsalt on Vargamäe meie kollektiivsesse (ala)-teadvusse kirjutatud. Tammsaare tähtsamate teoste tegevus toimub maal üksnes „Kõrboja peremehes” ning „Tõe ja õiguse” I ja V osas. Teistes jagudes on seda pisteliselt. „Põrgupõhja” olustik on ikkagi stiliseeritud ja allegooriline. Nii et pentaloogia kolm keskmist köidet, „Elu ja armastus”, „Ma armastasin sakslast”, muidugi ka linnajutustuste ja näidendite tegevus toimub mujal. Dostojevskil omakorda ei puudu külaühiskond täielikult, seda on näiteks „Kurjade vaimude” lõpusündmustes — mahuldasa pisteliselt, ent tähendusrikkalt.

Kui tegelaskonna poolest on kahel kirjanikul erinevusi (härrasrahvast on Tammsaarel mõistetavalt vähem), siis kirjususelt on see samamõõtmeline. Mõlema teostes leiame läbilõike ühiskonnast, kusjuures domineerib alam- ja alamkeskklass, agulirahvas ja väikekodanlus, kõikvõimalikud deklas­seerunud tüübid ja vahekihid. Mõlemal kohtab neid, kes kunagi maitsnud paremat põlve (mis nende meenutustes veelgi hiilgust omandab). Olgu näiteiks Katerina Ivanovna Marmeladova „Kuritöös ja karistuses”, kindral Ivolgin „Idioodis” ja Voitinski Mauruse koolis. Mõlemad kirjanikud tunneksid just nagu kirge kirjeldada virelejate elu.

Mõlemat on peetud filosoofiliseks. Nad ise püüavad selitada inimeksistentsi tervikuna ja nende tegelased maadlevad maailmavaateliste probleemidega ka vahetult, diskursiivselt, mitte üksnes ei väljenda neid oma elukaarega kujundlikult. Dostojevski ongi paljude meelest vene ainus tõeliselt originaalne mõtleja. Kas Tammsaare kohta võib siinmail sama öelda? Vist mitte täienisti. Kindlasti on ta aga kõige filosofeerivam (mida ta vastased on nimetanud targutamiseks) eesti autor. Ta laseb arutleda oma tegelastel ja teeb seda enda nimel autoritekstis, mida Dostojevskil praktiliselt ei kohta.

Omaette nüansi lisavad slaavi soost tegelased A. H. T. teostes. Näiteks Mauruse kooli kirjeldustes on mõned episoodid, kas või Voitinski nimepäev, mille enamik külalisi on venekeelsed ja kus toimuvaid temperamentseid arutlusi võiks võtta kui Dostojevski sõbralikke pastišše.

Kui vaadata „filosoofiat” teose struktuuris või mehhanismis aste kõrgemalt, funktsionaalsuse tasandilt, siis näeme järgmist erinevust. Dostojevskil kasvab tegutsemine sageli välja ideest: inimene võtab midagi ette, sest on jõudnud vastavale veendumusele. Seevastu Tammsaare tegelased sagedamini enne teevad ja elavad, pärast mõlgutlevad selle üle. Või nad reflekteerivad, aga muidu, niisama — see ei määra nende elusamme. Tammsaarel domineerib filosofeerimine kontemplatiivse toiminguna, Dostojevskil imperatiivse tegutsemisjuhisena. Ühel kulgeb kõik skandaalist skandaalini, teisel mõtelusest mõteluseni. Dostojevski tegelasi tabavad nende „vaimuväljavalamised” väikeste vaheaegadega, Tammsaarel on pausid pikemad. Sestap on viimase tegelased kokkuvõttes ikkagi vähem „ideologiseeritud”. Neil on peas küll palju mõtteid ja suus palju sõnu, aga neist ei teki „heureka”-hetki, inspiratiivseid puhanguid. Dostojevski kasutab rohkem kontrapunkti, Tammsaare on lineaarsem. Ühel oleks nagu malelahing, teisel kodune analüüs. See erinevus ei ole muidugi absoluutne, ent põhimustrina tuntav. Osalt sellest johtub ka teoste atmosfääri erinev temperatuur, mis Dostojevskil on palavikulisem.

Filosofeerimisega on tihedalt seotud religioon. Juba väliselt torkab silma, kui palju on mõlema kirjaniku tekstimassiivides kristlusega seonduvat — olmelisest abstraktseni. Dostojevskil kohtab seda problemaatikat peaaegu kõikides olulisemates teostes, Tammsaarel eelkõige „Tões ja õiguses” ning „Põrgupõhjas”. Vahe on ka tähtsuses ja selles, kuidas usk tegelasi determineerib. Dostojevski puhul on see valdavam. Raskolnikovi loos ongi peamine jumala teelt hälbinu usuleidmine ja tärkav uue elu lootus, vürst Mõškin on üleni Kristuse võrdkuju, staarets Zossima ja Aljoša on helged usklikud jne. Tammsaarel piirdub teema eelkõige Vargamäe Andrese ja Indreku hingeloo jälgimise ning inimsoo „projekti” õnnestumise/ebaõnnestumise vaagimisega Peetruse taevakontoris.

Väga laias laastus võime öelda, et ühe kirjaniku maailm on inspireeritud rohkem Uuest, teisel Vanast testamendist. Vastavalt õigeusu õpetusele peab inimene püüdma juba maises elus Kristuse sarnaseks saada (theosis), armastama ligimest jms. See on ka Dostojevski ja paljude ta tegelaste jaoks ülim käitumisjuhis. Rõhk on Kristuse inimlikul, mitte jumalikul aspektil, transtsendentsusega pole siin palju pistmist.

Tammsaare tegelaste kujutluses on jumal eelkõige Jehoova. On tema käsud ja seadused, millel püsib kord. See peab olemas olema, sest siis on elul mõte. Inimmaailmas kehtiv kord on osa üldisemast korrast, millega inimene peab kooskõlas olema. Selle korra (logos’e?) leidmine, avastamine ja enda sellega kooskõlla viimine ongi elu ülesanne. Elu mõte on niisiis selles, kuidas elu õigesti elada. Jumal on tähtis kui selle kõige universaalsema korra kehtestaja ja kaitsja ning ta mõistab õigust vastavalt sellele, kui hästi me oleme korra järgi käi(tu)nud.

Raske öelda, kas pentaloogias leidub rohkem lehekülgi, kus esineb sõna „jumal”, või neid, kus mitte. Aga see rohkus on näiline. Inimene on ikka tundnud vajadust oma tundeid ja mõtteid piltlikult, võrdkujude ja sümbolite abil väljendada. Piibel oli mitu sajandit ainus raamat, mida rahvas tundis. Sealt võetud lood ja tähendamissõnad katsid pea terve eluspektri. Tammsaare viib olemismääraja n.-ö. väljapoole ja nimetab selle jumalaks otsekui mugavusest ning inimeste vaimseid harjumusi silmas pidades. Jumala nimega tema tegelaste suus ja rohkete piiblikeelenditega nende kõnes ei mõelda usuasju, vaid igapäevaseid suhteid. Inimeste enamikul on alati olnud stiihiline usk, et õiglus peab võidutsema, kas nüüd või pärast. Kui kolmandal või neljandal Vargamäe-aastal elu edeneb, siis Andres usub, et jumal on olemas, sest ta on tema kätetööd õnnistanud. Ja kui Karin hüüab: „Nüüd ma usun, et jumal elab”, siis peab ta silmas, et Köögertal on pankrotti läinud.

Kui Andres, Pearu või keegi kolmas räägib aina jumalast, puudub selles ilmutuslik, müstiline või üldse usutundeline element. See on elujuhise usk, mis kätkeb endas tegude ja tagajärje, kuritöö ja karistuse, heateo ja tasu teemat.

Eespool öeldu kehtib ka Indreku kohta. „Tõe ja õiguse” osi on mitteametlikult alapealkirjastatud. Kuigivõrd pärineb see autorilt endalt, kes tõi esile jagude kandva teema. Mäletatavasti seostus see inimese võitlusega nelja stiihia vastu, millele järgneb resignatsioon. Selline pealkirjastamine kinnistus edaspidi kirjandusloolaste käe all ning samuti seoses teatrilavastustega. Siinkirjutajale tundub see mõneti anakronistlik — ideoloogilise taagana ja ka muidu. Paraku võivad autori enda sedastused oma loomingu kohta olla subjektiivsed isegi tippkirjaniku puhul. Tema sulg on… kui mitte just suurem, siis igal juhul teistsugune kui ta ise.

Pentaloogia II jao teemat on Tammsaare piiritlenud kui inimese ja jumala vastasseisu. („Inimene ja jumal” oli ka Panso kuulsa lavastuse pealkiri.) Kirjanik ütleb, et Indrek „heitleb usuga”. Ometi, olles romaanisarja puhanud pilguga taas läbi lugenud, pean tunnistama, et usust on küll väga palju juttu, aga Indreku Heitlust (suure algustähega) me ei näe. Indrek heidab jumalale kibedalt ette, et too lasi Ramildal surra, aga seda tuleks võtta eeskätt kui armunud noore inimese hingevalu. „Mina olen esimene, kes annab sulle Eestimaal surmava hoobi.” — „Sa lased surra ainukese inimese, kes oleks pidanud elama.” (TÕ II, lk. 356.) Kokkuahmitud sotsiaalne ja loodusteaduslik lektüür ning Ramilda surm ajendavad Indrekut kirjutama kooli seinalehele oma artiklit, milles peale jumala on juttu saurustest ja paljust muust. Seegi on maailma traagilise kogemise, aga ühtaegu selle avastamise hingeline väljendus, etapp inimese individuatsioonis. Sellega Indreku ja jumala vastasseis õieti piirdub, kui mõelda viimase all tõelist isiklikku antagonismi. Indrek on juurdlev vaim, ta mõtiskleb jumala üle, jälgib usu mõju ümbritsevatele inimestele, näiteks seda, kuidas vana Andres on jumalaga ära leppinud jms. Aga Indreku sellelaadse tegevuse serveerimine „jumala­tapuna” mõjub natuke konstrueeritult, autori teesitäitena, mis ei kasva välja karakteriloogikast. Et jumalat tappa, peab olema olnud tõsiusklik. Aga Indrek (nagu ka tema looja) ei ole nn. religioosne inimene. Tal pole olnud usulist ärkamist, vähemasti me ei kuule sellest. Indreku südames ei ole palvet, pöördumist kõrgema poole. Tema usulised elamused kujutavad endast segu eksistentsiaalsetest kogemustest ning looduselamustest, mis põimuvad religiooni mõne maise atribuudi, nagu näiteks kirikukelladega. (Aga kellele nende helin ei mõjuks!) Tema usk on nagu enamikul seotud traditsiooniga, on osa elukorraldusest, kuhu sünnitakse.

Nagu eespool ütlesime, pole jumal peaosaline isegi Tiinale „jalgade alla tegemise” väikeses müsteeriumis. Indrek ei pea sisimas oma mõistust risti lööma, seda usule ohvriks tooma. Kui ta ütleb tüdrukule, et jumal ja inglid on olemas, siis ta ju ise ei usu seda. Toimuv on kujundivõimas ja humaanne, noor mees kogeb tõe ja vale suhtelisust — et mõni vale võib mägesid paigast liigutada. See on osa elutarkusest, mis teeb inimese üldjuhul paremaks, aga sel pole pistmist jumalausuga.

Aste kõrgemalt võttes võime öelda, et eelkõige on mõlemad kirjanikud suured eetikud. Dostojevski meelest me ei pea otsima õigust, veel vähem seda nõudma, vaid elama halastuse ja eneseohverduse vaimus, sest see ongi kõige inimlikum. Headus on ülem kui tarkus ja õig(l)us. Aga selle tõdemuseni jõuavad lõpuks ka mitmed Tammsaare tegelased. Võib tinglikult öelda, et Tammsaare „nihkub” Vana Testamendi juurest Uue poole. Andres, kes on vahepeal jumalat neednud, saab aru, et ta ei suuda mõista jumala radu, ja lepib. Ja just nagu selle tasuks näeb ta eluõhtul oma noorusunistuse täitumist (jõe vesi lastakse alla). Mitte küll täielikul kujul (au krabavad endale Kassiaru ja teised) — otsekui oleks „mahaarvamine” tema vahepealse kanguse ja tõrksuse hind. Võtame siia kõrvale katkendi „Kuritööst ja karistusest”, Marmeladovi nägemuse viimsest kohtumõistmisest.

„„Tulge ka teie,” ütleb ta. [Jeesus — M. M.] „Tulge, te joobnukesed, tulge, te nõdrakesed, tulge, te jõledad.” Ja meie tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: „Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!” Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: „Issand! Miks võtad sa need vastu?” Ja ütleb neile: „Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!…”” (Kuritöö ja karistus. Tallinn, 1958, lk. 26.) Usun, et A. H. T. vangutas seda esimest korda lugedes pead, aga siis vajus mõttesse.

Ajaloofilosoofia ja inimkontseptsioon

Nagu öeldud, on „Tõde ja õigust” alapealkirjati jagatud mitmesuguste heitluste ja võitluste etappideks. Ent kui võtta kõike koos, on romaanisari Indreku maailma-minemise ja seal olemise lugu. Siin on mitu tähendustasandit. Kõigepealt individuaalpsühholoogiline. Edasi sümboliseerib Indrek etappi eesti rahva arengus. See on linna läinud maainimeste, samas ka ühe meie esimese haritlaspõlvkonna lugu. Kolmandaks seostub tema elukaar kõige üldisemate olemiskategooriatega. Minek maailma on inimkultuuri suurimaid arhetüüpe. Isakodust lahkumist võime võtta kui enesevõõrandamist maailma. Mitmed inimkonna heategijad, müütilised või ajaloolised, on ühel hetkel tundnud vajadust lahkuda oma kaitsvast keskkonnast. Nii tegid Buddha ja Jeesus. Meenutagem, kuidas vürst Mõškin tuleb Šveitsist inimeste sekka. Inimeste sekka (sõna-sõnalt!) käsib „Karamazovites” Aljošal minna staarets Zossima. Tuleb elu tundma õppida, tuleb inimeste keskel elades teha head tegusa armastuse varal. Põhjendus on praktiline: kloostriseinte vahel on kergem püha olla, siia võib varjuda siis, kui väljaspool jaks otsa saab. Lõppeks läks inimeste sekka ka Tammsaare ise — oma Koitjärve suhteliselt turvalisest orvast. Piltlikult: ta võttis enda peale abieluikke, „sai inimeseks”. (Kuigi temal olid sel puhul tõenäoselt mängus ka professionaalsed huvid.)

Mõlemat kirjanikku painab inimene n.-ö. asjana iseeneses. Inimene on vastandlike jõudude meelevallas ning kahesuguse loomusega. Ta küll näeb taevast, aga püherdab poris, ta mõistab, et on olemas kõrgemad väärtused, aga ta madalad kired takistavad teda nendeni tõusmast. Kokkuvõttes on inimene nõrk, kiusatustele järeleandlik ja tagasilangev. Tammsaare laseb „Põrgupõhjas” suisa arutleda, kas loomisakt ei tuleks üldse tagasi võtta, sest see pole õnnestunud. Dostojevskilt asetame siia kõrvale ühe imetabase väljendi Dmitri Karamazovilt: enesealanduse õilsas tuhinas nimetab ta inimesi „poolelijäänud prooviolendeiks, kes on loodud pilkeks”. (Et ka Dostojevskil leidub detail põrgu kinnipanemise kohta, sest sinna ei tule enam hingi, olen osutanud artiklis „Ülem- ja alamilmast”, „Looming” 2010, nr. 4.)

„Legendis suurinkvisiitorist” kritiseerib nimitegelane Jeesust, sest too jättis inimestele (valiku)vabaduse. See võib inimesi aga ainult alguses õnnestada, sest vabadusega kaasnev moraalne vastutus on jõukohane üksnes vähestele (sama mõttekäik esineb räigemas versioonis „Kurjades vaimudes” Žigaljovi traktaadis). Enamik ongi valmis „hirmsast” vabadusest loobuma, kui vastutasuks saab turvalisust ja lihtsaid lõbusid. Võimatu on siin mitte näha ühist Meleskiga „Tõe ja õiguse” IV jaost. Põhimõtteline revolutsionäär on löönud oma missioonis kõhklema, ta silmad oleksid justkui avanenud: „Nii et maapealse paradiisi usk kestab ainult seni, kui inimene saab kõhu täis.” (Lk. 247.) Ja veel: „Inimene saadab siis kogu paradiisi ühes tema apostlitega põrgu ja elab praeguses kurjas ilmas rahulikult edasi, sest see meeldib talle rohkem kui ükski paradiis.” (Lk. 247—248.)

Suurinkvisiitori väitel võtab vabaduse raske koorma enda kanda kirik, lastes inimesel tema patus elada, peaasi, et too seda tunnistaks, pihiks ja kahetseks. See on petukaup, aga kirik teeb seda armastusest inimese vastu ja see justkui põhjendab kiriku otstarvet. See mõttekäik on intrigeeriv, sest traditsioonilist arvamust mööda polnud A. H. T. niivõrd jumala kui just kiriku vastane. Viimast tuleks aga täpsustada. Tammsaare artiklites kohtab kirikuvastasust, aga ta loomingus on kirikumehe kuju suhteliselt harv ja ka siis mitte karikatuurne. Niihästi see õpetaja, kes Liisit ja Joosepit paari paneb, kui too, kes Köleri surma puhul pisara pühib, kui ka too, kes Maia taevariiki lubab, mõjuvad pigem sümpaatselt. Tundub, et Tammsaare meelest oli kirikut kui ideed mõistuse kohtu ees raske põhjendada, aga tema tähendust inimestele praktilises elus pidi aus realist natuke teisiti nägema.

Miks on inimene siiski ebatäiuslik ja tema loodud ühiskond pooleldi hädaorg? Piibel ütleb, et see on pattulangemise tagajärg. Uusaja inimene tõrgub niisuguse mõttekäigu vastu, sest teab, et ka kogu tsivilisatsioon ja kultuur on piltlikult öeldes hea ja kurja tundmise puust maitsmise tulemus. Ei saa ühte teiseta. See teadmine ei hoia aga paljusid tagasi unistamast, et ühiskonda on võimalik ringi teha, ja mõnda seda ka üritamast. Selle üheks vormiks on revolutsioon, millele F. D. ja A. H. T. annavad mõlemad eitava hinnangu. Dostojevski on teravam, halastamatum, eriti „Kurjades vaimudes”. Tammsaare Indrek püüab mõista ka revolutsionääre (nagu üldse kõiki inimesi). Vasakpoolsed kriitikud on teda hukka mõistnud punase idee lörtsimise pärast, kuigi just A. H. T. on loonud eesti kirjanduses paar revolutsionääri kuju, millel natukegi liha küljes. Aga muidugi ei usu ta maailma parandamisse kiirendatud korras, lastes Meleskil öelda: „Inimsoo parem tulevik on üsna ükskõikne asi, küsimuseks on ainult revolutsioon. Elagu revolutsioon, kuigi hukkuks inimsugu!” Ja veel: „…milleks revolutsioon, kui ta ei tee inimest paremaks? Aga kui inimene ei lähe paremaks, kuidas võib ta siis saada õnnelikumakski?” (TÕ IV, lk. 248.)

Kumbki kirjanik ei usu ka tehnika ja teaduse õnnestavat mõju. A. H. T. autoritekstis seisab: „Nemad olid oma aja lapsed ja uskusid — kuigi nad ise arvasid, et nad teavad —, et mõistus ja selle saadus, teadus, päästavad inimsoo siit hädaorust, teevad ta õnnelikuks.” (TÕ III, lk. 47.) „Karamazovites” ütleb isa Paissi Aljošale, et teadus ei näe tervikut ja seetõttu räägib see usku kritiseerides alati asjast mööda.

Üldse on mõlemad kirjanikud veendunud, et väljastpoolt, ühiskondliku korra või selle praktilise külje muutmisega ei ole võimalik inimest parandada. See saaks sündida üksnes seestpoolt, hinge arengu kaudu. Dostojevski tahab väga uskuda, et see on võimalik, kuigi tema tegelastel see enamasti ei õnnestu. Paljud neist teevad läbi katastroofi, et jõuda sinna, kuhu Tammsaare tegelased jõuavad tasasemalt, kõike mõttes läbi elades. Siiski jätab Dostojevski vahel mõne tegelase, nagu näiteks Raskolnikovi jaoks hingelise ärkamise ja pääsemise võimaluse. Vürst Mõškin küll hukkub, aga sellega kaasneb vähemasti katarsis. „Karamazovite” lõpp on peaaegu lootusrikas. Seevastu Tammsaare suuremad teosed lõpevad kõik traagiliselt, varinguga. „Noo?” ei nõustu siinkohal mõni. „Aga „Tõe ja õiguse” viies osa, kui Indrek lahkub Vargamäelt Tiina, oma Gretcheni seltsis?” Traditsioon on seda tõepoolest optimistlikuna põlistanud. Aga on see ikka nii?

Indreku maailma-minekul oli selle parandamise soov. Järgnesid pettumused, resignatsioon, kohanemine ja omaksvõtt. Selles on palju tammsaarelikku fatalismi. (Märkigem, et kui irratsionaalsus kuulub rohkem elu enda juurde, siis fatalism rohkem kirjaniku juurde, sest ka fatalism on omal kombel mustri või seaduspära nägemine. Seetõttu ma ei peaks Tammsaaret irratsionalistiks, vaid irratsionaalse elu ratsionaalseks kujutajaks.) Raskolnikov võib kahetseda, oma ideed „välja vahetada” ja saada uueks inimeseks. Niisamuti vennad Ivan ja Dmitri. Nood kõik võiksid meelt muuta ja neil oleks lootust lunastusele. Nende saatuses kui tervikus fatalism puudub. Aga Indrekul, nagu tundub, poleks pääsu. Tähelepanuväärne, et kuigi ta on formaalselt osaline kahes surmajuhtumis, ei johtu tema isikudominant süü kriminaalsest aspektist. Pigem määrab selle elu väljapääsmatuse ja isikliku võimetuse tunnetus. Kui anda Raskolnikovile uus võimalus, siis ta enam ei tapaks vanaeite. Aga Indrek toimiks ilmselt ka elu korduskatsel samamoodi. Seetõttu: isegi kui ta oma jumalavastase artikli kirjutamata jätaks, ei liituks mõisapõletajatega ega tulistaks Karinit — meile jääb tunne, et ta lõpetaks põhimõtteliselt ikka samasugusena nagu praegu. Seetõttu ei usu ma ka hästi tema lunastusse Tiina kaudu. (Nagu ei usu ka eelnenud maatööteraapia pikaajalist mõju.)

Indrek lahkub Vargamäelt vaikselt, ta ei mässa, aga ma ei ole kunagi näinud selles midagi optimistlikku. Siin on leping maailmaga, järjekordse elukohuse omaksvõtt, ei enamat. Kuhu nad lähevad ja mis peab neist saama? Indrek ju ei armasta Tiinat. Kaastunne ei ole armastus. Indrek toimib siin natuke nagu vürst Mõškin, kelles kaastunne Nastasja Filippovna vastu ületas traagilisel valikuhetkel armastuse Aglaja vastu (ainult et Indrekul pole, ei saagi olla oma Aglajat, Indrek on ju eesti kirjanduse suurim monogaam-masohhist). Tundub, et siingi on kirjaniku loogika (pürgimus ümaraks endassesulguvaks kompositsiooniks) kavatsenud üht, aga ta sulg on korda saatnud midagi hoopis tõepärasemat.

Dostojevski taevas on kõrge, Tammsaarel madalam, rõhub maadligi. Selles suhtes on „Kõrboja peremees” finaali punaste marjade ja uue elu lootusega, vaatamata eelnenud tragöödiale, Tammsaare kõige dostojevskilikuma lõpuga romaan.

Inimese üldise arenemistaseme pöördvõrdelisus tema isikliku õnneseisundi püsivusega on üks A. H. T. maailmavaate nurgakive. Sellega on ta Dostojevskist kindlasti pessimistlikum. Viimane ironiseerib küll alatasa üleüldise harmoonia, päikeselinna ja falansteeride üle, aga jätab siiski võimaluse, et armastuse riik tuleb, ehkki hoopis teisel kujul. Tammsaare näib teadvat, et see pole üldse võimalik. Kõlama jääb tema autoritekst: „Ühe vabadus on teisele vägivald ja mõlemad on üksteisele tummad ning kurdid.” (TÕ III, lk. 102.) Seda täiendab kuulus nending pentaloogia lõpust, et „ikka kannatab kusagil keegi, kui sünnib õnn”. (TÕ V, lk. 368.)

Ja ometi kiirgab mõlema kirjaniku loomingust  väga tajutavalt, et kuigi inimene on nõrk ja saab oma heitlustes tihti lüüa, on ta väärt kaastunnet ja armastust. Seda võiks nimetada melanhoolseks humanismiks.

Selle kooskõla taustal osutagem ühele suhtelisele dissonantsile. See puudutab rahvusküsimust. Mõistagi tuleb siin arvestada triviaalsüsteemi, toonaseid kollektiivseid eelarvamusi.

Tammsaare teostes kohtab vene, saksa, poola, juudi jt. soost tegelasi, mis peegeldab toonast eesti ühiskonda. Ta ei kujuta kedagi positiivselt või negatiivselt sõltuvalt tema rahvusest. Ta on neis küsimustes demokraat nii horisontaal- kui vertikaalteljel. Ta saab aru, kuidas ajaloos asjad käivad, aga see ei meeldi talle. „Nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimesist, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.” (TÕ III, lk. 45.) Nagu kõikidel inimestel, nii on Tammsaare meelest ka kõikidel rahvastel loomulik eluõigus.

Dostojevskit on seostatud slavofiilidega, kelle vaated olidki talle sümpaatsed. Slavofiilsusel on aga mitu kihti. Dostojevskil seostub see vähemalt loomingus eeskätt õigeusuga, mis on tema jaoks moraalses mõttes ülim. Läänes on „kirik ilma Kristuseta”, kelle kuju n.-ö. puhtaks pühkima ja taas postamendile asetama on kutsutud slaavi rahvad Venemaa juhtimisel (sellest kirjutab Nikolai Danilevski 1871. aastal ilmunud teoses „Venemaa ja Euroopa”, mida Dostojevski hindas). Tema loomingus on ses mõttes küllap kuulsaimad Šatovi palavikuline tiraad „Kurjades vaimudes” ja vürst Mõškini üks hingekarjatusi. Veel mõni vähemtähtis koht, ja rohkem me otsest slavofiilsust ei kohta. Kuidas slaavlased peaksid oma missiooni ellu viima, seda me F. D. loomingust välja ei loe. Pole üleskutset aktiivsele venestamisele, teiste rahvaste kultuuride hääbutamisele. Aga kahtlemata oli F. D. monarhist ja on loogiline oletada, et impeerium oli tema maailmavaate loomulik osa.

Tema teostes kohtab torkeid niihästi juutide kui eriti sakslaste pihta. Arvestades saksa päritolu isikute osakaalu vene ühiskonna võtmepositsioonidel, pole see vimm midagi erakordset. Vahel on tema tögamine päris heasüdamlik nagu „Karamazovites” arst Herzenstube puhul. F. D. antisemitism on rutiinne, mitte aktiivne. Vahemärkusena: vihjet eestlasele kohtame vist vaid korra. „Kuritöös ja karistuses” sõimab Katerina Ivanovna Amalia Ivanovnat „Peterburi joobnud tšuhhonkaks” ja „et Amalia Ivanovna isa (kui tal üldse mingisugune isa kunagi on olnud) on vististi mingisugune Peterburi tšuhhoonets, kes müüs piima”. (Kuritöö ja karistus, lk. 398.)

Üks erand tundub siiski olevat — poolakad. Kui mind miski on F. D. loomingus rahvussuhetesse puutuvalt algusest peale häirinud, siis Grušenka kunagise peigmehe ebameeldivuse rõhutamine seoses tema poola päritoluga „Karamazovites”. See poleks nagu… autori vääriline. Muidugi peegeldab ka see Vene ühiskonna suhtumist laiemalt ja õigeusklike suhtumist katoliiklikesse slaavlastesse veel iseäranis.

Võtkem siia kõrvale poolakast tegelane Tammsaarel — Voitinski. Tähelepanuväärne pole üksnes autori hooliv suhtumine temasse, vaid tolle mehe sõprus Mauruse kooli teise õpetaja Slopaševiga, kes on suurvene šovinismi jutlustaja, slafoviilsuse süüdimatu esindaja (keda A. H. T. aga samuti heasüdam­liku mõistvusega kujutab). Võiks arvata, et Voitinski on oma kommetelt ja keelelt venestunud, sest on kaua elanud Peterburis. Üldse on ta hingeliselt ja ka aineliselt maha surutud ega või endale palju autunnet lubada. Ometi saame tema vestlustest Indrekuga teada, et tegemist on suure poola patrioodiga, kes peab ülimuslikuks poola kultuuri ja loodab ka Poola ajaloolise hiilguse taastumist. Säärane sõprus kahe mehe vahel tundub peaaegu ebarealistlik, kui arvestada ajaloolist tõepära. Võimalik, et Tammsaare tolerantsus on siin suisa programmiline.

Peatugem põgusalt mõistetel „dostojevskilikkus” ja „venelaslikkus”. Kohtab arvamust, et Dostojevski probleemipüstitustes ja maailmanägemises on midagi spetsiifiliselt vene hingeelule omast (kõnekeeli: keegi „paneb dostojevštšinat”). Harilikult kätkeb see arvamus tõrjuvat hoiakut. See on mugav põhjendus neile, keda kirjaniku ideed ja kujud ei kõneta. Siiski täpsustagem — asi pole niivõrd teemades ja probleemides, mis pole Läänele üldsegi võõrad (võtame või Hamleti-küsimuse), kui just nendega tegelemise viisis. Ikka kuuleb öeldavat, et niihästi Dostojevski tegelased kui ka nende ideed on ühekülgsed ja liialdatud, alasti ja üleelusuurused. Need, nagu liiga rammus maapiim või toornafta, pole mõeldud tarbimiseks ilma eelneva rafineerimiseta.

Siin võib kaasa rääkida vastuvõtja kultuuriline eripära. Juba asjaolu, et Dostojevski tegelaste hinge- ja usuheitlused toimuvad igas mõttes avalikkuse ees, tundub protestantliku kasvatuse saanule sobimatu. See mõjub kohatult ja põhjustab ebamugavust nagu juhututtav, kes kukub meile oma hinge puistama. Samuti häirib asjaosalise kirglikkus ja isegi maniakaalsus selle juures. Siinmail paistab, et see kõik sobiks pigem kõrtsi kui kirjandusse. Pole ime, et Dostojevski tegelased tunduvad mõnikord nagu purjus olevat. Aga seda peetaksegi ju meil vahel venelikuks!

Ometi ei eksisteeri miski puhtal kujul. Puhas venelane ja eestlane on fiktsioonid, nagu ka puhas naine ja puhas mees. Nii nagu igas inimeses on erinevas vahekorras segunenud animus ja anima, nii on meis kõikides ka natuke juuti, natuke hiinlast, sakslast, soomlast ja teisi, sh. venelast. Sellepärast kõnetavad meid ka nende maade rahvuskirjandused, mille tegelased leiavad kontakti meie endi „sisemise” hiinlase, sakslase, juudi ja teistega. See on ka põhjus, miks see lõim või segment, mille Dostojevski on veneluse kaudu suurde plaani tõstnud ja mis käsitleb universaalseid küsimusi, on Läänes täiel määral mõistetav. On seda ka Eestis, kui me seda just ajaloolistel või muudel põhjustel endast ei tõrju.

Muuhulgas võib Tammsaare loomingust aimata, missugune oli siinmail varasem suhtumine venelusse. Ei saa muidugi öelda, et hiljem — seoses Nõukogude okupatsiooniga — oleks toimunud lausa kannapööre. Ka varem kohtas üleolevat vastandumist ja teise poole naeruvääristamist, mida esineb kahe naabri vahel ka siis, kui mõlemad on võrdväärsed. Meil lisandus konkreetsest ajaloost tingitud, suurema ja väiksema vahekorrast johtuvat pelgu, ebalust ja „ülekompensatsiooni”. Aga jääb mulje, et üldjuhul puudus selles kõrgekraadiline viha või põlgus. (Teine asi oli punastega, aga neist saadi ju Vabadussõjas jagu.) Venelane ei olnud sellal eestlase ajalooline vaenlane samal määral kui parunid, s. t. sakslased. Tuleb ka arvestada, et sajandi algul ja tsaariajal tervikuna oli paljude inimeste materiaalses heaolus toimunud seni tuntavaim tõus ning üldse olid aset leidnud suurimad muutused. Vene kaart sakste vastu tähendas dilemmat, mille plussid ja miinused pidi haritud inimene endale läbi mõtlema. Jakobsonlus ei olnud ullikeste liikumine, vaid poliitiline alternatiiv. Aga Jakobsoni-ajani polnud Tammsaare-päevilt tagasi rohkem kui praegu Hruštšovi-aega, s. t. see oli veel inimeste aktiivses mälus, nagu olid toona ka vabatahtlikud välja­rändamised Venemaale jms.

Tammsaarelt leiame ka meie kirjanduse ilmselt kõige liigutavama näite n.-ö. eesti-vene sõprusest, milleks on Indreku ja ärakaranud sõduri Timofei lugu.

Eelarvamusteta lugeja puhul sõltub Dostojevski meeldimine/mittemeeldimine lugeja armastusest või ükskõiksusest „suurte küsimuste” vastu. Olgu siinkohal väike lõik Ollino ja Voitinski dialoogist.

„Suurest toast läbi minnes kuulis ta [Ollino — M. M.] Voitinski kräginat, lükkas eesriide kõrvale ja küsis:

„Teie ei maga veel, härra Voitinski?”

„Ei, härra Ollino,” vastas see.

„Miks siis mitte?”

„Mõtlen jumalariigi asjade üle järele.”

„Asjata vaev,” lausus Ollino, „surm tuleb niikuinii.”

„Tuleb niikuinii, jumala eest,” oli Voitinski nõus.” (TÕ II, lk. 103.)

Pärast Voitinski nimepäeva, kus Indrek on kuulnud ehtsat vene maailmaparandamist ja muud lennukat, ütleb talle õpetaja Koovi, ilmselt üks autori eestkõnelejaid: „„Teisse on ka see vene jumal ja igavene inimene kinni hakanud. [—] Need kõik on ainult suured sõnad ja tarvilikud neile, kes midagi ei tee.” Aga Indrek tundis, et Koovi sõnad olid temale praegu võõrad. Ka teda huvitas igavene palju rohkem kui ajalik ja surelik.” (TÕ II, lk. 260.) Sama võime öelda Tammsaare enda kohta.

Lõppeks — ei targutle sugugi üksnes venelased. Lahtilastud usuõpetaja Schultz on pikkade teooriatega taskufilosoof, kes silmade kilades kõneleb, et kurat oli jumala esimene poeg ja et inimene on loodud kuradi järgi. No väga dostojevskilik!

Lugejailt, kellele Tammsaare eriti ei meeldi (selliseid leidub ka kirjanduslikult haritud inimeste hulgas), olen täiendava küsimise peale kuulnud, et nad ei armasta ka Dostojevskit. Loogiliselt ei tulene kahe kirjaniku mitte­sallimisest midagi nende kahe ühisjoonte kohta, ometi saan ma seoses sellega imelikult kosutavat kinnitust. Mingi kord näib maailmas olevat.

Siin oleks paras koht küsida, et kui Dostojevski ongi väga venelik kirjanik, siis kas Tammsaare on väga eestipärane kirjanik? Vastaksin eitavalt (eesti­pärane on Luts), aga jäägu selle põhjendus mõnda edaspidisesse kirjutisse.

Kuigi nn. dostojevskilikku tegelast ei saa ammendavalt defineerida, tunneme ta kohe ära, kui teda kohtame. (Muide, ka Dostojevskil endal on rohkem ja vähem dostojevskilikke tegelasi!) Neid ühendab teatav monomaania „kõrgemal” tasemel. Mingi hinge-, idee- või muu asi on neid täielikult vallutanud (nagu Raskolnikovi). Või siis domineerib nende käitumises mingi omadus, mille võimuses nad on, nagu „valetamise poeet” Ivolgin või „sehkendaja” Lebedev „Idioodis”. Või on nad vastandlike tungide meelevallas, nii et see konflikt ja dissonants varjutab nende puhul kõik muu nagu Dmitri Karamazovil. Või on nad lihtsalt kõrgenenud elutunnetuse, ägedate ihade ning lühikeste närvidega. Säärased on ka mitmed Tammsaare peategelased.

Et Maurust ja Karinit on rohkem käsitletud, vaatleksin praegu Pearu Murakat, tehes seda paaris Fjodor Karamazoviga. Tolle välimuse (kõrisõlm, silmakotid jms.) on Dostojevski viinud teadlikult kooskõlla pahelise iseloomuga. Pearu välimuse kohta saame kogu hiigelromaanist teada üksnes seda, et ta on keskmist kasvu, heledapoolne, suhteliselt kidurate näokarvadega ning vihahoogu sattudes ta muidu sinakate silmade valged välguvad.

Aga Tammsaarel on see imeline oskus, et me saame kellestki välise pildi üksnes tema käitumise ja mõtete kaudu. Mõlemad tegelased meenutavad natuke käbedat kuradit, mitte Lutsiferi. Kumbki pole kuri või õel sügavalt ja filosoofiliselt, vaid olmeliselt ja labastavalt. Mõlemad on väänikud ja kiuslikud, joodikud ja prassijad. Pearu veedab pooled nädalad kõrtsis ja Karamazovite majas toimuvad orgiad. Fjodor on rõhutatult tiirane „nagu kuri putukas”. Pearu sellest küljest peaaegu ei kuule, sest A. H. T. on igasuguse erootika kujutamisel haruldaselt talitsetud. Ainult üks episood — päris algul, kui Pearu tuleb purjuspäi kõrtsist ja kipub naisele kallale. Tolle „sitsijakk muutus räbalateks ja langes põrandale. Lõhkes ka särk meeletu mehe käte vahel, nii et ilmus paljas ihu. Pearu silmis süttis loomalik himu. Ka seeliku oleks tahtnud ta naise niuete ümbert rebida.” (TÕ I, lk 28.)

Tähtsam kui laus-erootika on häbituse lõbu, mis avaldub väljakutsuva käitumisena. Fjodor käib ja räägib oma abielust seltskonnas üksikasju, nii et kuulajatel on piinlik. Ta armastab skandaale ja satub joovastusse, tundes ühel hetkel, et on lõplikult üle piiri läinud, krutib end aga veel rohkem üles, et saaks „mäest alla lennata”.

Ka Pearu armastab skandaale. Ilmekalt avaldub see kaevul kükitamise stseenis. „Surmahirmus karjus ja hädaldas perenaine, sest ta teadis: tema vanamees ei löö millegi ees kõmmeldama. Teeb ka kõige rumalama ja ennatuma tembu, mille pärast kannatavad teised ja tema isegi.” Pearu tuleb palumise peale kaevult maha, aga „pükse ta jalga ei tõmmanud ega nööpe kinni ei pannud, seda pidi perenaine tegema”. (TÕ I, lk. 29.) Näeme, et Oru peremehes on teatraalse veiderdamise lusti. Või võtame piiriaia mahalõhkumise. „Milleks ta selle tembu teinud, ei teadnud keegi, vaevalt ta isegi.” (TÕ I, lk. 75.) See on ju puhas Karamazov.

Fjodor kõnnib öösiti oma majas ringi, peab aru, vaatab arveid läbi. Ka Pearu kõnnib ja mõlgutleb, paneb käed seljale kokku, peab pisut „rehnutti” ja läheb jällegi oma teed.

Mõlemad muutuvad juues sentimentaalseks. Pearu käib päev enne armulauale minemist naabril külas, et leppida.

Fjodor ütleb, et lurjused armastavad vahel ausaid inimesi. Ta armastab tõesti omal kombel Aljošat. Nagu ta oli ka veidral moel kiindunud tolle emasse, haigesse ja ingellikku vaiksesse olevusse, „kelle süütud silmaksed suskasid mulle tookord hinge nagu habemenoaga”. (Vennad Karamazovid I, lk. 27.) Siin on kübeke sarnasust sellega, kuidas Pearu, krutskivenna ja ebapuhta olevuse hing püüab Krõõda poole. See hoiak laieneb Indrekule, kes on Krõõda vaimne järglane. Pearu ja Indreku vahekorras virvendab isa Fjodori ja poeg Aljoša peegelpilt.

Teataval sügavusastmel on Pearu ja Fjodor nutikad, mõlemale meeldib targutada. Kuigi Fjodor mõtiskleb vahel ka „kõrgemate” asjade üle, siis ikka ainult meelelahutuseks, ta on täiesti eneseküllane isiksus, kes ei janune mingit uut teadmist, vaid küüniliselt teab, „kuidas asjad on”.

Pearule meeldib veeta aega kõrtsi tagatoas, kus kuuleb „tarka” juttu, aga see tarkus puudutab praktilist elukunsti. Seevastu ta vihastab, kui räägitakse asjadest, millest tema aru ei saa, nagu rätsep Taar ja õpetaja rahvusaadetest Andrese juures ristsetel.

Mõlemad tahavad elult lõbu. Pearu ei salli Andrest, sest too on tõsine ega taha kaasa mängida, s. t. lõbusalt elada. Filosoofilisemal tasandil kumab siit läbi üks kuradile omistatav loomujoon. See on ebatõsidus, tühisuse kultus, et inimene ei mõtleks hinge (s. t. tõsiste väärtuste) peale. Meenutagem, et rahvasuus oli kuradi üks nimesid Vanatühi (vana „tühi”). Pearu dominante läbi nooruse ja keskea ongi ebatõsidus. Ja kui ta vanaduses paistab õilistuvat ja süvenevat, siis on see ometi petlik. Ka selle taga on tegelikult mure, kuidas ennast (oma sugu) jätkata, aga mitte muutunud ja õilistunud kujul (s. t. tõsiseks saanuna), vaid just säärasena, nagu ta seni olnud — et tühisus siit ilmast ei kaoks.

Kahe tegelase vahe on selles, et Pearu ebatõsidus on rohkem stiihiline, Fjodoril kohati teadvustatud ja põhjendatud. Tema targutused ebatõsiduse üle on kvaasifilosoofilised (ta on ikkagi Schillerit lugenud!) ja — kui see ei kõlaks väga anakronistlikult — võiks öelda, et koguni postmodernistlikud.

Vahel arutletakse, millal on Pearu siiras, kas siis, kui ta käib naabri pool leppimas, või kui ta tollele krutskeid keerab? Loomulikult on ta seda mõlemal korral. Veel reljeefsemalt kui Pearu puhul avaldub see fenomen Mauruse juures, kelle väänlemisi ja rollivahetusi ühemeheteatris võime peaaegu füüsiliselt ette kujutada. Ka Maurus on subjektiivselt suurema osa ajast siiras, niihästi kõneldes truudusest Vene keisrile kui ka eesti poistele hariduse andmisest. Esiteks — pikka aega valetades hakatakse oma sõnu uskuma. Teiseks — teatud tüüpi inimestel on selleks eelsoodumus. Kolmandaks ja peamiseks — inimese hing on lai ja tema põhiolemuseks eklektika. Enamikul ei olegi sisemist „lennujuhtimiskeskust”, nende vaimne elu koosneb üksteistest veekindlate vaheseintega eraldatud kambrikestest. Sellega võib kaasneda irratsionaalsus, aga tegemist võib olla lihtlabase ratsionaalsuste paljususega.

Karini lumm on selles, et olles seesmiselt äärmiselt hirga-harga, mõjub ta aste kõrgemalt vaadates vägagi tervikliku, stiili- ja tõupuhtana. („Vürst Hiireste” on kord tema pärast pea kaotanud, aga Rönee pole muidugi Rogozin.) Oma hingelt ja temperamendilt võiksid Maurus ja Karin vabalt pärineda Dostojevski teostest. See käib ka Tiina kohta, ehkki peaaegu vastupidises mõttes, terviklikkuse, oma eesmärgile pühendumuse poolest. Tiinale tähendab Indrek kogu elu ja see määrabki kõiki tema samme. Kuna Indrek nimetab oma Vargamäele naasmist naljatlemisi vabatahtlikuks sunnitööks, siis on kirjandusuurijad võrrelnud Tiinat Sonja Marmeladovaga.

Dostojevskilikku formaati kohtab veelgi. Tugev Kõrboja Anna elab haruldaselt kindla elusihiga. Rudolf Ikka on suurejoonelisel viisil oma iseloomu ori ja võiks pärineda näiteks Dostojevski „Noorukist”. Oskari üleelusuurune kompleks määrab tema vahekorra Erikaga.

Taustal (kirjandusliku kordeballetina) näeme Mauruse kooli slaavi soost haritlasi, kellesse on pihustunud paljud Dostojevski tegelaste ideed ja stereotüübid. Näiteks kõrgemates klassides ajalugu õpetav Kulebjakov kõneleb, et inimene on verejanuline ja rahu ei saabu enne, kui hävitustöö on viidud maksimumini. (TÕ II, lk. 245.) Kõlab üsna žigaljovlikult.

Suurte kokkulangevuste kõrval kohtab paralleele, mis mahult küll väikesed, aga vaevalt juhuslikud. Veel kord Melesk, kelle vestluse Indrekuga linna taga tühermaal lõpetavad poole lause pealt salapolitseinike kuulid. Pärast selgub, et Melesk oli politseinikud ise oma jälgedele juhtinud. Võimatu on mitte näha seoseid „Kurjade vaimude” Kirilloviga. Ka too on olnud põranda­alune, ja kuigi põhjused mõneti erinevad, on mõlema puhul tegemist ideelise enesetapuga. Nii üks kui teine on otsustanud tõestada vaba tahet ja anda inimsoole eeskuju, kuidas ületada surmahirmu. Melesk on revolutsioonis pettunud, ent see pole ainus põhjus. „Ühesõnaga: inimene peab ise enesele valima tapalava ja timuka. Tal peab see vabadus olema, nii et surm oleks vaba. Mõistad? See on uus vabadus, mida veel keegi pole teinud oma lipukirjaks, aga meie päevil oleks selleks ülim aeg.” (TÕ IV, lk. 254.) See, kuidas kuulutas uut vabadust Kirillov ja kuidas see pidi avama inimkonna tee õnnele, on üldteada. Muidugi on Dostojevskil kõik palju suurejoonelisem, see on üks peateemadest, mille kõrval Melesk mõjub kõrvalmotiivina. Aga jääb mulje, et Melesk oli Kirillovist lugenud.

Õieti on Tammsaarel seda laadi temaatika pihustunud kahte tegelasse. Kolmandas osas arutleb raamatupidaja Joosep Bõstrõi samuti vaba tahte üle. Ta on kogu senise elu olnud tasane, kohusetruu ja ülimalt korrapärase eluviisiga inimene, kellega pole midagi juhtunud. Nüüd korraga, võimalik, et ajastu murrangulisuse mõjul, ta nagu ärkab, saab teadlikuks, et on elanud võõrandunult, rutiinis. Ja ta tõstab metafüüsilist mässu: mis oleks, kui ei läheks enam tööle? Lihtsalt, et tõestada oma vaba tahet? Temas ärkab väike inimene põranda alt. „Inimene ei tea iseenesestki, mis ta järgmisel silmapilgul teeb…” (TÕ III, lk. 29.)

Saatus

Dostojevski oli Läänes kuulsam kui Nõukogude Liidus, vähemasti ametlikult. Kooliprogrammis käsitleti teda „alapealkirjastatult” väiksemana suure Tolstoi kõrval — viimasele oli õpikus pühendatud omaette peatükk. Oma slavofiilsusele vaatamata oli Dostojevski võimude silmis kahtlane. Totalitarism ei salli kunagi originaalsust, isegi kui see võiks tema dogmadele paisutust anda. Aga et Dostojevskist mööda minna oli võimatu, siis piirduti peaasjalikult „Kuritöö ja karistusega”, mida käsitleti lihtsustatult rahva kannatuste ja tema hingepuhtuse peeglina.

Kuigi Vilde meeldis võimudele ilmselt rohkem, ei tõstetud teda Eesti esikirjaniku troonile. Tammsaare püsimise seal tingis osalt valikuline käsitlemine ja näiteks tema kirjandusliku testamendi — „Põrgupõhja uue Vanapagana” tõlgendamine klassivõitluse võtmes. Ka „jõudis” ta õigel ajal surra. On intellektuaalselt huvitavgi kujutleda, et ta oleks Läände põgenenud ja jätkanud mõnd aega eksiilis. Ja kuidas Sõgla „kontor” oleks lubanud teda nagu teisigi pagulasi 1960-ndail avaldama hakata. Muidugi vähehaaval, valitud palu. „Põrgupõhjat” mitte mingil juhul, see ju sama „hull” kui „Hingede öö”. „Tõest ja õigusest” ikkagi ainult esimest osa, sest seal kujutatakse tootvat tööd, kolmandat oleks Matti Milius kirjutusmasinaga maisi­paberil paljundanud ja oma „Karjamaas” avaldanud. Sellel kõigel poleks puudunud head küljed, sest siis oleks Tammsaare rohkemate jaoks elus kirjanik, mitte kirjandustundides klassikuks puituv. Dostojevskit ei ähvarda unustus, meil aga ebalevad A. H. T. suhtes isegi mõned kirjandusõpetajad, nagu internetist lugeda. Piltlikult — kui Vargamäe Juss hakkab end üles pooma ja võtab pükstelt nööri, siis koondavad nad oma tähelepanu sellele, väites, et tänapäeval ei kanta enam pükse nööriga ja järelikult polevat ka Tammsaarel meile enam midagi öelda.

Kokkuvõte

A. H. T. ja F. D. puhul võib näha teatud sarnasust huvides ja järeldustes, mingil määral ka nende realiseerimise viisis. Aga see ei annaks veel ettekäänet kahest kirjanikust tingimata koos rääkida. Peamiseks ühendajaks on ikkagi vaatepunkti kõrgus, võime tõusta sinna, kuhu väga väheste tiivad kannavad, ja sealt inimolu vaadelda. Teiselt poolt jällegi võime tungida sügavale inimese hinge ja kujutada sealseid varjatud lademeid, nagu see vähestel on õnnestunud. Kahte kirjanikku ühendab formaat või kaust. Mõlemad tegelevad kõige tähtsamaga — vahetult, tervikuna, üleni. Nad kujutavad inimese eksistentsi draamat hingevärinal ning püüavad leida mingitki selgust selles kõiges. See on ülim, mida kirjanik ja mõtleja võib üldse teha.

Lõppeks — juba ainuüksi see, kui turgutav, mõnus ja mõtteid tekitav on neid kahte koos vaadelda, on ise selle vaatluse õigustus. Ja see on ilmne!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon