Uppuda Teise silmadesse

September, 2021

Ülar Ploom / Valner Valme

Dante Alighieri surmast möödub 14. septembril 700 aastat. See on tähtis päev Euroopa ja ka maailma kultuuris. Dante peateose „Jumalik komöödia” eestin­dusest seni veel puuduv kolmas osa „Paradiis” on maakeelde tõlgitud ja ilmub peagi Tallinna Ülikooli ja Eesti Keele Sihtasutuse kirjastustes.

Rääkisin ühega tõlkijatest ning kõigile kolmele „Komöödia” osale järelsõna kirjutanud italianisti Ülar Ploomiga sellest Euroopa kirjandust muutnud pöörasest triloogiast, Dantest ja luulest.

VALNER VALME: Leppisime kokku, et räägime täna Dantest, kelle asjatundja sa oled. Tegelikult läks jutt luulele juba enne intervjuu alustamist. Nii et mõnes mõttes me ei teegi siin tööd, vaid lihtsalt loomulikult räägime Dantest. Mis teeb luule sügavaks? Kas läbimõeldud sisu, süsteemsus? Dante puhul vähemalt on see nii.

ÜLAR PLOOM: Jah, Dante on kahtlemata suur süstemaatik, aga suure luuletaja teeb temast see, et ta leiab võimalusi üldisi süsteeme väikeste, täpsete, konk­reetsete asjadega lugejale lähedale tuua. Kuna olen nüüd aastaid tegelenud „Paradiisiga” ja ma pean sellest kirjutama ka kaks ettekannet, siis just täna mõt­lesin, et nende keskne teema võiks olla „valgusejanu”. Ühelt poolt tundub see, vähemalt tänapäeval, ülimalt üldine: on ju tõejanu, on ilujanu, on ka val­guse­janu. Igasugused janud on. Aga Dante ei ütle üldistavalt „ilujanu” ega ka mitte „valgusejanu”, ehkki taolisi kujundeid leidub temalgi, vaid leiab oma minatege­lase ebahariliku kogemuse edastamiseks uusi ja värskeid  mooduseid.

Dante hõlmab nii vaimset kui ka füüsilist maailma,  ja „Paradiisi” XXX lau­lus, kus paikneb piir ruumi ja ruumituse vahel, läheb ta füüsilisest maailmast üle vaimsesse. Sel üleminekul näeb Dante laia valgusejõge, kust hüppavad välja sädemed, langevad rubiinide ja topaasidena pervedele, moodustavad sellistena lilli.  Need on muidugi kujundlikult õndsad vaimud. Siiski pole seegi  veel midagi erilist, ehkki on juba päris kenasti edasi antud. Aga ühel hetkel kummardub ta valgusejõge vaatama, ja nii, et joob seda ripsmetega. Ja see ei ole enam üldistus, vaid on midagi äärmiselt värsket, täiesti konkreetset.

Semiootikud ütlevad, et süsteem suhtleb alati süsteemivälisega, tuues väljast sisse. Italo Calvino on kirjutanud sellest, kuidas me toome keelde keeleväliseid nähtusi. Nüüd on küsimus, kuidas rääkida inimkeeles jumalikust sfäärist, alast, mis on keeleliselt hõlmamatu. See on Dantele suurim proovikivi. Kuidas ta selle lahendab? Näiteks sünesteesiaga, sidudes nägemismeele maitsemeelega (juues silmadega) ja isegi kompimismeelega.

Vist on ka Alliksaarel nii, et kui valgus valgub, siis ta veeldub. Dante seob omavahel valguse ja veed, kõneleb valguse allikatest, kujutab valguse vetest joomist ja see kõik räägib pikast kogemusest aistimisel, tajumisel. Aga aistimist ja tajumist keelde tuua ei ole niisama lihtne, kui tahta seda teha nii, et teised inimesed need aistingud ja tajud ka ära tunneksid.

Kui me vaatame inimese silmadesse ‒ see on üks kõige õnnelikumaid hetki inimese elus ‒, siis võime näha seal kõigepealt iseennast ja seejärel ka maailma teise silme kaudu. Dante „Paradiisi” retk seisab selles, et poeet vaatab Beatrice silmadesse. Ja selle kaudu läheb ta enese seest välja. Me väljume luule abil argikeelest ja otsime värskust. Olemise värskust, armastuse värskust otsime teise silmade kaudu. See on võib-olla üldse üks kõige suuremaid asju, mida me saame elus teha, uppuda teise silmadesse. Näha seal ennast. Miks me vaatame meeleldi kadunud omaste pilte. Me leiame mingi sideme. Ma isegi ei tea, millega. Sellega, millest ei saa rääkida. Ilmselt siit algabki luule: väljendada väljendamatut.

V. V

.: Dante oli ühest küljest oma aja autor. Sa oled öelnud, et tal oli tekstides õpetlik iva ja konkreetne eesmärk. Teisest küljest tema kujundiloome ja väljen­dus­laad olid oma ajast ees. Ta tõi kirjandusse palju võtteid, mida seal enne ei tuntud. Ripsmed tajude sillana on üks näide sellest.

Ü. P.: Ajatust ja igavesest ruumist rääkides peab Dante ometi kasutama ülekandeid. Metafoore. Kreekas on kaubaautode peal kirjas „metafoor”. See tähendab transporti. Üleviimist. Ülekannet. Asja viimist teise suunda. Ja see ongi see, mida Dante teeb. Jumal on keiser, Kristus on kuningas, pühakud on senjöörid. See oleks igav, kui ta ei läheks teemaga edasi. Parun (ehk siis Peetrus) kannab Dantet teadmise puu oksalt oksale, kuni ta ütleb, et nad jõudsid päris latva.

Ja samas on Dante oma kujundiloomes ka ajalooline: Iisai (Jesse) puud, mil­lest mainitud kujund võis tõukuda, sai ta näha Verona katedraali uksel, kui viibis paguluses. Mitmed muudki kujundid lähtuvad arvatavasti nähtud piltidest, näiteks Ravenna kirikute mosaiikidest, kus on koos taevane ja maine õukond: keiser Justinianus oma õukonnaga, Kristus koos pühakutega, kõik valgetes toogades. Beatrice ütleb „Paradiisis”: „Vaata nüüd, kui palju / on valgeid stoolasid meie konvendil!” Aga ka need ajaloolised reaaliad on teoses asetatud teise kesk­konda, paradiislikku konteksti koos looduse ja valgusega. Sest Jumal, see on val­gus, see on üleminek füüsilisest valgusest mõistuse valguse kätte. Mida aga tähendab mõistus? Seda, kuidas mõista. Et mõista, on vaja tunda mitmeid keeli. Emakeel on kõige tähtsam, aga teine keel aitab mõistmist avardada. Kas mõistus on ratsionaalne? Intellectus (intellego – arutlen, mõistan) on niisiis arutlev mõistus. Aga see on ka intuitsioon, sisse minek, välja minek, vahele minek.

V. V.: Ja siinkohal tekib seos tajumisega, eks ole?

Ü. P.: Aistimisega, siis tajumisega ja seejärel kujutlemisega. Dante räägib kogu aeg, et midagi kerkis kõrgesse kujutelma. See saab olla nii, et ta vaatab Beatrice silmadesse, Beatrice on talle nagu prillid. Dante esitab nägemuse, aga see ei ole tema oma, ta on selle nägemuse saanud. Teise silmades näeb Dante esimest korda jumalikku valguspunkti. Ja ka oma suurteose lõpus jõuab ta mõist­misele mitte iseenda, vaid Teise kaudu. Alguses on too Teine Beatrice, ja siis Valgus ise, pigem küll Esimene.

Dante armastas ka geomeetriat, nagu ta „Pidusöögis” kirjutab. Sest see on miski, mille lõpliku lahtimuukimiseni inimene ei jõua. „Jumaliku komöödia” lõpus kujutleb poeet, kuidas tema tegelane näeb jumalikus valguses kolme kontsentrilist ringi (Kolmainu Jumalat kristliku traditsiooni järgi), aga siis näeb ta ühes neist, Kristuse ringis, meie inimlikku nägu. Nüüd hakkab ta mõtlema, kuidas see pilt, inimlikkus, sobitub perfektse ringi ehk jumalikkusega. Semiootiliselt on need kaks eri keelt, mis on vastastikku lõpuni tõlkimatud. Ta ei jõuagi lahenduseni, ta ütleb, et on nagu geomeeter, kel puudub võimalus seda ringi mõõta (pii väärtus on ju ligikaudne). Ring on perfektne, aga samas mõõta seda ei saa. See ei olegi ratsionaalselt lahendatav. Lõpus jõuab ta müstilise mõistmiseni, kui valgusega üheks saab.

V. V.: See on religioosne kogemus, mille ta põimib mütoloogiaga, fantaasiaga. Ja siis on veel need ajaloolised reaaliad, mida ta selle väljendamiseks kasutab.

Ü. P.: Eelkõige on Dantel süsteem: tollane maailmasüsteem, õigemini Ptole­maiose süsteem, aga ka süsteemist välja jääv liikumatu liigutaja, nagu Aristoteles ütleb. „Paradiisis” on filosoofilisi ja teoloogilisi  arutlusi ja usutõdesid, astro­noo­milisi tähelepanekuid, seal kasutab Dante sageli mütopoeetilisi kujundeid. Koidu­valgus sünnib näiteks Phaethoni vankri tiisli ilmumisega taevasse, õndsate liikumine selles taevas, kus Dante kohtab tarkade vaime, toimub keedena, mis seostatakse Ariadne taevasse tõstmisega jne. Aga needsamad targad liiguvad ka nagu tollaste tornikellade mehhanism. Oma tegelase taevaruumide kogemust võrdleb Dante palveränduri kogemusega, kui see on provintsist Rooma imede sekka sattunud. Oma aja reaaliaid esineb „Jumalikus komöödias” kogu aeg, ka siis, kui kujutatakse ajatut ruumi. Dante geniaalsus peitub selles, et ta viis need süsteemid kokku oma värske isikupärase pilguga ja väljendas neid nii rahvalike võrdlustega kui ka värskete kujunditega. Ta otsib võimalust väljendada inimkeeles seda, mis jääb teisele poole, mis on vaja teiselt poolt kätte saada.

V. V.: Sa vastasid juba ka mu järgmisele küsimusele. 700 aastat – ja endiselt värske pilk. Eriti eesti lugejale, kellele „Jumalik komöödia” saab tervikuna kättesaadavaks alles nüüd. Kas me kaotame midagi selle ajanihkega? Dante on kestnud üle sajandite ja tema tähendus on mõnes osas püsinud muutumatuna.

Ü. P.: Mõnes osas on see tõesti püsinud muutumatuna. Mõnes osas on Dante kommenteerijad omavahel 700 aasta jooksul kokku leppinud. Omast kohast on isegi hea, et Dante algtekst pole säilinud. Et teda on erinevalt ümber kirjutatud. Kivistunud sõna asemel peabki olema elav sõna. Sõna puudutab siis, kui temas on meile midagi tuttavat, aga ühtlasi midagi uut ja värsket. Nii et lugeja läheb nagu enda seest välja ja leiab midagi võõrast.

Nagu on öelnud Walter Benjamin, tõlked annavad originaalile elu, nad hoia­vad tekste elus. Benjaminil oli veel ka see idee, et kui kõike kogu aeg ümber tõlkida, siis luuaksegi uus keel, õigemini, saadakse kätte puhas algkeel. See puhtus on valgus. Vähemalt Dante puhul.

V. V.: Ja selle valguse taga oli tal Beatrice. Beatrice kui algkeel?

Ü. P.: Beatricest ei tea me rohkem kui tema silmi ja naeratust. Kusjuures, kui Beatrice naerataks nii, nagu ta võiks naeratada, siis see põletaks Dante ära. Tee­kond Beatrice poole on aeglane lähenemine, mis ei vii kunagi pärale. Umbes XXX laulus  ütleb Dante, et siiamaani on ta Beatricele järgnenud, aga nüüd jätab ta maha nagu iga kunstnik, kes on jõudnud oma võimete tippu. Dante ütleb, et edasi jätab ta selle laulu suurematele pasunatele laulda. Kas peab ta silmas ingli­pasunaid, ei tea, aga see on lõppematu protsess: me liigume endast välja, hõi­vame seda väljaspoolset keeleliselt, ja peame seejuures olema alandlikud.

Dante on kogu oma ülbuse juures alandlik. Ta oli kindlasti ülimalt ülbe ini­mene, sest ta teadis, et on suur poeet. Aga samas ta kogu aeg kordab, et pärast teda tulevad need, kes räägivad paremini kui tema.

Dante kasvab Jumalas, ja seda on rääkinud ka Jaan Kaplinski, et kui inimene on religioonis palju kasvanud, siis ei vaja ta enam redeleid, ta ei vaja siis ei Jaakobi redelit ega muid. Aga ta ei saa enam mõista Jumalat, vaid Jumal mõistab temas.

V. V.: Paljud arvavad end Dantest midagi teadvat, aga teda mõista on ikkagi raske. Sinu jutt on praegu nagu redel Dante juurde. „Põrgut” ja „Purgatooriumi” lugedes ma ei osanud kogu aeg üldist pilti silme ees hoida ja paljude asjade peale ei tulegi.

Ü. P.: Mul ei ole Dante puhul päris järjepidevaid mõtteid, on mingid välga­tu­sed. Ma ei mäleta, mis laulus, aga kuskil ütleb Dante, ja siin ta järgib tomistlikku liini, et kõigepealt on mõistmine ja siis on armastus. Nüüd tahaks ta mõista Kristust tema inimlikus ja seejärel jumalikus olekus. Dante kohtab taevas Kris­tust ja ütleb, et ei suuda temast rääkida. Aga et see, kes on kannatanud, saab aru. Ja see on siis juba mitteratsionaalne mõistmine. Ülo Vooglaid on öelnud, et kogemusi vahetada ei ole võimalik. Küll aga saab vahetada infot läbielatud kogemuse kohta. Siis võib keegi oma kogemust selles peegeldada. Mulle tundub, et Dante on sild, mida mööda tuleb meile info, ja siis me saame sellest kogemusest osa.

V. V.: Aga me ei pruugi mõista, sest mõistmiseks ei piisa ainuüksi ratsionaalsusest.

Ü. P.: Jah. Dantel käib see plõks ära, Jumala armu varal mõistab ta seost juma­­­liku ja inimliku vahel ja siis ta fantaasia väsib. Tolle aja vaimus ei olnud võimalik mõista midagi enne, kui kujutlus polnud seda intellektile pakkunud. Ja sealt edasi ei olegi mõistmine enam tähtis, sest siis tuleb armastus ja see muutub mõistmisest olulisemaks. See on minu interpretatsioon. Tuleme tagasi perfektse ringi juurde. Keskajal levis selline Jumala definitsioon, et Jumal on nagu ring, mille keskpunkt on igal pool ja mille ringjoont ei ole mitte kuskil. Sellised väga kihvtid abstraktsed definitsioonid.

V. V.: Samas geomeetrilised.

Ü. P.: Geomeetrilised, aga absurdsed. Tuleb välja, et mitte keegi ei saa Jumalat tema täiuses mõõta, aga inimest saab tema ebatäiuses armastada. Minu jaoks ongi see „Jumaliku komöödia” lõppjäreldus. Ma loodan, et ma selle mõtte juurde toppama ei jää, siit võiks edasi minna.

V. V.: Siit saaks pealkirja. Ülar Ploom: mitte keegi ei saa… ja nii edasi.

Ü. P.: Ma olen natuke sellest Dantest väsinud ka. Aga ta jääb põnevaks ometi. Ta jääb põnevaks ka siis, kui oled väsinud. Leiad sealt ikka ja jälle asju uues valguses. Ja leiad paralleele, olgu Õnnepalu või Kareva või Kaplinskiga. Või Eugenio Montalega, kellest ma rääkisin enne intervjuu algust. Kes tahtis linnade kohale laskuva bituumentiibadega Luciferi vastu võidelda väikeste asja­dega: klaasikildudega, puudritolmuga peeglipinnal, säriseva tikuga. Ja see on see, mis mulle ka Dante juures meeldib.

V. V.: Itaalia keel oli alles põlvpükstes, kui Dante võttis Toscana murde ja hakkas selles rahvakeeles kirjutama „Jumalikku komöödiat”. Mitte ladina keeles, mis olnuks ootuspärane.

Ü. P.: XIII sajandil kirjutati luulet küll juba erinevates itaalia keeltes. Sitsiilia keel ja umbria keel olid olemas, aga ei olnud ühtset itaalia keelt. Dantel oli kavatsus luua ühtne keel, kus Toscana murre oli tähtsal kohal. Esmalt oli tal ees­kujuna mõttes ideaalne keel, peaaegu nagu mingi algkeel, mida Aadam rää­kis, aga ta sai juba „Jumalikus komöödias” aru, et keel on ajalooline nähtus, mis muutub ajas ja toimib eri registrites. „Paradiisis” näiteks on palju latinisme, palju ka neologisme, mida on raske tõlkida. Dante loob uut kõrgkeelt. Aga lisaks kõrgstiilile on tal ka groteski, argikeelt, rahvalikku keelt. Registrite ulatus on lai.

V. V.: Kas ta nimetas oma teose komöödiaks seetõttu, et võiks endale rohkem lubada, kuna komöödia keel võimaldas ka madalamat registrit?

Ü. P.: Jah, aga Dantele tähendas komöödia ka seda, et teosel on hea lõpp. On räägitud Dante tõsidusest. Aga mida rohkem ma olen Dantet lugenud, seda enam märkan ma huumorimeelt.

V. V.: „Põrgus” on päris naljakaid kohti.

Ü. P.: Jah, eelkõige „Põrgus”, aga selliseid kohti on ka „Paradiisis”.

V. V.: Millal jõudis „Jumalik komöödia” eesti kultuuriteadvusse?

Ü. P.: Algas kõik Villem Grünthal-Ridalast aastal 1910, sest nooreestlastel oli vaja saada eurooplasteks ja esimene tõlkekatkend, „Põrgu” esimene laul, ilmus nende albumis. Täpselt sada aastat tagasi, Dante 600. surma-aastapäeval Tartu Ülikooli aulas kõneldes kasutas romanistika professor Rudolf Gutman juba Ridala tõlkeid.

Dantet ja „Jumalikku komöödiat” on vahendanud Johannes Semper, kes tõlkis „Põrgu” kolmanda laulu ja „Uue elu”, mille nüüd Rein Raud tõlkis uuesti. Käsikirja on jäänud mõningaid Uku Masingu ja Ivar Grünthali tõlkeid, siis aga jõudis järg Harald Rajametsani, „Jumaliku komöödia” sihipärase tõlkimise alga­tajani, kes alustas tööd 1960. aastatel. Algul tahtis ta teha riimtõlke, aga ühel hetkel taipas, et riimimine kitsendab oluliselt kujundivõimalusi.

Ja ühel hetkel pärandas ta oma töö mulle. Pidime järelsõnad kirjutama koos Ilmar Venega, aga „Põrgu” ja „Purgatooriumi” järelsõnad jäid kuidagi minu hooleks. „Paradiisil” on kolm tõlkijat, Rajametsa viis ja pool laulu, seejärel Ilmar Vene ja minu tõlkeosad. Ebaühtlane see kokku võib-olla on. Aga siin on tööd olnud palju, Märt Väljataga on toimetanud luuleosa, „Põrgu” ja „Purgatooriumi” puhul on tähtis Külli Habichti suurepärane toimetajatöö, samuti kujundaja Sirje Ratso panus. Tahaksin veel tunnustada Tallinna Ülikooli Kirjastuse Bibliotheca Mediaevalise inimesi, kes on lugenud ja avaldanud seisu­kohta. Kadunud Marju Lepajõe näiteks tõlkis „Purgatooriumi” järelsõna jaoks ühe Aris­totelese tsitaadi. Tegelikult ongi see kollektiivne töö. Lisaks selgituste ja kom­mentaaride autorid üle maailma ja enne meid, nende kommentaare oleme Ilmar Venega lugenud ja arvestanud.

Nagu ütles Linnar Priimägi mind veidi haavavas, kuid igati tõsiselt võetavas kriitikas, et see on mõnes mõttes loputuse loputus, aga ega siin midagi parata ole. Me oleme kääbused gigantide õlgadel, vähemalt mina olen, ja selles peab meie alandlikkus ka seisnema. Me ei tee asju üksi. Me peame vaatama teiste ini­meste silmadesse ja ka need raamatud, mida me loeme, on vaatamine teise inimese pilguga.

Praegu on töö Tallinna Ülikooli Kirjastusele üle antud. Minu esialgne jultunud plaan oli „Paradiisi” kolme tõlkeosa ühtlustada, aga ilmselt toimetaja Märt Väljataga laseb kolmel tõlkekihil olla, nagu nad on, ja küllap on see hea ja õige.

V. V.: Käisin suvel perega Itaalias. Dante oli igal pool. Bergamos, Bolognas, Ravennas. Plakatid, tänavateater, raamatupoodide eriletid ja -riiulid. Tähistatakse juba mitu kuud ette ja ilmselt septembris eriti. Itaallastel on Dante emapiimaga veres. Kui tähtis see Dante 700 Eesti inimestele on?

Ü. P.: Kindlasti tunnevad Dante vastu huvi kirjandusteadlased. Küllap ka kunst­nikud. Kogo galeriis oli hiljuti Holger Looduse näitus, kus „Purgatooriumi” motiivid olid kantud tänapäeva. Pärast „Põrgu” ja „Purgatooriumi” ilmumist näen eesti kirjanike teostes aeg-ajalt märksõnu, mis vihjavad, et neid teoseid on loetud. Maarja Kangro on Dantet kindlasti lugenud ka inglise ja itaalia keeles, aga ikkagi tuli mulle tema juttudes midagi ette „Jumalikust komöödiast” pärast „Põrgu” ja „Purgatooriumi” eestinduste ilmumist. Tiit Aleksejev on kindl­asti Dante lugeja. Ja küllap on teisigi meie kirjanikke. Dantest on saanud inspiratsiooni Toivo Tulev ja Peeter Vähi. Ja muidugi peab mainima Lembit Petersoni ja Theatrumi Dante-esitusi. Samuti Annika Mikkeli doktoritööd Dante proosarütmidest.

Tõsi, Dante ei ole meil nii laialt levinud kui näiteks Soomes, kus kõigepealt oli Eino Leino tõlge, siis Elina Vaara oma jne. Ungaris, kus olen tihti Dante-konverentsidel käinud, osalevad neil ka matemaatikud. Soome Dante-uurija Pekka Kuusisto on rääkinud Dante puhul hüperruumist. Ringi keskpunkt justkui jookseb ringist välja ja moodustab uue ringi. Dantel on Jumal nii keskpunkt kui ümbritsev ring.

Tsentrumis on algmõte ja jumalik ettehooldus, ringjoonel inimlik mõtlemine ja tegutsemine. „Uues elus” on Armastus ringi keskpunkt, armastajad sellest väljas.

Dantel on veel üks väga hea kujund: kuristik, ja selle semantika muutub. „Põrgu” kuristik on jube: tume ja kannatusterohke. „Purgatooriumis” muutub kuristik teadmatuseks. „Paradiisis” tähistab kuristiku kujund aga Jumala mõtet: mitte keegi ei näe selle põhja, isegi mitte inglid. Ja sinna sisse tahaks Dante jõuda.

V. V.: Mida tähendab Dante maailmakultuurile?

Ü. P.: Tähendab tohutult. Ja hakkas tohutult tähendama küllaltki vara. Kata­laani keelde tõlgiti „Komöödia” XV sajandil, edasi prantsuse keelde. Üks olu­lisemaid tõlkeid on Longfellow’ oma XIX sajandist. Dante on olnud tähtis romantikutele.

Praegune paavst Franciscus I on kirglik Dante austaja. Vene kultuuris on Dante märgatav.

See aasta on täiesti hull, Dantet tantsitakse, Itaalias tehakse commedia dell’­arte’t ja nii edasi. Itaallastele on ta rahvuslik geenius Leonardo da Vinci kõrval, need on kaks sümbolkuju. Mõlemad on suured kujutlejad, ja mõlemad on insenerid, ingegno tähendab itaalia keeles muu hulgas kujutlemisvõimet ja taipu.

Eestis mind mõnevõrra üllatab, et näiteks „Uus elu” ei saanud Rein Raua tõlgituna sellist tähelepanu, nagu võinuks. Ilmselt meil on ikkagi keskajal ja religioossusel märk küljes. See on eestlaste pseudoateistlik lähenemine. Miks ei imetle me seda, mida hindame Kaplinski juures, Dante puhul?

V.V: Meil ei ole niisugust 700-aastast kirjakultuuri järjepidevust. Sel ajal, kui ilmus „Jumalik komöödia”, öeldi meiekeelses kirjasõnas ju alles esimesed sõnad: „Laula, laula, pappi.” Minu meelest teebki Dante teksti huvitavaks tõsiasi, et see on tegelikult inimlik komöödia. Ta pole täiuslik, kui oleks liiga täiuslik, oleks igavam.

Ü. P.: Need Dante õndsad tegelased ei jäta kritiseerimata oma aja paavste, mungaordusid, korruptsiooni, allakäiku.

V. V.: Ühiskonnakriitika, mida leidub eelkõige „Põrgus”, võib paigutada ka tänapäeva Eesti poliitika ja nn ühiskondliku eliidi elu konteksti, ja see sobib sinna samuti.

Ü. P.: „Jumalik komöödia” kehtib oma aja kohta, aga ka väljaspool seda, ta ühendab need kaks, konkreetse mineviku ja ajatuse, ja see ajatus hõlmab ka meid siin ja praegu.