Vabadus ja meri
Jaanuar, 2017
Hommikul paistis vahelduseks päike, aga nüüd, keskpäeval, on taevas jälle hall. Sellest hoolimata sõidame õhtul Pärnusse, et homme võidu Ruhnu poole purjetada. Aitab kodus kolletamisest, meri ootab! Lugesin täna lehest, et reisikihk pidi olema geneetiline — seda põhjustavat geen DRD4-7R, mida seostatakse üleliigse dopamiiniga kehas ning inimese kalduvusega võtta rohkem riske, avastada uusi paiku, katsetada võõraid toite, ideid, uusi suhteid ja isegi narkootikume. Olen lapsest saadik tahtnud kahte asja: näha võõraid maid ja maitsta huvitavaid toite. Kas langevarjuhüpped, mägimatkad ja purjetamine näitavad kalduvust rohkem riskida, ei oska ma öelda. Päris tavalised need tegevused ju pole. Nii et asi on geenides! Ehk sundis üleliigne dopamiin ka mu vanaisa parema elu otsinguil esialgu Krimmi, seejärel Kaukaasiasse? Nii see on, kui arvame, et võtame midagi ette omast vabast tahtest, ent tuleb välja, et tahet suunab kehakeemia ja seda kujundab geneetiline eripära. Siis ei jäägi viimaks usku, lootust ja armastust, kõigest geenide diktatuur.
Olen söönud õunu vanaisa istutatud puust. Nüüd seda pole, nagu pole vist enam talukohtagi, sest Sotši taliolümpiamängud ei jätnud Eesti Aiakese külast ja selle ümbrusest kuigi palju alles. Aga ma olen seal käinud, kui olin kümnene, olen kuulanud isa seletusi, kus üks või teine hoone asus. Olen joonud vett sorist, millest jõi kunagi kogu vanaisa pere. Olen käinud neidsamu radu siis ja paaril korral hiljemgi. Räägiti, et vanaisa oli küla kõige kõvem karukütt. Teda olen ainult pildi peal näinud, nagu ka kõige vanemat onu. Mõlemad lasti 1938. aastal Krasnodaris maha. Onupoeg Tolik oli samuti suur jahimees. Temaga käisin kunagi mägimesilas. Lootsin käia veel mitmel pool, aga ta suri enne, kui uuesti sinna kanti jõudsin. Tema pojad viisid minu ja mu poja oma isa ehitatud mägionni. Oli 1991. aasta augusti lõpp, esimesed riigid tunnustasid de jure taasiseseisvunud Eestit. Kas tõesti oli see kakskümmend viis aastat tagasi! Tuleb meelde Valdo Pandi saade „Täna kakskümmend viis aastat tagasi” ja see, kui kaugest ajast tundus tookord olevat jutt. Nüüd ma mõistan, arvan mõistvat, mida tundsid seda vaadates sõja üle elanud inimesed. See oli nende meelest nagu eile. Samamoodi eile tundub minule augustiputš ja sellele järgnenu.
Meeleolu on oluline. Sellest sõltub väga palju. Ruhnu regatile startides olin häälestunud purjetama priskemas kagutuules, mida kõik prognoosid lubasid. Algus oligi ennustustele üsna vastav ja saime oma väikese fokaga päris hästi edasi, kiirust oli keskmiselt viis-kuus sõlme. Ent Sorgu lähedal, kus tuul pidi veelgi tugevnema, hakkas see hoopis mängima, nõrgenes ja keeras vastu. Nüüd me jäime maha, teised kadusid juba oma suurte eespurjede vedamisel krüssates kaugusesse. Pressisime teosammul edasi ja olime poole viie paiku alles Sorgu lõunapoi juures. Tuju hakkas langema, sest arvutused näitasid, et jõuame Ruhnu kõige varem südaööks. Meeleolu on oluline. Olin rehkendanud kõige rohkem kümne tunni, mitte öise purjetamisega. Ühele meie hulgast oli see esimene pikem merereis väikese purjejahiga, tema oli juba näost kahvatu. Tegin ettepaneku regatt pooleli jätta ja Kihnu poole tüürida. Oleksime paari tunni pärast sadamas. See plaan ei meeldinud teistele, sest nemad olid igati Ruhnu purjetamise lainel. Just siis, kui prognoosid näitasid tuule vaibumist, hakkas see hoopis tugevnema ning pöördus taas soodsamaks. Jätkasime üldsuse soovil sõitu ja saime viisteist miili päris hea hooga edasi. Päike hakkas loojuma, tuul raugema. Nüüd oli meil pardal ka merehaige, kelle olemine läks järjest viletsamaks. Viimaks, kui saareni oli jäänud veel viisteist miili, tuul juba üsna nõrk ja jälle vastu, otsustasin mootori käima panna. Jõudsime Ringsu sadamasse koos viimaste purjetajatega kella kahe paiku öösel. Tuju oli vilets, väsimus suur. Jahisadama ala oli tihedalt võistlejate aluseid täis, pidime leppima suuremate laevade sillaga eespool, kus laine päris korralikult loksutas ja adru haises. Sadamakõrtsi poolt kostis valju muusikat, seal lasti kella neljani populaarseid merelaule. Aga me olime kohal! Kõik need, kes tahtsid RuhnuRahu festivalile jõuda reisilaevaga „Runö”, ootasid ikka veel mandril, sest laev ei saanud sellise lainega muulide vahelt sadamasse.
Kuigi mulle meeldib metsi mööda hulkuda, ei pea ma ennast metsameheks. Pigem tulevad head mõtted pähe inimkäte kujundatud keskkonnas. Isegi mägedes matkates vajan mõtete ergutamiseks külasid ja põlde. Metsa asemel mõjub mulle ehk rohkem meri, kuna veetsin suure osa lapsepõlvest ja noorusest mere lähedal, sageli lausa rannal. Seepärast ongi nii, et mere avarus ilma rannikukülade ja kutsuvate sadamateta ei ole minu meelest nii suur väärtus nagu koos nendega. Kui vanaema veel elas, kogus ta lapselapsed punti ja viis Hiiumaale, pärast tema surma võttis isa meid suvistel koolivaheaegadel kaasa paikadesse, kus ta kalurikolhoosidele sadamaid või jõgede suudmetesse muule käis ehitamas. Nii veetsime ühe suve Kaberneemes, teise Neemes, kolmanda Ruhnu saarel. Põhjaranniku kalurikülad on jätnud minusse tugeva jälje. Päevade kaupa ronisime mööda väikseid traalereid ja kakuame, ootasime koos külapoistega kalureid merelt, mängisime sadamas, võrgukuurides, rannas, isegi saepurukihi alla peidetud jäävarude juures. Otsisime veepiirilt aardeid, mida meri mõnikord kaldale uhtus — välismaa pudeleid, värvilisi pakendeid. Viimastel kooliaastatel töötasin suviti koos isaga Keila jõesuhu ja Piritale muule ehitades ning Pirita jahisadama kaisid remontides.
Laulva liivaga Limo rand Ruhnus on mu lemmik lapsepõlvest peale, muidugi näis siis liivariba puhtam ja laiem, meri avaram ja sügavaks läks ka nagu juba kalda ääres. Ent nüüdki on siin hea ujuda. Ruhnu saabumise päeval oli vesi kargevõitu, päike parajalt soe. Pärast ujumist jalutasime läbi lõhnava männimetsa majaka juurde ja ronisime pikka keerdtreppi mööda üles. Vesi siin ja vesi seal, vinesse mähkunud silmapiir ja selle kohal pilvekuhjade read. Kura rand ei paistnud, ei saanudki sellise ilmaga nähtav olla. Taasiseseisvumise kahekümne viies aastapäev. Hommik tuulevaikne ja väga soe, peale lõunat hakkas saare kohale pilvi koguma ja tegi ka natuke tuult. „Runö” jõudis viimaks, pärast mitmepäevast vahet, Ringsu sadamasse, see oli kella kahe paiku, just siis, kui me majaka tipust silmadega saare suurust mõõtsime. Liise talu pood oli erandkorras keskpäeval lahti, külm õlu oli väga kosutav. Korsi talu pika maja räästa alla pandi üles uut fotonäitust. Saarel käib vilgas kultuurielu, eelmine näitus sai seal rippuda umbes kuu.
Õhtuks tugevnes kagutuul sedavõrd, et meie vaene „Lisa” kargas kai ääres „nagu vasik köides”, vendrid krudisesid, otsad kriuksusid klüüsis ja ähvardasid katkeda. Vedasin ümber kai käsipuuposti veel ühe jämedama otsa ja panin muusika mängima, et ebameeldivaid kriginaid ja põntse veidi summutada. Öö oli rahutu, laev kiikus ja kõikus vahetpidamata ning kella viie ajal tõusin üles, et vendreid kohendada ja kaiotsi pingutada. Ahtris oli üks peenike ots tõepoolest katkenud, kuid teine, amortisaatoriga varustatud jämedam köis, pidas hästi vastu. Magamisest ei saanud enam asja, kõndisin sadamas ringi, sõin kõrtsi lähedal metsikult kasvavatelt puudelt ploome. Taevas oli pilves, kuid idakaares oli täpselt nii lai selge riba, et sinna mahtus tõusev päike. Kui kogu meeskond oli ärganud, otsustasime võimalikult kiiresti keha kinnitada ja merele minna, mitte oodata stardieelset kaptenite koosolekut. Kaotada polnud meil nagunii midagi. Tuult tuli veel juurde, puhangud ulatusid juba üheksa meetrini sekundis. Ometi ei saanud me võistlejatest palju varem sadamast minema, olime vaid üks esimesi muulide vahelt väljuvaid aluseid. Starti ikkagi ei läinud, tõmbasime purjed üles (groot rehvitud) ja keerasime vööri kodu poole. Sõit edenes hea hooga, vahepeal vilksatasid ka sellised kiirusenäidud nagu üheksa sõlme. Siiski jõudsid suuremad jahid meile mõne aja pärast järele. Ilm läks järjest mõnusamaks, laine rahulikumaks, pilvede vahelt piilus päike. Sorgu lõunapoi lähedal oli hoog juba alla viie sõlme vajunud ja tuli suurpuri täies mõõdus üles tõmmata. Teekonna viimane kolmandik oli nii mõnus purjetamine, nagu seda sel hooajal pole veel ette tulnud. Paras külgtuul lubas hoida kiirust viie-kuue sõlme juures, päike paistis, leebe laine ei takistanud liikumist.
Kui koju jõuan, loen jälle natuke André Gide’i „Maiseid toite”. Naatanaeli õpetatakse ihaldama. Mahlane elu, erootilised puuviljad ja valguse värelus. Tänapäeva tarvis veidi liiga ülev stiil, bukoolilisus, anonüümsus ja ähmasus. Isegi purjus peaga ei suudaks ma maailma nii uduselt kujutada. Aga Naatanael meeldib mulle erinevalt kõigist loosse põimitud antiikse nimega karjastest. Tema ei räägi. Naatanael on isikupäratu kuulaja või lugeja, kes peab vastu võtma kõik autori sosinad ja retsitatiivid. Ja me ei saa teada, kuidas need talle mõjuvad. Naatanael on otsekui must auk, mis neelab kõik maised ihad ja palangud. Me teame, et ta on, aga kas temas kavalust leidub või mitte, seda pole võimalik järeldada.
Kui peaksin midagi ütlema inimesele, kes kõhkleb, kas proovida purjetamist või mitte, siis mis see oleks? Kuidas võtta kokku oma napid kogemused ja tahtmised? Eks olnud minulgi algul kahtlusi ja ebakindlust. Kui poleks olnud varasematest aegadest meelde jäänud hetki, poleks ma ehk purjekat ostma hakanud. Sain aastaid elatud nii, et ei tundnud mingit igatsust mere järele. Enamik neist jääb nõukogude aega, mil merele oli antud mitte ühendav, vaid lahutav roll. Lennart Meri pani oma Kamtšatka-reisikirja uuele väljaandele pealkirjaks „Lähenevad rannad”. Aga ta ei mõelnud Läänemere randasid, mis pigem kaugenesid üksteisest. Minul on merega samamoodi läinud kui kaugete maade ja mägedega — lapsena loetud reisikirjade varal tekkinud kujutlused tuletasid ennast mõnikord meelde, kuid tundusid olevat pigem tee unenägude ilma kui aken reaalsusesse. Kui müürid langesid ja piirid avanesid, hakkas maailm pikkamisi avarduma, ent esialgu ei võimaldanud rahapuudus mingeid reise. Heal juhul sai ametiasjus üle lahe käia. Mäletan ikka veel pikki istumisi Helsingi Pohjoisrannas, vanade purjelaevade vaatamist ja unistamist sellest, kuidas saaks mingi ime läbi mõnega neist merele minna. Oma laevast polnud siis veel mõtet mõelda. Aga meri läks lahti ja ühel hetkel jõudis teadvusesse tõsiasi, et juba saab seilata pea terve Läänemere ulatuses ilma lubade ja viisadeta. Nüüd olengi seda teinud. Olen purjetanud Tallinnast Helsingisse ja tagasi, olen ostnud Naantalist purjeka ja sõitnud sellega Eestisse, olen uue laevaga seilanud Rootsist Södertälje külje alt Gotlandi kaudu kodusadamasse ja kordagi pole vaja olnud dokumenti näidata. Meri on jälle hakanud ühendama selle kallastel elavaid rahvaid. Nüüd seisab mul meeles, et oleme kogu aeg olnud mererahvas, et eesti mehed ja hiljem ka naised on ikka merd sõitnud. Sõideti ka okupatsiooni tingimustes, kuid siis pidi see olema elukutse, mõned erandid välja arvata. Olid jahtklubide ja ettevõtete avamerepurjekad, aga nendega said seilata vähesed. Purjetamine oli eelkõige sport, oma lõbuks sadamast sadamasse hulkuda polnud võimalik. Kuigi ma arvan, et aastas paaril-kolmel võistlusel osalemine tuleb kasuks, olen seda meelt, et põhiline peab olema just vaba meresõit. Tahaksin näha aega, mil kogu Eesti rannikul võib leida mõnusaid jahisadamaid, mil Turu saarestikus, Ahvenamaal ja Stockholmi lähistel seilab palju sinimustvalge lipuga jahte, mil isiklik purjekas mitte regattidel käimiseks, vaid matkamiseks on iseenesestmõistetav. Vaadakem Skandinaavia poole ja mõelgem sellele, et seal on merekõlblik purjekas olnud juba pikemat aega pea igaühele vabalt kättesaadav. Nendele, kes ei suuda osta kallist vabrikutoodangut, on mõeldud välja muid lahendusi, näiteks võib jahi algusest lõpuni ise valmis ehitada või soetada poolfabrikaadi ja siseviimistluse oma kätega lõpuni viia.
Ütleksin kõhklejale, et purjetamisega alustada pole kunagi hilja. Kui endale alust osta ei saa või ei taha, on alati võimalik leida koht mõnes meeskonnas. Algul kas või selleks, et purjede all sõitmist proovida. Seejärel juba õppimiseks. Purjetamine on ja jääb kõige loomulikumaks ja kõige loodussõbralikumaks vee peal liikumise viisiks, kui eesmärgiks on pikemate vahemaade läbimine.
Lapsena võisin pikki tunde istuda Pirita muulil ja vaadata merele minevaid või sealt tulevaid purjekaid. Tundsin mitmeid võistlejaid purjenumbri järgi. Tollastest sportlikest kiiljahtidest meeldis mulle kõige rohkem „Draakon”, svertpaatidest „Lendav Hollandlane”. Teadsin kõiki meil kasutusel olnud võistluspaatide tüüpe, nende embleeme ja laias laastus ka omadusi. Käisin imetlemas jahtklubide uhkeid avamerepurjekaid, ronisin paar korda salaja tekile ja piilusin keilutist alla kajutisse. Küll paistsid need laevad uhked! Kuid teistest üle olid „Vanemuine” ja „Eha”. Kui sellisega merele saaks! Paraku ei saanud, isegi väikese „Kadetiga”, millega jõe peal tiirutasime, ei tohtinud muuliotsa lähedalegi minna. Kui ükskord seda ikkagi tegime, kamandas piirivalvur meid kohe tagasi. Merele pääsesid algajad vaid võistlema ja ehk ka suuremate võistluste eel trenni tegema. Friedebert Tuglas kirjutas vanglas proosaluuletuse „Meri”. Maa, kus möödus mu lapsepõlv, oli samuti omamoodi vangla ja minagi igatsesin merd ääretut, vabaduse ülimat sümbolit. Mäletan, kuidas ma mõni aasta hiljem „Kalevi” jahisadamas vestlesin esimest korda välismaalasega, kelleks oli tormivarju tulnud kaatri soomlasest kapten. Kaatri peal seisis muidugi püssimees, aga meeskond lubati siiski maale. Oskasin tollal tänu Soome telekanalite vaatamisele üsna hästi soome keelt, aga erutuse tõttu läksid sõnad suus segi. Jutu sisu pole enam meeles, arvatavasti ei olnudki selles midagi erilist.
RANNARAHVA TAGASITULEK
Ühel sumedal augustiõhtul tuli maarahvas randa
mehed kandsid lõkkepuid ja naistel olid lapsed käekõrval
meri oli tüüne ja õõtsus vaevumärgatavalt
kivide paljad pealaed mustasid kuuvalgel
adru lõhnas surma ja sügise järele
merelinnud tukkusid veepiiri lähedal
ja nende taga turritasid liivast välja oksad
või juured kuid mõned arvasid neis ära tundvat
ammu ümberkukkunud puuslike käsivarsi
aga sellest ei räägitud sest juba tegid mehed
lõkked liivale ja tule ümber polnud kombeks lobiseda
ainult vilepillipuhujad tohtisid
oma mänguriistad välja võtta ning kuulda lasta
esivanematelt saadud tulelaulu kahehäälset viisi
mille saatel sädemed taeva poole keerlesid
kuni tähed hakkasid neile vastu varisema
siis alustasid kõik ümber lõkete aeglast tantsu
ega märganud kuidas tuul juba sasis lõikeheina
kuidas sahisesid valjemini liivale helkjad lained
kuidas linnud keerasid nokad sisemaa poole
ja neeme tipus õhetama löönud silmapiiri tagant
kerkis mitmeid musti kandilisi purjesid
ent nad tantsisid isegi siis kui laevaninad
käskluste saatel kaldale tõmmati
ja esimesed liivale hüpanud mehed
põlvili langesid et maale suud anda
aga siis kui lõkete äärde kanti laevadelt
kirjuid kangaid kaugetel maadel sepistatud relvi
karikaid ja vaate tumepunase veiniga
jätsid nad tantsu ja jäid kartlikult ootama
mis juhtub edasi ent võõrad naeratasid
jagasid naistele pärlikeesid ja meestele veini
varsti jõid kõik isegi lapsed rüüpasid
tummiselt lõhnavat vürtsikat jooki
nemad uinusid kõigepealt seejärel vajusid
liivale üksteise järel naised ja mehed
hommikul äratas magajad lindude kisa
mere poolt puhuv jahe tuul ja lainete müha
nõutul ilmel vaadati lõkkeasemeid lagedal rannal
mille ümber oli küll rohkesti paljaste jalgade jälgi
kuid mitte ühtki meenutust öistest rikkustest
alles seejärel mindi uurima kaldale jäetud
kolme täiesti merekõlblikku laeva
Kuidas ma seletan sulle, Menalcas, mis on meri? See värvi muutev veteväli, mida ehk oled oma karjamaadelt märganud, on tõepoolest meri, kuid selleks, et tema kohta midagi öelda, ei piisa eemalt vaatamisest. Võid käia ilusatel päevadel ta voogudes suplemas, võid tormise ilmaga ta kaldal kõndides hingata vabade tuulte soolakat lõhna, võid isegi sõita ta turjal suurte laevadega, ent ikka pole sul tema kohta õigeid sõnu, seda võin kinnitada. Olen ujuma õppinud Mustas meres, õõtsunud laevaga Ohhoota ja Jaapani mere lainetel ning mõõtnud Vahemere sinavaid vesi, aga ikka pole mul nendest palju rääkida. Sest ma ei ole nendega lähemalt kokku puutunud. Olen lapsena veetnud päevi ja kuid koduse Läänemere kaldail, roninud väikestel puust kalalaevadel, turninud muulide kividel, jah, hiljem isegi neid kive paika ladunud, aga mul pole temast teadmist kõigest hoolimata. Sest maismaal saab tekkida vaid maaroti tunnetus, mis ei erine palju kitsekarjase omast. Ükskõik kui kaua sa vee ääres istud ja laineid jälgid, jääb meri su silmis pelgalt ilupildiks, mille taustal on tore piknikku pidada või mille vees ennast kuumal suvepäeval jahutada. Ja kui tulevad sügistormid, võid minna randa ja ronida muulile või sadamasillale, et pildistada õhku paiskuvaid veepiiskade pilvi. Aga sa ei saa teada, mis tunne on sellise ilmaga merel olla. Mitte sõita sadamast teise suure raudlaevaga, mille lained kergelt õõtsuma panevad, vaid liikuda voogude vahel alusega, millest need kõrgemad on. Sest alles siis, kui heiskad purjed ja võtad kätte roolipinni, hakkab meri sinuga tõeliselt kõnelema. See, mis tal öelda on, ei pruugi kõigile meeldida. „Oled könn, oled tühine inimputukas, kes klammerdub kümne küünega oma laastu külge.” Kuid sul ei jää muud üle. Pead oskama loovida lainetel nii, et need takistaksid su sõitu võimalikult vähe. Klammerduda pole tarvis, küll aga olla ettevaatlik. Meri ei salli liiga uljaid päid ega ülearust rabelemist. Ses mõttes on ta samasugune kui kõrged mäed. Mõlemad õpetavad mitte kiirustama, mõlemad arendavad kannatamise ja vaatlemise võimet. Vaata, kaheksakümne viieseks saanud Rein Maran ütles: „Kui tuled külla, pead kohanema nende kommete ja harjumustega, kellele sa külla tuled. Pead olema viisakas. Meie tavalises metsas või lagedal pead sa kõigepealt omaks võtma selle käitumise, mis on omane kõigele elavale. Looduses näiteks ju keegi ei rutta. Kellelgi pole kiiret, kõigil on aega küll.” (Rein Maran, „Mida aeglasemalt kulged, seda avaram ilm”. „Teatritasku”.) Ta pidas silmas küll metsas liikumist, kuid mere kohta võib öelda sedasama.
Ajast ei peaks ma karjasele rääkima. Tema elu kulgeb rahulikus tempos, kiirustamata. Ja see annab lootust arvata, et ta mõistab mind. Päevade kaupa istuda ja oma karja jälgida. Või istuda ja jälgida laineid, mis ju mingil kombel sarnanevad karjaga. Alles siis, kui vahetad tüüri autorooli vastu, saad aru, kui erinev on aja kulg merel. Tänapäeva närvilised rütmid on äkki kohal ja püüavad võimust võtta. Ära lase, mõtle tagasi lainetel liigutud ajale, püüa meelde tuletada nende rahu. Sest isegi tormise ilmaga on merel rahu, kuigi see võib hirmu tõttu taganeda su hingest.
Aga sulle, mägede poeg Pasang, ütlen ma, et meri ja mäed on sarnased seepärast, et mõjutavad inimese religioossust. Kõrgele kurule tõustes jätame sinna palvelippe ohvriks mäevaimudele. Jah, me teame, et Guru Rinpotše alistas nad kõik ja muutis seadmuse teenriteks, ometi usume, et meie saatus mägedes sõltub mingil määral nende heatahtlikkusest. Riputame palvelipud üles ja loeme palvet ki ki so so lha gyal lo või hüüame lihtsalt lha gyal lo — võit jääb jumalatele. Nii on ikka tehtud ja tehakse edaspidigi. Ja nagu merel, pole ka mägedes olles kombeks ilma üle nuriseda. Vilistada võib ainult orus ja vilja tuulamise ajal, muidu pole tuule kutsumine soovitav. Merelgi ei tohi vilistada, seda ei soovitata teha isegi siis, kui on tuulevaikus, sest jõud, mis niimoodi äratatakse, võivad osutuda liiga vägevateks. Merele minnes ohverdame Vanale ja palume, et ta kaitseks laeva ja meeskonda ning annaks soodsaid tuuli. Nagu mäevaimud, nii pärineb ka Vana väga kaugetest aegadest. Ja kuigi Jeesus oskas väidetavasti vee peal kõndida, puuduvad legendid, mis räägiksid sellest, kuidas ta heitis alla veega seotud jumalused. Nii mägedes kui merel tunneme oma väiksust ja rasketes oludes meenuvad palvesõnad isegi neile, kes enne ei teadnudki, et oskavad palvetada.
Hommikul linna sõites tuli jälle meelde 1991. aasta augusti lõpp Eesti Aiakese lähedal mägionnis, kus kuulasime õhtuti petrooleumilambi valgel taskuraadiost „Ameerika Hääle” eestikeelseid saateid, mida seal kandis ei segatud. Rõõm oli jälgida, kuidas riigid tunnustasid üksteise järel Eesti iseseisvust. Hommikul onnist välja minnes vaatasime uhkusega pilvede vahelt paistvaid mäenõlvu ja mõtlesime, et oleme varsti tõepoolest vabad. Siis ei tundunud imelik olla sellisel saatust muutval ajal kodust kaugel. Mind ümbritsesid ju mäed ja metsad, mille keskel oli sündinud ja kasvanud isa. Ma ei osanud siis uneski näha, et ta peab mõne aasta pärast hakkama Eesti kodakondsust taotlema. Ma ei osanud soovida ennast kuhugi mujale, näiteks mere äärde vabu tuuli nuusutama. Ei osanud mõelda ees ootavatest muutustest ja avanevatest piiridest. Ei tahtnud kaugetele maadele. Mul oli tagasihoidlik soov tõusta lähipäevil Aibga nõlvu mööda metsadest kõrgemale, ehk isegi mõnele kurule või tippu välja. Ahmida endasse avaraid vaateid, kuulata kauguste kohinat. Öösiti pidasid hiired onnis pidu, jooksid isegi üle magamisasemete. Ükskord ärkasin selle peale, et kellegi vurrud imeõrnalt mu põske kõditasid. See ongi vabaduse puudutus, vaevu tajutav ja arglik, jõudsin mõelda enne uuesti uinumist.
