Venelase nimi eesti kultuuriruumis

Ilona Martson

 

 

Ma olen juba ammuilma harjunud, et minu ema eesnime võib kirjutada eesti keeles nelja eri moodi: Ljudmila, Ludmila, Ljudmilla ja Ludmilla. Ja mis seal pattu salata — pole viitsinud meelde jätta, kuidas see tal passis täpselt seisab. Niikuinii on kõik suhteline. Nõuka-aegne passiametnik kirjutas nii, Eesti Vabariigi aegne teisiti. Ja ega minu ja mu ema sünnimaal Ukrainaski lood paremad ole: sealgi on saanud Aleksandrist Oleksandr ja Tatjanast Tetjana. Riigid ju arenevad ja muutuvad — nagu ka keeled, milles rahvad räägivad. Üks rahvas tahab praegu korraga Euroliitu ja odavat Putini gaasi, teine rahvas ihkab samavõrra Rail Baltic’ut ja täielikku vaikust oma kodutalust saja kilomeetri raadiuses. Keel ei tee ju muud kui salvestab vastuolud, mis meie soovide ja tahtmiste vahel valitsevad, ning isiku- ja kohanimede õigekirjutus on vaid üks, milles see vastuolu avaldub.

Kuidagiviisi on juhtunud nii, et me ei leia kokkulepet lihtsamateski asjades. Ja mitte-eesti nimede õigekirjutus on üks neist.

Võtame kas või needsamad venelased, kes viimasel ajal juurutavad kommet, et slaavi nimesid ladina tähtedesse ümber pannes tuleks lähtuda inglise keelest. Omal kombel on see ju arusaadav — eks venelanegi taha olla eurooplane, ja teekond Euroopasse käib tänapäeva venelase jaoks inglise keele kaudu. Kui seda rada mööda edasi minna, ei peaks meiegi siin kirjutama mitte Fjodor Mihhailovitš Dostojevski, vaid Fyodor Mikhailovich Dostoyevsky (vahel ka Dostoevski), mitte Anton Pavlovitš Tšehhov, vaid Anton Pavlovich Chekhov. Sajanditaguste klassikute puhul kõlab see muidugi mõnevõrra kummaliselt, aga tänapäeva vene nimede puhul on niisugune lähenemine meil täiesti aktsep­teeritav. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Palun väga — novembris oli Rahvusraamatukogus rahvusvaheline illustratsioonitriennaal, kus esinesid sellised vene kunstnikud nagu Maria Shishova, Maria Mikhalskaya, Mikhail Bychkov ja Katya Tolstaya. Kuigi eesti keeles võiks neid nimesid palju lihtsamalt kirjutada, ei hakanud näituse korraldajad seda tegema. Sest küllap oli see näitusel osalejate soov ja tahtmine.

Ehk siis: kui kirjandusmaailm kaitseb veel kiivalt oma piire, kirjutades kangekaelse järjekindlusega Tšehhov ja Tolstoi, on argielutasandi kirjakee­les — näitusesiltidel, plakatitel, internetis ja vahel ka ajakirjanduses — vene nimede inglispärane kirjutusviis üsna sageli aktsepteeritud. Ja pea see siis ka kirjandusse ei imbu. Sest kui juba ÕS annab meile sellise toidu nagu sushi, ja mitte suši, siis varsti — pange tähele, seltsimehed — on platsis ka Dostoyevski ja Chekhov, Pushkin ja Shishkin. Miks ka mitte — vodka Smirnoff on ju ammu olemas. Nii võib minna, aga ei pruugi.

Mulle kui isikule, kes aeg-ajalt vene keelest mõne raamatu eesti keelde ümber paneb, teeks selline väljavaade elu palju lihtsamaks. Mitte et see mulle sellepärast meeldiks. Sest vene kirjanikud kirjutavad jätkuvalt kak slõšitsa, tak i pišetsa. Mis viga oleks võtta iga uue nime puhul ette ingliskeelne Wikipedia, leida vene nimele ingliskeelne vaste, teha copy-paste ja oma tõlkega edasi minna. Kui palju aega hoiaks sellega kokku!

Paraku pole see nii lihtne. Küllap nõustub minuga igaüks, kes on vähegi asjaga kokku puutunud, et vene keelest nimesid eesti keelde ümber pannes satud sa paratamatult mingisse segapudrusse, millest väljaronimine nõuab teatud aega ja vaeva. Kõik oleks ju korras, kui vene kirjanik kirjutaks ainult Nataša Rostovadest ja Akaki Akakijevitšidest. Aga ta ei tee seda. Kirjanik on teadupärast rahvusvaheline loom, tema huvi ei piirdu ainult oma kodumaaga. Mida teha siis, kui kirjanik liigub kergelt üle riigipiiride ja paneb sama kergelt siia-sinna liikuma oma tegelased?

Näiteks minu viimati eestindatud Ljudmila Ulitskaja paljude tegelastega romaanis „Daniel Stein, tõlkija” kolib keegi mässumeelne vene juut Geršon Šimes Moskvast Iisraeli, asub elama Gaza sektorisse, abiellub seal ameeriklanna Deboraga ja saab seitse last. Kogu selle aja kirjutab ta venekeelseid kirju oma emale Zinaida Genrihhovnale, ja see kirjavahetus on romaanis ära toodud. Kas Geršon Šimes peaks keset romaani muutuma Gershon Shimesiks, kuna ta elab nüüd Iisraelis? Ei romaani vene originaalis ega inglise tõlkes seda probleemi ei teki, aga eesti keeles küll. Ühest küljest kirjutavad Iisraeli kodanikud oma nime samuti inglispäraselt, teisest küljest aga on kirjad venekeelsed, niisiis järgib nende autor vene ortograafiat ja tõlkija peab samuti nime venepärasuse säilitama. Mida teha?

Või siis teine näide: sellesama Ulitskaja romaani peategelane on juudi soost Daniel Stein. Lähtuvalt vene nimede kirjutusreegleist pidanuks kirjutama Daniel Štain — mis oleks loogiline juhul, kui peategelane elaks Venemaal. Aga ta ei ela. Tema elupaik on esialgu Ida-Poola, kust ta põgeneb noore mehena Teise maailmasõja puhkedes Valgevenesse ja Leetu, Vilniusse. Vilniuses hakkab peategelane oma juudi päritolu varjamiseks esinema sakslasena — tema nimi ei saaks kirjapildis kohe kuidagi välja näha Štain, see lihtsalt ei ole loogiline — vaid ikka ja alati Stein.

Ja nii on see peaaegu iga nimega sellest rohkem kui sajast isikunimest, mida romaanis kohtab. Kas Musa või Moussa? Kas Manukjan või Manukyan? Žuža või Zhuzha? Iga nimi kannab endas selle omaniku koodi, tema kujuteldavat elujoonist. Kui tõlkija muudab nime transkriptsiooni, muutub lugeja jaoks ka tegelase isikupära, ja ühes sellega ka tema lugu.

Sestap: ka venelase nime kirjutamise transkriptsioonireeglitel on eesti kultuuris oma koht. Ja oma nime inglispäraseks teisendades kaotab venelane  — elagu ta siis Moskvas või Narvas, raamatus või päris-elus, eesti lugeja silmis oma identiteedi sellisena, nagu see on tal meie kultuuriruumis ajalooliselt kujunenud. Selle asemele tuleb tõenäoliselt tema välispassis kasutatav nimekuju — igavavõitu, eurostandardist lähtuv.

Aga kui Jevgeni Onegin elaks meie päevil, seisaks tema välispassis ilmselt Eugene Onegin. Kas me peaksime sellepärast tulevikus ümber kirjutama Betti Alveri tõlke?

Ma arvan, et võiksime selles asjas olla karmimad. Kui inglise õigekirjareeglid meie keeles venelase nimest nagu teerulliga üle sõidavad, kaotame ühe väga olulise tahu iseenda kultuurist. Me ei tohiks sellel juhtuda lasta. Näiteks lätlased ei lase — kirjutavad iga autori nime nii, nagu tahavad — ja õigesti teevad. Õppigem lätlastelt!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon