Aleksander Müller 27. I 1947—4. VII 2013

Aleksander Müller, passi järgi Aleksander Müller-Mölder sündis 1947. aastal Tartus. Tartus õppis ta ka mitmes koolis, muuhulgas kaks aastat tollases TRÜ-s psühholoogiat. On neid, kes seostavadki teda ennekõike Tartuga, aga võib-olla veel rohkem neid, kes seostavad Tartut ennekõike just Mülleriga.

Muusikuna oli Aleksander Müller ehk lihtsalt Mülleri Sass legend juba eluajal ja tema puhul võib neid sõnu kasutada vähimatki liialdust kartmata. Eks saatnud tema muusikuteed ka skandaalid, kuidas muidu. Oli ta ju kõiges, mida tegi, liiga isikupärane ja ebakonventsionaalne. Kui lugeda üles ansambleid, kus Müller kaasa tegi, on nendegi nimedel tänaseks kultuslik kõla — Kontrastid, Jüngrid ja muidugi Suuk. „Kuhtumised iseendaga” (1996), „Live” (1997), „Vanemuise kontserdisaal” (1978), „Suuk 1976” (1999) ja „Ehk seni parimad? Võib ju niimoodi ka!” (2006) on heliplaadid, mis on jäänud meile sellest, oma aega ja ümbritsevat ilma trotsivast, kordumatult andekast muusikust.

Mülleri Sassi on nimetatud elukunstnikuks. Seda sõna võib mõista mitut moodi ja ka Sass ei jätnud neid erinevaid võimalusi kasutamata. Oli igati loogiline, et varem või hiljem jõudis kaante vahele ka tema sõnaline looming. Kui 2001. aastal ilmus tema esimene ja seni ainuke luulekogu „Vilus on jahe”, oli see üks aasta huvitavamaid luuleraamatuid. Absurdi, sõnamänge, musta huumorit ja nukrast muigest saadetud elurõõmu oli ka tema proosa­raamatuis, kus muusikukäsi põimis orgaaniliseks tervikuks isiklikud mälestused, pöörase fantaasia ja kõik, mis jääb sinna vahele. Need raamatud on „Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese” (2006), „Sokk bordellis ja teisi karupunne” (2008) ning „Jumal, kes oli näinud koeri” (2011).

Aleksander Müller oli Eesti Kirjanike Liidu liige 2007. aastast.

Faktid ütlevad paraku selle mehe kohta palju vähem, kui ta vääriks. Igaüks, kellele elu andis võimaluse Sassiga kas või kordki kohtuda, võib kinnitada, et mida iganes ta tegi — ja see ei puuduta üksnes tema muusikalist või sõnaloomingut — ta tegi seda ettearvamatult. Selle kõige puhul ei olnud võimalik teha vahet, et siin on kunst ja siin on elu. Ja tõde on ju mõlemas. Nagu ka sõnades, mida Sass talle ainuomasel moel hiljaaegu lausus: „Rõõmsate taaskohtumisteni ühishauas!“

Eesti Kirjanike Liit


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Väikeste Fääri saarte suur kirjandus

Fääri saared on 55 000 elanikuga saarestik Atlandi ookeani põhjaosas. Kuigi see arv võib näida mikroskoopiline, on saarestiku kirjanduselu väga elav. Vahest ehk isegi elavam, kui see loogiline tunduks – mind…

HeadRead 2026

Seitsmeteistkümnes Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 27.–31. mail Kirjanike Majas, Lastekirjanduse Keskuses, kinos Sõprus, Theatrumi Aidas, Niguliste muuseumis, Kellerteatris ja Tallinna tänavail.
Festivali eelprogrammiks oli kirjandusteemaline filmikava kinos Sõprus. 25.–27. juunil linastusid Radu…

Eesti Kirjanike Liidu uusi liikmeid

3. juunil toimus Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse koosolek, kus võeti vastu uus liige: Mirjam Parve (soovitajad Tõnis Vilu ja Heli Allik).
Mirjam Parve on sündinud 1991. aastal. Ta on avaldanud luulekogu…
Looming