Fääri saared on 55 000 elanikuga saarestik Atlandi ookeani põhjaosas. Kuigi see arv võib näida mikroskoopiline, on saarestiku kirjanduselu väga elav. Vahest ehk isegi elavam, kui see loogiline tunduks – mind on nii mõnigi kord hämmastanud, kuidas nii väikse elanikkonna kohta tehakse nii palju kõrgtasemel kunsti (olgu selleks kirjandus, muusika, disain vm).

Püüan anda fääri kirjandusest põgusa ülevaate ja selles mainitud autorid on ehk kohati juhuslikult valitud. Peamiselt seetõttu, et kirjastuse Nordur eestvedaja ning tõlgina on just nemad mulle teistest enim silma jäänud. Kirjastuselt on ilmunud ka mitme mainitud autori tekste. Suuresti jääb käsitlemata populaarne fääri lastekirjandus, mis vääriks omaette artiklit.

Kui meie tähistasime omakeelse kirjasõna 500. sünnipäeva, siis Fääri saartel on selle ajalugu lühem. Kaua oli fäärlaste seas valdavaks suuline traditsioon ja lauldi näiteks keskaegseid saagadel põhinevaid ballaade. Esimene oluline kirjalik allikas on XIII sajandil Islandil vananorra keeles kirja pandud ja ositi säilinud „Fäärlaste saaga”, pärast seda ilmus veel üksikuid teistes keeltes kirjutatud tekste, mis rääkisid kas saartest või sealsest rahvast. Esimene fäärikeelne raamat ilmus aga 1822. aastal ja tegu on üleskirjutatud ballaadiga.

XIX sajandil kirjanduselu elavnes ja fääri kirjanduse arengul ning oma keele au sisse tõstmisel oli oluline roll Kopenhaagenis õppinud tudengitel. Esimesest raamatust esimese omakeelse romaanini läks peaaegu sajand. Aastal 1909 ilmus Rasmus Rasmusseni (1871–1962) naturalistlik romaan „Paabeli torn”, peagi järgnesid ka esimesed fäärikeelsed luulekogud.

Paljud XX sajandi alguse kirjanikud, sealhulgas sealne tuntuim autor William Heinesen (1900–1991), kirjutasid aga taani keeles. Kuna saarel hakati fäärikeelset haridust andma alles 1937. aastal, oli paljude jaoks lihtsam kirjutada taani keeles. Fäärlased ei võtnud Heineseni teoseid kohe omaks ja neid hakati laialdasemalt lugema alles pärast seda, kui osa neist 1975. aastal fääri keelde tõlgiti.

Paralleelselt taanikeelsete autoritega alustasid enne Teist maailmasõda loometeed fääri keeles kirjutavad kirjanikud eesotsas loetuima autori Heðin Brú (1901–1987) ja tunnustatud modernistliku poeedi Christian Matrasega (1900–1988).

Ka fääri kirjanduses osutusid 1960. aastad muutuste ajaks. Siis alustas teoste avaldamist perioodi ehk viljakaim romaanikirjanik Jens Pauli Heinesen (1932–2011), iseloomulik on ka modernistliku luule esiletõus. Tollaste autorite seast võib välja tuua Guðrið Helmsdali (snd 1941) ja Rói Paturssoni (snd 1947), kelle loomingut iseloomustavad uued keelelised ja ilukirjanduslikud võtted.

Järgmine kümnend tõi kirjandusmaastikule mitu uut nüüdseks tunnustatud kirjanikku, kellest Eestiga seoses võib mainida Tóroddur Poulsenit (snd 1957). Nimelt külastas ta 2000. aastate alul kahel korral Põhjamaade luulefestivali. Teda on peetud fääri kirjanduse esimeseks postmodernistiks. 1980. aastate alguses tõusis esile ka mitu naiskirjanikku, näiteks Oddvør Johansen (snd 1941). Naise vaatepunkti lisandumise kõrval käsitleti ka seni tabuks olnud teemasid, näiteks seksuaalsust, abielulahutust, lastetust jmt.

Sajandi lõpukümnendite kirjandusest võib esile tõsta kaks nime. Esmalt auhinnatud luule- ja proosakirjanik Carl Jóhan Jensen (snd 1957), kes on kirjutanud mitmeid Fääri saarte kultuuri kontekstis olulisi ning nõudlikke teoseid. Tasub mainida ka Põhjamaades populaarse krimikirjanduse žanri jõudmist Fääri saartele. Kuigi katsetusi oli tehtud ka varem, sai selle võidukäik alguse 1990. aastal, mil Jógvan Isaksen (snd 1950) avaldas esimese krimiromaani, mis ilmub tänavu ka eesti keeles. Hiljem on lisandunud veel krimikirjanikke ja ka Isaksen on endiselt aktiivne – tema seni viimane romaan ilmus 2025. aasta lõpus. Isakseni esimeste romaanide põhjal valminud Fääri saarte esimest telesarja „Taak” on näidanud ka ETV.

Ka XXI sajandil on kirjandusmaastik aktiivne ja astub paljuski ühte jalga ülejäänud Euroopaga, olles siiski oma eripäradega. Tänapäeva autorite loomingus ühinevad varasem kirjandustraditsioon ja kaasaegsed teemad, pikk suuline traditsioon on jätnud oma jälje sealse luule väljendusviisidesse.

Endiselt on aktiivsed mitmed vanemad autorid, näiteks Sólrún Michelsen (snd 1948). Nende kõrval nüüd ka näiteks Marjun Syderbø Kjelnæs (snd 1974) ja Katrin Ottarsdóttir (snd 1957), kes on mõlemad hinnatud autorid ning kirjutavad nii luulet kui proosat. Ei saa mainimata jätta väga viljakat autorit Rakel Helmsdali (snd 1966), kes külastas eelmisel aastal ka Eestit.

Mulle näib, et praegu läheb äärmiselt hästi just Fääri saarte luulel. Skandinaavia luule üks kuumemaid nimesid on äsja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna pälvinud Vónbjørt Vang (snd 1974), kelle luulekogu „Must orhidee” (e.k. 2026) kirjeldab ühe ema raskusi elu hammasrataste vahele jäänud pojaga. Vang ja Kim Simonsen (snd 1970) käisid tänavu ka Prima Vista festivalil, viimase looming käsitleb keskkonda ja inimese suhet sellesse. Veel torkavad silma paarkümmend luulekogu avaldanud Oddfríður Marni Rasmussen (snd 1969), kellelt on ilmunud ka luulet ja fotograafiat siduvaid raamatuid, ja tundliku luulekeelega autor Lív Maria Róadóttir Jæger (snd 1981).

Peale on kasvamas uus põlvkond noori poeete, näiteks Trygvi Danielsen (snd 1991), Nansý Sunadóttir (snd 1997) ja Beinir Bergsson (snd 1997), kelle looming käsitleb just noorte seisukohalt olulisi teemasid – kaasaegse ühiskonna probleeme, seksuaalsust, enesevigastamist jne.

Trükiarvuga teevad Fääri saared kohati meile silmad ette. Minu kogutud andmetel on luuleraamatute keskmised tiraažid meie omadega võrreldavad, kuigi eesti keele kõnelejaid on ligi kakskümmend korda enam. Vangi luulekogu „Must orhidee” on osutunud väga populaarseks ning jõudnud müüduimate raamatute edetabeli tippu.

Populaarsed on ka lasteraamatud, mille tiraažid on tihti suuremad kui meil. Kui panna siia kõrvale Islandi jõuluaegne „raamatuuputuse” traditsioon, on selge, et Põhja-Atlandi rahvastelt oleks palju õppida. Ka kirjastajana teevad need numbrid kadedaks.

Tänu sellele, et on tekkinud rühm pühendunud tõlkijaid, on Fääri saarte kirjandus viimastel kümnenditel jõudsalt levinud. Seejuures on oluline 2012. aastal asutatud FarLit, mille eesmärk on kirjanduse levitamine ja ka autorite välisreisidele õla alla panemine. Käiakse messidel, korraldatakse üritusi, toetatakse fääri keelest tõlkimist ja avaldamist jne.

Sel sajandil on fääri autorite tekste tõlgitud paljudesse keeltesse: lisaks eesti ja skandinaavia keeltele näiteks inglise, itaalia, prantsuse, saksa ja hollandi keelde. Aga ka sellistesse keeltesse nagu makedoonia, aserbaidžaani ja singali. Fääri kirjanduse jaoks on olnud oluline tunnustatud luuleraamatute tõlgete avaldamine Itaalias, Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal. Ent parimaks näiteks tõlgete eduloost on ehk hoopis Bárður Oskarssoni (snd 1972) 2011. aastal ilmunud lasteraamat „Lapik küülik”, mida on praeguseks tõlgitud juba ligikaudu kahekümnesse keelde (e.k. 2023).

1962. aastast välja antavale prestiižsele Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale nomineeritakse autoreid viiest riigist (Island, Norra, Rootsi, Soome ja Taani) ning neljast piirkonnast (Ahvenamaa, Fääri saared, Gröönimaa ja saami keeleruum). Fääri saartele on auhind jõudnud kolmel korral.

Esimesena pälvis selle William Heinesen (1965) ja teisena Rói Patursson (1986), kelle luulekogu oli ühtlasi esimene selle auhinna pälvinud fäärikeelne tekst. Järgmist võitu tuli aga oodata pea nelikümmend aastat, kuni 2025. aastal pälvis selle juba ülalmainitud Vónbjørt Vang luulekoguga „Must orhidee”. Tema kiiluvees sai suurema tähelepanu osaliseks kogu fääri kirjandus ning see tähelepanu kestab.

Esimene näide fääri kirjandusest eesti keeles ilmus juba 1959. aastal, mil Loomingu Raamatukogus anti välja William Heineseni novellivalimik „Nõiutud valgus” (tlk Henrik Sepamaa). Seejärel ilmus aastal 1978 temalt kaks novelli kogumikus „Taani novell” (samuti Sepamaa tõlkes) ja 1984 Loomingu Raamatukogus Arvo Alase tõlkes romaan „Kadunud moosekandid” (uus ja täiendatud trükk ilmus 2025. aastal).

Järgmisena ilmus Alase tõlkes 2000. aastal Heineseni eakaaslase, sugulase ja hea sõbra Jørgen-Frantz Jacobseni (1900–1938) ainsaks jäänud romaan „Barbara”, mis on üks kuulsamaid fääri tekste ja mille põhjal on vändatud ka film. Taani keelest tõlgitud fääri kirjanduse loetelu lõppeb 2002. aastal ilmunud Heineseni romaaniga „Hea lootus” (tlk Aet Püssim).

Uus sajand tõi ka esimesed otse fääri keelest tõlgitud tekstid. Nimelt ilmus Arvo Alase tõlkes 2000. aastate alguses Tallinnas toimunud Põhjamaade luulefestivalide raames Eestit väisanud Alexandur Kristianseni (snd 1949) ja Tóroddur Poulseni luulet, seda nii Sirbis kui kahes festivalile pühendatud kogumikus (2004 ja 2006).

Paar aastakümmet hiljem ilmusid ka esimesed otse fääri keelest tõlgitud raamatud. Nimelt on alates 2023. aastast kirjastuse Nordur alt ilmunud minu tõlkes kümme teost. Peamiselt laste- ja noortekirjandust, sekka ka kaks luulekogu – Kim Simonseni „Mereveetilga bioloogiline koostis meenutab verd minu veenides” ja Vónbjørt Vangi „Must orhidee” (mõlemad 2026). Käesoleva aasta lõpus ilmub ka Jógvan Isakseni krimiromaan. Teen kõik endast oleneva, et Eesti lugejatel oleks ka edaspidi võimalik fääri kirjanduse erinevate tahkudega tutvuda.

Góðan lesihug, head lugemisisu!