In memoriam Leonid Stolovitš 22. VII 1929—4. XI 2013

Teatame sügava kurbusega, et 4. no­­v­­e­mb­ril 2013 lahkus pärast rasket haigust meie hulgast filosoofiadoktor prof. emer. Leonid Stolovitš. Sündinud 22. juulil 1929 Leningradis, sõja-aastail lapsena viibinud Leningradi blokaadis ja sellest pääsenud, õppis ta filosoofiat Leningradi ülikoolis, lõpetades selle 1952. aastal. Leidmata tollastes oludes võimalust erialaseks tööks sünnilinnas, leiab ta selle ometi Eestis, Tartu ülikoolis. 1953. aasta veebruaris alustab ta siin oma esimest loengukursust, lugedes esteetikat. Siin töötab ja õpetab ta kogu oma eluaja, seejuures professorina 1967. aastast kuni emeriteerumiseni 1994. aastal.

Tartu ülikoolis avanevad talle head võimalused realiseerimaks end filosoofilise mõtlemise avarail maastikel. Eeskätt käib öeldu filosoofilise esteetika kohta. Teda võib pidada üheks kõige tähtsamaks filosoofilise esteetika velmajaks pärast Stalini surma 1953. aastal, ja mitte ainult Eestis, vaid kogu tollases N. Liidus ning Ida- ja Kesk-Euroopaski. Selle mõistmiseks piisab teadmisest, et 1930. aastate keskpaigast peale kuni 1953. aastani polnud N. Liidus ilmunud ühtki esteetika-alast teost. 1955. aastal kaitseb Leonid Stolovitš Leningradi ülikoolis filosoofiateaduste kandidaadi väitekirja „Mõningaid kunsti esteetilise loomuse küsimusi”. Sellega alustab ta esteetilise suhte ja esteetilise väärtuse sotsiokultuurilise kontseptsiooni väljatöötamist, mis äratab tähelepanu, tekitades kohe rahvusvahelise diskussiooni esteetilise suhte loomuse üle, see omakorda stimuleerib kogu filosoofilise esteetika edasist arengut siinpool „raud­eesriiet”.

1965. aastal kaitseb ta Leningradi ülikoolis doktoriväitekirja „Kauni probleem ning ühiskondlik ideaal”. Hiljem keskendus ta viljakalt ka kunstitegevuse olemuse ja ülesehituse uurimisele. Paaril viimasel aastakümnel uuris ta eriti põhjalikult ja tulemusrikkalt vene, kuid ka juudi filosoofia ajalugu. 2005. aastal ilmus Moskvas mahukas teos „Vene filosoofia ajalugu. Piirjooni”. Kõike seda võib kokkuvõtlikult iseloomustada kõrgetasemelise ja rahvusvaheliselt tuntud teadustööna.

Prof. Leonid Stolovitši anded, huvid ja saavutused ei piirdunud ainult teaduslike või teoreetilistega. Uurides 1980. aastail Tartu ülikoolis asunud Immanuel Kanti arhiivi (nn. Tartu-kantiana) saatust — see oli 1895. aastal saadetud Saksamaale Immanuel Kanti teoste akadeemilise väljaande tarbeks ning sinna jäänud —, avastas Leonid Stolovitš selle asukoha Berliinis. Tänu temale jõudsid Tartu Ülikoolile kuulunud arhiivimaterjalid 1995. aastal viimaks Tartu-koju tagasi. Lahkunu teeneks on ka Immanuel Kanti haruldase surimaski ülesleidmine ja avalikkusele uuesti kättesaadavaks tegemine.

Lapsest peale luuletusi kirjutanud professor on oma luulet aeg-ajalt ka avaldanud — 2007 ilmus kogumik „Mõtisklusi. Värsse, aforisme, esseid”. Professor oli juudi folkloori hea tundja, kes ei osanud anekdoote mitte ainult võrratult esitada, vaid ka kogus neid pidevalt ja süsteemselt, avaldades 1996. aastal kogumiku „Juudid naeravad”, millest on hiljem ilmunud ka kordustrükke. Leonid Stolovitš oli Eesti Kirjanike Liidu liige (1978).

Prof. Stolovitš oli väga viljakas autor (aastas 5—6 artiklit!) ja rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti filosoofe, kes jõudis eluajal enam kui 20 keeles avaldada kaugelt üle 600 publikatsiooni, sealhulgas ligi 30 raamatut, enamik neist omakorda mitmes — isegi hiina — keeles ja trükis. Osa neist jõudis raamatuna ilmuda ka tõlkes eesti keelde: „Ilu ja ühiskond” (1969), „Esteetilise väärtuse olemus” (1976), „Ilu filosoofia” (1980), „Kas kunstil on tulevikku?” ja „Esteetika, kunst, mäng” (1992), lisaks mälestusi pealkirjaga „Kohtumised elu radadel” (2006).

Kogu oma avara ja mitmepalgelise tegevusega rajas prof. Leonid Stolovitš aluse algupärase filosoofilise esteetilise mõtte tekkeks ja arenguks Tartu Ülikoolis ja Eestis ning tegi väliselt vahest märkamatut, kuid väga suurt ja hinnatavat tööd nii Tartu Ülikooli ja Eesti filosoofilise mõtte esindajana kui ka Tartu Ülikooli ning Eesti avarama akadeemilise tutvustajana Euroopas ja kaugemalgi maailmas.

Sügavalt omastele kaasa tundes mälestame kurbusega suurt mõtlejat, oma head kolleegi ja õpetajat Leonid Stolovitšit

Tartu Ülikool

Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond

Tartu Ülikooli Filosoofia ja Semiootika Instituut

Tartu Ülikooli Filosoofia Osakond

Eesti Kirjanike Liit


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup 2025

13.–18. oktoobrini toimus üheksas laste ja noorte kirjandusfestival Luup, mis pakkus elamusi noortele lugejatele. Festivali raames toimus üritusi Tartus ja Tallinnas ning mitmest ettevõtmisest olid oodatud osa saama lapsed üle…

Lõpuks ometi! Õnn! Ja ühe lahkunud suurkuju jäetud tühimik

Tänavu ilmus Dag Solstadi (16. VII 1941 – 14. III 2025) viimane raamat. Tema postuumselt ilmunud romaani kõnekas pealkiri on „Lõpuks ometi! Õnn! Ja minu katsed aja rüüstamistööd välja kannatada aastal…

Enn Põldroos 21. V 1933 – 5. IX 2025

„Tõelisus on habras asi, seal mahagoni­raamis ta istub. On siis nii, et kui tahan saada tõeliseks, pean ka endale raami ümber tõmbama? Kuidagi ju pean muutma käsitletavaks selle, mis minuga…
Looming