Lahkunud on teenekas tõlkija ja inglise keele õpetaja Lia-Astrid Rajandi. Tema tõlkes on ilmunud küllap iga eesti lapse lugemislauale jõudnud J. R. R. Tolkieni „Kääbik ehk Sinna ja tagasi” (1977) ning Henry Rider Haggardi „Kuningas Saalomoni kaevandused” ja „Seeba kuninganna sõrmus” (mõlemad 1960). Tema eestindatud on samuti sellised kirjandusklassikasse kuuluvad teosed nagu Charles Dickensi „David Copperfield” (1991), Jack Londoni „Martin Eden” (1963), Edith Whartoni „Süütuse aeg” (1995) ja ka uuema aja romaanid, nagu Arthur Hailey „Lennujaam” (1980), Frank McCourti „Angela tuhk” (1999), „Jah, on küll” (2000) ja „Koolmeister” (2006). Lia Rajandi viimase aja tõlgetest, mis annavad tunnistust kauaaegsest suurepärasest vaimsest vormist, tuleks esile tõsta Saul Bellow’ romaani „Tõeline” (2004) ja mahukaid ajaloolisi uurimusi, nagu Theodore Zeldini „Inimsuhete ajalugu” (2001) ja Peter Watsoni „Kohutav ilu. 20. sajandi intellektuaalne ajalugu” (2004).

Lia Rajandi ei olnud mitte ainult hea tõlkija, vaid ka unustamatu õpetaja, keda jäävad tänulikult mäletama paljud aastail 1963—1984 Tallinna 7. Keskkoolis õppinud. Tema tund oli alati üks oodatumaid, tema isik üks inspireerivamaid kogu koolis. Ta hoidis käigus kooli tõlkevõistlusi, juhendades ja innustades mitme hilisema põlve tõlkijaid. Oma range akadeemilise nõudlikkusega arendas ta õpilastes enesekriitika ja iseseisva mõtlemise vaimu, oma karismaatilise olekuga toetas usku vaba mõtte võimalikkusse isegi stagneeruval Nõukogude ajal.

Lia Rajandi jälg Eesti kultuuriloos on sügav ja püsib veel kaua.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon