Põlv-est

südalinna suvabaari teisel korrusel
sina püüad mind oma lõksu või mina
sind enda omasse… järsku tahan ainult
suudelda ainult hoida ja silitada ja see
polekski nagu liiga mina täna aga ma ei
saa lahti lasta sust ma ei saa lahti lasta
mõttest sinust ja sellest armastusest ma
olen ses loos piraat sissetungija võõras
aga sinu jaoks olen ma see loom keda sul
praegu ja täna on vaja ja minu jaoks oled
sina kõik kõik kõik mis mul vaja on ja siis
äkki on see rohkem kui mina täna see on
kõik mis ma olen see kõik milles ma kuju
võtan: see veider karvane koll kes sind ü-
dini armastab ja tasa laua all su põlvest
hoiab sest millest siis veel kui mitte põlv-
est

 

*

rauakuninga raske
rohmakas tulemine
rooste on ju väga
aeglane põlemine

 

*

ma ootasin et sa tuleks külla
ma hakkisin baklažaani ja paprikat
ja tomatit ja küüslauku ja sibulat
ja lasin nood särisema oliiviõlis ja
viskasin pihutäie sihvkasid pannile ka
ja keetsin riisi ja basiilikut puistasin
tüümiani ja jaotasin jalapenosid natuke
kõrvitsaseemneid röstisin ja muidugi
sojakastetilgad nagu tume sperma
ja kummituspipra-õunaäädika kaste
(ära küsi kust ma selle sain a see on parim)
ja veidike valget veini ja siis tundus et
kõik on valmis ja siis tundus et ainult
üks koostisosa oli puudu aga see olid sina
ja mul oli justkui kõik valmis ainult sina
olid puudu ja ma pole siuke inimene kes
sunniks sind tulema ja ma mõistsin et sul
polnud ka kõige kergem aeg oma mehega
ja nüüd mul oli suur-suur pajatäis hääd rooga
ainult et isu ei olnud isu ei olnud enam üldse

 

Katkise grammofoni tunne

katkise grammofoni tunne on
et ma kordan ennast et kõik sõnad
mis ma ütlen on mul juba ammu
kirja pandud ära öeldud patja pomisetud

et jah need luuletused on tõesti
viga – kesse oligi kes ütles et
kui inimene kirjutab üle 40-aastaselt
luulet on ta lihtsalt kaabakas?

et ma kordan oma põrguringe
aga minuga jääb / aga minuga jääb / aga minuga
see plaadikrabin on kohutavalt lohutav

ja siis on lihtsalt katkise grammofoni tunne
et ilus vana ese seisab nurgas kogub tolmu
keegi ei kasuta aga ära ka veel päris ei visata

 

C’mon baby light my fire

ma ei tohi olla läbipõlend
pirn
tohin ainult leegitseda
nagu hull
ma ei tohi olla katki
mul pole selleks aega
ega raha
eriti aega
eriti raha
ma ei tohi olla läbipõlenud
tilluke tuhahunnik
aga ma olen
väga uhke ülbe andekas
tuhahunnik
aga sedagi vaid
esimese kõvema tuulehooni
kuni keegi selle
neetud ukse lahti teeb
ühesõnaga
it’s better to burn out
than to fade away
hey-hey

 

*

häbi on küsida abi
hirm on armastada
kuklal on kuradi kabi
kogu mu luule on dada

 

*

inimeste kirjadest ei leia
enam üles end

olen lihtsalt siuke
kosmiline vend

 

*

Tallinna ülikooli ees kevadvihmas
väike karmikarvaline taks

üks käpp üleval ja väriseb – tema kõrval
üks proua ajab taga juttu

kaks filoloogiplikat lähevad tolle käest
küsima kas koer on tema oma

keegi ei küsi mu käest
kelle oma mina olen

 

*

keha ise on tark ja ütleb:
nüüd on läbi nüüd on vaja lebada
leba ja loobu karjub keha
ja sina muidugi oled targem
ja ei kuula teda ja longid tasakesi
alla mereranda et kuulata seda kohinat
mis muidu tõuseb sust enesest mis
muidu saab sinuks eneseks aga siin
reaalselt su ees ja su sees see kohin
on nagu rohi tolle tühjuse ja tühisuse vastu
mis sind ära neelata tahab
ja isegi mõned kajakad ka ei maga
nad huikavad-luikavad seda üksildust
mis on päris su enda tunne millele
peaksid patendi võtma tegelikult
sa loll luuser luuletaja
midagi sa ikkagi oskad – olla nõme
ja üksi – sellega saad sa veel hakkama

 

*

õhtu kohvik pelgurand
pirukaviilakad õlu ja vein

sõbranna küsib:
kuidas sul naistega läheb

mina vastab:
täna õhtul väga hästi

ja me ümber
vaid üks herilane ainult

üks kumalane ja vaikselt
Stroomi lahele vajuv soe

ja küllane õdak (kuumalaine)
ilus on see lollakas merevaade

sa tead sa vist ei tea: ma kaotasin võtme
ja leidsin ta taas

oma ukse eest