Elutoa seinal rippus keraamilise kella kõrval kaks pilti. Üks oli pruunikates toonides õlimaal, mis kujutas mõtlikult kirjatööd tegevat meest. Teine oli graafiline portree Kafkast. Inimestest oli mu elus puudu vanaema mees ehk vanaisa. Kui tumeda peaga vanaema mu õla kohale kummardas ja nukralt ütles, et ühel neist portreedest on tema sõjas surma saanud isa, sünteesisin ma pildil oleva mehe enda puuduvaks vanaisaks. Mõne aja pärast olin unustanud, kumb neist kujutas mu vanaisa, ja otsustasin, et ilmselt mõlemad. Lihtsalt erineva nurga alt, erinevas tehnikas. Tavatu juuksepiiri ning nurgelise vaevatud näoga mees nägi välja küll nagu kellegi noorelt surnud esivanem. Mingil hetkel tõsteti mõtlik maal teise seina ja nii jäi minu vanaisaks mustvalge graafiline Kafka.

Kui koolis teada sain, kes Kafka tegelikult on, ja üllatunud ilmel seda nüüd uude koju ringi tõstetud pilti vaatasin, ei suutnud ma enam oma kinnistunud kujutlust faktidele allutada. Hiljem „Protsessi” lugedes tajusin äratundmist pidevast süütundest ja müstilisest rõhuvusest, millest ka minu elu tundus pungil olevat. Mõnikord mõtisklevalt tumenevasse taevasse vaadates kujutlesin seal kumamas Kafka nukrat nurgelist nägu. Nii nagu Simba oma surnud isa öötaevas nägi.

Pildil tundus olevat tsurbann, ja ma teadsin, et minagi olen tsurbann, sest ka mu isa on tsurbann. Kui ma olin umbes viisteist, sain teada, et sellel ei olegi midagi viga, vaid see on hoopis vedamine – vilavate silmadega mehed küsisid ikka ja jälle mu käest, et kuidas ma nii tõmmu ja eksootiline olen ja kust ma oma suured pruunid silmad sain. Tsurbann olen ja Kafkalt sain, oleksin võinud öelda. Aga ei öelnud, sest tahtsin meeldida. Olin vait ja naeratasin. Ma ei saanud veel aru, kui palju oli selles olukorras valesti, vaid võtsin nende tähelepanu märgina, et siit edasi läheb kõik aina paremini ja paremini.

Minu tumeda peaga vanaema elas üksi. Heleda peaga vanaema elas koos vanaisaga.

Teine vanaisa ei olnud aga ei Kafka ega tsurbann ega sõjas traagiliselt surma saanud mees. Ta oli rinnuni sikutatud dressipükste ja maikaga osav metallikunstnik, kes elas vanaemaga Lasnamäel. Tal oli lõputult koli täis salagaraaž. Talle meeldisid viin ja hapukurgivesi. Ta tegi oma lastelastele vanast jämedast juhtmest torkiva hüppenööri ja ehitas rõõmsalt kolitükkidest kappe, mille uksed lahti ei käinud. Loomult südamlik, kuid ägestus kergelt, eriti kui oli roolis või viina joonud, ja näitas vahel mu paharetist tädipojale, kus tal ukse peal püksirihmad reas ripuvad, kuigi ma ei näinud mitte kunagi, et ta oleks neid rihmasid kasutanud. Ei karistuseks ega pükste jaoks. Aga kõik tuli alles hoida – kunagi ei tea. Kui heleda peaga vanaema ja vanaisa tülli läksid, oli asi vanaisa tarvitatud viinas ja tüli kulmineerus alati köögis. Pliidi kohal oli piklik ja külm valguspirn. Laua all kolmeliitrised kurgipurgid. Üks silmapupill läks kurjustades suuremaks kui teine. Me jooksime siis sopilise Lasnamäe-korteri mõnda tuppa või vannituppa või kuhu iganes, et ei peaks sellest arusaamatust suure pupilliga viina-sõnasõjast osa saama.

Võib-olla peitsime end kardinate taha või sõime suvel korjatud vaarikatest tehtud moosiga saia, mis vanaema varem meile valmis oli teinud. Võib-olla vaatasime toorest porgandit närides katuun evokist jänesemultikat. Või naersime punnitatud häälega selle üle, kuidas Tom ja Jerry üksteist kolkisid. Võib-olla mängisime sooja-külma. Igatahes on mul tunne, et meil oli nendest tülidest üsna ükskõik. Mõnikord meie vanemad sosistasid ja arutasid midagi tõsisel ilmel meie vanaisa kohta ja me saime aru, et arutati mingile anonüümsele koosolekule minekut. Samas ei puutunud see meisse, me ei saanud sellest eriti aru, pigem tekitas hetkelist uudishimu see salatsev ja tundlikult arutav atmosfäär.

*

Ma kartsin väiksena vett, pimedust, koeri, üksindust, kooliteed ja pätte. Mul oli ilus kreemika lillelise tapeediga oma tuba, aga ma ei osanud seda hinnata; öösel olin unetu, vaatasin seal hämaras pildiraamatuid, samal ajal kui autosignalisatsioonid akna all kordamööda huugasid. Aeg-ajalt lasi keegi mu toa aknast sisse punase laserikiire. Hulkuvad koerad õues moodustasid karju nagu hundid. Mõtlesin, et kui ma suureks saan, siis palkan endale turvamehe või sõduri, kes terve öö mu toa ukse kõrval seisab ja mu und valvab. Kord nägin üht käekest neljanda korruse aknaklaasi taga, keegi väike mees tahtis tuppa ronida.

Mõnikord päeval veetsin aega üksi rõdul uneledes ja viskasin huntidele alla peenleiba. Niimoodi kõrgelt ja ilma karjata ei tundunudki nad nii hirmsad. Rõdu põrand oli külm, selle serval kasvas kukehari. Sealt oli vaade mänguväljakule.

Hoovi peal oli üks ebaviisakas poiss, kes elas meie maja varjulisemas trepikojas. Poiss sülitas kogu aeg maha ja kiusas meid. Terve mänguväljak oli tema süljelärakaid täis. Ma valetasin talle, et mul on käikudega ratas ja internet, kuigi ma ei teadnud, mis on internet, ja rattal oli üks käik. Poisil oli kodus kaks apaatset tšau-tšaud, ta suunurgad olid alati pisut irvakil ja suurest seletamisest natuke vahused.

Ükskord leidsime maja lähedalt tühermaalt mingi laia tööstusliku metallist toru. Hoovi poistele meeldis sinna sisse minna ja lasta siis teistel toru ringi rullida. Kui tuli minu kord, hakkasin kartma ja ei tahtnud minna. Lõpuks andsin järele, läksin ikka ja poisid hakkasidki seda rullima. Ma põrkusin sinna ja tänna ja metall mu ümber kolises, mul ei olnud kontrolli oma keha üle. Ma ei näinud mitte midagi, sain pimedas muudkui ootamatuid vopse ühest ja teisest küljest. Heli oli kõrvulukustav. Mind haaras õud ja paanika, aga kui lõpuks torust välja sain, varjasin seda, naeratasin ja ütlesin teistele, et see oli lahe.

Meie trepikoja esimesel korrusel elas väike Armeenia perekond, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt. Nende rõdu lokkas taimedest ja väätidest. Ainuke tütar oli kahe käsivarre paksuse süsimusta punupatsiga minuvanune tüdruk. Ema utsitas teda meiega õue mängima minema. Tüdruk seisis liivakasti kõrval, lillelised püksid jalas ja kaisukaru käes, ning naeratas meile. Ma sain aru küll, et temagi on tsurbann. Ainult et erinevalt minust ei osanud ta õiget keelt. Ning meiegi ei osanud seletada, mis on ukakas, heeringas või luurekas. Lõpuks tüdruk väsis ja läks tuppa tagasi. Rohkem me teda liivakasti juures ei näinud.

Me sõime sel perioodil palju praetud kartuleid ja lastevorstiga saia. Kui toidunappus otsa saama hakkas ning praekartulite ja õunamoosi juurde huvitavamad road tekkisid, siis ei tohtinud enam süüa. Kõige hirmsam asi, mis naisega juhtuda võis, oli paksuks minemine. Kohupiimakorbid jäid nüüd kohvilauale lõhki kuivama ja rullbiskviidi sisse pandi vahukoorekreemi asemel jogurtit. Mina sõin ikka uusi heledaid kohukesi – helekollaseid sidruniglasuuriga ja helerohelisi pirniglasuuriga – ja panin kõik need kirja oma kaalujälgija-märkmikusse.

Mu ema ja isa vaatasid aina MTV-d, kui tuli „Where the wild roses grow”, „Ironic” või minu lemmik kontraplaksuga „Macarena”, siis vajutasime elevusega rohelised volüümipulgad lõpuni. Mõnikord õhtuti mängisime kolmekesi viit lehte, mu vanemad jõid ajaviiteks longerot. Mu isa käis reklaamifirmas tööl palja ülakehaga suitsetamas ja Tetrist mängimas. Mu emal oli kodus oma töönurgake, kus ta ilusaid hõbedast ehteid tegi.

Kui oli kellegi sünnipäev, tegi ema endale omatehtud juuksenõelaga soengu, pani selga ise õmmeldud, näiteks uhke musta maani sametist ja pitsidega kleidi, jalga kõrge kontsaga kingad ja kandis enda tehtud ehteid. Ühe sõrmuse ülemine osa avanes hingedega nagu karp. Seal sai aspiriini sees hoida. Isal oli vanaroosa siidipluus ja kõrge pihaga püksid. See oli pidulik. Mul olid ka kodus õmmeldud riided: pihikseelik, valge vahuse rinnaesisega pluus, valged mustriga sukkpüksid, sametist peavõru ja mustad lakk-kingad. Lohistasin oma kingi järel, sest hääl, mis tekib kontsa kohtumisel asfaldiga, sümboliseeris mulle täiskasvanulikkust.

Niimoodi vedasime end samal tänaval asuvasse kõrgemasse Lasnamäe majja, viiendale korrusele vanaema-vanaisa juurde. Pressisime end koos tillukesse uriinilõhnalisse lifti, mis neelatas klumps, enne kui meid uuesti välja sülitas. Kogu suguselts oli heleda peaga vanaema juures koos. Läikivate sektsioonkappide vahel joodi sõbralikult viinakokteile, kuulati imelikke kassette, nagu L’Dorado või Dagö, ja tantsiti. Pidu jälgis seinalt Jüri Arraku „Lõvi”. Igas sellise korteri sektsioonkapis oli üks Kafka peidus. Lapsi oli palju, nii sain ka mina mängida ja tantsida. Kui oli aeg lahkuda, peitsime täiskasvanute jalanõud ära. Järgmisel päeval ärgati kergelt pohmellisena ja õhtuks mindi lõbusalt järgmisesse Lasnamäe korterisse, kus elas võib-olla näiteks vanaema vend ja kus pidu jätkus. Pidupäeval olid viin ja rosolje ja kartulisalat ja sült ja heeringas kasukas. Magustoitudeks oli lahja kohv, pidusai, küpsisetort, külm koer. Vanaema vend oli poksijaninaga taksojuht. Mõnikord suvilas toimuvate sünnipäevade ajal meeldis talle suhtlemise asemel kõikide külaliste autod ära pesta.

*

Kui ema mulle unelaulu laulis: „Ja kuulas väikene mees, pea paistmas patjade sees…”, kuulsin ma ainult sõnapaari „väikene mees” ja see hirmutas mind. Mu kujutlusse ilmus liliput, kellel oli Kafka nägu. Hiljem käisin trolliga koolis ja nägin seal ühte lühikest meesterahvast, kummaliselt vanaaegsete riietega, puidust kohvri ja ümara kaabuga. Ta oli iga päev sama trolli peal ja vaatas mind. Alguses mõtlesin, et äkki ma meenutan talle tema surnud tütart, aga siis, et äkki ta jälitab mind. Kuna ta oli aga sõbraliku ilmega, otsustasin, et võib-olla ta hoopis valvab mind. Võib-olla on ta mu kafkalik kaitseingel, puidust kohver segaseid trükimasinaga tipitud tekste täis, hüpanud välja aastast 1915 ja ajab mind taga, sest ma olen ta oma vanaisaks tunnistanud ja pean kandma tema hingeliste probleemide koormat.

Kui mu ema mulle unelaulu laulis, hoidsin tal käest kinni ja teesklesin, et jäin magama. Kui laulud otsa said ja ta püsti hakkas tõusma, teesklesin, et mu magav käsi on tema käe külge klammerdunud. Ma ei tahtnud, et ta mu juurest ära läheks, aga ma ei osanud seda põhjendada. Lihtsam oli magamist teeselda ja ta kätt kõvasti kinni hoida.

Ükskord, kui mul taskuraha oli, ostsin turu lillepoest emale sädeleva sinise värviga üle värvitud nelgi. Palju hiljem kuulsin ema kellelegi teisele rääkimas, kuidas talle ei meeldi nelgid. Kõhus hakkas valusalt keerama. Kirjutasin emale kirja, et asja uurida. Ema otsustas vastata suusõnaliselt, et talle ei meeldi nelgid tõesti, aga ajaloolistel põhjustel, ja et minu kingitud lill liigutas teda väga.

Kord olin üksinda mänguväljakul, ilm oli juba jahe. Ronisin ümara turnika otsa, vahtisin ringi ja panin hajameelselt uneledes suu vastu rauast pulka. Järsku nägin, et liivakasti juurde kase kõrvale on ilmunud Kafka näoga mees, kes mind vaikides vaatab. Tal oli must veidi tolmune ülikond ja veidi kiilakas peanupp. Ehmusin ja tahtsin alla ronida, aga suu oli raua külge kleepunud. Tõmbasin end lahti ja valus oli. Metallist toru külge oli jäänud minu huulte valge jälg. Tundsin, kuidas mööda lõuga voolab alla sooja verd. Vaatasin võõra mehe poole, aga ta oli juba haihtunud. Olin üksi, ronisin ruttu alla, nutt tuli peale. Jooksin oma verise suuga meie trepikoja kolmandale korrusele, ema juurde, koju.

Peleriin, espadrillid, vuaalkardinad, pepitaruut. Mõtlen nendele müstilistele sõnadele, mida ema mulle õpetanud on. Üles kasvades unistasin ma aga ka elust, mis oli eelkõige lubatud ja mõeldud meestele. Jõin lastešampusest end „vinti” ja tarbisin šokolaadisigarette. Hiljem kasutasin huuleläikeid ja olin igati tüdrukulik. Aga unistasin samal ajal edasi ka suitsetamisest, alkoholist, kirjutusmasina ees mõtisklemisest, prillidest, reisimisest ja südamete vallutamisest.

Tumeda peaga vanaema oli üksikema, intellektuaal, vallaline naine ja avantürist. Vanaema luges ja kirjutas palju, käis reisidel, rahvusvahelistel konverentsidel, suitsetas lõputult, tal olid läbi elu olnud huvitavad kunstnikest ja luuletajatest peigmehed, ta keris ilusaid mõttelõngu, tal oli raha, et mulle iga kord Kinder-muna osta, raamatuid kinkida, Yves Rocher’ šampoone ja piibeleheparfüüme tellida. Ma kutsusin teda eesnimepidi. Tema tuba oli täis kunsti ja raamatuid. Ta töötas ülikoolis, aga ei kuulunud kunagi komparteisse ja rääkis alati kerge põlgusega neist, kes sinna olid astunud. Kuidas ta seda tegi? Kuidas ta julges?

Ma olin tema ainus lapselaps. Kui ma jalgu kõlgutades ta Lasnamäe-korteri elutoa kušetil istusin ja „Pikku Kakkoneni” vaatasin, tõi ta mulle tumerohelisel taldrikul suupisteid. Lõhki lõigatud otsaga viinerid, väiksed marineeritud seened, puhastatud hõbeheik, keedetud vutimunad, kreeka pähklid, granaatõun. Parimad palad, tillukesed hõrgutised. Joogiks viljalihaga ebaküdooniamorss. Tal olid abikaasa asemel sigaretid, palju aega ja palju huvitavaid jutte. Ta ei olnud vaaritaja, aga tal oli mahti otsida mulle enda seenepurgist üles kõige pisemad seened. Seinalt vaatas meid Arraku „Mängud puu ümber”. Kui „Pikku Kakkonen” läbi sai, kuulasime vinüüle. Istusin keset tuba vanadest sukkpükstest heegeldatud mitmemeetrise läbimõõduga vaibasõõri sees. Kõigepealt rahulikud Hans Christian Anderseni muinasjutud tinasõdurist ja inetust pardipojast, seejärel mustlaslood ja Rumeenia rahvamuusika. Ta andis mulle koheva roosilise seeliku ja õpetas mind vaiba keskel keerutama.

*

Tumeda peaga vanaema ema seevastu ei teinud mitte kunagi suitsu. Välja arvatud see üks kord, kui ta oli läinud hobuvankriga ära tooma oma sõjas surma saanud abikaasa laipa ja vaenlase väed neid peatasid. Ainuke asi, mida ta laibalõhna varjamiseks teha sai, oli suitsetada. Suitsetada, et keegi ei võtaks temalt ära neid viimaseid maiseid jäänuseid, mis tal oma abikaasast ja lapse isast alles olid. Kas see oli ka Kafka, kelle surnukeha varjamiseks vanaema ema pidi suitsetama?

Aga ühes Lasnamäe bussipeatuses, kust see kõik alguse sai, kohtasin ma ühte teist pisikest kaabu ja puidust kohvriga mehikest. Ta nägi välja nagu miniatuurne Charlie Chaplin ja mulle jäi mulje, et ta on Lasnamäe härjapõlvlane. Kus on kõik naissoost härjapõlvlased? Või on neil samamoodi nagu mesilastel – emane on kuninganna ja meie näeme ainult töömesilasi? Mees ei rääkinud, vaid suhtles ekspressionistlikult viibeldes ning tema žestide tõlgendamise ülesanne jäi minu kanda. Ilmselt ei osanud ta rääkida. Sain muu hulgas aru, et ta kutsub mind endaga kaasa. Parkimismajast läksime mööda treppi maa alla ja kõndisime üsna kaua. Vahepeal tegi trepp pöördeid ning viimaks jõudsime välja inimtühja kõrbesse, kus ei olnud muud kui sadakond punast kinotooli ja suur ekraan, mille ümber langevaid punaseid sametkardinaid tuul kõrbes liigutas.

Istun punasele toolile. Kuulen huntide ulgumist. Hakkab mängima dokumentaal.

Kasvades üles hoolivas ja toetavas keskkonnas, ilma sisemise segaduse ja ärevuseta, mida tema isa rõhuv loomus oli kunagi õhutanud, puhkes Franz nii akadeemiliselt kui ka sotsiaalselt õitsele. Ta arendas tugeva ja enesekindla minapildi ning asus innukalt õppima ja tegutses õigusteaduse alal. Tema õhtud ei möödunud üksildastes ja piinatud kirjutamissessioonides, vaid olid täidetud elavate seltskondlike koosviibimistega, naeru ja rahulolu pakkuvates sõpruskondades.

Kafka abiellus Felice Baueriga, kellega ta jagas läbi elu sügavat ja armastavat sidet. Nende kodu oli täidetud soojuse, naeru ja intellektuaalsete aruteludega. Neil oli kolm last ja Kafka nautis isaduse rõõme, jalutades sageli lastega pargis või mängides aias. Õhtuti luges ta neile enda kirjutatud unejutte. Tema pereelu iseloomustas armastus, vastastikune toetus ja harmoonia.

Franz Kafka elas 95-aastaseks, olles nautinud pikka ja õnnelikku elu. Tema elulugu iseloomustasid isiklik õnn ja professionaalne edu. Ilma vajaduseta kanaliseerida oma sisemist rahutust kirjanduslikesse teostesse, ei ilmunud Kafkalt mitte kunagi ühtegi kummituslikku ega sügavat lugu. Ta elas vaikset ja märkamatut elu, tema loominguline potentsiaal oli varjutatud lihtsate ja rahulike rõõmudega ega avaldunud seega kunagi. Tema pärandiks oli hästi elatud elu ja õnnelik perekond.

Tiitrid hakkavad jooksma, dokumentaal lõppeb. Olen tagasi bussipeatuses, kust kõik alguse sai. Kas ilus looming on võimalik ainult siis, kui keegi on kedagi sügavalt haavanud ja haavatu peab valu suunamiseks midagi ette võtma? Meie esivanemad on meid tahtmatult kahjustanud, sest nad on alati justkui raskematel aegadel kasvanud.

Miks kipub olema nii, et läbi aja püsivad asjad sünnivad valust ja õnn voolab märkamatult unustusse? Kas loomingule, harukordsele sitkusele ja kasvamisele peab alati eelnema ebameeldiv surve? Kurbus, masendus, igatsus, pettumus, depressioon. Ja miks siis kõikide inimeste valu ei muutu millekski ilusaks? Miks me pärandame seda põlvest põlve, nagu see oleks midagi hinnalist? Kas me oleme sündinud üksteisele kahjulikuks, sündinud üksteist survestama? Või vastupidi, oleme olemuslikult head, püüame ikka ja jälle vältimatute vigade kiuste midagi ilusat luua, isegi kui see on ainult hetkeline. Liigume kannatustele vastuvoolu ja pingutame kogu jõuvaruga, et murda meile kaasa antust läbi ja luua kas või üks kirgas ja kaduv valgussähvatus. Kasutame oma haavu ökonoomselt ja püüame seal hoiustada jagamiseks nii palju uut armastust kui võimalik. Üks moosisai, üks lugu, üks ilus unelaul ja üks ilus hetk, kui suudad järeltulijale õpetada iseseisvust ja vabadust, iseenda teljel keerutamist.

*

Kui ma kinost väljun ja tagasi lapsepõlvekoju jõuan, on pildid seintel samas kohas, aga mehed naeratavad. Kafka naeratab, sõjas ellu jäänud pruunikas õlimaal vanaema isast on lusti täis. Vanaema ema ja isa on elanud pika ja rõõmurohke elu, enne kui vanaema isa raugaeas enam ühel hommikul üles ei ärganud. Vanaema on aga õnnelik, sest on üles kasvanud koos oma sooja isa ja rõõmsa emaga, kes ei pidanud kunagi ühtegi suitsu tegema, et oma mehe laiba lõhna vaenlaste eest peita. Minu isa on rõõmus ja muretu, sest tema ema on teda hästi kasvatanud ja olnud südamlik lapsevanem. Teine vanaisa ei joonud viina ega kogunud sodi, tema abikaasa pupill ei läinud kunagi pahameelest liiga suureks. Köögi soojas valguses ainult naerdi, tehti kurke sisse, joodi teed ja söödi moosisaia. Mu emal ei tekkinud kunagi vastumeelsust ei punaste ega siniste sädelevate nelkide vastu. Kõik olid nii õnnelikud, muretud ja terviklikud.

Kondan üksi uue maailma tänavaid mööda ja mõtlen, et ma ei tea enam, kes ma olen. Mu identiteeti ei peegelda mulle enam mitte keegi. See on segadust tekitav, aga tähendab, et võin ennast uuesti luua. Ma saan valida.

Astun keldripoodi, võtan ühe ülehinnatud rosinajäätise ja kaks Turbo Sporti nätsu. Ei, kolm. Mitte keegi ei tule mulle ütlema, kui palju ma rosinajäätise ja nätsu peale kulutada võin või ei või! Isegi mitte Kafka. Nuusutan Turbo Sporti, aga suhu veel ei pista. Panen taskusse, et taskud lõhnaksid. Kui lahkun, haihtub ka keldripood. Nüüd, kus mind enam ei ole ja mul pole enam päritolu, võin ma olla ükskõik, kes ma tahan. Ma ei pea olema tubli ega ära taluma ega olema ema ega sale ega perenaine ega vaaritaja ega korrapidaja ega alkohoolik ega lasnamäelane ega depressiivne ega idaeurooplane ega tsurbann ega Kafka lapselaps ega ka unenäoline kirjanik. Ma ei pea moosisaiu tegema, kardina taga peidus olema, mitte midagi ootuspärast kirjutama ega lõputult ja väljavenitatult empaatiline olema. Ma ei pea kõiki inimesi ei hoidma ega rahuldama. Ma ei pea naeratades empaatiasse surema. Ma ei pea olema mitte midagi. Ükski mullitavate suunurkadega poiss ei keeruta mind enam oma metalltorus. Ja kui ka üritaks, siis ma enam talle ei naerataks.

Otsustan, et minust saab minu enda ilus helesinine unistus. Söön rosinajäätise lõpuni ja muutun tasapisi hobuseks. Löön särama ja põgenen. Kappan helesinisena mööda Lasnamäed ringi ja mitte keegi ei saa mind kätte. Isegi suured koerakarjad mitte. Kappan, kuni Lasnamäe kaob. Kappan nii kaua, kuni olen Kafka ja kõik tema väiksed uue põlvkonna härjapõlvlased maha raputanud. Olen viimaks ometi vaba.