Vanaema rääkis alati: „Sa pead kogu aeg teadma, kus on su nõel. Inimese süda on nagu võimas magnet – ajad endale nõela kogemata sisse, siis liigub ta su kehas kiirelt ja kindlalt mööda veresooni, kuni on lupsti otse südames. Ja siis, kallis laps, oled sa surnud. Sest ükski inimene ei saa elada, kui nõel on südames. Said aru?” Noogutasin õudustundega ja mõtlesin, et nõel on kõige ohtlikum asi maailmas. Ja nüüd on nõel kadunud. Olen hirmul, et kui astun ühe sammu paremale või vasakule, siis on nõel mul kannas.

Nõel tuleb tingimata üles leida, muidu ei saa öösel magada.

Sõtkun sõrmedega vaiba pehmet karva, sukeldun pea ees põrandapragudesse ja rooman piki kitsaid renne, kobades kätega saja-aastases tolmus ja õngitsedes välja aina uusi esemeid, aga mitte nõela. Ainult piimahambad, kassikarvad, suitsukonid, rebitud paberi kübemed ja murtud asjade killud.

Imbun ukseprao vahelt välja ja olen seal kui liikumatu magnetliiva hunnik. Siiski liigun aina meeletu kiirusega edasi, maa pöörlemise ja omaenda külgetõmbejõu tõttu. Libisen loode suunas. Hõõrdumisest tekkiva energia ja soojuse mõjul kasvab mulle inimkeha, aga veel elutu. Me libiseme veel tükk aega kahekesi – mu keha ja liivahunnik selle otsas.

Meri on jääs ja selle sees magavad laevad, peal unne külmunud last: õhtusöögibufee lõhnad, karaokelalinad, alkoholiaurud, liiga vähesed päästepaadid, salakaup (peamiselt relvad), muumi-suveniirid, väsinud laste nutt, solvunult vaikivate abielupaaride silmad, mänguautomaatide rahakõlin ja kustunud mootorimüra järelkaja.

Möödun ühest laevast ja teisest. Kolmas ja neljaski on unne külmunud. Edasi ei ole laevu enam üldse.

Kohtan veidraid arrogantseid käsigranaatidega olendeid – kinni külmunud. Viskes tardunud käsigranaadid. Sealsamas lähedal on Molotovi kokteilidega ülbareid, ikka külmunud. Nood viskasid enne külmumist granaate teisele poole. Tagurpidi sõda, mõistan. Kokteilides on naelad ja nõelad.

*

Ma janunesin õmblemise, nõelumise ja tikkimise järele, vajasin seda kui õhku. Olin õnnelik, kui sain nõeluda isa villaseid sokke. Kui sokkides ei olnud enam auke, lõikasin neid ise juurde ja aina nõelusin.

Meenub, kuidas jäin ilma oma esimesest nõelast.

Oli talv, järelikult pidin olema nelja ja poole aastane, oma värske tikkimisoskuse üle väga uhke. Tassisin oma käsitööd kaasas kõikjal nagu Kihnu naine (sain alles 20 aastat hiljem teada, et Kihnu naised nii teevad). See oli väike mitmevärviline ahelpistes spiraal hallvalgel linasel riidetükil. Spiraal laienes pidevalt.

Ka sel päeval oli tikkimistöö mul lasteaias kaasas. Istusime kahe teise tüdruku – Lena ja Elinaga – nukunurgas pisikese laua taga. Seinalt jälgis meie tegemisi sulni naeratusega väike inglinäoline Volodja, meile lubati, et paari aasta pärast saame endale rinda samasuguse, punasel tähekesel, aga ei saanud. Nukud meie kõrvallauas jõid roosadest plastmasstassidest teed ja paar pulstunud mõmmikut lebas nukuvoodis teki all. Mina tikkisin ja minu vastas istuvad tüdrukud joonistasid mõlemad sama süžeega pilti: väike majake, selle kõrval lumehanges kuusk ja näärivana. Piltide kohale kummardunud pead puutusid peaaegu kokku, pisikese haldjanäolise Elina hõredad lumivalged juuksed segunesid õlgade juures täidlase ja punapõskse Lena paksude läikivmustade kiharatega. Tüdrukute täpselt sama värvi erksinised silmad võimendasid seda kummaliselt kaunist kontrasti. Keset idülli tõstsin järsku oma parema käe, milles oli nõel, ja virutasin Lenale silma.

Lena pistis ootamatust ja mitte millegagi välja teenitud löögist valju häälega töinama. Olin isegi imestusest tummaks löödud. Miks ma teda lõin? Mingit tüli meie vahel ei olnud, olime kõik hõivatud oma väikeste tegemistega.

Lenal vedas – ma ei tabanud nõelaga tema silma, ent tema vasaku kulmu kohal ilutses sügav kriimustus, millest tilkus joonistatud näärivana jalge alla verd. Kohale tormas Jelena Leonidovna, ähvardavalt kõhn ja pikk, virutas mulle kogu jõust vastu kukalt ja kiskus tikkimistöö mu käest ära. Tema ei märganud, aga mina nägin, kuidas kuritööriist pudenes hääletult pikakarvalise rüiuvaiba sisse.

Sel ajal, kui teised lapsed nautisid õues talverõõme, pidin mina Volodja valvsa pilgu all nurgas seisma. Lisaks seinal rippuvale Volodjale hoidis mul silma peal heatahtlik kortsuline söögitädi Praskovja Petrovna. Erinevalt Jelena Leonidovnast oli tal lahke süda ja üsna varsti lubas ta mind nurgast välja. Pidin vaid lubama, et mängin vaikselt nukunurgas ja rohkem pahandusi ei tee. Lubasin ja asusin vaiba seest oma nõela otsima. Algul ma lihtsalt vaatasin, kas näen oma nõela seal, kuhu see oli kukkunud. Nõela ei olnud. Vaatasin kõikide mööbliesemete alla – mitte midagi. Viimaks, kuigi kartsin, et ajan nõela nii oma südamesse, laskusin vaibale pikali ja asusin kõhuli roomates kätega kompima. Otsimisest kurnatuna jäin sinnasamma lebama, kuni uinusin.

Ma muudkui leban ja maa keerleb minu all, libisedes üle kogu mu kehapinna. Tõusva piteraq’i iilid puhuvad lõpuks ka elutu keha sisse hinge ja ma rooman nüüd omaenese jõul edasi suunas, kuhu osutab magnetliiv.

Üle kogu taeva värelevad kuujudinad ja päikesetuul. Polegi varem mõelnud, kui kohatu on vaadata täiskuud hästi valgustatud linnas. Siin on teine asi. Ümberringi on nii palju kaunist, kuid nii vähe hingi, kes sellest vaimustuda suudavad. Solvunud abielupaaride silmad ja karaoket lällavad suud jäid külmunud laevadesse.

Märkan, et jääl on mingist pisikesest ja teravast metallesemest jäänud vagu, mida vasakul ja paremal ääristavad küll ristpistes, küll ahelpistes mustrid. Mustrid on valgest sädelevast siidist ja sulavad mu käte all.

Põhjataeva tähtkujude silmad on ootuses minule suunatud. Lähen piki vagu edasi.

*

Lasteaia psühhenõelia algas pärast lõunauinakut. Jelena Leonidovna avastas, et konfiskeeritud tikkimistöös ei ole nõela. „Kus sa selle nõela nüüd pistsid, väike närakas? Anna kohe tagasi, muidu seisad õhtuni nurgas!” kisendas ta. Vaikisin. Kõik mu asjad otsiti läbi, aga ei leitud midagi. Pidin riidedki seljast võtma, et Jelena Leonidovna saaks veenduda, et mul ei ole nõela. Seisin kogu lasteaia rühma ees, paljas ja häbistatud.

Kui Anna Mihhailovna, teine kasvataja, oleks tol päeval tööl olnud, ei oleks ma oma nõelast ilma jäänud, tema oleks mind kaitsnud, musta valgeks rääkinud ja lubanud mul edasi tikkida. Aga oli Jelena Leonidovna, ja läks nagu läks. Õhtul öeldi mu emale, et asitõend (Lena verega määritud tikand) peab asjaolude selgitamiseni jääma lasteaia valdusesse. Järgmisel päeval algasid lõputud ülekuulamised: kuulati üle Jelena Leonidovna, kuulati üle teiste rühmade õpetajad ja muusikaõpetaja, õppealajuhataja ja lasteaia direktor, õhtul Lena ema ning järgmisel päeval tuldi ka miilitsast ja linnavalitsusest, isegi psühhiaatriahaiglast sõideti kohale. Kõiki huvitas üks ja seesama küsimus – miks? Ausalt öeldes huvitas mind ennast ka: miks ma seda tegin? Mul ei olnud tol hetkel ühtegi vastust. Kõik ülekuulamised ebaõnnestusid. Mineviku tulevik oli mulle siis veel teadmata.

Intsidendil oli mu tulevikule suur mõju: teised lapsed hakkasid mind vältima. Lena ema, kes töötas psühhiaatriahaiglas õena, kinnitas teiste laste emadele: „Ausõna, ta on üks ohtlikumaid ja salakavalamaid psühhopaate, keda mina oma karjääri jooksul näinud olen. Isegi meil hullaris ei ole selliseid. Tegelikult peaks ta meie asutuses kinni olema.” Kuna nelja-aastaseid lapsi psühhiaatriahaiglasse ei võeta, jäin ma lasteaeda. Teised lapsed said oma emalt range korralduse minule mitte läheneda. Ei saa öelda, et ma seetõttu kannatasin – nii oligi rahulikum.

Ka algklassides jätkus sama. Meie klass koosnes ju samadest lastest, kes olid olnud lasteaiarühmas. Mujalt tulnud lastele tehti kähku selgeks, et olen ohtlik, ja nemadki hakkasid mind vältima. Põhikoolis formeeriti klassi mitu korda ümber ja lasteaiakaaslasi jäi klassis aina vähemaks. Enamik neist isegi ei mäletanud, mis oli see põhjus, miks nad minuga ei suhelnud, kuid imekombel võeti see kirjutamata tava omaks igas uues klassis, kuhu sattusin. Aga ma ei kurda, pole kunagi kurtnud, mind jäeti vähemalt rahule.

*

Paneks õige uisud alla – saab kiiremini, või hoopis aeglasemalt, olenevalt sellest, kas panen klassikat või teen kogu tee kolmekordseid tuluppe, mõtlen. Tõmban uisud kätte ja hakkan jälle mööda lõputut jäävälja roomama. Palav on, nii palav, et pean oma paljale kehale midagi peale viskama, muidu kõrben ära.

Teel ongi imekombel üks tühi valge kasukavare. Proovin selga, mahun sisse, kannan veidi aega seljas, siis lohisen juba ise kasuka järel, varrukavoodrist kramplikult kinni hoides. Ja korraga tunnen, et kasukas kannab mind edasi oma kätel, aga valel kursil. Pean kasuka seljast maha raputama, muidu eksin tundmatus kohas. Raputan, aga ei õnnestu, kasukas hoiab kinni. „Pai kasukas, palun pane mind maha. Ma pean hoopis teises suunas minema,” palun kasukavarelt, aga too ei võta mind kuulmagi. Koondan oma viimased jõuvarud ja poen ise läbi augu tema taskust välja, pudenen maha. Ta ei märka, sammub edasi. Hea, et seda auku keegi ei nõelunud.

Taskus oli sõlg.

Võtsin selle kaasa, sest selle nõel on nii ilus. Imetlen. Sõlg on ise ka ilus: hõbedane, filigraantehnikas ja sädelevate õrnsiniste topaasidega. Aga nõel! Midagi nii kaunist pole ma elu sees näinud. See on õhem kui viiuli esimese keele kõige kõrgem ülemheli, õhem kui kõige peenem siidiniit, aga samas imeliselt tugev, ei murdu. Ja tema siledal hõbedasel pinnal peegelduvad kõik need jäised ja lumised iluasjakesed, figuurid ja figuriinid, mis ümberringi paistavad – külmunud laevad ja iglude varemed ja Molotovi nõelu loopivad ülbarid. Ots on juuspeen – tungib sulle ihusse nii, et sa ei märkagi. Vot sellisega tahaks ma tikkida, aga sel pole ju silma, et niiti sisse panna. Täiesti kasutu. Võtan ikkagi sõle kaasa, kinnitan rinnale, aga nii, et ilus nõel jääb pealepoole ja topaasidega pool vastu paljast nahka.

Kõnnin edasi. Tasapisi hakkab valus ja halb. Mööda keha jookseks nagu sipelgaarmee, kõik sõdurid varustatud elektrifitseeritud nõeltega. Kogu mu keha kiheleb nendest väikestest torgetest.

Taipan nüüd, et olen kasukahalli ihukuju. Viskan sõle lumme. Peaksin endki maha lükkama, et kasukahall ära kärvaks ja rändureid enam ei piinaks, aga kuidas ma iseend maha lükkan, kui olen niigi kogu elu olnud näoli maas? Ja kas ma pärast mahalükkamist tohin tõusta ja edasi minna – või peangi jääma maha?

Aga kihelus ei vaibu. Pingutan ja lükkan ennast maha. Leban, ning lume, prügi ja jää klombid hakkavad mind vaikselt enda alla matma. Jelena Leonidovna kriisked ja karaokelalinad moodustavad imelise ja rahustava laulu, ja ma uinun.

Ühtäkki tajun peaaegu allpool kuulmispiiri undamist ja korinat ja lõrinat ja taipan, et olen lebamisi jõudnud juba nii kaugele, et kuulen sfääride sümfooniat. Ja sulatõsi on see, mida räägitakse – et tavaoludes me seda ei kuule –, sest heli on pidev, kuid ühesugune, me harjume ära, õhk on liiga tihe ja hääl niivõrd suur, et see ei pääse tohutute pisikeste nipsasjakeste kuhjadest läbi meie ummistunud kõrvaaukudesse. Sest kui me kuuleks, ei püsiks me enam paigal, vaid liiguks pooluste suunas, kus sfääride laulu ilu on kõige võimsam, valusam, nõelteravam.

Kuid siin, hõredas õhus, jäätuvad kõik iluasjakesed, figuurid ja figuriinid koos unne külmunud laevadega. Kargete kõrvadega kuulen justkui hiiglasliku plaadinõela tasast libisemist vaheldumisi läbi nelja või viie helivao. See kõlab kokku kui lumeuitmõtete kontsentraat, jää pragude tasahilju kokkukasvamine, tuhandekordselt aeglustatud piteraq’i triumf ja veel miski ääretult valge ja külm. Naudin seda kogu hingest, peaaegu peatun, aga õnneks tõmbab see mind kaasa, aina lähemale.

Ja lõpuks olen maailmatasandiku serval. Kõva pind kohtub taevaga ja jää voolab selle servalt alla nagu tardunud piim, moodustades siledaid ja säravaid koonuste kobaraid, ja nii lõputult kuristiku sügavusse, kuni silm seletab. Ja taevas pole üldse mitte selline, nagu kodust paistab. Arvasin, et tähed on tulekerad, aga ei – need on silmad, aina silmad, mis sädelevad, kumavad, hingavad, õõtsuvad tasakesi, pilgutavad oma jäiste ripsmekarvade tasasel kõlinal. Vahel kukub mõne ripsme otsast või silmanurgast ka mõni jäätunud tilk, ja siis meie oma vaiksetes augustikuu aiakestes saame midagi soovida. Tumedamate silmade tilgad on suuremad ja ohtlikumad. Neid tuleb teleskoobiga ööd ja päevad valvates varakult avastada ning siis asteroidikahuriga tolmuks lasta ja kõrbe kohale suunata.

Ja igas säravas silmas on nõel, aina kadunud nõelad, enamasti tühjad, aga mõnel ka niidiots küljes. Vähestel tilpneb terve õmblustöö järel, näiteks ühe lähedal asuva silma küljes märkan imekirgast, peente pistetega hiigelsuurt gobelääni ripnemas.

Kuidas leida selles kirkuses ja kirevuses oma nõela?

Istun maailmakuristiku servale, kahe piimjää purika vahele ja sulan viivuks sellesse nõelkarge talve essentsi.

*

Selle lapseea vägivallaakti põhjus sai mulle selgeks alles keskkoolis. See oli tagurpidi sõda. Enne tagajärg, siis põhjus. Alles üheksanda klassi talvel jõudis mulle kohale, miks ma Lenale nõelaga virutasin.

Olin siis esimest korda armunud. Igoril olid mõtlikud jäähallid silmad ja tagasihoidlik olek. Ta näis mulle mehe ideaali kehastusena. Praegu ei mäleta ma temast enam eriti midagi.

Ühel päeval saatis geograafiaõpetaja mind tunni ajal kriiti tooma. Läksin heal meelel, sest nautisin, kui sain kõndida mööda tühje kajavaid koridore, samas kui kõik teised istusid tundides. Majandusjuhatajat ei olnud kabinetis ja uks oli lukus. Tema ruumi kõrval asus üks nurgatagune, kus hoiti katkiseid koolipinke, ja sealt kostis mingi tasane heli. Ju ta on seal, järeldasin ja sammusin nurgatagusesse.

Pingihunniku taga seisis lahti nööbitud pluusiga Lena, noormehe käed tema pluusi all. Ennastunustavalt suudelnud paar võpatas mu sammude kõlast. Ja sel hetkel ma mõistsingi: „Ah siis sellepärast ma talle tookord virutasingi!” Ma ei lasknud ennast segada sellest, et tagajärg ja põhjus olid kohad vahetanud. Põhjuslik seos oli selgemast selgem ja tegurite järjekorral ei olnud enam mingit tähtsust. Minust pääses välja kergendusohe: „Ma ei ole niisama psühhopaat, mul oli mõjuv põhjus.”

„Tõmba uttu, idikas!” sisistas Lena läbi hammaste pluusihõlmu koomale tõmmates. Igor lihtsalt vahtis mind ükskõikselt ja süüdimatult.

Mõne hetke vältel kahetsesin tõsiselt, et mu nõel ei olnud teda otse silma tabanud. Siis mõtlesin, et tühja kah, ja sammusin minema.

*

Lena silm mustas talvetaevas pilgutab aeg-ajalt nagu teisedki silmad ja pikad tumedad ripsmed lehvivad linnutiivana, aga ainult pooleldi, sest nõel on pistetud täpselt keset pupilli. Imelik, et tundsin oma nõela ära just nõela enda järgi, ja mitte selle küljes oleva tikitud värvilise spiraali ega Lena lapsesilma järgi.

Tõmban oma nõela välja sellest ripsmeid lehvitavast nõelapadjast. Lena pistab kisendama. Mu julged jalad on esimesed, kes tahavad sääred teha. Ülejäänud keha on aeglasem, tardunum, aga loivab, venib jalgadele järele, aeglaselt nagu lahti lastud ragulka kummipael ja siis istun oma toa põrandal, 35 aasta tagune pooleliolev tikkimistöö koos nõelaga süles.