Ma ei tea, kas õpetaja Siider kunagi Uffizi galeriisse või Museo del Pradosse jõudiski. Ma ei tea, kui vana ta õieti oli, kas ta jõudis iseseisvuse taastamise ära näha. Koolieas tunduvad ju kõik õpetajad muldvanad. Ma ei tea, kas ta võttis kohe esimesel võimalusel ette bussireisi Firenzesse, igemed kuivikleibadest valusad ja suu bussimootori abil keedetud tulikuumast pakisupist villis, et näha vähemalt mõnda neist teostest, millest ta kunstiajaloo tunnis oli aastaid koolinoortele rääkinud. Diego Velázquezt ja teisi. Võib-olla polnud õpetajal selleks raha. Meil kellelgi polnud.

Mina ei läinud esialgu kuhugi. Ma ei mõelnud selle peale, et Velázqueze ja Düreri ja da Vinci teosed on päriselt maailmas olemas, mitte ainult nõukaaegsetes kooliraamatutes ja papile kleebitud reprodel, mis kunstiajaloo tunnis käest kätte käisid. Ma ei mõelnud, et võiksin oma silmaga näha kohevate juuste ja suurte hirvesilmadega infantasid, väikesi printsesse, keda Velázquez oli maalinud. Ning veidralt hõreda habemega paavst Innocentiust, käes salapärane kiri, mida ta tõenäoliselt just lugenud on. Paavst, kes tuiutab vaatajat võimuka pilguga, endal seljas kehkjas, rikkalike pitsidega seelik, mis sobiks pigem mõnele vanadaamile. Ja kuidas ta küll end nii koleda habemega jäädvustada laskis? Või oli see kunstniku õel vinjett? Kas kuningas, kunstniku leivaisa, oli sellega rahul? Kuuldavasti oli paavst suhtunud portree maalimisse väga kõhklevalt ega lubanud valmis maali kunagi avalikult välja panna, seda said näha ainult lähedasemad inimesed. Velázquez maalis hiljem teisigi paavste, seega tööta ta ilmselt pärast Innocentiuse portreed ei jäänud. Velázqueze maali põhjal tehtud koolilavastuses mängis inetuvõitu paavsti kursuse kõige nägusam noormees.

Ma ei tulnud selle pealegi, et kurvastada olemata jäänud reiside pärast. Esialgu piisas sellestki, et nüüd oli võimalus minna. Mina muretsesin sel ajal hoopis sellepärast, missuguse pesupulbriga beebi mähkmeid keeta, kuna Pipi-pulbrit enam ei toodetud ja selle asemele läänest saabunud vänge lõhnaga Ariel tegi tite pepu täpiliseks. Ja kuidas jagada päevas ette nähtud pooleliitrist piimapudelit nii, et jätkuks kõigile pereliikmetele ja ka mulle, sest kogenumad naised olid soovitanud rikkalikuma rinnapiima tekkeks juua teed piimaga. Seejärel tulid päevad, mil lapse sünnipäevakoogi sisse tuli suhkrut peaaegu terahaaval lugeda, sest seda sai poest jaopärast, talongiga. Ja palju teisi päevi.

Alles palju hiljem tulid õpetaja Siider ja Velázquez mulle jälle meelde.

*

Päevad Madridis olid tihedalt täis kõnesid, vastuvõtte ja kohtumisi. Presidendi visiit. Ajakirjanikke veeti piki paleesid ja losse ühest ametiasutusest teise, ühelt kohtumiselt teisele. Uhkeid hooneid oli sealsamas kesklinnas kümneid või isegi sadu. Iga ministeeriumi käsutuses oli kulla ja punasega kaunistatud palee, igal osakonnakesel olid tööruumid tumesiniste sametist kardinatega ja hõbekaunistustega lossis, linnavolikogu saali viis väärispuidust trepp, mida kattis nii paks vaip, et selle karvad kõditasid pahkluid. Suure ja võimsa riigi pärand, ajaloo koorem või kingitus. Meid saatis lühikest kasvu kohalik noormees, kes kandis kuumast ilmast hoolimata tumedat ülikonda, kurguni kinni nööbitud triiksärki ja musta lipsu. Ta utsitas meid enne kohtumiste lõppu konditsioneeritud bussi ruttama, et delegatsioon saaks kohe liikuma hakata, kui ministrite läbirääkimised lõppevad, ning kiirustas meid tagant, et fotograafid jõuaksid enne järgmise kohtumise algust tühje paleetube pildistada. Ta solvus, kui ütlesime, et me ei taha pilti, me tahame ministritega rääkida. See oli tema meelest ennekuulmatu. Vanas ja väärikas Hispaanias ei saa keegi ministrilt niisama trepiotsal intervjuud. Ka mitte oma riigi ministrilt. See ei tulnud kõne allagi.

Noor hispaanlane oli lõpetanud kaks ülikooli – õigusteadus ja rahvusvahelised suhted. Kas ta välismaalaste grupi kantseldamisest ja küpsisevaagnate täitmisest midagi etemat ei tahaks teha? Noormees ütles, et peab seitse kuni üheksa aastat vastu pidama, siis pääseb ta juba ametnikulaua taha. Ta rääkis sellest uhkuse ja lootusega, lõunamaiselt tihedate ripsmetega tumedate silmade pilk unistavalt kaugusse suunatud. Ta oli valmis ihaldatud riigitöö nimel taluma nii mõndagi, võib-olla isegi kõike. Hispaania ministeeriumiametnik on elu lõpuni kindlustatud stabiilse töökoha, hea palga ja kaaskodanike lugupidamisega ning ka perekond saab tema peale loota. Nii ta meile selgitas. Meile, kes me tulime õhukesest riigist, kus ametnikke peetakse saamatuteks luuseriteks.

Minister jäi kokkulepitud intervjuule hiljaks. Helistasin.

„Me joome siin kolleegidega õlut, viitsid, tule siia!” Siis taipas. „Kas sobib, kui lükkame homse peale?”

Eriti ei sobinud, aga mis teha. Helistasin toimetusse ja teatasin, et seda intervjuud täna ei tule.

„Ministril on tihe päevakava,” luiskasin.

Leitsak lõi tänava kohal õhu värelema, aga see ei lugenud mulle midagi. Päevakavas oli auk, ehkki üürike, ja ma kavatsesin selle ära kasutada, et näha Velázqueze paleed. Kunagi oli Velázquez ju mulle nii väga meeldinud.

Möödusin hiiglaslikust lossist, mille juures looklesid järjekorrad. Sajad inimesed seisid kuumusest hoolimata pikas sabas ja hingasid üksteisele sooja õhku kuklasse. Sildilt sain teada, et see ongi kuulus Prado. Ega siis inimesed ilmaasjata… Kaalusin, kas jõuaksin järelejäänud vaba ajaga järjekorra ära seista ja kas või mõnda kuulsat teost näha. Sedasama Velázqueze „Las Meninast” ehk? Selle aja jooksul, mil ma seal seisin ja pead murdsin, ei liikunud inimketi lõpp sammukestki kunstipalee uksele lähemale. Missugune lootus oleks mul selle lühikese vaba hetke jooksul muuseumisse jõuda, kui nüüd end järjekorra lõppu asutaksin? Ei, jäin kindlaks Velázqueze paleele, mis asus vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, keset varjulist parki.

Palee hakkas paistma. See oli koledam kui uhke Prado ega olnud minu silmis Velázqueze loomevõime vääriline. See ei andnud ka Madridi vanalinnas nähtud rikkalike losside mõõtu välja, aga ma ei olnud siiski nõus selle uurimisest loobuma ja sammusin sihikindlalt edasi. Teisipäeviti suletud! Just sellel ainsal päeval, kui minul oli ootamatu vaba hetk Madridis, oli muuseumitöötajate korraline vaba päev. Ega ma õieti ka nüüd pettunud. Nüüd oli ju maailm lahti, neid võimalusi tuleb veel. Loodetavasti. Õpetaja Siider ilmselt seda viga ei teinud, juhul kui ta kunagi Madridi jõudis. Temal oli kindlasti eeltöö tehtud ja ta teadis täpselt, mida ja millal vaatamas käia.

Mina lonkisin Infantili pargis. Meenus, kuidas Silvia Rannamaa raamatus sattus peategelane Kadri piinlikku olukorda, kuna arvas, et infantiilne tähendab printsessilikku. Võib-olla oli kirjanikki saanud selle mõtte Velázqueze väikesi printsesse vaadates? Rannamaa sünniaastat vaadates võis ta Madridi jõuda küll, enne eesriide langemist.

Pargipuude varjust tagasi kuumavasse linna ma minna ei raatsinud. Ma olin vanas Euroopas, võrdne teiste eurooplastega, mul oli peaaegu siesta, kodumaise eluga pidevalt kaasas käiv soorituspaine andis järk-järgult järele. Kohalikud veetsid päeva kuumimad tunnid muidugi konditsioneeritud kodudes, aga välismaalasel oli pargis hea küll. Jõudsin välja hiiglasuure basseinini. Neljakümne viie miljoni elanikuga riigis on kõik mõõtmatult suurem kui väikeses koduses Eestis, nentisin ma endamisi. El Retiro tiigi kaldal kõndisid perekonnad väikeste lastega, mõned paarikesed olid üürinud paadi ja sõudsid laisalt basseini või õigemini tiigi ühest servast teise. Tiigis ujusid punased kalad, aga vesi oli nii hägune, nagu oleksid nad ujunud piimas. Ma poleks tahtnud seda vett isegi paadipõhjaga puudutada.

Aeg oli sealmaal, et tuli tööle hakata ja visiidipäevast ajakirjanduslik kokkuvõte teha. Leidsin tiigist eemale jalutades kõrvalises pargiosas vaba pingi ja asusin tööle. „Vabariigi president… julgeolek… partnerlus…” Tegin lauseid ümber ja lühemaks, kuulasin pressikonverentsilt võetud tsitaadid üle. „…NATO liikmeks saamine… President rõhutas, et…” Mööda pargiteed lähenes keegi. Ma ei pööranud talle esialgu tähelepanu, aga pingiotsani jõudes jäi ta seisma ja hakkas midagi rääkima. Tõstsin pilgu. Seal seisis väike vanamees, korratu hõre habe kerges tuulehoos lehvimas. Samasugune kole habe nagu sel paavstil Velázqueze maalil. Neil lõunaeurooplastel on vist kõigil kesine karvakasv. Aeg oli taadi näost värvid välja kulutanud, ainult silmad olid endiselt pruunid ja ka temal oli kulmude vahel nina kohal sügav kurd, mis andis talle samasuguse võimuka ilme nagu paavsti portreel. Mees osutas käega pingile, küsides ilmselt luba istet võtta. Palusin inglise keeles vabandust, et ei saa temast aru, ja viipasin nõusolekuks käega, vist isegi naeratasin kergelt.

Taat teisel pingiotsal avas ajalehe. Mina süvenesin uuesti kokkuvõttesse Eesti presidendi riigivisiidist. „Euroatlantilised suhted… Hispaania kohalolek… Kaitse-koostöö.” Kuulasin veel kord salvestist, et kõik vajalik ikka kirja saaks. See, mida president Venemaa kohta ütles, oli veel lahti kirjutamata. „Vabariigi president hoiatas… Hispaania avaldas toetust…” Vanamees oli teisel pingiotsal nihelema hakanud. Mul polnud mahti temale mõelda, aeg surus peale. „Lääneriikide suhtumine Venemaasse… Riigipea tuletas meelde, et… Hispaania kuningas tervitas Eesti presidendi ideed ja kinnitas, et…”

Hispaania kuulsaima kunstniku maalitud paavstiga sarnanev vanamees hingeldas.

Palavus on vanainimesele raske taluda, kuigi ta peaks sellega harjunud olema, mõtlesin kaastundlikult. Heitsin murelikult pilgu tema poole: ega eakal taadil äkki halb pole hakanud. Ajaleht oli sülle vajunud, käed olid lehe all varjus ja… sain aru, et minu kõrval, üksildasel pargialleel istuv võõras vanamees onaneerib ennastunustavalt. Peast jõudis läbi käia tuhat mõtet sekundis: olen kogenud naine, pereema, selline asi ei aja mind enam endast välja. Nii nagu juhtus lapsepõlves kodulähedases pargis nähtud liputajate puhul – neid märgates jooksime tüdrukutega kiljudes laiali. Jõudsin järeldusele, et olukord ei tundu ohtlik, parem ei tee ma sellest väljagi. Ei taha ju teisele inimesele traumat tekitada, äkki saab mingi eluaegse intiimeluprobleemi külge. Mitte et tal seda eluiga enam palju järel on: noore inimese silmale paistis vanamees kaugelt üle kuuekümne olevat, kauaks teda enam.

Keerasin pingiotsal, nii palju kui sain, seljaga tema poole ja püüdsin jätkata ülevaate kirjutamist. „Venemaa ja Euroopa suhted… Moskva ei ole kunagi lepingute täitmist oluliseks pidanud… Presidendi sõnul ei tohiks…”

Vanamehe hingamine muutus kiiremaks, minule tükkis kohutavalt naer peale. Hammustasin huulde. Millegipärast tundus tähtis teise inimese häda üle mitte naerda. Kui üksildane peab olema inimene, kes läheduse leidmiseks luusib suveleitsakus pargis, lootuses mõne vastassoo esindajaga kas või samale pingile pääseda!?

„…Eesti presidendi hinnangul on Venemaa…” Naeru mahasurumiseks püüdsin mõelda muid inimlikke mõtteid: ega hõreda habemega paavstilgi kerge olnud, olgu võimu kui tahes palju, ihulised rõõmud olid talle keelatud. Minus pulbitseva naeru vastu see eriti ei aidanud. Panin poliitülevaatele punkti. Polnud mingit mõtet teises pingiotsas üha tugevneva ähkimise saatel töötegemist teeselda. Kiirustasin töövahendeid kotti toppima, et enne lõpplahendust jalga lasta.

„Tranquilamente! Tranquilamente!” ähkis „paavst”.

Lippasin kotti vastu rinda surudes nii kaugele kui suutsin, enne kui naer minust pidurdamatult välja plahvatas. Ma ei saanud pidama, mis sest, et pargis jalutajad mind võõristades vahtisid.

Alles hiljem sain teada, et Velázqueze palee on nime saanud hoopis arhitekt Ricardo Velázquez Bosco järgi ja minu Diego Velázquezega ei ole sel mingit pistmist.

Õpetaja Siidrile ei julgeks ma seda lugu muidugi rääkida.