Maxima uksed avanesid sahinaga ja Berit astus lapsekäru lükates sisse. Kärus istus tema peatselt aastaseks saav poeg Robin, kes oli hommikul natuke viril olnud, nii et Berit kahtlustas, et poiss on jälle haigeks jäänud – alles oli üks nohu- ja köhaperiood lõppenud –, aga kraadimine palavikku ei näidanud ja seetõttu otsustas naine teha lapsega tavakohase õuetiiru. Öösel polnud poiss hästi maganud ja Berit oli teda iga natukese aja tagant pidanud rahustama. Ehk tuleb värske õhk talle kasuks, lootis Berit. Ka ta ise reipusega just ei hiilanud, sest magamatus tegi oma, aga ka hästi magatud ööde järel tundis ta end viimasel ajal tujutu ja rõhutuna.

Poisiga oli ta täna juba jalutanud, nüüd seisis ees veel poeskäik. Ka pidas ta plaani läbi astuda apteegist ja osta lisaks lapse kurgurohule purgi D-vitamiini, et seda hommikuti võtma hakata. Seda, et vitamiinidest meeleolulanguse vastu abi on, Berit tegelikult ei uskunud, aga viimasel ajal oli meedias ohtralt juttu olnud vajadusest sügistalvisel ajal hoolega D-vitamiini tarbida, et päikesevalguse puudust ja sellega seotud väsimust vähendada. Kas vitamiinid ka masenduse vastu aitavad, seda Berit ei teadnud. Kui kusagil oleks müüdud entusiasmi tablette, oleks Berit olnud selles poes esimene ostja.

Poes polnud küll lapsekäruga kuigi mugav ringi liikuda, sest Maxima oli sedasorti kauplus, kuhu toodi alalõpmata suuri koguseid kaupa, mis riiulitele ära ei mahtunud ja mis ootasid ostjaid kõrgetes kuhjades vahekäikudesse lükatud alustel. Pooleldi veel pakendatud kaubavirnade vahel tuli laveerida nagu labürindis, eriti keeruline oli seda teha lapsekäruga. Mõne riiuli juurde pääsemiseks tuli tal poisiga tükk aega oodata, sest Maximas oli inimesi palju – odav pood ikkagi – ja mõne allahinnatud kaubaga riiuli või kaubakasti ees oli rohkem trügimist.

See kõik oli tüütu, aga toitu tuli varuda. Olles vaevalt mõned meetrid saanud liikuda, jäi Berit käruga jälle kord toppama. Ta ohkas, aga midagi polnud teha – kuigi ta oli saanud piima-leiva ja juurviljad kätte, tuli tal veel poe teise otsa liikuda, sest pesuvahend oli otsa saamas ja tualettpaberit tuli ka juurde võtta.

Kassa läheduses käruga manööverdades oli Berit natuke ettevaatamatu ja Robinile jäi käeulatusse riiul viimase hetke ahvatlustega, mis kassa juurde teadliku turundusloogika põhjal välja olid pandud: igat sorti pisimaiused, nagu šokolaadid Mars, Bounty ja Snickers, nätsupakid, väikestes karpides kompvekid, pulgakommid ja muu pudin. Juhust kasutades krabas poiss sealt pihku mingi värvilise pakikese. Kui Berit seda Robini peost kätte püüdis saada, järgnes ammuilma tuttav reaktsioon: poiss pistis röökima, nii et müügisaal kajas. Berit tegi kõik, et last rahustada, aga too kisas edasi, tõmmates üha tuure juurde, nii et ümbruskonnas liikujad pöörasid häiritult päid. Robin väherdas kärus, tagus jalgadega ja pröökas, nagu jaksas. Berit surus hambad risti, teades, et kui Robinile jonnihoog peale tuleb, ei jää üle muud, kui püüda kiiresti poest välja saada. Kassasaba aga oli pikk ja pärast mõningat kemplemist lõugava Robiniga ei suutnud väsinud Berit end enam talitseda ja röögatas poisile: „Jää vait!”

Ta jõudis vaid imestada, et tema hääl nii valjusti kõlas – kust ta seesuguse hääle võttis? –, aga see, mis järgnes, oli veelgi imelikum. Korraga vakatas kõik, nii poeruum kui ka selles viibivad inimesed. Viimne kui üks poekülastaja tardus oma kohale, nagu oleks keegi vajutanud mingile elutegevuse säilimiseks vajalikule lülitile, andes kogemata käsu viia see off-režiimi.

Robin ei karjunud enam ja istus kärus kangestunult, ebaloomulikult küljetsi-asendis, keha riiuli poole kallutatud, nii nagu ta parasjagu oli olnud, silmad suureks aetud ja suu veel kisamisest kõver. Ka kassapidaja oli krampunud poosi, mis tal tavaliselt kassas istudes oli – üks käsi kaubakoodi läbilöömiseks üles tõstetud, teine käsi veel kauba küljes, mida ta ostja jaoks lindil edasi lükkas. Poekülastajad, kes olid parasjagu riiulilt midagi võtma hakanud, seisid selle ees just nagu tervi­tuseks või mõneks võimlemisharjutuseks sirutatud käega. Keegi oli hakanud juustupakki korvi panema ja nägi nüüd välja nagu moodsa kunsti skulptuur, käsi juustupakiga veel õhus. Keegi oli kummardunud külmleti kohale hindu uurima, keegi oli sattunud võtma riiulist soodusmüügis olevat purgisuppi, keegi oli purgiõlle ja saiapätsiga teel kassa poole. Mitmesugustesse asenditesse käändunud inimesed olid muutunud iseenda mudeliks: keegi ei pilgutanud enam silmi, kellelgi ei liikunud enam ükski ripsmekarv, polnud ainsatki võbelust, mis oleks reetnud, et tegemist on teeseldud või lavastatud seisakuga.

Liikumatuks olid jäänud kõik, nii vanad kui noored, nii naised kui mehed, nii emad kui lapsed emade käe otsas, mõnel suu veel üllatusest lahti. Näis, nagu oleksid vaikima mõistetud ka inimeste mõtted. Kui poodi laskunud sügavat vaikust millegagi võrrelda, siis küllap tundega, mida Berit oli mõnikord kogenud kirikusse sisenedes, kus juba uksel võis tajuda hoopis teistsuguse maailma lähedust. Kaubanduskeskustes ei kohanud ta sellist õhkkonda kunagi, vastupidi, seal valitses närviline pinge, ja mida rohkem seal inimesi liikus, seda rohkem seda oli.

Nüüd olid aga Beriti meeleheitlikule karjatusele järgnenud vaikus ja tardolek absoluutsed, sest vaikusega seltsis liikumatus, vaikuse ustavaim kaaslane, mis viis lõpuni vaikuse transilaadse mõju. Ventilatsioon ei mühisenud, keegi ei lugenud mikrofonist reklaami, kogu elutegevus oli äkki justkui suure tumma katte alla pühitud. Näis, nagu oleks aeg lühisesse läinud ja lihtsalt lahkunud, muutes poeinterjööri kujutiseks kinnijooksnud arvuti ekraanil, täis erinevaid joonistusi või joonistuste visandeid, mille oli justkui muuseas loonud mõni nähtamatu kunstnik. See oli tõeline stoppkaader, nagu filmiinimesed ütleksid.

Ka Beriti keha oli ta hüljanud ja talle võõraks muutnud – ta oli poisi käru kõrval seisma jäänud nagu puunukk, suutmata teha ühtki liigutust. Ometi oli ta täie teadvuse juures. Mõtted jooksid peas, mõtted olid ainsad, mis veel liikusid, kui kõik väljaspool tema aju näis olevat välja surnud, eksisteeris veel ainult jäljena senisest maailmast – sellisena, nagu see veel hetk tagasi oli.

Mis see oli? Ootamatu kriisiõppus? Kas keegi oli otsustanud aja peatada? Jumal? Tehisintellekt? Või andis Surm ise oma ligiolust märku? Beriti peast kihutas läbi küsimuste tulv. Või oli mõni geenius üha laienevaid sõjakoldeid silmas pidades töötanud välja enneolematu relva, mille abil ta nüüd katsetab inimeste peal üleüldist vaikuse ja liikumatuse trikki? See kõik oli väga hirmutav.

Äkitselt – justkui peale kuuldamatut klõpsu – läks kõik edasi. Kassalint liikus, kassapidaja lõi kaupu aparaadist läbi, iseteeninduskassades registreerisid ekraanid kaubakoode, kaup rändas kottidesse, poeuksed sahisesid kinni-lahti. Purgisupp ja juustupakk jõudsid korvi, naine saiapätsiga liikus jälle kassa poole, lapsed küünitasid kommipakkide järele. Nagu kuutõbine kõndis Berit pärast maksmist – pangakaart töötas probleemideta – Maxima uksest välja. Vähemasti istus Robin kärus nüüd vaikselt, jonnihoog oli unustatud.

Berit oli segaduses. Midagi sellist ei saa ju juhtuda! Ja kui juhtuski, siis on süüdlane tema, ei keegi muu. Tema oli enesevalitsuse kaotanud, süüdimatu lapse peale viha välja valanud ja reaktsioon ei jäänud tulemata. Nii lihtne see oligi. Kes ei teaks, et lapse peale ei tohi karjuda, et see võib lapsele trauma tekitada, ükski kasvatusteadlane ei kiidaks seda heaks, aga ta lihtsalt kaotas kannatuse. Ent kas sellest, kui üks inimene kaotab kannatuse, võib kogu maailm seisma jääda? Kui liblika tiivalöök ühel pool maakera võib põhjustada tsunami teisel pool maakera, siis pole ime, kui üks röögatus mõjub samamoodi, sest maailm on tervik, iga väiksemgi muutus selles võib korra kaoseks muuta ja kaos on nakkav. Et kaos on nakkav, oli Berit ammuilma täheldanud. Seda ka näiteks oma suhtes Taivoga, mis oli lõpuks täiesti käest läinud. Oi, ta poleks tahtnud, ta poleks tohtinud lapse peale karjuda.

Seejärel rahustas ta ennast mõttega, et see kõik võis olla vaid meelepete. Maailma kogetaksegi subjektiivselt: mõni inimene on värvipime ja mõni ei kuule hästi, mõni on halvatud ega saa silmigi pilgutada, kuigi mõistus on korras. Mõnikord aga võib silmanägemine alt vedada, võib tekkida topeltnägemine või siis pööravad silmad maailma ümber, nii et põrand muutub laeks ja kõik käivad laes pea alaspidi nagu kärbsed. Inimtaju ei saanud usaldada, see võis mis tahes hetkel hakata maailma moonutatult nägema. Näiteks narkootikumid ja alkohol muutsid taju iseloomu. Aga Berit polnud sel päeval ühtki tabletti võtnud, ei ühtki valuvaigistit ega ka rahustit, rääkimata alkoholi tarbimisest. Tal oli ju siiski mingi vastutustunne olemas, lapse kõrval pidi olema täiesti adekvaatne.

Ent säärasest ajaseisakust, mis teda ja tema ümbrust Maximas tabas, polnud Berit lugenud isegi mõistatuslike nähtuste ajakirjast, mida ta aeg-ajalt ostis. Selles oli lugusid igasugustest müstilistest nähtustest, millele polnud teaduslikku seletust. Juttu oli näiteks teleporteerumisest, laevade-lennukite salapärasest kadumisest Bermuda kolmnurgas, tulnukatest, kes inimesi röövisid, samuti oli kirjeldatud mõistatuslikke ajarännakuid, kus inimene metsa eksis ja kui ta lõpuks kodutee leidis, oli möödunud mitukümmend aastat ning kõik sugulased-tuttavad olid surnud või igivanaks jäänud. Koju tagasi jõudes hakkas ka naasnu ise kiiresti vananema, nagu soovinuks vahepealset aega tasa teha. Aeg tegi, mis tahtis, ja vahel suisa naeris inimese üle, tundus nii.

Ka Berit oli vahel soovinud, kui tal lapsega mõni raske hetk oli või mõne magamata öö järel, et jätaks umbes kakskümmend aastat vahele ja jätkaks sealt, kus Robin oleks juba suur ja iseseisev ega vajaks enam tema igapäevast hoolt. Kui ta välja puhkas, oli ta enda peale pahane, et tal olid niisugused mõtted tekkinud. Ent väsimus tegi ajuga igasuguseid trikke. Võib-olla oli ta täna poes mingi erilise vaimse paralüüsi üle elanud? See nõudis veel analüüsimist. Igal juhul tundis Berit end veidralt puhanuna, nagu oleks saanud korraks oma elust ja eluga kaasnevast ajalõksust välja astuda.

Käru koduuksest sisse lükates mõtles ta, et peaks minema joogasse, kus tegeldakse meele rahustamisega. Siis oli mõtete mõlgutamisega selleks korraks kõik, sest Robin tahtis süüa ja Berit kiirustas kööki. Harjumuspärase liigutusega pani ta lauanurgal seisva raadio mängima. Seal laulis Ivo Linna viit isamaalaulu. Parasjagu kõlas „Peatage Lasnamäe!”.

Kui Robin oli magama jäänud, avas Berit arvuti. Ohoo, uudisteportaalid kihasid! Seal oli hulk tunnistusi, mida olid andnud inimesed, kes kinnitasid, et nendega oli toimunud midagi umbes sama mis Beritiga, kes nüüd tundis tohutut kergendust. Veider seisak keskpäeval, kuulutas üks portaal. Teine raporteeris võngetest, mis olid äkitselt mingi mõõteriista kinni jooksutanud. „Nagu ajusurm oleks tekkinud,” kommenteeris keegi. „Aeg langes koomasse,” ütles teine. „Mul oli tunne nagu Okasroosikese muinasjutus. Ma justkui magasin ja kõik minu ümber ka,” nentis kolmas. Ühist oli lugudel niipalju, et kõigi sõnul ei saanud nad lühikese aja vältel ei liigutada ega rääkida ja see oli olnud väga ehmatav.

Näiteks ühel staadionil, kus sportlased parasjagu treenisid, olid jooksjad keset rada seisma jäänud, nagu oleksid nad tormanud vastu nähtamatut barjääri. Teivas­hüppaja jäi lati kohale õhku. Kuul, mille kuulitõukaja oli õhku paisanud, seisis tardunult maa kohal. Keegi oli mere ääres jalutades elanud läbi hetke, kui meri muutus korraga peegelsiledaks ja „kajakad olid nagu taevasse kleebitud”. Paigale hangunud inimesed ja tuulevaikus – need olid kaks tunnust, mis ise­loomus­tasid nähtust, mida kogeti igal pool üle planeedi, nagu saabunud teated kinnitasid. „Liikumine ja aeg ongi nagu tuul – kui tuult enam pole, pole ka liikumist ja aega,” filosofeeris keegi blogija, keda ajaseisak oli tabanud kodus diivanil, kus ta parasjagu oli tahtnud külge pöörata, aga see osutunud võimatuks.

Mida ütlesid teadlased? Suuremat midagi peale selle, et leidub mõningaid tõendeid, et ajarežiimis oli midagi juhtunud, aga neist jäävat väheks, et kinnitada millegi mastaapsema toimumist. Aeg on meie maailma paratamatu osa, mis mõõdab kaugust erinevate sündmuste toimumise vahel, kordasid nad nagu ühest suust. Me ei kontrolli seda, aga võime uurida. Pealegi ei olnud seismilisi muutusi registreeritud, ükski vulkaan polnud pursanud ja ka merepõhjas polnud normist erinevaid liikumisi esinenud. Maa magnetväljas oli siiski väike nihe toimunud, sest Päikesel registreeriti eriti suur loide, ent protuberantse ei märgatud. Planeedid tiirlevat endistviisi ümber Päikese („Päike ei jäänud taevalael seisma,” naljatas üks eakas astrofüüsik) ja universum paisuvat endistviisi.

Keegi autoriteet märkis õpetlikult (ja vist väheke irooniliselt), et on teooriad aja erinevatel kiirustel kulgemise jaoks, näiteks relatiivsusteooria, ja vahendid aja mõõtmise jaoks, näiteks kellad. Ajataju võib olla subjektiivne, aga aeg ise mitte. Aega me seisatada ei saa, see on võimalik ainult fantaasias, kinnitas ta, hoolimata teadetest, mis kinnitasid vastupidist.

Järgmisel hommikul ärgates haaras Berit kohe nutitelefoni järele. Oli kätte jõudnud päev, mil pidi tulema DNA-proovi vastus selle kohta, kes on Robini isa. Naine polnud varem selle vastu eriti huvi tundnud, ka Robini sünnitunnistusel oli ta isa koha tühjaks jätnud, sest oli raseduse algusest peale kindel, et kasvatab lapse üksi üles. Põhjus oli lihtsamast lihtsam: lapse kõrvalt veel mehega tegelda ei tundunud talle jõukohane. Praegu sai ta endale siiski näpistada oma aega, kui lapse ema juurde viis või kui laps magas. Ta kasutas oma üürikest vabadust lugemiseks või lihtsalt üksinduse ja vaikuse nautimiseks. Vaikust vajas ta üha rohkem, vaikus oli talle hädatarvilik, aga mees vajas tähelepanu, temaga pidi rääkima ja tema vastu huvi tundma, eriti kui ta kogu aeg silmapiiril on. See oli tal juba Taivo-aegadest selge. Pealegi tuli tal Taivoga koos elades pidevalt taltsu­tada oma niisuguseid omadusi, mida naistele ajast aega pahaks pandi. Tema vajas vaheldust ja ainult ühe mehega suhtes olemine oli talle igav. Nii vaheldusid Beriti elus perioodid, kus tal oli korraga mitu meest või siis polnud kedagi.

Lapse eostamise ajal oli Beritil korraga kaks suhet: üks oli spordi-, äri- ja nalja­mees Peeter, teine filmikriitikust introvert Toomas. See küttis üles põnevust ja tekitas naisele tunde, et tal on justkui kaks erinevat identiteeti. Nii Peetril kui ka Toomasel oli jooni, mis Beritile meeldisid, ja neid, mis ei meeldinud, püüdis ta mitte tähele panna. Kuna mitu günekoloogi oli talle öelnud, et ta last ei saa, siis ei kasutanud ta kummagagi ka rasestumisvastaseid vahendeid.

Toomas rääkis innustunult Susan Sontagist ja Lars von Trierist, Peeter aga pajatas põlevi silmi mõnest õnnestunud investeeringust ja üha uutest kinnisvara­äridest. Berit küpsetas Peetrile liha ja Toomasele pakkus avokaadosalatit, mille retsepti ta internetist oli võtnud, kuigi kokkamine polnud päris tema ala. Kas Berit tundis südametunnistusepiinu, et ta peab kahte meest? Ja kuna kumbki teineteisest ei teadnud – kui ka teadsid, mis vahet sel oli –, siis pettis ta mõlemat? See, et ühiskonna moraalne kompass tunnistas vaid monogaamiat, oli ühiskonna, mitte tema viga. Ometi oli ta ka monogaamiaga kenasti hakkama saanud, sest Taivoga elasid nad mitu aastat koos, tahtsid isegi last saada, aga see ei õnnestunud. Ka viljatusravi ei aidanud. Põhjalike uuringute käigus selgus, et viga oli Beritis, mitte Taivos. Beritile oli see kergendus, sest nii oli kergem Taivoga suhet lõpetada. Nagunii kääris see juba pikemat aega. Mees nimelt harrastas omapärast käitumisviisi: kui talle midagi ei meeldinud, siis jäi ta mitmeks päevaks vait, nagu oleks kõnevõime kaotanud. Kui Berit proovis temaga vestelda, siis kõneles ta nagu seinaga. Mees oli tumm mis tumm. Berit sai muidugi aru, et see oli Taivo moodus talle demonstreerida, kui halb naine ta on olnud. Alles mitme päeva pärast, kui Beriti närv juba päris mustaks oli läinud, hakkas mees jälle rääkima ja käitus nii, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

Kui Berit üritas Taivoga tema veidrusest juttu teha, põgenes mees toast. Lõpuks oli Berit juba harjunud sellega, et kui Taivo tahtis vait olla, siis ta ka oli ja igasugune muu tülide lahendamise viis oli välistatud. Berit kannatas „tumma mehe” episoode päris tükk aega, lootes, et need ükskord lõpevad, mida muidugi ei juhtunud. Lõpuks sai Beritil neist villand, niisamuti ka mehest endast. Lahkuminek oli just seesugune kui lahkuminekud enamasti – tulvil mõlemapoolseid süüdistusi ja kord lahvatavat, siis jälle vaoshoitud pinget. Pärast eraldi kolimist tundis Berit suurt kergendust.

Mõne aja pärast sai Beritist suure ja eduka firma kommunikatsioonijuht ja tema ellu sattusid korraga Peeter ja Toomas. Mõlemad olid abielus ja aega oli neil jaopärast, aga Beritile sobis see hästi, sest jättis talle tema vabaduse alles. Kuna lapsesaamise hirmu ei olnud, ei tarvitanud Berit ka beebipille.

Peetriga sai ta võimsaid orgasme, Toomas oli küll voodis saamatum, aga see-eest tõi lilli ja tal oli alati Beriti kohta midagi tunnustavat öelda, kas kiita tema uhket büsti või mõnda muud kehalist või mittekehalist omadust. Lisaks kinnitas ta iga kord, kuidas ta Beritit armastab. See oli võluv, aga ka tüütu. Armastus oli huvitav sõna, mõtles Berit, seda kasutati palju ajaviitefilmides ja -romaanides, aga see, mida armastuse all mõeldi, kippus tavaelus käest kaduma. Seks oli ju seks, mitte armastus, ja lilled olid ju ka vaid lilled, mitte armastus. Võib-olla Toomas teadis, mis on armastus, kui ta nii ütles, aga kui Berit ükskord küsis, mis see armastus tema meelest õieti on, oli Toomas talle natuke aega sõnatult otsa vaadanud ja siis teda õrnalt emmanud.

„Tänapäeval pole kellelegi vaja armastust, piisab tätoveeringutest ja suurendatud huultest,” irriteeris Berit ja suudles Toomast põsele.

„Ära ole nii küüniline,” manitses Toomas.

„Iga armastaja on natuke haletsusväärne. Ei ole siis või?”

Elu jätkus, tänapäevaste sidesüsteemide abil hoolitses Berit selle eest, et mehed tema juures kokku ei puutuks. Vähemalt seni oli kõik laabunud, kuigi viimasel ajal märkas ta, et mõned kombed, mida ta meeste juures varem oli vapralt talunud ja neid isegi isikupäraseks pidanud, olid hakanud talle tõsiselt närvi­dele käima. See ei ennustanud head. Toomas tavatses tihtipeale randmest käsi murda, tema randmed olid imeliselt painduvad, nii et pöialt vastu käsivart painutada polnud tal mingi probleem. Peeter aga katsus iga natukese aja tagant oma kubet, nagu tahaks veenduda, et see, mis pükste all peidus, on ikka alles. Berit rahustas ennast mõttega, et õnneks pole ta kummagagi neist kokku laulatatud, ega hakanud märkusi tegema. Meeste harjumuste kallal norimise jättis ta suurima heameelega nende abikaasadele.

Siis juhtus aga see, mida keegi ei oodanud: Berit jäi lapseootele. Rasedustest näitas kahte triipu ja günekoloogi juures tehtud ultraheli kinnitas tõsiasja. Sellest, kumb lapse isa on, kas Toomas või Peeter, polnud tal õrna aimugi. Kui Berit meestele ütles, et ta on rase ja kavatseb sünnitada, mainisid mõlemad moka otsast, et neil juba on lapsed ja uue lapse eest vastutada pole neil plaanis. Peeter koguni pahvatas, et tal pole aega lapsega jännata, tal on muudki tegemist, ja tõmbas pahuralt käega üle kubeme. Ka Toomas oli üllatavalt hapu näoga, kui Beriti rasedusest kuulis. „Kas sa mitte ei öelnud, et sa lapsi ei saa?” küsis ta käsi murdes. Paistis, et isainstinkti polnud neist kummalgi, aga Berit ei lasknud end sellest kõigutada, tema otsus laps ilmale tuua oli kindel.

Rasedus kulges alguses raskelt, hommikusi öökimisi tuli kõvasti ette, aga viimastel kuudel läks paremaks. Nii Peeter kui ka Toomas helistasid aeg-ajalt, aga külla ei kippunud ja Berit ei teinud sellest ka numbrit. Nagunii pidi temast üksik­ema saama. Kui Robin oli sündinud, siis olid mõlemad siiski mõne aja pärast endast märku andnud ja tahtnud last vaatama tulla, küllap vaigistamaks oma süütunnet isakohustuste mittetäitmise pärast. Eriti aktiivseks oli muutunud Peeter, kes helistas ühtelugu ja küsis, mida poest on vaja tuua, ja saabus siis täis toidukottidega. Berit oli talle paar korda mõista andnud, et ta nii tihti ei käiks, sest ta ei viitsinud mehega lõputult tema äriprojektidest rääkida.

Väikese Robiniga polnud lihtne, poiss polnud pärast sündi päris terve ja Berit pidi temaga mitu nädalat haiglas veetma ja seetõttu polnud tal mahti liiga põhjalikult juurelda, kes on lapse isa. Poiss polnud kummagi mehe nägu, pigem oli ta Beriti moodi, kui sedagi. Peetri nina – võib-olla. Toomase paksud huuled – võib-olla.

Berit oli küll uhkelt Robini isadele öelnud, et ta saab üksinda hakkama ja elatus­abi ei vaja, aga jätkuva hinnatõusu ja ebamäärase majandusseisu tõttu oli ta meelt muutnud. Emapalk veel jooksis, aga sellele ei saanud kaua loota. Ka oli ta hakanud tundma uudishimu, kelle geenid siiski poisil on, sest tulevikus võis sellest teadmisest kasu olla. Ta teadis, et DNA-proovi tegemine isaduse tuvastamiseks käis nüüdsel ajal hõlpsasti, tuli vaid netist tellida test, see õpetuse kohaselt testitava materjaliga täita ja laborisse saata, kust siis mõne päeva jooksul vastust võis oodata. Soovi korral võis kõike toimetada anonüümselt, aga Beritile polnud see oluline, tema jaoks maksis vaid tulemus.

Prooviks vajalikku polnud raske saada – kui Peeter järjekordse toidukotiga saabus ja natuke Robiniga mängis, tuli Berit lagedale teatega, et mehe kukal on koledasti karva kasvanud, ja oli sealt naljatamisi mõned karvad kitkunud. Pärast seda, kui ta oli Robinilt vatitikuga süljeproovi võtnud, pakkis ta kogu materjali selleks ette nähtud karpi ja saatis ära.

Pärastlõunal saabuski oodatud meil. Peetri puhul oli DNA-proovi tulemus negatiivne. See tähendas, et poisi isa oli Toomas. Voilà! Berit otsustas seda teadmist natuke tähistada. Õnneks oli Beriti poole kohaga raamatukogus töötaval emal vaba päev ja ta sai poisi mõnetise lunimise peale ema hoolde viia. Ta vahetas koduse dressi linnariiete vastu, dekoreeris nägu ja värvis ära ka oma imelised huuled.

Enne välja minekut heitis ta pilgu uudistele. Ajaseisakust enam juttu polnud, sest uued teemad olid peale tulnud. Vaid ühes kõrvalises lühiloos tsiteeriti alternatiivsete mõtetega tuntust kogunud teadlast, kes nentis, et aja liikumise kohta olevat tehtud uusi avastusi, aga enne mõne värskema teooriaga väljatulemist on vaja veel andmeid koguda ja neid põhjalikult töödelda. Eelmise päeva sündmusi kommenteeris paljusõnaliselt ja võidutsevalt vaid hulk esoteerikalehti: no mis me ütlesime, Gaial on meist kõrini, ta tahab meid maha raputada, sest inimesed on tüütuks muutunud ja maakera ära kurnanud. See olevat olnud alles esimene hoiatus. Ühe nimeka selgeltnägija kodulehelt võis lugeda, et toimus esimene sisenemine Ajatusse ja edaspidi hakkab neid üha tihemini ette tulema, sest käimas on üleminek kõrgemasse dimensiooni ning peatselt lõpetab ajalik maailm üldse eksisteerimise.

Pettunult sulges Berit arvuti.

Linna sõites tundis ta ärevust, mis ei lasknud tal end vabalt tunda ja näiteks rõivapoodidesse minna, sest ta kartis ajaseisaku kordumist. Ta poleks tahtnud jääda kangestunult ja poolalasti proovikabiini, vahtima peeglist ei tea kui kaua järjepanu oma kehavorme. Äkitselt neelab kabiinipeegel ta muutuvate aja ja ruumi tingimustes hoopis endasse ja temast saab järjekordne Alice Imedemaal? Ei, riiete proovimisest ta pigem loobub.

Tuju läks aga veelgi sandimaks, kui Viru väljaku ääres hakkas teda jälitama üks almust paluv mees, käsi lunivalt ette sirutatud, alkoholilehk üle pea käimas. Vahel oli Berit kerjustele mõne euro andnud, aga viinaninadega ei tahtnud ta tegemist teha. Berit tahtis jälle käratada „Jää vait!”, aga hoidis end tagasi, sest polnud vaja, et maailm taas hanguks. Vähemasti jõudis ta käia apteegis ja kätte saada eelmisel päeval ostmata jäänud D-vitamiini.

Kui Berit koju jõudis, helises telefon. Peeter tahtis läbi tulla. Tal olevat Beritile midagi tähtsat öelda. Berit ohkas, ta oli juba ühelt sõbrannalt kuulnud, et Peetri naine oli mehe juurest ära läinud, sest oli teise leidnud. See oli ohu märk.

„Kuule, kas sa ka eile tundsid, et midagi juhtus?” päris Peeter kõne lõpuks. „Et kõik jäi nagu seisma või nii.”

„Vist jah,” pomises Berit.

„Isegi uudistes oli.”

„Lugesin.”

„Ma siis tulen,” kinnitas Peeter.

„Olgu pealegi.”

Peeter tuli kohale, heitis heldinud pilgu Robinile, kes rahulikult mängis, ja teatas siis Beritile, et ta ei ela enam naisega koos ja valmistub lahutama, et saaks Beritiga rohkem koos olla. Et ta on ammu seda tahtnud, et ta armastab Beritit ja Robinit väga ning Berit andku talle andeks, et ta on lasknud tal nii kaua poisiga üksinda hakkama saada. Et alles nüüd on ta valmis, enne polnud tal julgust.

„Ma võin juba homme sinu juurde kolida,” lisas mees lootusrikkalt, kätt üle kubeme tõmmates. „Küll me varsti suurema korteri leiame, mul on juba mõned välja vaadatud.”

See oli Beritile liig.

„Jää vait!” käratas naine.

Midagi ei juhtunud – peale selle, et Peeter jäi teda kohkunult seirama. Maailm toimis, aeg mõõtis sündmustevahelist kaugust, lennukid jätkasid lendamist, pilved sõudmist, tuul puhumist. Teivashüppajad hüppasid teivast, inimesed veeretasid poodides ostukärusid, satelliidid jälgisid maal toimuvat, sõjatehased huugasid, päike hõõgus.