*
Kevaded kui neid kiretult vaadelda
hõlmavad kuivavat muda ja lehtimist
lõoke jääb aprillilumega vakka ja alustab jälle
tertsides kätte ei jõuagi külluse piir
jõel pole valusid alles küll aga vahtu
imestust möödunud sügisest
jõel pole asenduskodu ta põhi
tunglemist toidab uhutud kividel
röövlinnuhirmuta põksub ja tantsib
ta jälgedest puhas kõõluslehine süda
roostik veel napilt teab hõredust
päevad või nädal ja uueks ihuks
saab kollasest kulust kõrkjate vahtkond
mina veel napilt tean oma vagadust
valguse ette painutan randmed nii aimdub
kuidas sügis neid valitud pilkude jaoks
kaalu ja kergusega vesimärgistas
*
Üht silma mu keha on täis
üht silma
teist niipalju suud
sealt vahelt läeb jõgi
ja tuhatkond kosklat
on alati kuhugi teel
vahel lööb vool üle kallaste
ripsmetelt sirutub pajusid
sihktiivalisi meelitab salu
üht elu mu keha on täis
üht elu
teist niipalju muud
*
Naine keedab vett
kaelkookudega
allikalt taritud vett
messingist segistist
tulvavat vett
kevadvett
laubavett
laukavett
tuulest tuulde
lendavat pärli
puhtama puudumisel
lausub joodavaks
isegi reovee
tegemata jäänud teo vee
käärinud tunnete leovee
peopealse uduvee
naine keedab vett
pragunevast põuast
põgenevat auru
kui see on läinud
paneb tulele veepeegeldused
sähvatused läigatused
kõrbenaiste märjad unenäod
sooemanda haabjast nõrguva neste
ristpardi udusulisse jäänud tilga
siis tuleb keegi jahilt ja viskab saagi patta
*
Kuidas kirjutada
lahti kibedust
kui see lükkab maitsenäsadele
järelejätmatult
jooksjarohtu ja penikeelt
ilmutab mõrkjate kasvude lõhna
ruutmillimeetri tuhandendikul
kuidas öelda lahti ikkest
millest on vaba vaid tuul
kuidas seletada lahti pääsemist
milles olid nii ori kui anastaja
*
Tule
et näeksin su pelglikku
metskitsepilku
kuigi alati põgenen kärast
järsku kõik nii vaikne
et ei oskagi olla
sina siin
minu vastas
mõlemad hoidmas oksi
et võsa ei lämmataks
kuid kes kelle maale
võiks astuda
pimedus hiilib ligi
jäävad vaid
teineteist piidlevad iirised
siin ei praksu ükski raag
kui avame pihud
Lisa kommentaar