Kaugel 1968. aastal oli eriline hing, mis sütitas inimesi üle maailma seisma tõe ja demokraatia eest. Meenutame – jaanuaris valiti slovakk Alexander Dubček Tšehhoslovakkia kompartei juhiks; märtsis hakkasid radikaalsed mustanahalised rajama Uus-Aafrika vabariiki Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide territooriumil; aprillis tapeti USA mõõdukate mustanahaliste liider, Nobeli rahupreemia laureaat Martin Luther King noorem; mai algul hõivasid Pariisi tudengid Sorbonne’i ning puhkes müütilis-müstiline mairevolutsioon, mida asjaosalised jumaldavad tänini; juunis tapeti Robert F. Kennedy; augustis lämmatasid Nõukogude tankid meie lootuse, Praha kevade; oktoobris toimusid Tartus üliõpilaspäevad, mis olid kantud rahvuslusest ja Praha vaimust ning protestist selle kägistamise vastu (loosungid: „Jänkid, kasige Peipsi taha!”, „Elagu vankumatu marksist Leonid Lentsman!”, „Rookida puhtaks eesti keel!”, „Elagu NSV Liidu peen välispoliitika!”, „„Viru valge” – ja!”, „„Moskva eriline” – ei!”; „Kas Tuhkatriinu võidab prints Alberti südame?”);[1] detsembris otsustati Tartu Riiklikus Ülikoolis asutada Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhind.
Vaba maailm põles ning osa selle tulest küündis kumana läbi raudse eesriide Tartusse. Vabaduses tundsid paljud, et vabadust on kasinalt, veel enam tundsime seda meie, kes olime surutud just nagu umbsesse kotti.
Kaks isiklikku mälestust 1968. aastast. Sorbonne’i kuul marssisime mitmekümne üliõpilasega lõbusas rongkäigus ülikooli kohvikust Vanemuise ette, protestisime Paul-Eerik Rummo näidendi „Tuhkatriinumäng” keelamise-edasilükkamise vastu.[2] (Ka loosung „Kas Tuhkatriinu võidab prints Alberti südame?” oli inspireeritud tollest keelamisest, prints Alberti all oli mõeldud toonast Eesti NSV kultuuriministrit Albert Lausi.) Ja teine isiklik mälestus. Septembris saadeti meie kursus Tuglase sünnipaika Ahjale kolhoosikartuleid noppima, koos Andrus Esko, Ivo Linna ja Leelo Tunglaga kandsime seal särke, mille rinnale olid maalitud Tšehhoslovakkia kommunistliku partei juhtkonna nimed – peale Dubčeki veel Ota Šik, Josef Smrkovský, Josef Pavel, Oldřich Černík ja Ludvík Svoboda. Mõelda vaid! Esimest korda elus meeldisid meile teatud kommunistid. Meie ähmase arusaamise järgi pidi nende propageeritud inimnäoga sotsialism olema vaheetapiks. Kuhu? See jäi määramata. Vähemalt minul.
Ülikooli peahoones oli ruumid leidnud TRÜ komsomolikomitee, seal võis laualt leida samizdati väljaande, Praha kevade manifesti „Kaks tuhat sõna, pöördumine tööliste, talupoegade, teenistujate, õpetlaste, kunstnike ja kõigi teiste poole”.
Ülikooli komsomoli toonane tegevus on aastakümneid hiljem pälvinud austava nimetuse komsomoliopositsioon. Kes selle välja mõtles, ei ole teada.[3]
Kõige rohkem on sellist opositsiooni-määrangut kasutanud Rein Ruutsoo oma ülevaadetes TRÜ komsomoli tegevuse kohta.[4] Kuid ei tema ega keegi teine tollastest asjaosalistest pea ennast selle just nagu rahvaluulest pärineva mõiste autoriks.
Ent üks on vaieldamatu – mingi ühiskondlik ilming, mida annaks paigutada opositsiooni alla, oli TRÜ komsomolis olemas.
Tahan rääkida aktsioonist, mis kahtlemata kuulus komsomoliopositsiooni sisse ning sai tekkida ainult tänu ülikooli komsomolijuhtide hoiakule püüda muuta paremaks meid ümbritsev sumbunud maailm.
Väisasin sel põneval-äreval 1968. aastal Ain Kaalepit, kes elas toona Elvas Verevi järve ääres. Tagantjärele on piinlik, et tegin seda kaunis tihti ja ikka ette teatamata, kuid mis parata, paremat mind ei ole mul kuskilt võtta. Ühel kohtumisel käis Kaalep välja idee, et ülikool võiks asutada Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhinna. See oli väärt mõte. Tormasin kohe järgmisel päeval ülikooli komsomolikomiteesse, esimese sekretäri ja ajakirjandusõppe vilistlase Sirje Endre jutule, temalt tuli kiire dobroo. Pisut hiljem oli teema jutuks komsomolivägede eestvedaja Jaak Allikuga, tema oli Endrega nõus.
Korraldada komsomolikomitees osati. Statuudi tegemine usaldati mulle, vurasin kapsaussiga (nii nimetati rohekarva linnalähironge) taas Kaalepi poole, meisterdasime mustandi valmis, tänaseks on meeles vaid Kaalepi nõue asendada sõna žürii sõnaga toimkond. Et oleks eestipärasem.
Ajalehest Tartu Riiklik Ülikool võis 1. novembril 1968 lugeda, et 22. oktoobril toimus Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud ELKNÜ TRÜ organisatsiooni XVI konverents, kus otsustati võtta edasise töö aluseks NLKP Keskkomitee otsus „ÜLKNÜ 50. aastapäev ja noorsoo kommunistliku kasvatamise ülesanded” ning saadeti tervituskiri NLKP Keskkomiteele. Tol konverentsil said sõna niisugused suurused nagu ELKNÜ Keskkomitee üliõpilasorganisatsioonide juhataja (hiljem EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär, veel hiljem Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees) Indrek Toome, teadusliku kommunismi õppejõud (hiljem kommunistliku kasvatuse laboratooriumi juhataja, veel hiljem EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär, seejärel Stanfordi ülikooli professor) Mikk Titma, ELKNÜ Keskkomitee sekretär (hiljem ENSV kõrgema ja keskerihariduse minister) Aare Purga, Eesti NSV rahvakunstnik Kaarel Ird, aga nende kõrval ka üliõpilased, kes hiljem kuulusid teisele poole rinnet – Trivimi Velliste, Kalle Eller ja Rein Tenson. Mina olin esimest korda elus auväärse ülikooli aula kõnepuldis. Kõhedaks võttis, hääl värises aukartusest. Selja tagant jälgis mind Lenini kriitvalge büst. Endre oli mind hoiatanud, et igasugused vigurid toovad ülikoolile kaela suure pahanduse, ning käitusin nõnda, nagu ette nähtud. Mida ma siis rääkisin? Palun: „Ideoloogilises töös pööratakse üha enam tähelepanu erinevate sotsiaalsete gruppide huvidele. Meie vabariigis annavad kalurid välja oma preemiat (Kirovi-nimeline kalurikolhoos), põllumehed oma (Ed. Vilde nimeline kolhoos). Miks ei võiks üliõpilased anda välja oma auhinda, et sellega juhtida tähelepanu oma vajadustele, sest üliõpilasteema eesti nõukogude kirjanduses praktiliselt puudub.” Nii tegingi ettepaneku asutada Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhind ning lugesin ette selle statuudi, mida vahepeal oli komsomolikomitees täiendatud. Statuut avaldati samas ajalehenumbris ühes koosoleku ülevaatega.[5]
Selle järgi annab kirjandusauhinna välja iga aasta 14. märtsil – Kristjan Jaagu sünniaastapäeval – ülikooli komsomolikomitee, auhinnatud teos võib olla luule, proosa, draama või esseistika vallast ning „peab olema kõrge ideelise küpsuse ja kunstimeisterlikkusega”. Auhindamisele võivad kuuluda kõik teosed, mis on alates 1. märtsist eelmisel aastal kuni 1. märtsini auhinna-aastal eesti keeles trükis ilmunud või avalikult ette kantud, ettepanekuid võib teha kuni 1. märtsini auhinna-aastal.
Žürii, s.t toimkond kujundatakse järgnevalt: alalised liikmed ametikohtade järgi on ülikooli parteikomitee sekretär ja komsomolikomitee sekretär ning eesti filoloogia osakonna komsomolisekretär; nimeliselt kuuluvad toimkonda esimees Ain Kaalep, Kaljo Põllu ja Harald Peep. Neile lisaks nimetatakse igal aastal otsustajate hulka veel viis üliõpilast.
26. detsembril 1968 arutas komsomolikomitee büroo plaani, kuidas tähistada V. I. Lenini lähenevat sajandat sünniaastapäeva, teiste ürituste hulgas mainitakse ka loodavat Kristjan Jaak Petersoni auhinda. Määratakse toimkonna koosseis, ametikohtade järgi tulevad sinna EKP TRÜ komitee sekretär Vilmar Ruus, eesti kirjanduse katedeedri juhataja Harald Peep, kunstnik Kaljo Põllu, ELKNÜ TRÜ komitee sekretär oli Sirje Endre ning eesti filoloogia osakonna komsomolisekretär Toivo Kuldsepp. Üliõpilasliikmeteks kinnitatakse Toomas Jüriado keemia osakonnast, füüsik Romi Mankin, ajaloolane Jaak Allik, eesti filoloog Einar Kraut ning mina, samuti eesti filoloog.[6] Seltskond oli kena. Vilmar Ruus pidas parteiajaloo seminare, dotsent (hiljem professor) Harald Peep andis eesti kirjandust, tema loenguid kuulasime hinge kinni pidades, Kaljo Põllu juhtis ülikooli kunstielu ja kunstivennaskonda Visarid. Tema vestis suure, põletatud ja lakitud puidust, kaelalindiga rinnal kantava medali Kristjan Jaagu portreega (ja selle kaks koopiat) ning tegi graafilise lehe, kauni auhinnaüriku. Toivo Kuldsepp oli minu kursusekaaslane, Einar Kraut ülikooli kirjandusringi esimees. Keemia- ja füüsikatudengid olid võetud selleks, et toimkond ei piirduks üksnes ajaloo-keeleteaduskonnaga. Ent ei Jüriado ega Mankin olnud kirjanduse tundmises võhikud.
Laureaadikandidaatidest puudust ei tulnud. Üliõpilaskond seadis üles Artur Alliksaare luulekogu „Olematus võiks ka olemata olla”; Betti Alveri Loomingus ilmunud luule; Aimée Beekmani romaani „Kartulikuljused”; Ain Kaalepi luulekogu „Järvemaastikud”; Ott ja Jaak Kangilaski „Kunsti kukeaabitsa”; Viivi Luige luulekogu „Hääl”; Eduard Pälli, Marju Lauristini, Ott Ojamaa, Rem Blumi, Ilmar Isopi, Elsa Kukli ning ajalehe Sirp ja Vasar toimetuse kõrgel tasemel läbi viidud diskussiooni eest; Paul-Eerik Rummo kogu „Luulet 1960–1967” ning tema näidendi „Tuhkatriinumäng”; Ernst Peterson-Särgava romaani „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama”; Heiti Talviku „Väikese luuleraamatu”; Friedebert Tuglase artikli „Ühe teose saatusest” (Looming 1968, nr 10); Marie Underi kogu „Uneretk”; Mati Undi romaani „Mõrv hotellis” ning tema näidendi „Phaethon, Päikese poeg”; Arvo Valtoni novellikogud „Luikede soo. Karussell” ja „Kaheksa jaapanlannat”.[7] Enne kella kukkumist lisandusid autoritena veel Kalju Lepik ja Enn Vetemaa.
Kes vähegi tunneb kuuekümnendate lõpu kirjandusmaastiku poliitilist külge, hindab nimekirja julgeks, väga julgeks. „Tasakaalustavat” elementi leidus minimaalselt (Eduard Päll ja Särgava), domineerisid noored ja – kohutav-kohutav! – kirjas on isegi kaks väliseestlast (Lepik ja Under), samuti nendega enam-vähem võrdne tont Talvik. Kindlasti torkas kedagi „Tuhkatriinumäng” ja Betti Alver, keda alles äsja oli hakatud taas trükkima. Mitu kaebekirja läks EKP Keskkomiteesse? Vahest saame kunagi teada.
Toimkonna koosolekuil vaidlesime peamiselt printsiibi üle, kas haarata kaasa minevik või võtta arvesse ainult tänapäeva. Mõõdukam tiib eelistas leida laureaat klassikute seast, küllap selleks, et vältida pahandusi. Tuglase kandidatuuri esitasid komsomoliaktivistid Toomas Sutt, Sirje Endre ja Peeter Vihalemm, ELKNÜ TRÜ komitee ideoloogiasektor, ajakirja Noorus toimetus ja toimetuse kolleegium, kes kõik märkisid ära Tuglase varasema loomingu suurt tähtsust eesti kirjanduses. Voorust vooru langes kandidaate välja, laureaat selgus alles neljandas voorus, Tuglase kasuks langes vaekauss pärast Harald Peebu märkust, et Tuglas ei ole Nõukogude Eestis varem mingit autasu saanud. Tuglasele määrati auhind raamatus „Muutlik vikerkaar” ilmunud uudisloomingu ja Loomingus ilmunud artikli „Ühe teose saatusest” (1968, nr 10) eest. Tulemuse väljakuulutamise au oli Toivo Kuldsepal ja minul TRÜ lehes. Vastupidi toonasele ning ka tänasele kombele ei hoidnud me saladuses, kes kelle poolt hääletas. Tuglas sai viimases voorus seitse häält (Allik, Endre, Kaalep, Kraut, Peep, Põllu ja Ruus), Rummo kaks (Kuldsepp ja mina) ning Valton kaks (Jüriado ja Mankin).[8]
Leht ilmus hommikul, pealelõunal toimus aulas, eesti kultuuri pühas paigas, pidulik koosolek, Tuglas jäi tervisemurede tõttu tulemata. Laulis Tartu akadeemiline meeskoor Alo Ritsingu juhtimisel, Udo Kolk rääkis Kristjan Jaagu loomingust, Ave Alavainu, Ao Peep, Kulno Süvalep ja Einar Kraut esitasid Kristjan Jaagu loomingut, Harald Peep kuulutas välja toimkonna otsuse ning andis auhinna – medali ja üriku – üle ülikooli rektorile Feodor Klementile, kes läkitas ülikooli nimel delegatsiooni Nõmmele auhinda värskele laureaadile üle andma. ERR-i arhiivis on fotod, kuidas Sirje Endre ja Toivo Kuldsepp raadio ja televisooni esindajate juuresolekul Tuglase teise korruse töötoas pidulikult oma missiooni täidavad.[9] See leidis aset 18. märtsil, ülikooli aulast aga saadeti Tuglasele tervitustelegramm.
Jäime ootama vastukajasid, õhinal avasime järgmiste päevade lehti. Reageerisid Edasi, Kodumaa ning Sirp ja Vasar. Tartu lehte kirjutasime Kuldsepaga ise, pikem artikkel nuditi infonupuks, ent meie lohutuseks ilmus see rasvases kirjas.[10]
Väliseestlastele adresseeritud Kodumaa (26. III) avaldas kommentaarideta Armin Alla tehtud mustvalge foto auhinna üleandmisest Nõmmel. Pildil naeratavad sulnilt Endre ja Põllu ning värske laureaat Tuglas. Rahule võis jääda ainult kultuurilehega Sirp ja Vasar, mis pühendas meie üritusele kolmandiku leheküljest, trükkis toimkonna otsuse ning Ain Kaalepi Tuglasele pühendatud essee.[11] Sealt jääb kõlama mõte: „Kristjan Jaak oli suur algataja, Tuglas on üha edasi suur algataja.”
Lootsime rohkemat, meie meelest oli vastukaja vähe. Infoumbses ühiskonnas asendavad fakte kuulujutud. Levis kumu, et EKP Keskkomitee aparaat pole üritusega rahul, sest kuhu oli jäetud eesti proletaarne kirjandus? Pealegi olevat iga auhinna asutamiseks vaja keskkomitee luba, eraldi luba veel kellegi nime kasutamiseks ning siis olevat kohustuslik kooskõlastada laureaadiks valitu keskkomiteega. Kõike seda polnud me teinud, me ei teadnudki niisuguste nõudmiste olemasolust, keskkomitee direktiive hoiti saladuses.
Toonased komsomolijuhid tajusid muidugi võrdlemisi täpselt lubatavuse piire ning püüdsid neid ikka pisut laiendada. Kas sedapuhku jõuti päris keelatud alale?
Tol ajal maailma palet ilmestanud välissündmused said sissejuhatuses loetletud, ent milline oli sisemaine taust?
1964. aastal kukutati Nikita Hruštšov partei- ja riigitüürilt, tema koha võttis sisse Leonid Brežnev, kes püüdis esimestel aastatel olla veel liberaalsem kui tema eelkäija (liberaalne on siin mõistagi nõukogulikus tähenduses). Igasugusele liberaalitsemisele tehti lõpp pärast tšehhide-slovakkide vabaduspüüde lämmatamist 1968. aasta augustis, ent suures riigis toimis inerts, miski ei juhtunud väga äkki. 1969. aastal oldi nagu ootel, alles järgmisel, 1970. aastal hakati kruvisid kiiresti kinni keerama.
Kohalikku tausta olen juba maininud – 1968. aasta kevadine marss kohvikust Vanemuise ette ning sügisesed lubamatute loosungitega üliõpilaspäevad, mille tõttu ülikool sattus musta nimekirja. Ja nüüd tahavad nad veel mõjutada kirjanduselu. Ei!
Alles aastakümneid hiljem, siis, kui pagulasajakirjandus muutus meil vabalt kättesaadavaks, avastasin põhjuse, mis võis valvsaid seltsimehi turri ajada. Toronto ajaleht Vaba Eestlane refereerib allkirjata loos ajalehes Edasi ilmunut, suhtub auhinnaüritusse soodsalt, tõstab juba pealkirjas esile Kalju Lepiku kandidaadistaatust, ironiseerib ainult parteiinimeste kuulumise üle žüriisse, tunnustavalt mainitakse Ain Kaalepi ja Harald Peebu osalemist.[12]
Kui paguluses midagi kiideti, lõid siinsed ideoloogid häirekella. Piisas mõne ürituse erapooletust ülevaatest, et pahandus majja tuua. Paguluses ilmuvat ajakirjandust jälgiti siin teravsilmi, selleks oli Eesti NSV Teaduste Akadeemia keskraamatukogu nn erifondi erifond (praegu asub samas hoones Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu), sinna suletud väljaannetele löödi templiks peale kahekordne kolmnurk, mis tähendas – väga keelatud. Seal käisid lugemas üksnes erilise usalduse teeninud uurijad, kes raporteerisid keskkomiteele oma tähelepanekutest.
Ent seni, kuni rektori toolil püsis Feodor Klement, ei jaksanud keegi ülikooli murda.
Klement oli pärit Peterburi eestlaskonnast, üle elanud stalinistliku terrorirežiimi kõige hullemad ajad. Siis, kui enamikku Venemaa eestlasi represseeriti, tõusis tema nii haridus-, teadus- kui parteiredelil. Klementi seljataga võis ülikool endale üht-teist lubada.
Siiski võeti järgmise, 1970. aasta auhind ja selle määrajad erilise kontrolli alla. Komsomolikomitee oli lisaks püsi- ja ametikohaliikmetele (need jäid samaks) ette pannud toimkonna järgmise koosseisu: Piret Keres, füüsikaosakond, Mart Saarma bioloogiast, Anti Liiv arstiteaduskonnast ning teist korda Jaak Allik ja mina.
Kandidaadid sõeluti 3. oktoobri koosolekul hoolega läbi, sõelujaiks TRÜ rektor Feodor Klement, ELKNÜ Keskkomitee sekretär Allan Kullaste, ELKNÜ Keskkomitee üliõpilasosakonna juhataja Indrek Toome, ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär Jaak Kaarma, EKP TRÜ komitee sekretär Vilmar Ruus, EKP TRÜ komitee liige Tullio Ilomets. Küll tahaks teada, milline võimas välk oli sisse raksatanud, et taoline kahurvägi komsomolikomiteesse kogunes! Üliõpilastest viibisid tollel koosolekul ELKNÜ TRÜ komitee liikmed Riina Hunt, Toivo Kuldsepp, Jaak Allik, Urmas Ehasoo, Ülo Kaevats, Eimar Rahumaa, Märt Kubo, Paul Kenkmann ja Rein Tenson.
Millest siis räägiti?
Vilmar Ruus, kellega koos olime esimeses koosseisus laureaati valinud, peab „Olev Remsujevit mitte kõige paremaks kandidaadiks, sest ta on osa võtnud kogumiku „Marv” [peaks olema Marm] koostamisest ja toimetamisest, ka tema ühiskonnateaduste õppimisega ei saa rahule jääda.” Nii ütles inimene, kes mulle partei ajalugu jutustas.
Hannes Aarma: „„Marv” oli meie teada kinnitatud kogumik.”
Prof. F. Klement: „Ma andsin „Marvi” lugeda ühele parteitule, tavalisele inimesele. Tema hindas selle koledaks, pornograafiliseks jne. Luba väljaandmiseks ei olnud, seda nimetati lihtsalt laualeheks ja nii ta ilmuski.”
Kokkuvõttes taandab komsomolikomitee Jaak Alliku ja minu toimkonna teisest koosseisust, nende asemele tulevad ajalooüliõpilane Kaur Alttoa ja eesti filoloog Toomas Liiv.[13]
Muidugi jõudis kõmu tollest koosolekust ka minuni, mäletan Toivo Kuldseppa arutlevat, kes ometi võis olla too parteitu, tavaline inimene, kellega rektor suhtleb? Ainus võimalus – tema autojuht.
Aga asi jätkub. Kohe aasta algul kutsub TRÜ leht üles seadma uusi laureaadikandidaate.[14] 27. veebruaril üleskutset korratakse („Kiirustage!”) ning antakse teada, et esitatud kandidaatide nimed avaldatakse 6. märtsi lehes, auhinna pidulik üleandmine toimub 14. märtsil kell 15.00 ülikooli aulas.[15]
Ja nüüd järgneb ähvardav vaikus, auhinnast pole enam ei kippu ega kõppu. Välja kuulutatud aktus jääb ära, miks, seda ei põhjendata.
Infotühjuse täitsid taas kõlakad, ühe kuulujutu järgi otsustanud toimkond auhinna määrata August Annistile. Niisiis jäädi klassikaliini juurde ning Annist oli ju igati väärikas laureaat, sobis ilusti Tuglase kõrvale. Teise kuulujutu järgi keelanud auhinna väljaandmise keskkomitee käsul ära Arnold Koop.
Miks üritusele pidurit tõmmati?
Arvan, et üheks põhjuseks oli 1970. aastal hoogsalt alanud igasuguse omaalgatuse suretamine. Ja Kristjan Jaagu auhind oli totaalne omaalgatus, ainuüksi sellise nähtuse olemasolu õõnestas keskkomitee ainuvõimu. Alanud oli ka Klementi tõrjumine rektoripositsioonilt.
Ülikooli rektor oli Eesti NSV hierarhias tähtsuselt kaheksas, Klementit peeti uutes oludes liiga pehmeks, võimu oli üle võtmas noorem ja energilisem Arnold Koop, kes kahtlemata oli vabariiklikule keskkomiteele sõnakuulelikum mees. Klementil oli Moskvas tugev toetajaskond, tema ei teinud kohalikest võimureist suurt väljagi. Koopi oli nähtud peahoones liikumas juba mõnda aega, rektori kohale asus ta de iure 28. aprillil 1970.
Uurimus „Noorsootöö Eestis” peab Klementi kohalt mahavõtmise põhjuseks otseselt Kristjan Jaak Petersoni auhinda: „Sula oli siiski üürike ja sellele järgnesid kohe karistused. Näiteks lõpetati üliõpilaste kureeritud Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhinnaga seotud tegevus. Patuoinaks tehti ja tagandati sellisel olukorral tekkida lasknud rektor Feodor Klement, kelle asemele seati märgatavamalt võimutruum ja ideoloogiliselt kindlakäelisem Arnold Koop. N-ö komsomoliopositsiooni tuumik lõhuti.”[16]
„Eesti kirjanduslugu” seostab Feodor Klementi tagandamise samuti kirjandusauhinnaga. Peatükis „Stalinismi taandumine ja 1960. aastad” on kirjas: „Kümnendi teisel poolel kujunes välja reformistlik liikumine TRÜ komsomoliorganisatsioonis, 1968. aastal kasvavad reformiplaanid üle otseselt opositsiooniliseks tegevuseks; maikuus korraldasid üliõpilased „Vanemuise” teatri ees protestiaktsiooni Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu” keelamise puhul, sündmused kulmineerusid oktoobrikuus üliõpilaspäevadel, kus kanti loosungeid ja peeti kõnesid juba üsna avalikult riigivastases vaimus. Järgnesid karistused, komsomoliopositsiooni tuumik tagandati, lõpetati üliõpilaskonna poolt kureeritud Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhinna väljaandmine, tagandati ülikooli senine rektor Feodor Klement. [—] Ilmekas on seniste komsomoliaktivistide valikute hargnemine: osa valib karjerismi, osa dissidentluse, osa kultuurilise eneseteostuse.”[17] Jääb mainimata, et keegi valis sisepaguluse, rohke rändamise tol planeedi kuuendikul territooriumil.
Karl Siilivask meenutab Klementi autasustamist Lenini ordeniga veel 1969. aastal.[18]
Klement elas seega üle „Tuhkatriinumängu” protestidemonstratsiooni 1968. aasta mais, samuti ei vallandatud teda vastaliste loosungitega üliõpilaspäevade pärast oktoobris. Kas annab see tunnistust eestkostjate vankumatusest? Ehk püüdsid toetajad teda autasustamisega päästa, sest kuidas sa lased lahti Lenini ordeni kavaleri? Aga vahest oli Nõukogude Liidu kõrgeim orden lahkumissurve? Ja leevendus positsiooni kaotamise eest? Igatahes oli Kristjan Jaagu auhind otsustav mõjur ning andis alust rektorivahetuseks. Ent komsomolikomitee juhtkonna asendamine polnud kerge. Siilivask kirjutab: „Selleks, et mitte lasta tagasi valida sekretäri ja tema asetäitja kohale Sirje Endret ja Peeter Vihalemma, sõitsid kohale EKP Keskkomitee sekretär A. Vader ja A. Purga. [—] Klementi „liberaalne” valitsemisperiood asendus Koobi märksa autoritaarsema valitsemisperioodiga.”[19] Endre ja Vihalemm olid ühed Kristjan Jaagu auhinna loojatest. Lisaks langevad komsomolis madalamale positsioonile Jaak Allik ja Jaak Viller, sekretäri ja tema asetäitjate kohtadele tõusevad Laur Karu, Märt Kubo ja Siim Kallas. Koop pani ametisse oma meeskonna, tegi seda ka komsomoliliinis.
Klementi saavutatut ja Koobilt oodatavat loetles pidulikul rektori vahetamise aktusel ülikooli teadusala prorektor Johannes Tammeorg. Ja mida kavatses Koop ise? Ei tarvitse olla eriline ridade vahelt lugeja, et mõista, kuhu kurss seati: „Lõplikult tuleb ületada olukord, kus mõned kõrge kvalifikatsiooniga ülikooli töötajad eelistavad tegelda rohkem teadusliku uurimistööga, pidades õppemetoodilist ning kasvatustööd teisejärguliseks.”[20] Nn kasvatustöö tõhustamine oligi tagasihoidliku haridusega Koobi trumbiks. Tema suure toetuse teenib kommunistliku kasvatuse laboratoorium, mis tehti Ülo Vooglaiu juhitud ja Koobi poolt suletud sotsioloogialabori asemele.
Aga üllatus-üllatus, Kristjan Jaagu auhind ei suregi kohe lõplikult välja. Tehakse uus statuut, kirjandus heidetakse kõrvale, auhind muutub ülikoolisiseseid teeneid tunnustavaks autasuks, muutus vormistatakse uues statuudis nii: „Kristjan Jaak Petersoni auhind on ELKNÜ TRÜ Komitee auhind, millega ülikooli komsomoliorganisatsioon märgib kord aastas ära ühe Tartu Riikliku Ülikooli kollektiivi liikme, kelle ühiskondlik-poliitiline ja teaduslik-kultuuriline tegevus on olnud heaks eeskujuks TRÜ komsomoliorganisatsiooni liikmetele [—].”[21] Komsomolikomitee määrab ka kolmanda toimkonna, selle liikmeteks saavad tol hetkel ülikooli parteisekretär (hariduselt eesti filoloog) Kalev Koger, kunstnik Kaljo Põllu ning komsomolijuhid Toomas Sulling ja Märt Kubo. Üliõpilastest bioloog Rein Sander, füüsik Indrek Kolka, eesti filoloog Toivo Kuldsepp, Vello Peedimaa majandusteaduskonnast ning meditsiiniaspirant Ago Tamm.[22]
12. märtsil 1971 kuulutati välja korraga kaks laureaati – 1970. aasta eest August Annist (kuulujutt vastas tõele!), kes saab auhinna teose „„Kalevala” kui kunstiteos” (1970) eest. 1971. aasta laureaadiks määratakse teadusala prorektor Johannes Tammeorg, loetletakse ka Tammeoruga konkureerinud kandidaate: Paul Ariste, Villem Alttoa, Johannes Aul, Viktor Masing, Konstantin Ramul ja Ernst Raudam, kõik teadlastena teenekamad kui Tammeorg, ent nemad ei teinud administratiivtööd rektori kõrval. Antakse teada, et pidulik aktus toimub juba järgmisel päeval, 13. märtsil.[23]
Aktusel esitasid Kristjan Jaagu loomingut Liis Bender, Kulno Süvalep ja Ao Peep, akadeemiliselt meeskoorilt kõlas Miina Härma „Meestelaul”, kuulsime katkendeid Annisti tõlgitud antiikeepostest ja „Loost Igori sõjaretketest”. Auhinnamedali pani Annistile kaela rektor Arnold Koop isiklikult.
Aktuse teisel poolel tegi Toivo Kuldsepp teatavaks 1971. aasta laureaadi Johannes Tammeoru. Kui Annisti esiletõstmist põhjendati pikalt, siis Tammeorule auhinna määramise seletus on väga lühike: „Põhjus mahub ühte lausesse: ülikooli teadusala arendamise eest.” Arnold Koop pani ka Tammeorule medali kaela ning ulatas auhinnaüriku.
Mäletan, et olin sügavalt pettunud, on ju rida Tuglas, Annist ja Tammeorg sulaselge absurd, mis riivab kõigi kolme mainet. Kindlasti oli Tammeorul teeneid ülikooli teaduselu korraldamisel, ent milleks siin Kristjan Jaak? Temast oli tehtud peigmees igasse pulma. Pealegi oli luuletaja paras boheemlane, kes kuidagi poleks sobinud ülikooli rektori kõrvale tööd rühmama. Solvununa panin komsomolikomiteele ette muuta auhind Dmitri Iljitš Uljanovi nimeliseks, teatavasti õppis Lenini noorem vend keiserlikus Jurjevi ülikoolis, seda küll Kristjan Jaagust tunduvalt hiljem, ent neid kahte meest ühendab tore fakt, et mõlemal tuli veeta päevi ülikooli kartseris. Sarkasm nähti läbi, mind ei võetud kuulda.
Mulle tuletati meelde minu kroonikuametit, ülikoolileht palus, et ma kirjutaksin edasi Kristjan Jaagu auhinnast. Mida teha? Olin kimbatuses ning valisin ehk mitte kõige puhtama tee, kirjutasin varjunime all.[24] Eks me kõik ole rohkemal või vähemal määral kompromissiinimesed. Mina leidsin eneseõigustuse Ain Kaalepilt kuuldud mõttest – kui okupatsioon kestab paar aastat, siis on kaasalööjad kollaboratsionistid, kui aga mitukümmend, on olukord teine, meil tuleb ühiskonnas osaleda, me ei tohi kõike käest anda, eriti mitte oma kultuuri.
Tuglas lahkus parematele kirjastamismaadele 15. aprillil 1971, ülikoolilehes meenutatakse teda lisaks muule „Kr. J. Petersoni auhinna esimese laureaadina – sellisena jääb ta igaveseks meie mälestustes püsima”.[25]
Ent edasi järgneb auhinna teemal sügav ja piinlik vaikus. Komsomolikomitee ohjeldamiseks ei läinud vaja tanke, nüüd suunatakse seal tegevus leninliku arvestuse sooritamisele ja kasvatustööle, sinna, kuhu uus rektor soovib. Hoolitsetakse, et ei rikutaks mööblit ja põrandakatet, et ei kustutataks konisid vastu radiaatoreid, et ühiselamu köökides ei pandaks kuumi nõusid uutele laua- ja aknakatetele. Eesmärgiks on saada lõplikult lahti kodanlikest iganditest ning täita NLKP XXIV kongressi otsuseid.[26] Kui varem kasutati punafraase eeskätt oma tegevuse õigustamiseks, siis Koobi ajal püüti elu tõega nende järgi sättida. Ja kohaneti kähku, ka sel perioodil ei elatud nigelalt.
Johannes Tammeorg kiitis rektorit tema tähtpäeva puhul: „Juubilari energilisus, initsiatiiv, organiseerijatalent ja oskus inimestega suhelda kuluvad rektoriametis marjaks ära.”[27]
Kristjan Jaak Petersoni 150. surma-aastapäeva meenutatakse katkendite avaldamisega tema päevikust, auhinnast ei sõnagi.[28]
Selle asemel seatakse nüüd kandidaate ELKNÜ Keskkomitee preemiatele, nende nimekirjas on 1970. aastal dramaturg Mati Unt, lavastaja Evald Hermaküla, näitleja Jaan Kiho, prosaist, luuletaja ja libretist Jaan Kross, ajalehe Sirp ja Vasar toimetus, kunstnik Ilmar Malin, režissöör Virve Koppel, operaator Mati Põldre, reporter Rein Karemäe, muusikud Arbo ja Hannes Valdma, dirigent Neeme Järvi, režissöör Tiina Mägi ja Eesti Televisioon saatesari „Tornimuusika”.[29] Ametnike vaatenurgast peaaegu ohutu nimekiri, ehk ainult kaks esimest kandidaati panid käredamaid funktsionääre nina kirtsutama. Ent teistelt kandidaatidelt on leitud Leninile või komsomolile pühendatud teoseid, see tasakaalustas.
Kristjan Jaagu auhinda ei ole siiski jäädavalt unustatud. Siim Kallas meenutab oma mälestusteraamatu „Mina” peatükis „Jänkid, kasige Peipsi taha”: „Ülikooli komsomolikomiteele tuli idee anda välja kirjandusauhind. See ajas ametlikud kirjandusringkonnad marru. Aastakümneid oli taotletud luba mingi eesti kirjandusauhinna väljaandmiseks. Seda polnud antud. Ja äkki! Mingi komsomolikomitee annab ise välja kirjandusauhinna. See oli Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhind. Esimese auhinna andsime Friedebert Tuglasele. Juba kõrges eas kirjanik oli pisarateni liigutatud. Keegi polnud talle kunagi mingit kirjandusauhinda andnud. Meil ei lastud teha pronksist medalit. Aga Kaljo Põllu tegi puust medali. [—] Järgmise auhinna andsime August Annistile. Ametlikes ringkondades tõusis nurin. Kolmanda tahtsime anda Nigol Andresenile, aga siis läks ametlik maailm tõeliselt marru.”[30]
Paar lauset küünib üsna tõe lähedale, hea seegi. Muidu on see tüüpiline enese ehtimine võõraste sulgedega anonüümse „meie” abil. Võinuks ju vähemalt Ain Kaalepit nimetada.
Aus olnuks märkida, et Kallas tuli komsomolisekretärina juhtivalt mängu alles ürituse kolmandas staadiumis, kuid salgab kolmanda laureaadi sootuks maha. Kuidas on aga tekkinud kandidaadiks Nigol Andresen? Tema ei olnud ülikooliga mitte kuidagi seotud, järelikult uue statuudi järgi välistatud.
Või on see meenutuslõik taas näide mälu omakasupüüdlikkusest?
Ülikooli komsomolikomitee heast inimeste tundmisest annab igatahes tunnistust seik, et kõik kunagi toimkonda määratud üliõpilased on hiljem omal erialal endale nime teinud.
Alates 1995. aastast on 14. märts meil riiklik püha, emakeelepäev, väljas lehvivad sinimustvalged lipud, mille näitaminegi toona tõi kaasa karistuse. Usun, et Kristjan Jaagu sünniaastapäeva tähtsustamist alustasime meie tol kaugel ja mässulisel kuuekümne kaheksandal.
[1] K. Siilivask, Poliitilisest võitlusest Tartu Riiklikus Ülikoolis aastal 1950–1970. Rmt: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXVII. Tartu Ülikool läbi kolme okupatsiooni. II. Tartu, 1993, lk 42.
[2] O. Remsu, Tudengid protestisid „Tuhkatriinumängu” keelamise vastu. Postimees 3. V 2023.
[3] Vt näiteks: M. Taru, E. Pilve, P. Kaasik, Noorsootöö Eestis. 19. sajandi keskpaigast 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni. Ajalooline ülevaade. Tallinn, 2015. Raamatus on peatükk „Komsomoliopositsioon”. Teost retsenseeris Toomas Alatalu, kes täpsustas seesuguse opositsiooni üksikasju (Õpetajate Leht 16. X 2015).
[4] R. Ruutsoo, Praha kevade päike paistis ka ENSV-s. Eesti Päevaleht 17. III 2017; Praha kevad ja Eesti haritlaskond. Postimees 13. VIII 2023.
[5] ELKNÜ TRÜ organisatsiooni konverents. Tartu Riiklik Ülikool 1. XI 1968.
[6] ELKNÜ TRÜ Komitee büroo protokollid 22. I – 18. XII 1968. ERAF.5072.8.46.
[7] K.-J. Petersoni kirjandusauhind (ELKNÜ TRÜ komitee auhind). Tartu Riiklik Ülikool 28. II 1969.
[8] T. Kuldsepp, O. Remsujev, Esimene Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhind Friedebert Tuglasele. Tartu Riiklik Ülikool 14. III 1969.
[9] Sellest külaskäigust, mis toimus kaamerasilma ees, on säilinud haruldane nn must filmimaterjal (23 min). Filmimise korraldas ETV kirjandussaadete toimetaja Piret Saluri, kes hiljem kinkis filmilindid loodavale Tuglase muuseumile. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumile kuuluva filmimaterjali originaal on deponeeritud Eesti Filmiarhiivi. Äratab tähelepanu, et ERR-i arhiivis olevatel fotodel puudub kohal olnud ja Tuglasele kõne pidanud Ain Kaalep. Piret Saluri teatel oli uudis ETV eetris. Toim.
[10] R. Kuld, Ülikooli aulas. Edasi 16. III 1969.
[11] A. Kaalep, Muutliku vikerkaare all. Sirp ja Vasar 21. III 1969.
[12] Kalju Lepik oli Eestis laureaadi kandidaadiks. Vaba Eestlane 13. V 1969.
[13] ELKNÜ TRÜ Komitee büroo protokollid 14. II 1969 – 24. XII 1969, lk 76–77. ERAF.5072.8.52.
[14] O. Remsujev, K. J. Petersoni kirjandusauhind. Tartu Riiklik Ülikool 9. I 1970.
[15] Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhinna toimkonnas. Tartu Riiklik Ülikool 27. II 1970.
[16] M. Taru, E. Pilve, P. Kaasik, Noorsootöö Eestis, lk 129. Ülikooli komsomoli viimane asesekretär (1988–1990) Kalev Vilgats on tõdenud: „1970. aastal kinnitati TRÜ rektoriks Arnold Koop, kes pidi ülikoolist igasuguse teisitimõtlemise minema peletama.” (Vt: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXI. Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi materjale. Tartu, 2001, lk 220.)
[17] E. Annus jt, Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001, lk 421.
[18] K. Siilivask, Poliitilisest võitlusest Tartu Riiklikus Ülikoolis aastail 1950–1970, lk 42.
[19] Sealsamas.
[20] A. Koop, Meie ülikool uuel õppeaastal. Tartu Riiklik Ülikool 1. IX 1970.
[21] K. J. Petersoni auhinna statuut. Tartu Riiklik Ülikool 5. III 1971.
[22] K. J. Petersoni auhind. Tartu Riiklik Ülikool 12. II 1971.
[23] Kristjan Jaak Petersoni auhinna toimkonnas. Tartu Riiklik Ülikool 12. III 1971.
[24] O. Noot, 170 aastat Kristjan Jaak Petersoni sünnist. Tartu Riiklik Ülikool 26. III 1971.
[25] Friedebert Tuglase mälestuseks. Tartu Riiklik Ülikool 23. IV 1971.
[26] Kord majja! Tartu Riiklik Ülikool 18. II 1972.
[27] J. Tammeorg, Arnold Koop 50. Tartu Riiklik Ülikool 30. VI 1972.
[28] K. Tael, Kristjan Jaak Petersoni mälestuseks. Tartu Riiklik Ülikool 8. IX 1972.
[29] ELKNÜ TRÜ Komitee büroo protokollid 18. II 1970 – 22. XII 1970, lk 38. ERAF.5072.8.54.
[30] S. Kallas, Mina. Tallinn, 2023, lk 48.
Lisa kommentaar