kuulasin muulil mees rääkis naise-lapsega ütles häälde harjunud torinal ei no ma vaatasin et kotis kellegi jäätis sulab aga see oli lihtsalt jäätisepaber heh kuulasin üle lainete karjus naine mehele ma ütlesin ju et seal on need kivid ta ju tuleb sulle vastu hüüdis talle nördinult teine naine kuulasin merest tuli naine rääkis koeraga oi sa oled nii märg näed nüüd olen mina ka märg näedsa kus sul saba käib kõik see oli nii arbitraarne mingid suvalised helid häälitsused juhtumisi moodustasid eesti keele leksikasse kuuluvaid kooslusi kukkusid kogemata välja tähenduslikud on kõneorganitel lihtsalt selline harjumus bitte sitsen sie sohva pääle puupingid on pesus ну ёж это ёж ich soll silbern erzittern vēl putru mind the gap gyöngyöt dobálni, semminek örülni siitsiitsiitmetsast mitteükspirrutikk hõkaplõhv lenn pörlömm ütser armastus oleks võinud võtta ka mõne teise kuju Valisin luuletuse lähemaks vaatluseks välja, aga olin unustanud, et Mirjam Parve on ise seda kommenteerinud, ning ma ei olnud veel jõudnud taibata, et luulekogu lõpuluuletusena oli see ka mitmele arvustajale silma jäänud. Silmajäämises pole midagi imelikku, esimesed ja viimased luuletused on nähtavamal kohal ning nendega on seotud ootus, et nad võiksid esindada midagi enamat kui teised tekstid. Loomingu sari „Üks luuletus” algas jaanuaris ju samuti ühe silmapaistva luulekogu viimase tekstiga, Aare Pilv valis läbiküsitlemiseks Jaan Kaplinski luuletuse „Ei ole lohutust”.[2]
Varasem kõrgendatud tähelepanu Parve luuletuse suhtes mu otsust siiski ei muutnud, sest „kuulasin muulil” on tekst, mida peabki tõlgendama suurema tekstivõrgustiku osana. Siin ei kõnele mitte ainult üks hääl, mida saaks pidada autorilähedaseks (kuigi seegi on olemas), vaid mitu häält, mis tulevad eri suundadest. Sellises olukorras on luuletusel ka mitu konteksti, mis mängivad kokku, aga kallutavad tõlgendust ühes või teises suunas.
Kõnealuse luuletuse kõige ootuspärasem kontekst on juba viidatud – see on Mirjam Parve debüütkogu „Varjukeha” (2023). Raamat sai rohkesti vastukaja ja tunnustust ning praeguseks võib öelda, et tänu retseptsioonile on sellest kogust eriti esile tõusnud neli luuletust: viimane ja esimene, aga ka – küllap autori tahtest sõltumatult – luuletused „jahtuvas saunas”, mis sai Juhan Liivi luuleauhinna, ning „kurja tüdruku laul”, milles on mõned lugejad ennast ära tundnud ning mida on hakatud tsiteerima ja levitama. Kahest viimati nimetatust praegu rohkem juttu ei tule, raamatut alustavast luuletusest „mu nimi ongi mu varjunimi” natuke siiski. Parve on meenutanud intervjuus Kaisa Lingile luulekogu kokkupanemist ja seda, et ta määras kõigepealt ära alguse- ja lõputeksti ning ehitas seejärel sinna vahele ülejäänu.[3] Need ei ole küll luulekogu mõtestamiseks kirjutatud luuletused, aga nad on teadlikult ülendatud staatusesse, kus nad annavad raamatule tõlgendusliku raami.
Esimest korda ilmus luuletus „kuulasin muulil” Vikerkaares.[4] Raamatuversioonis, mida on näha ka selle kirjatöö alguses, on tehtud võrreldes esimese variandiga kolm muudatust. Minu arvates väga suurt tähendusnihet need kaasa ei too ja võivad isegi pealiskaudsel lugemisel märkamata jääda. Siiski näib üks kolmest parandusest selline, et see mõjutab teksti tooni. Nimelt tsiteeritakse 27. reas ungari keeles Dezső Kosztolányi luuletust. Parve teksti mõlemas versioonis on tsiteeritud sama luuletust, mis kannab pealkirja „Akarsz-e játszani?” („Kas tahad mängida?”), aga tsiteeritud rida on vahetatud teises trükis uue vastu ning mulle tundub, et on tahetud vahetada troostitum rõõmsama vastu. Aga pead ma siinkohal andma ei hakka, sest tegelikult ei saa ma ungari keelest ilma abivahenditeta midagi aru.
Mingis mõttes kohtuvad troostitus ja rõõm ka Parve enda kommentaaris luuletuse „kuulasin muulil” kohta. Ja rõõm näib peale jäävat, autor ütleb intervjuus Pille-Riin Larmile: „Too viimane luuletus lähtub sellest, et aeg-ajalt mind heidutab, kui mõtlematult me keelt kasutame: kogu aeg toodame mingit suvalist mulinat. Aga keelel on palju funktsioone ja üks neist on ka lihtsalt empaatiline kontakt, sidususe hoidmine. Mulin võib toimida samamoodi nagu kellelegi otsavaatamine või ukse avamine või kui kellelegi jõudu soovida. See ütleb, et sina näed teist inimesena, ja teised näevad sind inimesena, ja ilma selleta ei oleks ühiskonnas turvatunnet. Sellessamas mulisevas keelekasutuseski on vältimatult samuti palju loomingulisust, kas või needsamad makaroonilised puupingid seal viimases luuletuses (leidsin selliseid salmikesi kunagi fraseologismide andmebaasist Justkui). Oleks nagu täiesti mõttetud laused, aga nende olemasolu teeb mulle nii palju rõõmu!”[5] Puupinkideni ja mõne muu asjani ma oma arutlusega veel jõuan, kuid olgu see autoripoolne seletus lähtekohaks, mida võib uskuda, aga samas ka kriitiliselt silmitseda.
Luuletus „kuulasin muulil” jaguneb selgelt kaheks osaks, olgugi et seda pole stroofideks jaotamisega rõhutatud. Luuletuse esimeses pooles on „mina” muulil ja kuulab. Kas ta ka näeb, seda ei tea, kuid igal juhul on siin kuulamine ja kuuldu eriti oluline. Luuletuse teine pool, mis algab suhteliselt järsult reaga „kõik see oli nii arbitraarne”, esitab tõlgenduse. Siin peegeldatakse luuletuse esimest poolt, kuid ei räägita mitte ainult sellest, mis toimus muulil, vaid ka millestki, mis toimub „üleüldse”.
Mida esimeses pooles kuuldakse ja kuidas see luuleks muutub? Kuuldakse fragmente inimeste jutust – seda „mulinat”, millest Parve oma seletuses räägib. Need on küll katked, kuid seejuures tekib siiski ettekujutus, mis seal parasjagu toimuda võiks. Ettekujutus ei ole küll liiga selge, näiteks pole minu meelest selge see, mitu erinevat naist selles kuuldud kõnes kõneleb (kaks või kolm). Kõnelevaid mehi on üks ning on ka laps ja koer, kuid nemad parasjagu häält ei tee. Kui kaasa minna Parve seletusega, siis võiks öelda, et kuuldakse fraasidena mingit lõtva ja situatsioonikeskset juttu, mille puhul sõnade tegemise heidutav mõtlematus saab korvatud turvatunnet loova empaatilise kontaktiga. Kas ka teksti enda seisukohalt on nii, ei saa päris kinnitada ega ka ümber lükata, siin on võimalikud erinevad vaated tekstile. Empaatilisuses paneb kahtlema see, kuidas lüüriline mina neid kõnelemisi iseloomustab. 3. reas räägib mees „häälde harjunud torinal”, 7. reas naine karjub, 12. reas hüüab teine naine „nördinult”. Siin oleks nagu pigem kuulda mingi kommunikatsiooninihe – tundub, et vastanduv rääkimisviis on „häälde harjunud” ning inimeste vaheline klappimatus sisestatud kõikidesse suhtlemistesse. Sellest hoolimata on võimalik minna tõlgendusega uuele ringile, tõdeda, et karjumine võib tulla sellest, et lainete kohinast on vaja teha tugevamat häält, nördimus tuleneb konkreetsest olukorrast ja isegi see torin, mis on häälde harjunud, on kahetise tähendusega – mingi nihe inimestevahelistes suhetes küll on, aga samal ajal ikkagi ka harjumus ja kodususki, mis kinnitab meile, et maailm püsib koos tavapärasel viisil. Selles maailmas ei toimu katastroofe, koera raputamine võib inimese märjaks teha, aga see on ikkagi tore ning nii arvab ka koer, kelle „saba käib”.
Kuuldu fragmentaarsus, veenvalt edasi antud kõnekeelsus ja kõnelejate ajutine segiminek seostuvad siin omavahel – maailm koosneb tükkidest, mis nagu on eristatavad, aga päris lõpuni ei ole ka. Need tükid koonduvad kokku suvitusmaastiku häälteks, kõnelejad nagu oleksid subjektid, aga jälle mitte päris lõpuni – kõnelemise voog lahustab inimesi, allutab nad keelele ja häälitsemisele. Luuletuse esimeses pooles toetab seda kerget veeäärset segadust ka kerge katkelisus, mis tekib luuletuse värssideks jaotamisega ning ka sellega, et ortograafia ei anna kätte lausepiire. Kõige markantsem siire tuleb mängu luuletuse teise poole alguses („juhtumisi moodustasid eesti keele / leksikasse kuuluvaid kooslusi”), kuid see on kergemini mõistetav kui „mittemarkantne” hakitus ja võbelus, mis on iseloomulik luuletuse esimesele poolele. Kui esimest korda lugeda, siis tundub luuletuse teine pool olevat segasem kui esimene. Korduval lugemisel see enam nii ei ole – segadused vähenevad ja on natuke eri laadi, ehkki ikka ühe asja teenistuses.
Luuletuse teises pooles on esialgsete segaduste peamine allikas mitmekeelsete fraaside jada 24.–29. reas, selle puhul võib arvata, et suurem osa lugejaid päris kõiki siin kõneldavaid keeli ei oska ning lisaks pole kindel, mis keeleks peaks tõlgendama rida „hõkaplõhv lenn pörlömm ütser”. Eriti sellest värsist lähtuvalt (aga siiski mitte ainult sellest) on Mihhail Trunin luuletuse üle mõteldes valinud keskseteks mõisteteks glossolaalia ja onomatopöa.[6] See on tekstitundlik arutlustee ka siis, kui kõige „mõistusetagusemast” värsist mööda vaadata – jutt läheb keele arbitraarsusele nagunii ja sisuka ning sisutu rääkimise küsimus aktualiseerub igal juhul. Lisaks tuleks luuletuses tervenisti märgata suulisust. Mainitud mitmekeelsete fraaside hulgas on küll ka tsitaadid kahest luuletusest, kuid eks ole needki võetud suulise kõne fraaside sülelusse.
Mitmekeelsus võib tekitada segadust, kuid samas selle esitusviis Parve luuletuses vähendab seda. Luuletuse teine pool algab tõlgendusega. 18. rida asub kommenteerima äsja luuletuses toimunut, lüüriline mina on midagi muulil kuulnud, kuuldu esitlemine on aga lõppenud ja nüüd mõeldakse ning arvatakse. Muulil toimunu tõlgendus kasvab järgmistes ridades suuremaks üldistuseks, kus on mängus ka veidi irooniat („on kõneorganitel lihtsalt selline harjumus”). Edasi tulevad mainitud mitmekeelsed fraasid, mille puhul võiks olla kõige hõlpsam strateegia see, et näiteid võetaksegi sama juhuslikena, nagu olid varasemad hääled. Kui nad on juhuslikud, siis ei peagi ju tingimata kõike tõlkima, allikaid tuvastama ja alltekste otsima – nagu ei pea luuletuse mõistmiseks teadma ka kõiki üksikasju luuletuse esimeses pooles.
Niisiis näib mulle, et mitmekeelsuse saab tõlkimata jätta ja ometi luuletusest aru saada. Aga saab ka tõlkida ja jõuda natuke keerulisema arusaamiseni, mis ei tohiks lihtsamaga küll vastuollu minna. Segakeelse puupinkidega rea päritolule on Parve oma seletuses juba osutanud, oluline on aga ka see, et siin antakse lugejale suulise mõnu tunne ja tekitatakse arusaam, et tegemist on korraga fragmentide ja sulamiga – samamoodi oli eespool muulilt leitud fraaside puhul. Lugemine peaks jätkuma lustliku tundega, saksa ja eesti keel sõidavad teineteisele sisse ja see makaroonilisus võiks saada ka kogu luuletuse tõlgenduseks. Edasi ilmuvad venekeelse fraasina ei tea kust siilid. Ma tõepoolest ei tea, kust nad Parvel on leitud, aga leitud nad siiski on – „ёж это ёж” on vene keeles levinud fraas, mis tuleb võrguotsingute abil välja erinevates kontekstides. Järgneb saksakeelne luulekatke (mille juurde tulen veel tagasi), siis lätikeelne fraas, mis on muutunud populaarseks, sest selle sisu on läti ja eesti keeles sama. Londoni metroos on väljujaid ja sisenejaid hoiatav kuulsaks saanud „mind the gap”, mis on levinud ka teistele maadele, metroodesse ja rongidesse, Eestis aga metroo puudumisel luulesse ja luuletõlgendusse.[7] Edasi tuleb Parve luuletuses ungarikeelne luulerida, millest oli eespool juttu, ja siis eestikeelne häälitsus, mis peaks iseloomustama metsvindi laulu – see läheb omakorda üle glossolaaliaks. Kõik see tundub väga juhuslik ja ometigi ei kao kahtlus, et juhuslikkus varjab sihipärasust. Sihipärasust illustreeriva materjalina (kuidas keeled ja lausungid kohtuvad, kuidas miski on „harjunud keelde”) ja võib-olla ka kuidagi veel teistmoodi.
Luuletus lõpeb tõepoolest lõpetavalt: „armastus oleks võinud võtta / ka mõne teise kuju”. Midagi väga krüptilist ei paista siin olevat ning haakumine kõige eelnevaga on ka olemas, aga siiski näib mulle, et selle arusaadavuse varjul on ka arusaamatust. Haakumine varasemaga küll, aga millega ikkagi täpsemalt? Mille kohta sõna „armastus” siin käib? Ma oskan välja mõelda viis vastust, mis tingimata ei pea olema omavahel vastuolus.
- Armastus luuletuse lõpus osutab inimsuhetele ning inimese ja looma suhtele luuletuse esimeses pooles. Sellisel juhul oleks „kuuldud maastik” (ja võib-olla ka ikkagi nähtud) ühtlasi maastik täis armastust. Mingis mõttes ongi, kuigi jäävad kahtlused torisemiste ja karjumiste asjus ning jääb teadmine, et ainult inimsuhetele osutamine jätab tõlgenduse poolele teele.
- Armastus osutab keelele, see on keele-armastus. Ühtlasi on keele armastamine ka sel juhul luuletuse peamine tuum. Nagu eelnevast välja võis tulla – see ongi üks kindlamaid tõlgendusviise. Meenutan autori kommentaari, mida pikemalt tsiteerisin eespool: „Oleks nagu täiesti mõttetud laused, aga nende olemasolu teeb mulle nii palju rõõmu!” Me ei pea kahtlema, et lausumise rõõmuni see luuletus jõuab ja rõõmust armastuseni pole pikk maa. Kui see on luuletuse liikumise suund, siis peaks olema arusaadav ka ungarikeelse värsi väljavahetamine luuletuse teises trükis. Samas pole Parve luuletuse teine pool ka mitte süüdimatu rõõmutsemine, vaid ühtlasi pidev imestamine juhuse ja saatuslikkuse vahekordade üle. Keel nagu tundub olevat meelevaldne ja võib võtta erinevaid kujusid, aga selle taga on kujude ebapüsivusest hoolimata armastus.
- Armastus osutab luuletusele endale ja luuletus on loetav eneseküllasena. See kuju, mille tekst lõpuks saab, ongi armastuse kuju. Kuju on juhuste läbi tekkinud, aga armastust ennast asendada ei saa.
- Luuletuse lõpp ja siis ühtlasi ka terve luuletus osutab eelkõige luulekogule „Varjukeha”, mis selle teksti viimaste ridadega saab oma lõpliku kuju. Nagu enne arvasin, ei tohiks see olla luuletuse kirjutamise ajal sündinud mõte, kuid mõte võib sellisena tekkida lugeja peas ning oleks ka ootuspärane, et see mõte on luulekogu koostamisel kirjaniku peast läbi käinud. Selle rõhuasetuse puhul paistab olevat asjakohane tagasi pöörduda saksakeelse tsitaadi juurde luuletuse 25. reas. See on pärit Rainer Maria Rilke luuletusest „Am Rande der Nacht”, mille Parve on tõlkinud ise eesti keelde pealkirjaga „Öö serval” ja avaldanud „Varjukehas” (lk 57). Siin räägitakse endast kui pillikeelest ja maailmast kui viiulikehast ning jõutakse siis selle lause juurde, mille algust tsiteerib Parve saksa keeles. Tõlkes kõlab see nii: „Tuleb teha / endast hõbelev võbelus – eks siis / kõik ärka ellu mu all, kus / kõigis asjades kõik, mis on eksi, / asub otsima valgust.” Tõlgendajad, kes otsivad ühte salavõtit, mis avaks Parve luuletuse ja luulekogu ühekorraga, võiksid siinkohal rõõmustada. Luuletaja oleks nagu viiulikeel, kelle kaudu hakkavad kõlama kõik maailma hääled, ja seda kõlamist lõpuluuletus demonstreeribki. See on väga usutav tõlgendus, mille juures on siiski üks küsitav punkt. Varasemast kogemusest on ju tekkinud kahtlus, et kõiki ja kõike avavat ühte võtit pole päriselt olemas, kuigi me võime selle olemasolu igatseda.
- Luuletuse lõpp ja luuletus tervikuna osutavad kõnelejale endale või tema armastusele, millest luuletus varem otsesõnu pole rääkinudki, aga mis kuulub kogu aeg kõneleja juurde. Kõnelejal ja tema suhetel ongi armastuse kuju ja ta imestab selle üle, et kujud on tinglikud. Sellist imestamist on ju ka teistes Parve luuletustes ning eriti ilmekalt „Varjukeha” avaluuletuses, mis jõuab välja järgmiste ridadeni: „mu keha ongi mu varjukeha / aga ma ei tea / mis jääb ta taha” (lk 4). Siit algab luulekogus oluline kehalisuse teema, mis haakub ka algusest peale keele ja keelelise tinglikkuse teemaga. Sõnad varjavad midagi. Me ei saa sageli aru, kas see on inimestevaheline konflikt või niisama lobisemine või keelemõnus suplemine või armastus, aga vahetevahel midagi paistab. Või nagu ütleb Parve „Varjukeha” teise luuletuse alguses: „vahel näen kuidas kellegi näos / kerkib pinnale tema nägu / nagu vahel on sõnades mõte” (lk 6). Mul oli Parve luuletust „kuulasin muulil” lugedes samamoodi tunne, et sõnades on mõte – ka siis, kui mõni sõna paistab olevat öeldud pealtnäha tähendusetus keeles.
[1] Artikkel on valminud Eesti kultuuriministeeriumi projekti KUM-TA75 „Noorte hääled digiajastu luules: poeetika, hoiakud ja identiteedid” raames.
[2] A. Pilv, Jaan Kaplinski „Ei ole lohutust”. Looming 2025, nr 1, lk 87–91.
[3] Mirjam Parve: „Varjukeha” puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust. ERR 23. IX 2023.
[4] M. Parve, kuulasin muulil. Vikerkaar 2022, nr 3, lk 36–37.
[5] P-R. Larm, Elu pehme kõhualune. Sirp 24. XI 2023.
[6] M. Trunin, Aurea mediocritas. Mirjam Parve kui aednik ja kui lill. Vikerkaar 2024, nr 12, lk 117.
[7] Vt: A. Pilv, „Mind the Gap”. Impersonaalsusest ja personaalsusest fs-i luules (teiste eesti luuletajate kontekstis). Keel ja Kirjandus 2007, nr 10, lk 818–823.
Lisa kommentaar