Möödunud kirjandusaasta kokkuvõtetest jäid meedias laste- ja noortekirjandusega seoses kõlama pigem negatiivsed sõnumid. Krista Kaer väljendas Vikerraadio hommikuprogrammis muret lastekirjanduse tiraažide ligi 60% languse pärast.^[1] Ta ütles, et kui varem tavatseti öelda, et lastele ikka raamatuid ostetakse, siis tuleb välja, et ega ikka osteta küll. Teadupärast ei saa tavalugeja kusagilt infot raamatute tiraažide kohta – see on kirjastajate ärisaladus. Ja kuigi tiraažid ja raamatumüük on erinevad asjad, tasub kirjastaja Kaera väidet siin arvatavasti uskuda.

Nukker pilt vaatas laste- ja noortekirjanduse osas vastu ka Eesti Kirjastuste Liidu (EKL) koostatavast menukite edetabelist. Vaid kolm algupärast möödu­nud aastal esmakordselt ilmunud laste ilu- või aimekirjanduse teost suutis rebida 100 enimmüüdud raamatu hulka. Need olid Andrus Kivirähki „Kampsun ja päike”, Marju Kõivupuu „Aastaringi jutukera” ja Ilmar Tomuski „Paul hakkab inseneriks”. Kokku jõudis selle saja hulka 37 lasteraamatut, kuid enamik neist olid kas kooliks ettevalmistav harjutusvara, tõlkekirjandus või klassika kordustrükid (näiteks J. Oro „Muna”). Muidugi võib väita, et Eesti Kirjastuste Liitu ei kuulu kõik laste- ja noortekirjandust välja andvad kirjastused, kuid suures pildis ei muuda see asja.

Vähest huvi kõige uuema lastekirjanduse vastu kinnitavad ka lasteraamatu­kogude laenutuste andmed. Tuginedes Eesti ühe kesksema lasteraamatukogu, Eesti Lastekirjanduse Keskuse (ELK) 2024. aasta laenutuste statistikale – mis ei pretendeeri ammendavusele –, võib öelda, et põhiliselt laenutati tõlkeliste detektiivi-, koomiksi- ja meelelahutusraamatute sarju, mille laenutuskorrad domineerisid mäekõrguselt algupäraste teoste laenutuste üle. Eesti laste- ja noorte­kirjanduse teostest kuulus 2024. aastal enimlaenutatute hulka põhiliselt koolis käsitletav kirjandusklassika, eesotsas Eno Raua „Kalevipoja”, Piret Raua „Tobias ja teine B”, Silvia Rannamaa „Kadri” ja Oskar Lutsu „Nukitsamehega”. Esimese kahekümne viie seas oli vaid üks samal aastal ilmunud algupärane laste­raamat, Kairi Loogi ja Anne Pikkovi pildiraamat „Natuke suur”. Niisiis kinnitavad meedias kõlama jäänud sünget raamatuaasta kokkuvõtet ka muud andmed – algupärast uut lastekirjandust ei osteta, ei laenutata ja tõenäoliselt siis ka ei loeta.

Milles asi? Kas see on mingi ühekordne, eelmise aasta anomaalia või kestvam suundumus? Kas kiratsemise põhjus on selles, et meil ilmub kvaliteetraamatute kõrval liiga palju haltuurat, nagu mainis laste- ja noortekirjanduse 2024. aastat kokku võtval koosolekul ELK-i lastekirjanduse uurija Jaanika Palm?^[2] Või ei jõua info uute raamatute kohta lugejani? Või on algupäraseid raamatuid lihtsalt liiga vähe ja valik väike? Arvan, et kõik need aspektid mängivad siin teatud rolli, ja arutlen neil teemadel alljärgnevalt veidi laiemalt. Kuigi põhjalikku võrdlust viimaste aastatega ei ole siinkohal võimalik teha, kaldun arvama, et tegu ei ole ainult möödunud aasta ilmingutega, vaid pikemaajaliste suundumustega.

Miks laste- ja noortekirjandus kiratseb?

Kui vaadata möödunud aastal ilmunud laste- ja noorteraamatute bibliograafiat, mida koostab Eesti Lastekirjanduse Keskus, siis torkab silma, et tuntud ja mainekate kirjastuste kõrval annavad easpetsiifilist kirjandust välja ka autorite omakirjastused, nõudetrüki (print-on-demand) teenuse pakkujad ja kõige muu kõrvalt ka kirjastamisega tegelevad ettevõtted. Paraku ei jõua nende väljaanded raamatuturule tihtipeale juba seetõttu, et neil puuduvad etableerunud kirjastustele omased raamatute levitamise ja turundamise mehhanismid. Autorid müüvad oma raamatuid ise kas internetis, suvistel laatadel, kirjandusüritustel, kohtumistel lugejatega või muul viisil käest kätte. Kuidas siis laiem avalikkus selliste raamatute ilmumisest üldse teada saab? Sageli ei saagi, sest trükised ei pruugi jõuda kaubandusvõrku või raamatukogudesse, saati siis kriitikute ja lugejateni. Teisalt tuleb mõista algava või harrastusautori kõhklusi etableerunud kirjastuste poole pöördumisel – kas mu teos on selleks piisavalt hea, kas trükkimine sadades eksemplarides õigustab end? Kuigi väljaspool professionaalset kirjastussüsteemi ilmunud raamatute kvaliteet on kõikuv, ei tohiks neid siiski tähelepanuta jätta, sest nende seas on mitmeid silmapaistvaid ja vajalikke teoseid, ka möödunud aastal ilmunute hulgas.

Teine tõsine murekoht on laste- ja noortekirjanduse arvustuste, ülevaadete, lugemissoovituste jms vähesus. Tegelikult on kogu kirjandus praegusel ajal avalikkuses liiga vähe nähtav ja võitleb tähelepanu eest teiste kunstiliikide ja meediumitega. Laste- ja noortekirjanduse puhul on viimastel aastatel küll tehtud edusamme – ELK-i eksperdid annavad regulaarselt lugemissoovitusi Eesti Rahvusringhäälingu ja Postimehe veebiväljaannetes. Keskuse kodulehel on leitavad lugemissoovitused erinevas vanuses ja huvidega lastele, ilmub igakuine veebiajakiri Lastekirjanduse Uudistaja, tublit tööd raamatute tutvustamisel teevad ka maakondade (laste)raamatukogud. Kuid ajal, mil inimeste lugemishuvi ja ka huvi traditsiooniliste meediaväljaannete vastu väheneb, ei pruugi paberil või internetis leiduv raamatusoovitus sihtrühmadeni üldse jõuda. Vaja oleks tutvustusi raadiosse (nagu näiteks Kuku Raadio pärastlõunasaate rubriik „Raamaturahvas”, milles tutvustatakse iga kord ka üht lasteraamatut), telesse, aga miks ka mitte sotsiaalmeediasse, kus inimesed rohkesti aega veedavad. Some on küll killustunud üksikuteks kõlakodadeks (FB), pigem pildi- ja animatsioonikeskne (TikTok, Instagram), aga võimalusi mõneks sisukaks raamatu­tutvustuse ja -kriitika foorumiks leiduks seal ometi. Oleks vaid keegi, kes asja ette võtaks. Goodreadsi-taolised lugemismuljete ja -soovituste veebiplatvormid, lugemishuviliste blogid või vlogid on küll tänuväärsed algatused, kuid lugejad ei pruugi neid üles leida ja neis käsitletakse teoseid juhuslikult, enamasti meeldis-ei-meeldinud-stiilis.

Kolmas põhjus, miks uut algupärast laste- ja noortekirjandust vähe ostetakse, laenutatakse ja loetakse, peitub minu meelest selle mahus – seda ilmub lihtsalt tunduvalt vähem kui tõlkeid. Vahe on lausa kolmekordne. Kui lastele ja noortele mõeldud algupärast ilu- ja aimekirjandust ilmus 2024. aastal kokku 204 nimetust, siis tõlkekirjandust 605 nimetust. Ilukirjanduslike teoste võrdluses ei olegi vahe nii suur – algupäraseid teoseid ilmus 162 ja tõlkeid 199 nimetust, kuid aimekirjanduses on käärid märkimisväärsed. Algupärast aimekirjandust ilmus vaid 42 nimetust, vastavat tõlkekirjandust tervelt 406 nimetust. Ka eespool mainitud EKL-i müügimenukite edetabelis domineerisid lastekirjanduse hulgas kõiksugu tõlkelist päritolu aimeraamatud – looma- ja linnuhäälte, inglise keele sõnade, jõulujuttude ja tegelusraamatute (värvimis- ja meisterdmisraamatud) välja­anded. Sellest võib järeldada, et kirjastustele on soodsam ja tulusam välja anda tõlkeaimekirjandust, mitte oma autorite loomingut. Tõlkeaimekirjanduse puhul on tihtipeale tegu rahvusvaheliste suurkorporatsioonide raamatu­projektidega, millest saavad osa ka meie kirjastused. Raamatud trükitakse kusagil Aasias (?) ühesuguse kujunduse ja illustratsioonidega, ainult keel vahetatakse trükipressi all välja, kulud tekstiloojale ja kunstnikule-kujundajale honorari maksmiseks langevad ära. Selliste raamatute tootmine on odav ja kirjastajale tulus, mida ei saa aga öelda algupärase kirjanduse kohta. Võib ju väita, et ka tõlkeaimekirjandus on eesti kirjanduse osa, sest see on eesti keelde tõlgitud, kuid ei tohiks unustada, et see impordib Eestisse paljuski võõrast ja kauget teadmist ning võtab eesti autoritelt võimaluse neil teemadel ise sõna sekka öelda, sest vastav nišš on juba hõivatud.

Niisugused on minu arvates kirjandussüsteemi sisemised põhjused, mis on toonud kaasa laste- ja noortekirjanduse kiratsemise, kuid kas küsimus võib olla ka teoste kvaliteedis? Selle üle arutlen allpool 2024. aasta kirjanduse näitel. Alustan ülevaadet aimekirjandusest, edasi liigun ilukirjanduse juurde, kus vaatlen kõigepealt kõige väiksematele lugejatele mõeldud raamatuid ja seejärel noortekaid.

Estica aimeraamatud

Üks valdkond, kus tõlkeraamatud algupärastega kunagi konkureerida ei suuda, on Estica ehk kõik, mis puudutab Eestit ja eestlasi, eesti keelt, kultuuri, kombestikku, maastikku, ajalugu jms. Igal aastal ilmub neil teemadel algupäraseid raamatuid üksjagu, nii ka möödunud aastal. Eesti tähtpäevadest ilmus 2024. aastal lausa kaks sarnase pealkirja ja sisuga teost. Üks neist oli Marju Kõivupuu teksti ja Regina Lukk-Toompere illustratsioonidega „Aastaringi jutukera”, mis saavutas EKL-i müügiedetabelis kõikide raamatute hulgas kõrge seitsmenda koha ja pärjati ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Lastekaitse Liidu välja antava „Hea lasteraamatu” kleebisega. Teine oli Katariina Libe autoriraamat „Minu aasta­ring”, mis valmis Maxima poeketi tellimusel. See oli juba seitsmes Maxima populaarsete lasteraamatute sarjas. On alust arvata, et tegelikult oli just see Maxima-raamat möödunud aastal kõige suurema läbimüügiga lasteraamat Eestis, sest seda on olnud ka varasemad selle sarja raamatud, kuigi EKL-i 2024. aasta müügiedetabelist „Minu aastaringi” ei leia.

Mõlemas teoses räägitakse Eesti tähtpäevadest, mis paljuski kattuvad; ühe aasta­ringi sees käiakse läbi kõik olulisemad pühad ja tutvustatakse nendega seotud kombestikku. Kõivupuu keskendub rohkem talurahvakalendrile (suviste­pühad, mihklipäev kui põllutööde lõpu tähistaja jt), Libe rõhutatab moodsa linnaühiskonna peretraditsioone, tõstab näiteks esile 1. adventi, mil lapsed hakkavad ootama päkapikke. Samas sõidetakse temagi raamatus jaanipäevaks kindlasti maale sugulaste juurde ja jõulegi tähistatakse maakirikus, mille lähedal asuval surnuaial saab omaste kalmudel küünlaid süüdata. Kui Libe tutvustab Eesti tähtpäevi läbi perekondliku prisma – kolm last, 13-aastane Joonas ja tema õed, 10-aastane Mirt ja 7-aastane Lenna, saavad pühadest ja nendega seotud kombestikust teada tänu vanaema selgitustele ja ühiselt ette võetud tegevustele –, siis Kõivupuu kasutab samuti tähtpäevadest rääkimist läbi perekondlike tegevuste, kuid pakub ka teistsuguseid jutustamistehnikaid. Näiteks jutustavad tema raamatus ka tähtpäevalised ise nendega seotud kommetest (Tõnis talvepoolitaja, Vistel-Vastel-Poisike). Kõivupuu tekstile annavad palju juurde detaili­rohked rahvuslikke mustreid sisaldavad illustratsioonid, mis põimitakse omavahel ja ka tekstiga kokku üle lehekülgede kulgeva kirivöö abil. Libe autoriraamat on moodne ja lastepärane. Selles on QR-koodiga skaneerimise võimalus, mis lubab raamatusse lisatud materjali liitreaalsuse abil kogeda, leidub terve hulk nuputamis-, värvimis- ja meisterdamisülesandeid (vurri valmistamise, munavärvimise, sanditamise maskide tegemise õpetused jne), tekstikastides või -ringides on täiendavaid seiku pühade kohta. Maxima tähtpäevade raamat on pilku­püüdev, soodsa hinnaga ja selle juurde kuulub eraldi nuputamisraamat, mis pakub lisaks veel mitmeid pühade ja tähtpäevadega seotud ülesandeid. Mõlemad tähtpäevaraamatud on õnnestunud ja vajalikud, Kõivupuu raamat kõnetab tõenäoliselt ka täiskasvanud lugejat, Libe oma võiks aga igas koolilastega Eesti peres olemas olla.

Teine aimekirjanduse valdkond, kus ükski tõlkeraamat algupärastega konkureerida ei suuda, on eesti keel. Siin torkab kõige originaalsemana silma Priit Põhjala ja Ulla Saare (illustratsioonid) „Doktor Tindipleki töötuba”, mis koondab ajavahemikus 2019–2023 ajakirjas Hea Laps ilmunud palasid. Teost võib nimetada ka aimekoomiksiks, sest keelealast teavet jagatakse siin pildisarjade vormis, kusjuures tegu on ainsa möödunud aastal ilmunud algupärase koomiksiga. Tõlkekoomikseid ja graafilisi romaane ilmus kokku kümmekond, kõige rohkem oli nende hulgas mahukaid Disney kogumikke. Doktor Saamuel Tindiplekk on kuulus keeleteaduse professor ja uute sõnade leiutaja, kellele tema lapselapsed Mari ja Mikk esitavad igasuguseid keeleteemalisi küsimusi. Ja vastupidi, ka vanaisa esitab lastele keelega seotud küsimusi, näiteks küsib sünonüümide, homonüümide, uudis- ja unarsõnade kohta, ning jagab põnevaid keele­alaseid teadmisi. Muu hulgas saavad Mari ja Mikk ning ka kõik teised (laps)lugejad teada, et eesti keele kõige sagedasem täht on a ja enimkasutatav sõna on „on”. Teos võimaldab igal keelehuvilisel lugejal end proovile panna – võimalikud vastused doktor Tindipleki küsimustele leiduvad raamatu lõpulehekülgedel. Seegi raamat pälvis kvaliteedikleebise „Hea lasteraamat 2024”, nii et on raamatupoes või -kogus kergesti leitav.

Eesti-teemaliste aimeraamatute hulka kuuluvad ka aja- ja kultuurilugu tutvustavad teosed, näiteks Jaak Juske ja Andres Varustini (illustratsioonid) „Eesti salapärased kummituslossid” ja „Tartu saladuste mägi. Toomemäe põnevad lood”. Nagu autor esimesena mainitud teose eessõnas ütleb, võib neid lugusid kas uskuda või mitte, aga nad on päriselt, olgu kirja pandud või siis kõneldud kujul olemas ja pajatavad enamasti mõisate kunagiste elanike salapärasest, ootamatust surmast või õnnetust armastusest. Mõned vaimulood tekitavad kõhedust, teised meenutavad kangesti selle tüübi tuntuimat esindajat, Haapsalu Valget Daami, mis lubab arvata, et need ongi mõjutatud põlvest põlve edasi kantud pärimusest. Kuid Juske ei ole kummituslugude „välja maalimisega” väga palju vaeva näinud. Pigem esitab ta n-ö tooriku, millele lisab teadaolevaid fakte mõisa ehitamise ja restaureerimise ajaloost ning selle omanikest läbi aegade. Teos võiks huvi pakkuda põhikooli vanema astme ja/või gümnaasiumiealistele õpilastele Eesti ajaloo, aga miks ka mitte kirjanduse tundides, kus võiks nende lugude toorikule loovkirjutamise raames „liha” juurde kasvatada. Juske teine möödunud aastal ilmunud raamat on pühendatud 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnale Tartule ning pajatab linna ajaloost läbi aegade, selle legendidest ja kummituslugudest. Nagu pealkirigi ütleb, on kõige salapärasem koht Tartus Toomemägi, mis on olnud tunnistajaks veristele taplustele, teaduslikele avastustele ja müstilistele vaimulugudele.

Küllap pidas kultuuripealinna aastat silmas ka Juhani Püttsepp, kellelt ilmus möödunud aastal koostöös läti illustraatori Gundega Muzikantega jutukogu „Väikseid varje Emajõe peeglis”. Iga lugu toetub mingile Tartuga seotud ajalooürikule, teaduslikule faktile, mälestuskillule, muuseumieksponaadile või tuntud inimesele, mille/kelle ümber on autor kerinud jutukanga, nii et kultuurilooline fakt muutub noorele lugejale kõnekaks. Siit leiab lugusid Tartu paikadest (Kassi­toome), hoonetest või ehitistest (Inglisild, Grenzsteini maja), mälestusmärkidest (Barclay de Tolly), legendidest (Emajõgi) ja inimestest (Paul Ariste, Gunnar Neeme), mis on kord esitatud minajutustaja vaatepunktist, siis jälle kõrvalseisja silmade kaudu. Püttsepa ja Juske raamatud koos moodustavad lugemisvara, mis võiks kohustuslik olla igale Tartu kandi teismelisele, aga tegelikult ka kõigile teistele Eesti koolilastele, sest on ju Tartu oluline haridus- ja teaduskeskus ning Lõuna-Eesti pealinn.

Loodus- ja tehnikateemad aimekirjanduses

Kuigi tõlkeaimeraamatute hulgas on palju loodusteemalisi raamatuid, pakuvad eesti autorid neile oma spetsiifiliste teemade ja vaatenurkadega väärtuslikku lisa. Nagu Estica teemade puhul, nii on ka algupärased loodusraamatud enamasti belletriseeritud, teadmisi jagatakse ilukirjanduslikus võtmes, nii et laps või noor ei pruugi märgatagi, kuidas n-ö tagaukse kaudu jõuab temani ka loodustarkus. Mitmekesist pisikeste veeorganismide maailma tutvustab riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija Marko Mägi oma raamatus „Tiigielu”, millele on illustratsioonid teinud Grete Alt. Kolm venda, üheksane Karl, seitsmene Hans ja neljane pesamuna Franz on suvevaheajal oma alevis elavate vanavanemate juures, kus võetakse ette tiigipuhastus. Lapsed koguvad purkidesse, kaussidesse ja akvaariumisse kõiksugu nähtavaid ja nähtamatuid vee-elukaid, kaane, mardi­kaid, ujureid, konnakulleseid, putukate vastseid, vesilikke, konni jpt, kelle kohta uurivad raamatutest ja internetist lisa. Suvelõpuvihmad täidavad puhastatud tiigi veega ja lapsed võivad oma hoolealused, kellest on vahepeal saanud täis­kasvanud organismid, vette tagasi lasta. See on natuuritruude joonistustega rohkelt aimeteadmisi jagav raamat, mis toetab suurepäraselt põhikooli loodusõpetuse tunde.

Jahtlaevaga Admiral Bellingshausen läbitud polaarretkedel kohatud lindudest ja loomadest on lastele ja kõigile teistele huvilistele teaberikkalt kirjutanud Maris Pruuli oma tirelköites kaksikraamatus „Meie seiklused Arktikas. Jääkaru pai; Meie seiklused Antarktikas. Pingviini piss”. Ühes osas tuleb juttu maakera kuklapoolest ehk Antarktikast ja kui raamat ümber pöörata, siis põhja­polaarpiirkonnast ehk Arktikast. Seal, kus kaks osa kokku saavad, on reisilaeva foto ja ruumide paiknemise skeem. Laevaseltskonna kokkupuuted jääkarude, pingviinide, polaarrebaste, vaalade, erinevat liiki hüljeste, lunnide ja teiste jäistes vetes ja jäämägede vahel elavate lindude ja loomadega, on ühtaegu põnevad ja harivad. Raamatule lisatud laevameeskonna liikmete fotod ja polaarala looduse joonistused (illustraator Eike Ülesoo) mitmekordistavad lugemiselamust.

Hilli Rand on koos Eesti tuntumate loodusfotograafidega kokku pannud raamatu „Tunne Eestit. Linnulaulu trillerkaar. 20 linnukirja inimestele”, milles meile vahendatakse Eesti tuntumate laululindude, näiteks kuldnoka, lõokese, pääsukese, ööbiku, rähni, käo jt sõnumeid. Neis nn linnukirjades tutvustab iga suleline oma iseloomu, harjumusi ja eluviisi, õpetab inimest märkama seda, mille poolest ta teistest lindudest erineb, ja jagab oma rõõme ning muresid. Suure­pärase kvaliteediga fotod, millel meie sulissõbrad on tabatud mõnes ­armsas või naljakas poosis, teevad raamatust tõelise pilgupüüdja, boonuseks mitmekülgne loodusteaduslik info lindude kohta.

Kaks teost väärivad esiletõstmist ka tehnika ja teiste nn kõvade teaduste vallast. Ilmar Tomuski ja Joonas Sildre (illustratsioonid) „Paul hakkab inseneriks” on vajalik raamat kõikidele meisterdamis- ja tehnikahuvilistele lastele (pälvis ka tunnuskleebise „Hea lasteraamat 2024”). Viljandis elab nutikas ja uudishimulik kuueaastane Paul, kelle tehnikahuvi ärgitavad ja toetavad insenerist isa ja loodusõpetajast ema. Vanematega koos õpib poiss meisterdama kõiksugu erilisi asju, näiteks porgandiautot, kommiviskemasinat, hampelmanni, sidruni­elektrit, tuulevurri, piparkoogimaja jne. Raamat, mis on valminud koostöös Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega, pakub lisaks Pauli (ja vanemate) meisterdamis­õpetustele ka lühikesi tutvustusi selle kohta, kuidas need lihtsad asjad, mis põhinevad tegelikult inseneride mõttetööl ja matemaatika-, füüsika- ning keemiaseadustel, meie igapäevaelus palju keerulisemates mehhanismides ja tehnoloogiates rakendust leiavad. Näiteks robotite, isesõitvate autode, droonide, isepuhastuvate ja elektrit tootvate akende, asjade interneti või eriliste materjalidena, mille arendamisega tegelevad tehnikaülikooli teadlased.

Hästi toimiv ja sage lähenemisviis aimekirjanduses on teadlaste vastused laste kõikvõimalikele küsimustele: Kui suur on universum? Miks meile päikest vaja on? Kuidas viirused meie kehasse satuvad? Jne, jne. Sel aastal jagas vastuseid Tartu Ülikooli muuseumis töötav Klaus-Peeter Ladva raamatus pealkirjaga „Hull Teadlane tegutseb”, millele on lustakad illustratsioonid teinud Andres Varustin. Siit saab teada universumi, taevakehade, kosmoseuuringute, maailma koostisosade, sauruste, lindude, mesilaste, inimorganismi ja palju muu kohta, lisaks soovitusi lihtsamate füüsika-, keemia-, biloogia- jm katsete läbiviimiseks kodustes tingimustes. Ühtlasi selgub, et Hull Teadlane on kaubamärk, mille alt tehakse lastele teadusteatrit ja pakutakse muuseumis haridusprogramme, nii et ootame põnevusega uusi etteasteid ja kirjatöid.

Ilukirjanduse poole liikudes tuleb pilk kõigepealt pöörata pildiraamatutele, kus illustratsioonil on oluline või valitsev roll ja teksti vähe või üldse mitte. Sellised raamatud peaksid olema mõeldud (väike)lastele, kuid tegelikkuses on pildi­raamatust saamas raamatuillustraatori kunstilise eksperimenteerimise väli, mis võimaldab tal katsetada uusi tehnikaid ja kujutamisvõtteid ning välja elada ka oma (lapsepõlve)unistusi, soove ja ihasid. Lapsi ei pruugi sellised teosed aga üldse kõnetada, sest nad ei oska neid lihtsalt „lugeda”. Võimalik, et edaspidi eristuvadki selgemalt lastele ja siis kõigile teistele mõeldud pildiraamatud, nagu on juba olemas värviraamatud täiskasvanutele. Igatahes jääb ka minul kui kirjandusteadusliku taustaga uurijal pildiraamatute analüüsimiseks ja hindamiseks eeldusi väheks, kuid mõned tähelepanekud siiski teeksin.

Pildiraamatute buum

Eestis ilmub pildiraamatuid palju, aasta-aastalt järjest rohkem ja nende kvaliteeti peetakse üldiselt heaks. Äsja, aprilli alguses toimunud 62. rahvusvahelisel Bologna lasteraamatumessil, mis keskendub põhiliselt lasteraamatu illustratsioonile ja raamatukunstnike loomingule, oli Eesti aukülaline.^[3] See annab tunnistust meie lasteillustratsiooni kõrgest tasemest ka rahvusvahelises võrdluses, sest sugugi mitte kõigil kultuuridel ei ole senini sellist aukülalise staatust olnud. Kuigi kõlas ka seisukoht, et eesti lasteraamatuillustratsioon tundub välismaistele kirjastajatele esmapilgul süngena,^[4] tõlgendati meie vaates seda kui usalduse märki eesti laste vastu, kellele võib elu esitada ka sellisena, nagu see on.

Kui selle messijärgse kriitika valguses heita pilk möödunud aasta pildiraamatule, siis võib tõesti tõdeda, et ootamatult palju on süngetes ja tumedates toonides, nurgelises ja stiliseeritult lohakas kujundikeeles raamatuid, mis ei tundu kõige lapsesõbralikumad. Muidugi leidub ka erksaid ja rõõmsaid värve ning selge joonega kujutisi, kuid erialaspetsialistide, kunstnike, kujundusgraafikute ja illustraatorite poolt leidsid kauneimate raamatute konkursil esile tõstmist pigem just esimesena mainitud.^[5] Värvivalikult sünged ja kujundiloomelt raskepärased on minu hinnangul Anti Saare ja Marja-Liisa Platsi (illustratsioonid) „Härra Haraldi unistuste aed”, Joanna Liivaku ja Liisa Kruusmäe (illustratsioonid) „Plekiraamat”, samuti „Jõulud Islandi moodi”, mille teksti autor on Kätlin Kaldmaa ja illustratsioonid on loonud Anna-Elizaveta Žurbenko. Jätkuvalt on lasteraamatute illustratsioonides populaarne kritselduse stiil, näiteks Gete Tammanni ja Pamela Sameli (illustratsioonid) „Härra Laiskvorst”, Piret Jaaksi ja Marju Tammiku (illustratsioonid) „Suur saladus”, kuigi minu kogemuse järgi see lapsi väga ei kõneta. Et pilt peab kokku kõlama tekstiga, siis ei ole kunstnikul mõnikord ka valikut. Kui loo tegelased on tiigrid, siis ei saagi ta kasutada erksaid ja heledaid värve, vaid peab valima erinevaid liivakarva ja khaki-toone ning muidugi kasutama musti jämedaid triipe (Kairi Loogi ja illustraator Anne Pikkovi „Natuke suur”). Või kui tekst räägib sõjast, siis on selge, et ka pildid kujutavad inimesi ähvardavates poosides ja selle põhitoonid on sünksinised, ­lillakaspunased või pruunikaskollased (Kristi Kangilaski autoriraamat „Sõda on nagu…”).

Minu lemmik möödunud aasta pildiraamatute hulgas oli Ulla Saare autoriraamat „Ita ja Piuks. Kohtumine”, mis räägib kahe väikese tegelase, elava tüdrukutirtsu Ita ja koera piiksulelu Piuksu kohtumisest ehituspoes, kuhu tüdruk isaga kaasa läks. See on igati lapsesõbralik raamat, sest loo visuaalne vaatepunkt asub tüdruku silmade kõrgusel (isast näeme vaid pikki jalgu). Loo tekstiosa piirdub üksikute jutumullidesse paigutatud dialoogidega, mida isa ja tütar oma­vahel vahetavad, kuid mis võiks ka olemata olla, sest pildid on dünaamilised ja ilmekad ning töötavad ka ilma tekstita. Kuna kaks sõpra selles loos alles kohtuvad, võib arvata, et on oodata ka järge.

Raamatud Tähekese-ealistele

Kõige rohkem lasteraamatuid, olgu need pildi- või illustreeritud raamatud, ilmub meil Tähekese-ealistele lastele, kes on vanuses 5–10, käivad lasteaias ja/või esimestes klassides. Nendele mõeldud raamatute arv on viimastel aastatel mäe­kõrguselt ületanud noorematele noortele (12–15) ja vanematele noortele (16–21) mõeldud teoste arvu. Olen koos Jana Maasikuga hiljuti juhtinud tähelepanu murdeealistele lastele mõeldud lugemisvara nappusele ja vähesele nähtavusele^[6] ning panen autoritele veel kord südamele – ärge unustage ka veidi suuremaid lapsi, kes on just Tähekese-east välja kasvanud. Nende jaoks on ahvatlusi, millega oma vaba aega sisustada, väga palju ja kui neile head lugemisvara napib, siis ei pruugi nad teed raamatu juurde hilisemas elus enam üles leida.

Suurt tekstikorpust, mis moodustab algupärase lastekirjanduse tuuma, võib püüda struktureerida mitmeti. Alljärgnevalt lähtun põhiliselt teemadest ja kujutus­laadist (reaaleluline, fantastiline), liikudes väiksemate adressaatide juurest suuremate poole. Samuti püüan raamatuid rühmitada žanri alusel ehk koondada kokku pikemad jutustused, jutukogud ja sarjad.

Kõige väiksematele lastele mõeldud realistliku kujutuslaadiga teosed räägivad enamasti igihaljastel lasteaia-, liivakasti- või koduõue teemadel. Margit Saluste autoriraamat „Illikuku läheb lasteaeda” jätkab juba möödunud aastal lugejate ette ilmunud ja Illikukuks kutsutud väikese tüdruku, Elsi Viljaste maailma avastamise teekonda. Oma siiral ja lapselikul moel arutleb nüüd juba nelja-aastane Illikuku selle üle, mis on lasteaed, mida seal teha tohib, millised on õpetajad ja teised lapsed või kuidas tema ennast nende keskel tunneb. Autoril on õnnestunud ümbritsevat näha pisikese inimese silmade kõrguselt ning dokumenteerida tema keele- ja mõttemaailma arengut. Teinegi lasteaia-raamat suudab tõe­päraselt ja kaasahaaravalt edasi anda lapse mõtte- ja tundemaailma. Piret Jaaksi teksti ja Marju Tammiku illustratsioonidega raamatus „Suur saladus” tuleb väike Iiris lasteaiast koju ebameeldivalt pitsitava saladusega. Laps ei taha süüa ega juua, võtta osa pere tavapärastest toimetustest ega üldse mitte midagi teha. Alles siis, kui ta usaldab oma mure – lasteaiast salaja kaasa toodud kollase palli – emale, läheb kõik kergemaks. Lapse hirmu- ja häbitunnet lubamatu teo pärast on kujutatud kasvava pingega ja vägagi usutavalt. Tiiu Kitsiku autori­raamatu „Meie tee” keskmes on alevilapsed, kellele pakub rohkesti mänguvõimalusi auklik ja porine majadevaheline kruusatee. Agarad täiskasvanud otsustavad aga laste kaitsmise eesmärgil tee korda teha. Uuel teel ei ole enam mõnusaid porilompe ja porivagude tõmbamise võimalusi. Lastele lubatud mänguväljakut aga ei tule, sest kogu raha on kulunud teeremondile. Kui lugu oleks lõppenud sellel kohal, kus lapsed täiskasvanute tegude pärast oma pettumust väljendavad, sest peavad nüüd oma päevi sisustama mööda vuravate autode loendamisega, siis oleks see saanud mõjusam ja õpetlikum. Kuid nähtavasti tahtis autor lõpetada positiivse noodiga, sest lasi lastel leppida mängimisega uue tee kõrval vesisel murukamaral.

Olulise, kuigi vahest liigagi otse väljendatud pedagoogilise sõnumiga on Tiina Laanemi ja Tiiu Kitsiku (illustratsioonid) „Maailma parim liivaloss”. Meisterdamishimuline kuueaastane Hugo ehitab rannas vanaisa ärgitusel liivalossi. Kui nad järgmisel päeval randa naasevad, selgub, et loss on ära lõhutud. Sama lugu kordub ka järgnevatel päevadel, kuid vanaisa julgustavad sõnad innustavad Hugot asjaga üha uuesti alustama. Lapse küsimuse peale „Miks nad pidid lõhkuma?” ütleb vanaisa, et kuri on roninud lõhkuja sisse ja et ta on heast sõnast, kallistustest ja paist ilma jäänud. Ühel päeval on Hugo maailma parim liivaloss aga püsti ja ta on õnnelik, et lõpuks ometi tegi keegi pahalasele pai.

Vanavanaisa ja lapselapse suhe on keskpunktis ka ühes teises teoses, mis kogus möödunud aastal enam-vähem kõik lastekirjanduse tunnustused („Hea lasteraamat 2024” kleebis, kultuurkapitali lastekirjanduse preemia, koht viie kauneima lasteraamatu seas). See on Triinu Laane teksti ja Anne Pikkovi illustratsioonidega jutukogu „Poiss ja papa”, kus loo kangelaseks kujuneb vana­vanaisa. Igas loos võtavad kaks Karli, nii on mõlema nimi, ette midagi põnevat (käivad meestesaunas, uisutavad uisupargis, vaatavad Tallinnas lasteballetti) või ka tavalist (koristavad, teevad poissmehetoitu), aga igav ei ole neil kunagi. Jutuks tulevad ka tõsisemad teemad (vanavanaema surm, haigused) ja elu nautimise oskus. Mõni ettevõtmine on 80-aastase vanusevahega tegelaste puhul üsna muinasjutuline või isegi üle võlli, teine jälle romantiline, samuti saab nalja ja emotsionaalsemad lugejad poetavad võib-olla isegi pisara. Humoorikust lisavad lõbusad ja lastepärased illustratsioonid ning eksootikat pakuvad papa Räpina murdes ütlused, millele on joone all kirjakeelsed vasted.

Eel- ja algkooliealistele lastele ilmus möödunud aastal ka jutte, kus inimeste asemel ja kõrval tegutsevad loomad. Ilmar Tomuski teksti ja Anu Kalmu illustratsioonidega „Kukeleegu” räägib allegoorilise loo sellest, mis juhtub, kui kindlaks kujunenud ja hästi toimivasse kollektiivi tuleb uus liige, kes teeb asju teisiti, kui seni on harjutud tegema. Esialgu tekitab see seltskonnas võõristust ja nalja, kuid tegelikult harjutakse uue olukorraga kiiresti ja lõpuks on kõik asjade käiguga rahul. Selles loos on tegelasteks taluloomad ja uueks liikmeks kukk, kes kireb teisiti kui vana. Õpetliku loo sallivusest pealkirjaga „Siin on kodu” on kirjutanud lastekirjanikuna debüteerinud kirjastaja Tiina Tammer (illustratsioonid Catherine Zarip). Eesti keele sõnade mitmetähenduslikkust ära kasutades räägitakse siin sellest, kuidas metsaloomad ei soovi esialgu uue asuka puna­hirvega oma ande jagada, sest kõik need jänesekapsad, põdra­kanepid, karukellad, rebasesabad ja hundinuiad kuuluvad ju neile. Alles siis, kui asjasse sekkub merikotkas, kes, nagu ta kõigile selgeks teeb, pole ju sugugi terve mere omanik, saavad nad oma eksimusest aru. Mõlemad allegoorilised teosed kannavad sõnumit, et sallivus teistsuguse suhtes, külalislahkus ja abivalmidus on tänapäeva rändeühiskonnas järjest olulisemad kvaliteedid, mida tuleb arendada juba väikesest peale.

Kairi Loogi teksti ja Anne Pikkovi illustratsioonidega „Natuke suur” räägib kasvamisest ja sellega seotud hirmutavast elumuutusest. Oma sünnipäeval avastab tiigrikutsu, et tal on triibud paigast ära. Ema lohutab, et see tuleb kasvamisest ja et tegelikult on suur ka päris tore olla, sest ka suured oskavad mängida ja kõiksugu põnevaid asju teha. Lõppkokkuvõttes sõltub kõik ju vaatepunktist – kaugelt vaadates on suured ja väikesed üsna ühesugused. Illustratsioonid arendavad lugu edasi ja loovad sellele lisatõlgendusi.

Möödunud aastal jõudsid kaante vahele kahe suure sõbra, Taksi ja Dogi uued seiklused pealkirja all „Taksi ja Dogi suvi”, mille on kirja pannud Kadri Hinrikus ja üles joonistanud Elina Sildre. Kahe erineva iseloomu ja käitumisega koera ning nende arvukate eri tõugu sõprade tegemistele on saanud kaasa elada alates 2019. aastast nii Tähekese veergudel kui ka eraldi kogumikus (2020). Nüüd on neile tulnud lisa. Mõnusatel suvepäevadel armastavad koerad teha kõiksugu koeraasju (kaikale järele joosta, päikese käes põõnutada, ringi nuuskida), kuid üldiselt toimetavad nad nagu inimesed – koerte kaudu õpetatakse lastele koos olemise ja tegutsemise põhimõtteid, kiidetakse sõprust ja nauditakse elu.

Koer tegutses möödunud aastal lasteraamatutes ka loomupäraselt koera moodi. Liina Vagula ja Anni Mägeri (illustratsoonid) jutustus „Kingitus südamest” on lugu lapse armastusest lemmiklooma vastu. Kristjan soovib endale kaheksandaks sünnipäevaks koerakutsikat, kuid saab hoopis nuti­telefoni. Juhuse tahtel leiab ta ühel päeval bussipeatusest väikese valge koerakese, kelle nimetab Lokiks ja võtab oma hoole alla. Õige pea selgub, kes on Loki tegelik peremees, ja laps peab koera ära andma. Kuid õnneks lubab koera peremees Kristjanil ka edaspidi loomaga tegeleda, temaga mängida ja jalutamas käia ning lõpuks täitub poisi suur soov saada endale päris oma koerakutsikas. Lugu südamlikust ja abivalmis poisist, kelle üksindust leevendab suur koera­armastus – ta elab ema ja vanema õega, isal on Soomes uus pere –, pälvis „Hea lasteraamatu” kleebise.

Haruldase teemapüstitusega on Tiiu Kitsiku autoriraamat „Me kolime ära”, mis räägib kaheksa-aastase Luise ja tema perekonna kolimisest välismaale isa töö pärast. Vanemad ja kaks last kolivad Eestist Saksamaale, vürtsi lisab asjaolu, et isa on inglane ja pere on kakskeelne. Teoses räägib Luise minavormis sellest, kuidas ta oma klassikaaslaste ja armsaks saanud õpetajatega hüvasti jättis, uut kodukohta, Freiburgi tundma õppis ja kui keeruline oli seal kohaneda. Moodsa aja märgiks teoses on see, et isa projekteerib tarku maju ja nendegi uus kodu on üks selliseid. Järk-järgult Luise asjad siiski laabuvad, tal tekivad uued sõbrad ning jõulude ajal vanavanematel Eestis külas käies ütleb ta, et tal ei ole midagi selle vastu, et minna tagasi oma uude koju, Saksamaale.

Nagu alati, paisatakse enne aastavahetuse saabumist turule mitmeid päkapiku- ja jõuluteemalisi jutte või nende kogumikke, samuti muinasjuturaama­tuid. Üldises plaanis sarnanevad need üksteisega, kuid möödunud aastast tahaksin esile tõsta Epp Petrone ja Tiiu Kitsiku (illustratsioonid) muinasjutu­kogumikku „Kust tulid muinasjutud?”, mis pakub ladusas ümberjutus­tuses Aafrika, Indiaani, Jaapani, India ja teiste eksootiliste piirkondade köitvaid pärimuslugusid.

Jutukogud ja sarjad algkoolilastele

Andrus Kivirähk ja Heiki Ernits (illustratsioonid) avaldasid tuntud headuses jutukogu „Kampsun ja päike”, mis sisaldab varem Tähekeses ilmunut, aga ka uusi jutte. Kuna igas loos on uued tegelased ja sündmused, ei ole lihtne neile ühisnimetajat leida, kuid Kivirähki lasteloomingu tunnused, nagu pahupidistus, seikluslikkus, üle võlli huumor, ootamatutest vaatepunktidest nähtud olukorrad ja eluta nähtuste isikustamine, on siin kõik kenasti esindatud. Seetõttu ei üllata, et just see jutukogu kujunes EKL-i müügiedetabelis enim müüdud lasteraamatuks 2024. aastal ja saavutas kõikide raamatute üldarvestuses kõrge teise koha.

Ilmumist jätkasid mitmed menukad sarjad. Ilmar Tomuski ja Andres Varustini (illustratsioonid) „Matemaatilise sõbra” sari, kus tegutsevad tavaline Tallinna koolipoiss Markus ja tema tulnukast sõber Peeter, sai lausa kaks järge: „Uus õpetaja” (nr 5) ja „Kuldplaneet” (nr 6). Nagu ka sarja esimestes osades, põimitakse siin põnevalt ja humoorikalt kokku tänapäeva koolielu ning fantastiline kosmose- ja tehnoloogiamaailm. Sarja 5. osa pälvis 2024. aastal „Järje hoidja” auhinna, millega tunnustatakse Tallinna Keskraamatukogus aasta jooksul enim loetud (laenutatud?) raamatut. Selles on Peetri tulnukast vanaisa võtnud endale Võrumaalt pärit vanatädi Laine kuju ja asub koolis ebatavalisi meetodeid rakendades õpetama matemaatikat ja muusikat. Väsimatu näib olevat Mikä Keränen oma salaselts Rampsu juhtumite kirjapanemisel. Möödunud aastal ilmus 12. osa pealkirjaga „Pruudirööv” (illustratsioonid Marja-Liisa Plats), mis viib Supilinna noored detektiivid Tartu messikeskusesse koerte­näitusele, kus osaleb ka seltsi algataja Mari truu kaaslane, buldog Mati. Selgub, et röövitud on Mati „pruut”, hinnaline Prantsuse buldog Anne, kelle jälgi asuvadki rampslased üheskoos ja politseiga paralleelselt ajama. Jaanus Vaiksoo teksti ja Katrin Kaevu illustratsioonidega nn Kinga-raamatute sari jõudis 4. osani ehk teoseni peal­kirjaga „King nr 42. Lendoravapuu”. Selle sarja tegelased on küll 5. klassi lapsed, kuid nende seiklused kõnetavad pigem lapsi kui noori, samas leidub värskes osas huvipakkuvaid teemasid ka noortekirjanduse nooremale sihtrühmale (romantilised sugudevahelised suhted). Kolm sõpra, Paul, Minna ja Ats, kes juba ka varasemates osades on lahendanud detektiividena mitme­suguseid juhtumeid, asuvad välja selgitama, kellele kuulub kingajälg suurusega nr 42, mille nad avastavad siis, kui lähevad kaardistama lendorava elupaiku.

Noortekirjandus

Noortekirjandust ilmus möödnud aastal nii nooremale kui vanemale siht­rühmale kurvastavalt vähe, üksteist teost, uusi tulijaid ei olnud. Märkimist väärib, et üldpilt on helgem ja elujaatavam kui varasematel aastatel, keerulisi suhteid kaaslaste või vanematega, vaimse tervise probleeme ja suitsiidijuhtumeid ei esinenud. Juba mitu aastat on enamik noorteraamatuid olnud illustreeritud, kuigi mitte nii rikkalikult nagu lasteraamatud, enamasti kasutatakse mustvalgeid joonistusi.

Noorematele noortele ehk murdeealistele pakkus põnevust ja seiklusi ning kohati lausa kriminaalset pinget Jana Maasik jutustuses pealkirjaga „Neetud aare” (illustratsioonid Katrin Kaev). Selle sündmused rulluvad lahti Saaremaal, Sõrve säärel, kusjuures lisaks tugevale lokaalkoloriidile kasutatakse siin ka Sõrve murrakut, mille kirjakeelsed vasted on antud teose lõppu paigutatud sõnastikus. Sündmuste keskmes on kolm 12–13-aastast last, kaks suvesaarlast, Säde ja Robin, kes on külas oma vanavanematel, ja Kirsika, veidi Pipi-laadne metsiku välimusega hulljulge kohalik piiga. Kolmiku kõrvu jõuab kuuldus sinna kanti peidetud mereröövlite aardest, mille asukohta nad suure innukusega välja selgi­tama asuvad. Kuid nad ei ole ainsad aardejahtijad, ka metalliotsijaga kurja­tegijad on võimalikust varandusekirstust teada saanud ja mõistagi ristuvad kahe seltskonna teed.

Loodushuviliste lastekamba seiklustest saab lugeda Tuul Sepa kogupereraama­tuna määratletud fantastilisest põnevikust „Haki ordu”, millel on tugevaid aimekirjanduse sugemeid (illustratsioonid Anu Kalm). Lugu algab 12-aastase Taanieli unenäoga, milles ta näeb end viibivat elutus kivilinnas. Kaks hakki, kes poisile ilmuvad, teatavad, et see ei ole unenägu, vaid ettekuulutus, ja ta peab oma kodulinna päästma. Hakid, linna kaitsjad, annavad talle selleks võluvõimu, müstilise rohelise uduga täidetud klaaskera. Taaniel kogub enda ümber kaheksa­liikmelise lastekamba, mis saab nimeks Haki ordu. Kuna linnas valmistatakse ette rohevõrgustiku loomist, siis tuleb linnakodanikel teada anda seal elavate loomade ja lindude vajadustest. Siin leiabki maagiline klaaskera rakendust. Lastel õnnestub jälile saada klaaskeras peituva maagia saladusele ja nad õpivad arvukate muundumiste käigus linna nägema loomade pilgu läbi. Seda teadmist jagavad nad teistegagi ja pole ime, et rohevõrgustiku referendumi poolt hääletab üle poole linnarahvast, eriti lapsed.

Müstika, fantastika ja ulme on noorte hulgas alati populaarsed olnud ja paar sellist teost ilmus möödunud aastal ka eesti autoritelt. Neist enim positiivset vastu­kaja on saanud Mairi Lauriku „Grathelia” (illustratsioonid Karoliina Tomasson), mis pälvis ka „Hea noorteraamatu” kleebise. See räägib paarsada aastat tagasi inimeste poolt koloniseeritud planeedist Gratheliast, millele läheneb hiidmeteoriit. Kaks 16-aastast noort, Sara ja Trev asuvad kumbki rännakule nende jaoks planeedi kõige turvalisemasse paika, et pääseda läheneva apo­kalüpsise eest. Noorte teed ristuvad, nad õpivad üksteist usaldama ja koostööd tegema. Rohkem kui noorte omavahelisi romantilisi suhteid lahkab teos keerulisi filosoofilisi ja üldinimlikke küsimusi. Kuidas tuleks käituda kriisiolukorras? Keda usaldada? Kas üksi on katastroofis võimalik ellu jääda? Kas pigem aidata ennast või teisi? Jne.

Valdav osa algupärastest noorteraamatutest kirjutatakse siiski reaalelulises võtmes ja äratuntavalt tänases Eestis, kuigi nii mõnigi tekst sisaldab ka müstilisi elemente. Ene Sepa noorteromaan „Eestluse valem” tegeleb, nagu pealkirigi ütleb, rahvusliku identiteedi küsimustega: kes ja mis tingimustel on eestlane, kas isamaa on oluline. 16-aastane karjäärihimuliste vanemate laps Robert on oma lühikese elu jooksul elanud juba kolmel kontinendil ja kaheksas erinevas linnas, kuid nüüd on vanemate töö ta tagasi toonud sünnimaale, isa lapsepõlvekoju Pärnusse. Robertil on esiotsa raske kohaneda, kaaslased ja õpetaja ei võta teda omaks, kuid kooris laulupeoks ettevalmistusi tehes väheneb aktsent, tekivad sõbrad ja noormehele selgineb, kes on eestlane. Mõningasele konstrueeritusele ja venivusele vaatamata on teos lugejate hulgas populaarne ja pälvis äsja Margus Karu nimelise noortekirjanduse auhinna, mis omistatakse Tallinna Keskraamatu­kogu enim laenutatud noortekirjanduse teosele.

Varemgi ebatraditsioonilisi seksuaalsuhteid käsitlevate teemadega silma paistnud Laura Evisalu noorteromaan „Õiged mehed” (illustreerinud Karoliina Suvi) räägib kahe gümnaasiumiealise sõbra, Riksi ja Hendriku seksuaalse ärkamise loo. Kui Riks on selgelt maskuliinse enesemääratluse ja heteroseksuaalse orientatsiooniga, siis Hendrik tunneb järjest tugevamat tõmmet samasoolise sõbra ja pehmemaid väärtusi esindava kunstimaailma vastu. Lapsepõlvesõbrad on üksteist alati ja kõiges usaldanud, pidevalt ninapidi koos olnud, kuid nüüd vaikib Hendrik oma eelistustest sõbrale kartuses, et see paneb nende suhte proovile. Kuid hoopis varjamine lööb nende sõprusesse mõra ja tekitab sügava usaldus­kriisi. Noored lugejad valisid teose parimaks eesti noorteromaaniks Tallinna Keskraamatukogu hääletusel „Noor loeb”.

Identiteediküsimustega tegeleb omal moel ka kolmas populaarne noortekas, Reeli Reinausi (illustratsioonid Marja-Liisa Plats) „Iiris, ilu ja instapildid”, mille nimitegelane otsib tunnustust oma isikule Instagrami üles riputatud viimseni tuunitud piltide kaudu. Kui tema ellu tuleb enam-vähem samal ajal kaks noormeest, pealtnäha tavaline, kuid n-ö sisuinimene Joonas ning superstaari välimusega kuum kutt Roman, kes tõotab Irise instakuulsuse mitmekordistada, satub ta siseheitlustesse. Kes teab, kas ta oleks teinud õige valiku, kui suusa­kuurordis poleks toimunud õnnetust…

Lõpetuseks mõningaid murekohti

Algupärase laste- ja noortekirjanduse 2024. aasta rehitsuse lõpetuseks toon välja ka paar murekohta. Loodetavasti on tegu pelgalt eelmise aasta anomaaliatega, kuid mine sa tea.

Kõigepealt torkas silma luuleraamatute vähesus. Aastas ilmus vaid 11 luuleraamatut, neist märkimisväärseid ainult kaks. Contra, Aapo Ilvese, Jaan Pehki ja Alar Pikkoraineni „Isa sokk on spordimees” (illustratsioonid Alar Pikkorainen) on jätkuks sama neliku varasematele nn „Isa soki” kogudele ja koondab vemmalvärsilikke, kohati ka üsna humoorikaid luuletusi kõikvõimalikel teemadel. Samas oleksid just sporditekstid väga oodatud, sest need aitaksid ehk ka poisse rohkem luule juurde tuua. Teine, Doris Kareva „Puhas lora” (illustratsioonid Regina Lukk-Toompere), sisaldab kõla- ja rütmimeisterlikke, sõnamängulisi ja allusiooniderohkeid tekste, mis tõepoolest räägivad tühjast-tähjast, justkui kõigest ja eimillestki, kuid jäävad lastele kardetavasti kaugeks. Neis on vähe lapselikku elutegelikkust või maailmatunnetust, see-eest aga kamaluga abstraktseid või tundmatuid nähtusi nagu trohheus, oonüks või siirius. Noortele täiskasvanutele võiksid sellised humoorika puändiga tekstid meeltmööda olla, kuid laps vajaks pigem tuttava maailma luulendamist.

Teine murekoht on lastekirjandusse siginenud nn veidrate vanameeste või ka muude täiskasvanute tekstid, mis ei pea silmas last kui esmast adressaati, vaid ajavad lasteillustratsioonide rüüsse mähkunult hoopis mingit täiskasvanute asja. Kahtlustan, et siin on tegu autorite loomingulise eneseteostusega, mida mainisin pildiraamatust rääkides. Eks veidraid täiskasvanuid on lasteraamatutes ikka ette tulnud, meenutagem kas või Ellen Niidu Onu Ööbikut Öösorri tänavast, Jaanus Vaiksoo Onu Heinot ja teisigi, kuid möödunud aastal ilmunud tekstides oli selliseid tegelasi kohe eriti palju. Mitme tunnustuse (ELK-i „Aasta rosina” auhind, „Hea lasteraamatu” tunnuskleebis) pälvinud Anti Saare ja Marja-Liisa Platsi (illustratsioonid) „Härra Haraldi unistuste aed” räägib piltide järgi otsustades ühe keskealise kõhuka meesterahva Haraldi aiast, kus ta hoolsa aednikuna oma unistusi poputab. Küllap tekitavad need kõikides lugejates, olgu nad lapsed või täiskasvanud, üksjagu kummastust – saada endale ilus, tark ja südamlik naine, õppida omal käel ära klaverimäng, norra keel ja ühejala kükk. Üht-teist leidub seal veel, aga kõik need Haraldi unistused luhtuvad või piirdub nende teokstegemine vaid miinimuprogrammiga. Nagu see elus ikka kipub olema. Saar on tuntud oma filosoofilise alatooniga tekstide poolest, mis peavad samaaegselt silmas nii laps- kui ka täiskasvanud lugejat ja mille kohta on lastekirjanduses käibele toodud termin crossover literature (ristkirjutus). See on erinevaid vanuselisi, temaatilisi, stiililisi jm piire ületav kirjandus, mis ei lase end kergesti määratleda. Kuid tekib küsimus, kas iga lastele kirjutava/joonistava autori tekst on automaatselt lastekirjandus. Kui selles puudub lastepärasus, siis arvan, et mitte.

Kogu lugupidamise juures raamatu loojate vastu, kellest mitmeid tunnen ka isiklikult, ei leia ma lastepärasust ka Veronika Kivisilla teksti ja Eike Ülesoo piltidega jutustuses „Prügikasti pühapäev” ja Gete Tammanni teksti ja Pamela Sameli illustratsioonidega loos „Härra Laiskvorst”. Esimesena mainitu räägib ühest nädalast ühe prügikasti elus ja läbi tema silmade, kusjuures nädala tipphetkeks kujuneb kirjaniku ebaõnnestunud katse kirjutada armastuskirja, mille prügikast lahkesti vastu võtab. Teisena mainitu teemaks on üdini laisk, korratu ja piltide järgi ka silmanähtavalt kogukas vuntsidega vanamees, kellele meeldib muretult diivanil puuksutada ja nina nokkida. Korraks saab usinuse pisik vanamehe küll kätte, aga varsti läheb elu jälle tuttavas rütmis edasi. Liis Seina teksti ja Ulla Saare piltidega jutukogu „Mona erakordne ema”, mis on jätkuks sama tandemi kaks aastat tagasi ilmunud teosele „Mona isepäine isa”, unustab samuti lapse ja räägib hoopis varateismelise Mona ringi rahmeldavast emast, kes võtab ette kõikvõimalike kalendritähtpäevade tähistamise. Laps ja mees lohisevad temaga lihtsalt kaasa.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi möödunud laste- ja noortekirjanduse aastal ei leidnud lugejad paljusid algupäraseid raamatuid (veel) üles, oli see siiski rikas nii teemade, žanrite kui ka kujutamisvõtete poolest. Aimekirjanduses torkasid silma loodusteaduslikud ja pärimuskultuuri teemad, mis leidsid kajastamist ka noortekirjanduses ning kõlavad kokku ühiskonna laiemate aktuaalsete diskussioonidega. Ilukirjandus on selles mõttes tasakaalust väljas, et ilmub palju ja häid pildi- ja illustreeritud raamatuid kuni 10-aastastele lastele, kuid noored on jäänud vaeslapse ossa. Vahepeal kujunes justkui moeasjaks algupärase noortekirjanduse materdamine ja igal võimalikul juhul tõlkeraamatute esiletõstmine, kuid tuleb mõista, et kui mingis žanris puudub lai ja tugev vundament, siis ei võrsu sealt ka tippe. Nii et laskem (noortel) eesti autoritel kirjutada noortega seotud teemadel ja ärgem kritiseerigem neid pidevalt. Nad ei kujuta noorte elu üdini süngetes toonides ega näita tegelasi vaid oma naba imetlejatena, nagu siit-sealt on kriitiliselt kostnud, vaid lahendavad raamatulehekülgedel noortele ainuomaseid easpetsiifilisi arenguülesandeid siin ja praegu.

---

^[1] Krista Kaer: on hirmutav, et lastekirjanduse tiraažid on 60 protsenti langenud. ERR 28. I 2025.

^[2] A. Lutter, Lastekirjanduse keskus kuulutas välja parimad laste- ja noorteraamatud. ERR 4. III 2025.

^[3] A. Lepp, Luukere Juhan ja teised Eesti raamatutegelased Bologna messil. Sirp 11. IV 2025.

^[4] Illustraator Anne Pikkov: Eesti lastekirjanikud usaldavad lapsi. ERR 7. IV 2025.

^[5] 5 kauneimat lasteraamatut on selgunud. 7. II 2025. Eesti Lastekirjanduse Keskus.

^[6] J. Maasik, A. Mattheus, Murdeealiste lugejate kirjanduse kaitseks ehk Kas esimesed üksteist eluaastat on olulisemad kui järgmised üksteist? Sirp 28. III 2025.