Jaan Malin alias Luulur (1960) on luuletaja, kultuurikorraldaja, kunstnik, kuraator, kirjastaja – tiitleid võib lisada veel mitmeid. Temalt on ilmunud viimase kolmekümne aasta jooksul üksteist luuleraamatut, lisaks asemantiline romaan „Maa ja ilm” (2015), proosaluulekogu ja kaks näidendit. Tema loomingut on tõlgitud inglise, hollandi, leedu, läti, rootsi, rumeenia, serbia, sloveeni, soome, udmurdi, vene ja ungari keelde. Lisaks on ta tegelenud luulekeele helidesse salvestamisega. Plaadile on saanud tema häälutused, kollektiivi Rooluulend looming ja veel annab ta välja luule-vinüülisarja „Etno-tonte”.

Malin on tegelenud pikalt eesti sürrealisti Ilmar Laabani pärandiga. Ta on koostanud tema tõlgetest kogu „Magneetiline jõgi” (2001), kogutud luuletusi koondava „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid” (2004) ja palindroomiraamatu „Eludrooge ego-ordule” (2008). 2021. aastal ilmus Malini koostatud Ilmar Laabani bibliograafia.

Luulurina on ta peamiselt kõlaluulega esinenud üle maailma: Euroopas Ukrainast Islandini, korra ka USA-s. Ta on olnud üks luuleprõmmu (poetry slam) kohalikku kultuuriellu importijaid ning on muu hulgas võitnud kolmanda koha 2009. aastal Berliinis toimunud poeesiaturniiril European Poetry Slam Days.

Malin on üks tema enda poolt 2010. aastast käima lükatud interdistsiplinaarse festivali Hullunud Tartu korraldajatest ja 2024. aastast Palalinna järve ääres toimuva interdistsiplinaarse festivali Tõge eestvedaja. Lisaks on ta kureerinud loendamatu hulga kunstinäitusi, millest viimastena võiks välja tuua 2024. aastal Tartu Pallase galerii näituse „Ilmar Malin 100. Homo ludens” (kuraatorid Jaan Malin, Holger Rajavee ja Peeter Talvistu) ja sama aasta Hullunud Tartu festivali raames kureeritud näituse pealkirjaga „Nihe” Tartu Haki galeriis. Ta on Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kunstnike Liidu, EYS Veljesto ja rahvusvahelise performance’i-ühenduse DAstrugistenDA liige.

Isiklikus plaanis tuleks veel lisada, et Jaan on olnud paljudele kultuuri­inimestele eeskujuks ja toetajaks-julgustajaks, siinkirjutaja kaasa arvatud. Järgnev intervjuu on mõtete settimise huvides läbi viidud kirja teel ja pakub loodetavasti Jaani laiahaardelise loometöö mõningase sisekaemuse.

SIIM LILL: See intervjuu siin, Jaan, ei ole pelk usutelu su viimaste tegemiste kohta, vaid üritab haarata sinu tegevust ja loomingut tervikuna, ülesanne, mis ei ole mitte kõige kergemate killast. Ometigi on sinu mitmetahulisusel silma­nähtav suund ja essents, vähemalt kõrvalt vaadates. Hiljuti ilmunud psühhoanalüütik James Hillmani tõlketeoses „Hinge kood” kirjutab too, võttes appi antiikaegse müüdi inimesega kaasas käivast daimonist, et kutsumus, saatus, iseloom, kaasasündinud kuvand – „[ü]heskoos moodustavad need tõruteooria, mille kohaselt on igas inimeses ainulaadsus, mis palub eluõigust ja on olemas juba enne eluõiguse saamist”.^[1]

Kas sinu varajases elus oli juba näha praeguste valikute algeid, neid hilisemaid tammeoksi tõrus? Või puiklesid sa sellele ettemääratusele vastu?

JAAN MALIN: Minu päritolu tõttu olnuks kõige loogilisem, et hakanuksin tegelema kunstiga. See valdkond ka huvitas mind. Kuid kunstiga vahetu tegelemine jäi kõrvale täitsa teadlikult ja põhjustel, millest ma siin ei räägi.

Lapsepõlvest saati oli minu teiseks valikuks kirjandus. Tänu sellele, et juba varakult nägin kõrvalt kirjaniku, isa lähedase sõbra Ain Kaalepi tegemisi ja samuti Leo Metsarit tõlkimas. Siia lisandub aga tõenäoliselt varaseim mälupilt, mida annab seostada mu edaspidise tegevusega.

Olin arvatavasti kahe ja poole aastane. Igatahes rääkimine polnud veel kinnistunud ega sorav. Suvel tahtis ema puhata ja andis mu hoidjatädi hoole alla Elvasse. Hoidjatädi armastas mind üliväga, kuid eelkõige oli ta väga usklik ja viis mu ühel korral palvelasse. See oli pime ja rõske madal maja. Kõhe oli niigi, aga kui ruumis kustusid kõik tuled ja valgustatuks jäi vaid eeskõneleja, hakkasin kartma. Teised saalis viibijad olid justkui ära tehtud ja vahtisid imetledes jutlustajat. Mõne päeva pärast tuli ema mulle järele ja me sõitsime koju. Seal küsiti, mida head ja huvitavat ma hoidjatädi juures nägin. Ütlesin: „Ma näitan teile.” Sättisin köögi lävepakule vana triikimispuu, ise panin ülle midagi võimalikult tumedat. Ning hakkasin emale ja täditütrele asemantilist jutlust pidama. Ma ei mõistnud, mispärast kuulajad naersid ega olnud nii äratehtud, nagu inimesed sääl Elvas. Ma tegin ju kõike samamoodi! Igatahes hiljem tõlgendasin seda järgmiselt: tollest Elva-kogemusest sai alguse minu soov esineda. Ühitades selle soovi minu põhitegevuseks kujunenud kirjandusega, hakkasin suuliselt esinema. Enamasti enda, aga harvem ka teiste tekstide/luulega.

S. L.: Ühes ammuses arvustuses kirjutab Ilmar Mikiver nõnda: „Eesti sürrealistidel – nagu nende prantsuse eelkäijatelgi – on tulnud valida, kas taotleda puhast, narratiivivaba automaatset teksti või riskida millegagi, mis ei ole enam sürrealism. Ilmar Laaban ja Jaan Malin on kumbki omal viisil valinud esimese tee [—]. Nende mõlema loomisakt on nagu lahing tõestamaks, et on olemas tähendusrikas tekst, mis ütleb rohkemat kui mingid „ürgkarjed” või pelgalt meelelahutuslikud efektid.”^[2] Oled sääl koolkonnastatud nõnda nagu ka siinkirjutajale tundub sobilik. Kuivõrd eluterve on eesti sürrealism ja kas oled säärase paigutusega nõus?

J. M.: Kui see mudeldamine muudab kellegi elu lihtsamaks ja/või õnnelikumaks, siis las ta olla. Aga ise ma küll ennast ühegi ismiga siduda ei tahaks. Minu jaoks on hinnalisteks mängud keelega, mõttemängud, igakülgne vabadus. Enamasti võtan endale vabatahtlikult üsna kindlad reeglid – aga need võtan ISE! Et eelöeldule kaalu anda, tsiteerin André Bretoni „Sürrealismi manifesti” (1924) Kristjan Haljaku tõlkes: „„Vabadus” on ainus sõna, mis mind veel erutab. Usun, et just vabadus sobib hoidma lõputult ülal vana head inimlikku fanatismi. [Eesti keeles on see viimane sõna paraku omandanud varjundi, mida Bretoni-aegses prantsuse keeles tõenäoselt polnud. Midagi asemele pakkuda ma aga ei söanda. – J. M.] [—] Keset kõiki nurjatusi, mille me pärinud oleme, tuleb tunnistada, et meile on jäetud kõige suurem vaimne vabadus. [—] Üksnes kujutlusvõime abil saan ma aimu sellest, mis võib olla, ja sellest piisab, et pisutki pääseda kohutava keelu alt; piisab ka selleks, et võiksin anduda talle, kartmata eksimist (justkui oleks veel võimalik üldse eksida). Sest millal hakkab kujutlusvõime halvaks muutuma ja kus lakkab vaimu kindlustunne? Kas pole eksimise võimalus vaimule pigem võimalus millekski heaks?”^[3]

Kahel korral olen reeglite valimisel olnud – enda meelest – üsna n-ö ilmekas. Pean silmas väljamõeldud luulevormis akrokiasmis terve raamatu kirjutamist („Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010”). Sealsest 306 luuletusest igaüks on pühendatud ühele mainitud kuupäeval EKL-i liikmeks olnud inimesele. Ja teiseks asemantilist romaani „Maa ja ilm”, mis on vist esimene ja seni ainuke Eestis ilmunud seesugune romaan. Kivisildnik ütles küll, et tema kirjutas analoogse asja juba varem, kuid veenvat tõestust sellele väitele pole ma saanud.

S. L.: Ometigi oled sa üks väheseid, kes minu meelest sürrealismi ja dada vaimu meil elus hoiab. (Haljaku sürrealism on vahest liigagi algallikalähedane.) Äkki oskad seda vaimu ikkagi mingit moodi kirjeldada ja heita omapoolse pilgu nende nähtuste eestipärasesse olemusse?

J. M.: Vaimust ei tea ma midagi. Olen küll mainitud ismide kohta üht-teist lugenud, kuid ikkagi on minust palju-palju kompetentsemaid. Teiste seas mainitud Kristjan Haljak. Nagu ütlesin, ei pööra ma erilist tähelepanu ismidele, vaid igakülgsele vabadusele. Just see idee on põhjus, miks olen tegelenud Laabaniga: ma ei imetle tema luulet, vaid seoste vabadust ja keele elegantsi tema artiklites.

Aastal 2024 kõneldi sürrealistlikust kunstist. Siis püüdsin mõnd ähmast aimust sõnastada. Ülo Sooster ja Ilmar Malin loomulikult erinesid teineteisest, kuid erinesid ka tollest n-ö Bretoni sürrealismist. Kuidas neid siis määratleda? Ja erinevuse kõrval on neis ka midagi sarnast. Äkki tegelesid nad sotsialistliku sürrealismiga? Saan aru, et mõlemad olid sotsialismi pääle kõvasti üle keskmise verised, aga paraku keskkond mõjutas ka neid. Soosterit ehk vähem, aga mingis mõttes siiski.

S. L.: Mis viis tungini kirjatöid avaldada? Oled oma varajasi lugemisi ja kirjutamisi kirjeldanud küllatki põhjalikult 2004. aastal ajakirjas Vihik,^[4] aga ei teeks paha seda Loomingu lugejale veidi meenutada.

J. M.: Vabandust, toda artiklit ma ei mäleta ega taha ka kontrollida. Hakkasin rohkem kirjutama vist 15–16-aastasena. Toonane kirjandusõpetaja arvas, et kuna mu kirjandid olid üle keskmise nutikad ja samas päris lõbusad lugeda, siis võiksin midagi kirjutada ka meie kooli käsikirjalisse almanahhi. Lugude väljamõtlemine on alati tundunud minu nõrga küljena, seetõttu kirjutasin luuletusi.

Päristrükises, minu puhul ajakirjas Looming, ilmusid mu luuletused esimest korda 1981. aasta novembrinumbris. Arvatavasti Ain Kaalepi mahitusel, kelle kätte jõudsid luuletused mu isa kaudu, et Kaalep vaataks, kas nendest asja saab.

S. L.: Heteronüümia ja pseudonüümia on ikka ja jälle moes. Äsja ilmus valik Pessoa lühiproosat, mis seda isiksustemängu siinkirjutajale taas tugevalt meelde tuletas. Kust läheb piir Jaan Malini ja Luuluri vahel? Kuidas sündisid Luulur ja ka Luul?

J. M.: Olen maha teinud, et kirjalikku luulet – ja võib-olla ka proosat, oletan vaikselt – avaldab Jaan Malin, suuliselt esineb Luulur. Tundub, et see nimi läheb käiku ka kunstniku- ja muusikunimena. See pseudonüüm sai leiutatud aastal 2010, kui oli tegemisel minu esimene autori-CD „ON”. Kuna mu kodaniku­nime kiputi väljamaal moonutama nii- ja naasuguseks, siis arvasin õigeks võtta muu nime. Lollist pääst arvasin paslikuks nimekuju Luulur. Tühja: ka seda moonutatakse!

Luul on minu veetava kirjastuse ehk MTÜ Kultuurikorraldus brändi nimi. Ärge küsige selle nime põhjust! Tõsi, seni olen selles kirjastuses andnud välja valdavalt luulet.

S. L.: Kuidas on kulgenud sinu kirjanikuteekond? Vahest mäletad oma esimese kogu tagasisidet kirjandusgurude poolt. Sinu viimase, 2020. aastal ilmunud ümbriku formaadis kogu „SA” kohta kirjutas Igor Kotjuh: „Tundub, et Luuluri luule liigub aina enam kultuuriteoreetiliste küsimuste poole: temast on saamas autor, kes töötab peale sõnade ka ideedega. „SA” seab kahtluse alla autori nime vajalikkuse ning ülistab halastamatult heatahtlikkust.”^[5] Oled sa võrreldes varajaste kogudega kusagile mujale liikunud või kulged mingit kindlat rada?

J. M.: Eriti kirjanikuteekonna alguses silitati mind üsna sageli vastukarva. Milleks muuks nimetada seda, et kaks toonast luulekorüfeed soovitasid siseretsensioonis mu esikkogu mitte välja anda. Valdavalt umbes säärase hoiakuga: „Keskpärast luulet on niigi palju. Milleks seda juurde trükkida?” Teiseks sõnas mu juht ja õpetaja Ain Kaalep: „Kui saad, ära kirjuta.” Ja meie kõigi austust vääriv toimetaja Lembe Hiedel tegi mu esimese kogu käsikirja parandustest-­märkustest täitsa kirjuks.

Kuid mul oli tagataskus trumpkaart: 1983. aasta paiku, kui olin Tartu NAK-i koosseisus Pegasuses esinenud, küsis Paul-Eerik Rummo: „Kas sa kogu kokkupanemisele oled mõtelnud?” Kui Lembe Hiedel sellest kuulis, hüüatas ta: „Tead, kui õnnelik sa oled!? Paul-Eerik ei ütle kellelegi midagi halba, aga sinule üteldu tähendab ülimat kiitust. Ära seda maha maga!” Ja tegelikult olen kinni pidanud ka Ain Kaalepi õpetusest mitte kirjutada, kui saan. Jah, viimasel kümnel aastal olen kirjutanud väga vähe. Mitte niivõrd üksikute luuletuste, vaid projektide kaupa.

Üldiselt olen aga veendunud, et kõigi mu mitte-projektipõhiste luuletuste algmed on selgelt tuvastatavad mu esimeses, 1990. aastal ilmunud raamatukeses „Mitu ühte”. Juba sealt leiab hilisemates kogudes rohkem kristalliseerunud armastusluulet, vihjelisust, sotsiaalsust, irooniat jne.

Tagatipuks toimis minus trots: tahtsin endale ja teistele tõestada, et ma pole päris mõttetu mees. Samasugusest trotslikkusest oli kantud minu üks suuremaid töid, Ilmar Laabani bibliograafia tegemine.^[6] Kui Ain Kaalep kuulis, et kavatsen seda teha, ütles ta väga veendunult: „Ma ei kujuta ette, et sa sellega hakkama saad. Et üldse keegi suudab. Sest Laabani uurimiseks on ju vaja vallata eesti, rootsi, saksa ja jumal teab, mis keeli veel. Ei, sina sellega hakkama ei saa!” Esimese hooga olin kohutavalt löödud, aga üsna ruttu tuli trots: vaat just teen!

S. L.: Siia juurde peaks küsima ka loomeprotsessi kohta – kuidas see sul käib? Kas looming kukub sülle või nõuab vaeva, ümberkirjutamist, higistamist?

J. M.: Ei tea, kas peaksin häbenema, aga higistamist küll pole. Ümberkirjuta­mine on iseasi. Minu puhul pole see küll vaeva ja higistamisega seotud. Olen paranduste tegemist võtnud kui rõõmsat ja enesestmõistetavat loomingu osa. Umbes pooli luuletusi pole ma avaldamisväärilisteks pidanud. Aga kui loen üle oma vanu kirjapanekuid, siis olen mõnelgi puhul avastanud, et selle või teise kohenduse järel saab täitsa korraliku pala.

Viimased kümmekond aastat olen kirjutanud harva ja enamasti arvutisse. Varasemaid luuletusi ja ka häälutuste varasemaid versioone kirjutasin esmalt käsitsi ja pärast lõin eelmisel sajandil sündinud tekstid alul kirjutusmasinaga paberile ja siis arvutisse. Iga ümberlöömisega kaasnesid suuremad või väiksemad parandused.

Häälutusi on laias laastus kahte sorti: ühed on sündinud keelemängust, teised mõtteuperpallidena. Kõnelemata paljudest raamatutest, mis on sündinud idee pinnal, projektidena. Säärased on „Paraluulud” – proosid isa maalide taustale; „Meile” – kas suudan kirjutada luuletuse 306 Eesti Kirjanike Liidu liikmele?; „Maa ja ilm” – kas on võimalik kirjutada asemantilist romaani? Jne.

S. L.: Ja kollektiivne loome – kuidas sünnivad need suurepärased koostööd, kus samas taktis tegutsevad inimesed kohtuvad? Oled lisaks veel mitme interdistsiplinaarse festivali alustaja. Meil kipub ikka olema nii, et näitlejad istuvad ühes nurgas, kunstnikud teises, muusikud ja kirjanikud ukse taga jne. Sina oled suutnud eri valdkondi kokku tuua, äkki mõni näpunäide, kuidas luua kogukonda.

J. M.: Arvatavasti olen ka lihtsalt õnnelik, sest olen kasvanud kunstnike peres, kusjuures isa parim sõber oli kirjanik Ain Kaalep ning minu lapsepõlvekaaslane oli nüüdne muusik/helilooja Margo Kõlar. Kõigil meil seisab millalgi ees küsimus, mida edaspidi tegema hakata. Minu n-ö valik nr 1 oli esialgu kunst. Kui aga õde läks ERKI-sse sisekujundust õppima, siis otsustasin, et kunst jääb minust ära, sest kodus läheb igavaks, kui kõik tegelevad sama asjaga. Selle pääle ma toona ei mõtelnud, et elada võib ka eraldi leibkondades. Ja et kunsti erinevatest tehnikatest lähtuvad väga erinevad suhtumisedki.

Teismelisena lugesin Ilmar Laabani artiklit „Kunstide situatsioonist tänapäeval”,^[7] kus minu jaoks oli uudis see, et kunstižanrite vahelised piirid on ähmastumas. Sealsed ideed meeldisid mulle sedavõrd, et kui aastakümneid hiljem hakkasin tegelema festivaliga Hullunud Tartu, läksid käiku ka mu kontaktid eri žanrites tegutsejatega.

Selles punktis võiks mainida ühte üllatust. Olgu tutvusringkond kui suur tahes, vahel võib midagi huvitavat jääda ikkagi väljapoole seda ringi. Siis tuleb leida söakust uue tutvuse loomiseks. Ma ei uskunud, et seda suudan. Tuli aga välja, et see polegi nii raske, ja see tegi tõsiselt rõõmu! Nii olen mitmel korral läinud helilooja juurde sooviga, et ta osaleks – ja ta on olnud nõus.

Juulis 2024 toimus esimest korda minu uus valdkondadevaheline festival Tõge. Põhimõtteliselt on see nagu väike ja suvine Hullunud Tartu ning peaks toimuma igal aastal samas piirkonnas ehk Palalinna järve ääres, mis asub 14 km Tartust Jõgeva pool. Kohe esimesel korral, kui sinna ujuma läksin, armusin sealsesse keskkonda: just paras tasakaal metsikuse ja tsivilisatsiooni vahel (selle tasakaalu leidmine on mu elu üks suuri sihte). Tuua n-ö kõrgkultuuri (tänavu ka Leedust, tuleval aastal Belgiast) maale! Lisaks olen seal välja elamas üht viimase kümmekonna aasta kirge: igal aastal maalitakse seal üle paar läheduses olevat elektrikappi.

S. L.: Sinuga on kaasas käinud isa Ilmar Malini looming. Andsid äsja välja teose „HIMU. Ilmar Malini teoste nimekiri 1930–1994”, kureerisid näitust „Ilmar Malin 100. Homo ludens”, mis sai väga kiitvat vastukaja. Aga kunstinäitused on kaasnenud ka sinu algatatud ja kureeritava Hullunud Tartu festivaliga ja toda kujutava kunsti aurat hõljub su ümber päris palju.

J. M.: Hulga aastaid olin isa asjus üsna skeptiline. Armastasin oma ema, kelle hoiak isa suhtes oli väga kibestunud. („Elus olen ma teinud ainult ühe suure vea, abiellunud Ilmar Maliniga. Aga kuna teid, minu lapsi, muidu poleks, siis lepin sellega. Kui ma poleks Ilmar Maliniga abiellunud, oleksin ma kunstnikuna midagi saavutanud. Nüüd aga vaatasin ainult, et Ilmaril hea oleks.”) Mõni aasta tagasi hakkasin oma isa loomingus ja tegemistes nägema aga üha enam hinnatavat.

Kunstikriitikat kirjutan viimasel ajal vähe, aga omal ajal hakkasin kunstist kirjutama just isa õhutusel. Ta oli vist kusagil Leningradi külje all sanatooriumis, käis Ermitaažis ja oli sellest vaimustuses, kuid mõne aja pärast hakkas küsima, mis näitused on Tartus. Ma siis kirjeldasin. Isa ütles, et need on hääd kirjeldused, võiksin midagi taolist ka ajakirjanduses avaldada. Isa seisukoht oli, et meil on puudu just kirjeldav kriitika. Selliste tekstide alusel saab ka aastate pärast aru, mis ühel või teisel näitusel üldse oli.

S. L.: Sa oled häälutaja, sinu tekstide pärisosa on nende häälega väljaütlemine. Olgu või asemantiline romaan „Maa ja ilm”, mis kõva häälega lugedes muutub hoopis lähedasemaks. Ja sind näeb ikka ja jälle esinemas, üksinda, aga ka koos Roomet Jakapiga või viimasel ajal kollektiiviga Rooluulend. Ühtlasi ei tea ma kedagi teist, kes on nõnda palju mujal maailmas esinemas käinud ja ka teisi esinejaid just tolle häälutaja pilguga vaadanud ja otsinud – ning neid kohaliku publiku ette kutsunud. Rääkimata Tartu slämmluule ürituste pikaajalisest vedamisest. Raivo Kelomees on kirjutanud: „Luuluri ja Jakapi dialoogid on üks ainulaadsemaid suhtlusmänge, mida esitajad saavad endale lubada. Ma ei välista, et selline harjutus kuulub näitekooli harjutuskavasse, kuid väljendada mõtteid ja tundeid žestide, hääle ja asemantiliste häälitsustega nõuab peale harjutamise ka spetsiifilist muusikalis-häälikulist keeletunnetust, mida Luulur ja Jakapi kahtlemata valdavad. Oma hääle kasutamine kunstiinstrumendina on mõlemale omane ka väljaspool neid dialooge.”^[8]

Mis on häälutamine? Kuidas saada häälutajaks? On see nähtus muutunud eesti kultuurimaastiku pärisosaks?

J. M.: Sõna „häälutamine” lõi ja võttis oma loomingus kasutusele Ilmar Laaban. Mõiste tõukub kahest sõnast: „hääl” ja „leelutus”. Lisaksin siia ka „luuletuse”. Oleme Laabaniga selles mõttes sarnased, et me kumbki ei ole kasutanud helitehnika abi. Hakkan küll murduma, aga seni olen ilma toime tulnud.

Ma ei oska ütelda, kas häälutamine on eesti kultuurimaastiku pärisosa või mitte. Sest ma ei saa aru, mida küsitakse. Kui aastaid tagasi minult küsiti häälutamise kohta, mida ma sedakaudu teen, siis vastasin: „Otsin keelt enne (ja võib-olla ka pärast) keelt.”

Ma ei tea, kuidas häälutajaks saadakse. Minu puhul see lihtsalt kujunes nii, suuresti vist seetõttu, et kuulasin vastavaid salvestusi nii palju, kui kätte sain. (Ja loomulikult selle tõttu, mida ma siin alguses kirjutasin.) See lihtsalt meeldis. Kui kevadel 2001 püüdsin pidada „Ööülikoolis” loengut, siis raadiomajas räägitu järel tuli minu juurde toona mulle suht tundmatu Jürgen Rooste ja küsis, kas ma ise olen ka häälutusi teinud. „Ah, mis nüüd mina,” põiklesin siiralt kõrvale. Jürgen käis peale, et kui üksi ei taha, võiks ju kellegagi koos. „Nojah, koos võiks ju proovida.” Sügise hakul läksime koos Jürgeni ja Ivar Sillaga Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia elektronmuusika stuudiosse ning salvestasime seal pala, mida võib vast häälutuseks nimetada. Aga ega masin kohe selle esimese süütega liikuma hakanud. Alles siis, kui kevadel 2009 võitsin luuleprõmmu Eesti meistrivõistlused ja saavutasin Berliinis ettevõtmisel European Poetry Slam Days auhinnalise koha, hakati mind mitmele poole esinema kutsuma. Vahel harva esitasin ka traditsioonilisemat luulet, kuid enamasti siiski häälutasin ilma tõlketa.

Kindlasti tahan ütelda, et õnneks pole sõber Roomet enam ainus eestlane, kellega koos häälutada saan. Väga hea häälutamisklapp on kujunenud ka noore Kristjan Kannukesega. Kristjan on esinenud koos Rooluulennuga, mina esinesin Kristjani magistrieksamil (kutsuti!) jne. Ja sakslase Tobi Kunzega olen väga hästi klappinud.

Asemantilise romaani „Maa ja ilm” puhul pean vajalikuks märkida, et seda on kongeniaalselt esitanud ka Indrek Koff ja Jan Kaus. Ning kuna seda teksti pole vaja tõlkida, avaldati peatükk sellest ka Poolas.

S. L.: Viimastel aastatel oled usinasti jätkanud eesti luuleplaatide traditsiooni. 2021. ja 2023. aastal ilmusid vinüülkogumikud „Etno-tonte”: esimene osa kannab alapealkirja „Eesti keele kõla” ja teine „Metsa mõte”. 2024. aastal ilmus Roo­luulennu CD „Kuhu ma vajutan?”. Räägi veidi luulehelide lindile jäädvustamisest. On sellel igavikku jäämise maik man? On küll hea vaadata ETV arhiivist aasta­kümnetetaguseid luulesalvestusi või kuulata nõukogudeaegseid luuleplaate. See annab tekstidele juurde elulise mõõtme.

J. M.: Selles on sul täiesti õigus, et nendel plaatidel tahaksin jäädvustada eeskätt tänaseid eesti luuletajaid, kuid igal plaadil on ka mõni, kelle juurde uusi külaskäike enam teha ei saa. Esimesel plaadil olid sellistena Ilmar Laaban ja Andres Ehin. Teisel plaadil Nikolai Baturin. Kolmandal, mis ilmub loodetavasti tänavu: Jaan Kaplinski ja Ene Mihkelson. Valik on loomulikult subjektiivne. Olen nõus, et meie ümber on häid luuletajaid palju rohkem, kui plaatidele olen püüdnud, aga välja jäänud autorid paistavad mulle head eeskätt kirjaliku, mitte suulise esitajana. Võib-olla eksin, aga hetkel tundub, et päris paljudel luuletajatel tuleb oma esinemisega veel vaeva näha.

Kui juba mainisid ansambli Rooluulend plaati, siis rõhutan, et viimastel aastatel kipungi rohkem kõlalise loomingu poole. Niimoodi tahaksin tänavu välja anda vähemalt kaks plaati ning kokku panna kava teiste eesti luuletajate luuletustest, mida siis mingis koosseisus siin-seal esitada.

S. L.: Oled alati olnud üks Tartu vaimudest. Kui vahepeal Taaralinnast ära kolisid, siis oli tühimik tunda. Mis roll on looja elus kohal? On ju neid, kes kosmopoliitidena kuulutavad iga mätta koduks, ja neid, näiteks too sama eespool mainitud Pessoa, kes surmani kodulinnas paiknevad. On’s sel vahet?

J. M.: Palun ära teinekord mind Tartu vaimuga seosta. See on liiga mütoloogiline ja müstiline asi minu jaoks. Loomulikult sõltub koha roll inimesest – mõnele on koht oluline, teisele mitte.

Ühest küljest tahaksin olla suuteline elama igal pool. Aga aja kulgedes tunnen ennast üha turvalisemalt, kui elan eesti keele sees. Kui olin Tartust ära, siis võinuksin – nagu mu ülim soov tookord oli – muutuda maameheks ja ajada juured mulda sünnilinnast hoopis eemal. Aga oravapoega kisub ikka puu otsa! Ma ei suutnud Tartust eemal olla. Loodetavasti võtab sünnilinn mu pikapeale uuesti vastu (praegu päriselt veel mitte – äkki on Tartu solvunud, et ära läksin?).

S. L.: Kui Tartu vaimust kaugemale vaadata, siis mind huvitaks ikka too kosmo­poliidi küsimus. Mis roll on sinu meelest looja elus kohal (olgu siia siis juurde poogitud ka näiteks keel, ühine kultuuritaust jne)? Kas üldse on võimalik olla kosmo­poliit, isegi kui kõneled universaalset häälutuskeelt?

J. M.: Loomulikult petan su ootusi, kui vastan lihtsustatult ja/või lihtsameelselt. Aastaid tagasi olin heal meelel kosmopoliit. Mida aasta edasi, seda suuremaks rahvuslaseks olen muutunud. See väljendub kas või selles, et üha lühemaks on muutunud see ajalõik, mille jooksul olen valmis olema eesti keelest eemal. Tosin aastat tagasi polnud see mingi küsimus, nüüd on. Teiseks ärritab mind viimastel aastatel üha enam, kui kohalikku keelt mitte-kõnelejad käituvad ja kõnelevad justkui kõrgemasse klassi kuulujad või puutumatud.

Kui küsimuse all on ka nood aastad, mil elasin Tartust eemal, siis sellest räägin nii. 2019. aastal tundsin, et hakkan kärbuma, ja otsustasin Tartust ära kolida. Mitmed sõbrad-tuttavad olid selle liigutuse pääle üllatunud, mistõttu mõtlesin välja vastuse, mis ei sisalda küll KOGU tõde, aga vale nüüd kah pole: „Tartus on nii palju tarku ja häid inimesi, et ma lihtsalt ei kannatanud seda välja – tuli lahkuda.” Tundsin, et mu elu kipub liiga rutiinseks ja liiga linlikuks, tahtsin kolida maale ja hakata talu- ja puutööd tegema. Loodustunnetust ma tollest ajast sain, kuid mõistsin ka, et maameest minust ei saa. Piinlik oli Tartusse tagasi tulla, seetõttu kolisin Paidesse. Sünnilinna kutse osutus aga ületamatult tugevaks. Nonde võõrsil oldud aastate eest olen aga siiralt tänulik, sest need avardasid mu maa­ilmanägemist ikka päris kenasti.

S. L.: Tuntud sürrealistliku kunstniku Leonora Carringtoni õpilane Alejandro Jodorowski, kes on arvukate filmide ja raamatute autor, on mitmes kohas väitnud, et tänapäeva kunstil peab olema teraapiline mõõde. Mis sina sellest mõttest arvad? Kas looming on abiks nii individuaalsele kui ka kollektiivsele tervenemisele? Kas ta peaks seda olema? Raamatuid ja maale on ju kõik kohad täis, aga kaost pole see pealtnäha vähendanud.

J. M.: Usun, et igasugusel kunstil on mingi teraapiline mõõde. Mitte küll nii, et hakkan kirjutama selle või teise haiguse vastu raamatut või maalin depressioonivastase maali. Keegi meist pole aga nii erandlik, et isiklikult meile korda minevad ja/või meid abistavad asjad ei võiks toetada-abistada ka teisi. Küsimuses justkui sisalduks väide, et kaos on midagi haiglaslikku. Minu meelest mitte. Kaos võib olla väga vabastav ja rõõmus.

S. L.: Lühike küsimus. Kas on midagi, mis sulle eesti kultuurimaastikul (või siis hoopis ajavaimus üldisemalt) ei meeldi, ei sümpatiseeri?

J. M.: Mulle ei meeldi, kui midagi tehakse või ei tehta seepärast, et nii on või ei ole kombeks. Olen nõus Bretoni põlgliku lausega eelviidatud manifestis: „Ajusid hällitab ravimatu maania kõik võõras kodustada, ära klassifitseerida.”^[9]

S. L.: Kuidas seda levinud kombekust lõhkuda?

J. M.: Eranditult alati teha üksnes seda, mis sulle meeldib. Kaks tingimust siiski on. Vähemalt minu jaoks: 1) ära valeta; 2) ära tee kellelegi liiga.

S. L.: Oma teoses „Paraluulud” kirjutad: „Siis hakkabki külmetama lauljatar, kelle kodu on valge postamendi otsas himura lõualuu viimaste veresoonte vahel. / Võtke vastu mu viimne veering, et ma ei peaks nägema viimset vee ringi. Tuleb vist… EESTI RAAMATU AASTA.” Talv on tulnud, lauljatarid külmetavad ja eesti raamatu aasta on jälle käes – 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Mis saab edasi? Sinu kui kujutlusvõime kombitsate kasutamise meistri tulevikuvisioon?

J. M.: Teoses „Paraluulud” on oluline roll ka minu isa tööde reprodel. Isal on maal „Punane vari” (1990), mida peab eksponeerima installatiivselt, eksponeeritava pinna alla tuleb võtta ka osa seinast ja maali ette moodustada kaldpind. Siis kannab sama töö nime „Külmetav lauljatar”. Aastast 1992 pärineb isa töö „Elulõng”, kus seinal on musta sametiga plaat, mille peal on lõualuud. Himurus on igiinimlik omadus. Lõualuude juurest lähtub veripunane lõng (viidates veresoonele) ning seal ees on postament, postamendi otsas on kuppel n-ö veresoone-keraga. Jne.

„Paraluulud” ilmus eelmisel eesti raamatu aastal ehk 2001. Et asi Maaga ja inimkonnaga on hapu, sai minu jaoks selgemaks kusagil 1990-ndate lõpu poole. Nüüd on see veendumus muutunud üha kindlamaks. Mingil hetkel käis krõks, et ma ei suuda enam midagi selle vastu teha. Tegelikult keegi meist vist ei suuda. Ainus võimalus tundub olevat, et inimkond praegusel kujul hävib. Loodetavasti jääb alles vaid mõni loodushõim. Aastasadade ja -tuhandete jooksul imbub nondest hõimudest välja üksikuid, kes viivad elu ka muudesse piirkondadesse. Ehk on loodus siis jõudnud välja puhata. Mingit tehnikat ega masinaid siis igatahes pole, mis elavat hävitaks.

Mis keeles nood olendid siis suhtlevad? Igatahes pole see ükski praegu teada olev ja levinud keel. Keegi ei tea siis midagi ei Prantsuse ega oktoobrirevolutsioonist, ent õnnetunnet see teadmatus ei kahanda.

S. L.: Ja lõpetuseks, kas on midagi, millest ma eelnevate küsimustega täiesti mööda olen vaadanud, mida tuleks veel mainida?

J. M.: Pole õige rääkida sürrealistlikust kirjandusest, sürrealistlikust kunstist ja teistest loomežanritest, vaid vastavalt sürrealistlikkusest kirjanduses, kunstis ja teistes loomežanrites. Sest sürrealism pole mõni ism või loomelaad, vaid maailma nägemise viis. Ma pole ainus niimoodi arvaja. Kinnituse sellele mõttele leidsin Praha Rahvusgalerii kuraatori Anna Pravdová artiklist „Lühiülevaade Tšehhi sürrealismi ajaloost”. Ta tsiteerib Tšehhi Sürrealistliku Rühmituse peateoreetikut Karel Teiget: „[—] näituse uste ees peaks olema silt, mis tuletab meelde, et SÜRREALISM EI OLE KUNSTIKOOLKOND. [—] Sürrealismi ja selle tegevust ei saa mõista ainult avangardkunsti uue aspektina, sürrealism ei saa endale lubada piirdumist kunstiväljaga [—], see on teatud inimlik hoiak, mis haarab kogu inimest.”^[10]

---

^[1] J. Hillman, Hinge kood. Iseloomu ja kutsumuse otsingul. Tlk K. Suursalu. Tallinn, 2024, lk 19.

^[2] I. Mikiver, Kuhu lähed, eesti sürrealism? [Arvustus Jaan Malini luulekogule „Paraluulud”, 2000.] Keel ja Kirjandus 2000, nr 9, lk 679.

^[3] A. Breton, Sürrealismi manifestid. Tlk K. Haljak. Tallinn, 2019, lk 14–15.

^[4] J. Malin, Keda kiita leiva jeest? Vihik nr 6, talv 2004, lk 25–32.

^[5] I. Kotjuh, Südamlik eksperiment [intervjuu luulur Jaan Maliniga]. Sirp 18. VI 2021.

^[6] Ankruketi lõpp on bibliograafia algus. Ilmar Laabani tegude loend = The End of the Anchor Chain is the Beginning of the Bibliography: List of Ilmar Laaban’s Works. Koost. A. Tamjärv, J. Malin. Tartu, 2021.

^[7] I. Laaban, Kunstide situatsioonist tänapäeval. Mana 1965, nr 1–2, lk 26–31.

^[8] R. Kelomees, Läbi raskuste absurdi poole. Jaan Malini multimeedium-lavastus „Keerub keerdus ehk Per aspera ad absurdum?”. Pärnu kunstinädalal 21.–23. VII. Sirp 6. VIII 2021.

^[9] A. Breton, Sürrealismi manifestid, lk 20.

^[10] A. Pravdová, Lühiülevaade Tšehhi sürrealismi ajaloost. Rmt: J. Hoffmann, K. Liier, A. Pravdová, Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood. Näitusekataloog. Tlk P. Talvistu, L. Bennis, L. Zajedova. Tartu, 2024, lk 100.