*

Ma nägin küll kohe,
et see on kõigest kaev. 
Ettevaatlikult kahe käe ja
jalgadega seintele toetudes
laskusin kivi haaval
põhjani välja.
 
Seal oli pime, aga tegelikult
teadsin ju
üleval juba, et
pole siin kalliskive
ega vanu münte.
Vettki oli ainult
pahkluudeni.
Roni lihtsalt üles tagasi.
 
Ainult et üleval 
hakkad jälle mõtlema,
kas ma midagi ikkagi
kahe silma vahele ei jätnud.


Rohkem Piret Põldveri luulet Loomingus nr 5