ENNE PILKAST PIMEDUST
hämaras on valgust
kui su meel on kurb ja must
lootuskiir veel kaugelt
paistab, silmi pimestab
päikse põlev puna
sinu varju puudutust
tajun lehekumas

tantsis kaaren, tõusis tuul
vali hääl mu kõrvus
sinu varju puudutus
riivas paljaid õlgu
tantsis kaaren, tõusis tuul
polnud lõppu, algust
enne pilkast pimedust
hämaras on valgust

hingetuna vastu puud
seisan hing on paines
enne pilkast pimedust
tõeks saab ebamaine

tantsis kaaren, tõusis tuul
vali hääl mu kõrvus
sinu varju puudutus
riivas paljaid õlgu
tantsis kaaren, tõusis tuul
polnud lõppu, algust
enne pilkast pimedust
hämaras on valgust
 
 
LAPS HEITIS MURULE JA MURU OLI PÄRIS,
ja päris olid pilved taevalael.
tuul päriselt ta juukseid vaikselt sasis –
see oli varakevadine aeg.
laps kõndis metsas, kuused olid päris,
ja sammal pehme-niiske talla all.
laps suurisilmi vaatas, vaikselt päris:
kes loond on taeva, otsatu mis, hall.
laps seisis kaldal, jõgi oli päris,
ja päris oli kuldne pilliroog.
kõik, mis ta vanavanematelt pärind,
on tema pärand kaunis muinasloos.
 
 
ÜKS RADA LÄHEB LÄBI RABA,
justnagu haldjas kõnniks sääl –
kaob kiirelt sisalikusaba,
kiil lendu tõuseb mätta päält.

huulhein sääl kastepiisas helgib
ja ohkab vaikselt älveveer,
kesk suvekuumust süda heldib –
ta kõnnib lausa laukaveel!

kui tuuleohe üle vete,
ta rüü kui tüüne udulaam,
kas oli see vaid meelepete
või tõesti kirgastunuks saand?

üks rada läheb läbi raba,
sääl haldjas kõnnib salateid,
kes eksib sinna, jääda tahab,
sest hää on sääl, kus pole meid.