Minu esmane kokkupuude Eesti Kirjanike Liiduga sai alguse novembrikuus 1957, kui 17-aastane Saaremaa Kuressaare keskkooli nooruk avaldas ajakirjas „Noorus” ilma täpsema žanrimääratluseta lühikirjutise „Mõtted”.

Järgmise aastasaja sees, kui vormistasin oma pensionipabereid, võeti kirjaniku tööstaaži aluseks just toosama pretensioonitu lühilugu kui tulevase professionaalse kirjaniku esimene trükis vabariiklikus ajakirjanduses.

Kellegi terane silm oli tookord fikseerinud noore inimese mitmetigi heitlik-rabeda, aga mitte päris andetu kirjapaneku, nii et maikuus 1958, vahetult enne keskkooli küpsuseksameid, sain oma üllatuseks kutse osaleda kirjanike liidu korraldataval noorte autorite seminaril Tallinnas.

Kirjanike liidu toonased ametiruumid paiknesid Toompeal Kohtu tn 6, kitsu­kesed, kuid ometigi õdusad toad, millele andis meeldejäävat naiselikku soojust ja kodutunnet tehniline abipersonal – prouad Rebane, Nebel ja Antson. Nende olemisest ja käitumisest, nagu ka „ülemustest” Remmelgast ja Smuulist, ei andnud leida vähimatki kroonulikkust. Seesugune vaimsus toodi hiljem puutumatult üle ka uude vastvalminud majja Harju tn 1. Noored autorid jagunesid seminaril mitmesse rühma erinevate nõuandjate-professionaalide ja õpetus­sõnade ärakuulamiseks. Minu rühma juhtisid Eduard Männik ja Rudolf Sirge, koolitusalusteks, keda selgelt mäletan, Rein Vellend ja Heino Puhvel, mõlemad nüüdseks manalamehed. Puhvel, hilisem Tammsaare-uurija, novellist ja Tartu kirjanike organisatsiooni tegus asjamees, jäi mulle meelde sellega, et teatas teene­katele analüüsijatele-õpetajatele häbematult: ta on oma töödes järginud täpselt kõiki kirjandusteooria nõudmisi, mis kirjas Bernard Söödi žanrimääratlusi sisaldavas õpikus.

Rein Vellendis oli mitmeid ameteid pidanud inimese elukogemust. Ta oli tagasihoidlik oma ülalpidamises ja mingis väsinud resigneerituses, mis aegamisi sulas vahetuks lihtsuseks ja soojuseks, kui ta meie ühises hotellitoas õhtuti ilmse harjumuse, oskamise ja mõnuga trimpas konjakit, mõistev selleski, et kopse ravivast koolipoisist talle kompanjoni pole.

Ja endastmõistetavalt jäi meelde kõigi osalejate ühine kokkuvõtete tegemine ja õhtu veetmine kultuuriinimeste kuulsas Kuku klubis.

Järgmised viis aastat minu elust neelasid ülikooliõpingud ning kaks pikka Atlandi-reisi, mille järel kolisin Tallinna, kus sain sedamaid valitud kirjanike liidu juures tegutseva Noorte Autorite Koondise esimeheks. Kahe aasta sisse mahtusid isiklikud tutvused peaaegu kõigi olulisemate tegijatega, kelle kanda jäi eesti kirjanduse uuenemine stambivabaks, priiks totaalsuse pigistavatest ja sotsialistliku realismi karmidest ettekirjutustest. Saatuse tahtel hakkas enamik neist inimestest koonduma ajakirja „Noorus” ümber, mille toimetuse koosseisu 1964. aastast kuulusin minagi.

Minu NAK-is tegutsemine ajal töötas kirjanike liidu orgsekretärina hilisem teenekas kultuuriinimene ja kirjastusjuht Aksel Tamm. Olgu ta tänatud selle eest, et kaasas mind ette valmistama Jean-Paul Sartre’i ja Simone de Beauvoiri visiiti Eestisse juunikuus 1964. Minu osalus tipnes kolmetunnise sõiduga Tallinnast Tartusse mugava limusiini tagaistmel kahe maailmakuulsuse vahel.

Aastakümneid hiljem kutsus Prantsuse Vabariigi suursaadik Eestis Jacques Faure meid Aksel Tammega ühisele lõunasöögile, et koostada kuuldust ka sõnum Prantsuse meediale.

Toonane kaheaastane „valitsemisperiood” noorte kirjanike eesotsas süvendas veendumust, et minu kärsitu meel – väliselt küll talitsetud – ei talu mis tahes pikemaid koosolekuid, kuna ainult harvad neist on sisukad ja tähenduslikud, enamjaolt on need aga tühjad ja väsitavad jahumised. See vastumeelsus jäi mind saatma terveks eluks, mistõttu ma ei imesta sugugi, et samamoodi reageeris „koosolekute palavikule” minu lähedane sugulane Juhan Smuul. Nimetagem seda tõendiks ühistest geenidest.

1970-ndate algul võtsin aja maha pealinnaelust ja pühendusin mitmeks aastaks dokumentaalromaanile „Sõja jalus”, mis ilmus 1974. aastal. Mind võeti vastu Eesti Kirjanike Liitu ning 1977. aasta jõulude aegu kutsuti EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Vaino Väljase jutule, kelle haldusalasse kuulus ka kirjanikkond. Hiidlase jutt saarlasele oli lühike ja selge – ainult parteipileti puudumine olevat lihtsalt ületatav takistus minu valimisele kirjanike liidu sekretäriks. Liidu juhtkond on vananemas ning noorendamiskuur suisa bioloogiliselt hädavajalik.

Aga Tuulikule oli mõte parteilisest soldatikuulekusest vastukarva ning võimu­ambitsioone ei tundnud ta endas ammugi mitte.

Minu töötlemine kestis ligi tunni, andmata siiski tulemusi.

(Kümme aastat hiljem, kui laulev revolutsioon oli alanud ning Väljas naasis Venezuelast ja Nicaraguast Eesti parteiliidri kohale, ütles ta esimesel kokkusaamisel mulle, Eesti Kirjanike Liidu välissekretärile, ilmse mõnuga: „Ikkagi panime su paika!”)

1980-ndail, kui eelnevast elust seljataga neli mitmekuist laevareisi Põhja- ja Lõuna-Atlandile, saan n-ö hingerahulduseks ja -rohuks kolm järjestikust Lääne­mere-reisi Eesti Teaduste Akadeemia mereuurimislaeval ning romantilise maikuise kaasareisimise maailma ühel suurimal purjelaeval „Krusenstern”.

Miski ei näi ohustavat minule meelepärast modus vivendi’t, ka mitte järjekordse kirjanike kongressi kulg Toompeal aprillis 1986, kui kokkuvõtvalt kõneleb uuesti esimeheks valitud Vladimir Beekman.

Mul jääb tõepoolest suu lahti, kui ta pakub rahumeeli esinduskogule ühena sekretäridest välja Ülo Tuuliku. Ilma asjaosalist informeerimata ja temalt nõusolekut saamata…

Ma ei osanud arvata: minu renomee ja ülalpidamine kolleegide ja funktsionääride silmis on sedavõrd väljaspool kahtlust, et parteitunagi sobin ameti­kohale, kuhu seni teadsin ikka piletiga mehi eelistatavat. Ehk lohutas-julgustas vaid see, et minu kõrval valiti sekretäriks ka niisamuti „organiseerimatu” Paul-Eerik Rummo.

Loomulikult oletasin, et enne tööle asumist kirjanike liidu nomenklatuursel ametikohal pühendavad mind asjasse nii liidu esimees kui ka EKP Keskkomitee kultuuriosakonna ametnik ja ehk isegi meie eest kuuldavasti märkamatult hoolitsev julgeoleku kuraator.

Kellelgi neist polnud minuga asja…

Sisseõnnistamine piirdus Vladimir Beekmani viisakas-sõbraliku lausega esimese ametipäeva ennelõunal: „Hakkame tööle!”

Istusin üksinda tühjas kabinetis mulle näidatud töölaua taha, koduselt, sõbra­likult ja kolleegilikult vastu võetuna, aga kelleltki õpetussõnu kuulmata, kuni pealelõunal saabus kõrvallaua taha Lennart Meri, liidu sekretär eelmisest aastast.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Algajal ametnikul pole vaja kuskile minna abi küsima või järeleaitamistunde võtma, kui tema kõrval toimetab tulevane Eesti Vabariigi välisminister ja president.

Uus aeg oli võimukal tulekul.

Ärgu seetõttu arvatagu, et minul oma uuel ametipostil oli erilisi teeneid kolleegidele välissõitude väljalunimisel vastavaist riiklikest instantsidest, aga ajaloos viimaseks jäänud kirjanike liidu kongressil kevadel 1989 võisin aruande­kõnes uhkelt teatada, et eelmise aruandeaastaga võrreldes oli välismaasõitude arv kolmekordistunud. Seda mahtu ei täitnud juba tavapäraseks muutunud üle lahe liikumine, vaid võõraste riikide nimekiri oli esinduslik: Vladimir Beekman Mihhail Gorbatšovi delegatsiooni liikmena Inglismaal, Jaan Kaplinski Hiinas, Arvo Valton, Lennart Meri ja Paul-Eerik Rummo Austraalias, Mati Unt USA-s, Mati Sirkel Saksamaal, Rein Raud ja Jaak Jõerüüt Hollandis jne. Samal aastal sõlmiti ka meie loomeliidu esimene rahvusvaheline leping, loomulikult soomlastega. See vahest ongi ainus „sooloesinemine”, mille võin kirjutada isiklikuks teeneks. Meie lävimised Soome Kirjanike Liidu esimehe Jarkko Laine ja peasekretäri Päivi Liedesega olid juba ammu ületanud ametliku laadi ja kujunenud lähedaseks sõpruseks, mille kroonisime piduliku protokollide vahetamisega Helsingis.

Veel passi järgi nõukogude inimesena oli minus säilinud teatud seadus­kuulekus ja elukogemuslik ettevaatlikkus, mistõttu – tõsi küll, napilt nädal aega enne protokollilisi toiminguid – helistasin Moskvasse Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu välisosakonda, mille hooldealasse me oma liiduvabariikliku liiduga kuulusime. Mida arvab Moskva meie lepingust sõbraliku Soomega? Ei olevat mõtet ega praktilist tarvidust, vastati mulle, sest juba on olemas vastav leping Moskva ja Helsingi liitude vahel.

Meie rong ometigi juba liikus ja ei tulnud keegi mulle hiljem meelde tuletama alluvusliku kooskõlastuse kohustuslikkust.

Oleksin tänamatu, kui jätaksin Soome liini ladusa toimimise juures mainimata Piret Saluri, kelle järjekindlus, tegus tarmukus, isiklikud suhted ja hea keeleoskus garanteerisid õigeaegse viisade saamise kirjanikele ka siis, kui sajad inimesed pidid öö läbi seisma sabas Soome konsulaadi ukse taga Liivalaia tänaval.

Üks ettevõtmisi, mille organiseerimist meelsasti meenutan, oli kirjanike laeva­sõit „Läänemere lained” veebruaris 1992. Selle sõna otseses mõttes luksusliku reisi idee käisid välja leningradlased, kes heldel käel maksid ka lõviosa laeva „Konstantin Simonov” rentimiskuludest, rikkalikust toitlustamisest ja tasku­rahadestki. Pardale tulid Skandinaavia, Saksamaa, Poola, kolme Balti riigi ja Neevalinna kirjanikud. Külastati Tallinna, Helsingit, Stockholmi, Kopenhaagenit, Gdańskit ja Lübeckit. Laevasõitjana ja välissekretärina küsisin liidu juhtkonnalt luba omal nägemisel välja valida need 15 kolleegi, kellele see prii unelmakruiis n-ö kandikul välja pakkuda. Suurele rändurile Arvo Valtonile sõnasin, et meie temaga oleme juba näinud omajagu maid ja meresid – andkem nüüd võimalus teistelegi! Tallinna sadamas lehvitasin rõõmsalt lahkujaile ning läksin veel korraks läbi Harju tänavalt, et võtta kabinetist kaasa oma diplo­maadikohver. Nende napilt mõne minuti sisse mahtus saatuse tahtel pikk ja nõudlik telefonihelin: sadama telefoniautomaadist helistas Harry Jõgisalu. Oli sündinud vastastikune mittemõistmine venelastest piirivalvuritega, kes veel mõned kuud juba iseseisva Eesti sadamakorraldust kontrollisid. Nende terane silm oli leidnud mingi vormilise ebatäpsuse laevale suunduvate Eesti Kirjanike Liidu konsultantide Harry Jõgisalu ja Elviira Mihhailova reisidokumentides. „Me jääme maha,” ütles Jõgisalu õnnetu hääl. Teadsin oma kogemusest, kuidas laevalepääsu võidakse tühisel põhjusel keelata, aga palusin Jõgisalul ja Mihhailoval ometigi tunni jagu oodata.

Minu isiklik taskumärkmik oli üsna koolilapselik võrreldes Lennart Meri vastava raamatukesega, mis kubises kõige tuntumatest Euroopa kirjandus- ja poliitikailma nimedest, aga oma üles kirjutatud telefoninumbreid kiiresti lapates leidsin sealt noore Eesti Vabariigi veel organiseerimisjärgus olevate jõu­struktuuride energilise eestvedaja Andrus Ööveli töönumbri. Helistangi talle veerand tundi enne ametliku tööaja lõppu.

„Ma sõidan kohe sadamasse!” öeldakse mulle Toompealt.

Kes mäletavad Ööveli ohvitserlikku esinduslikkust ja hääletooni, need mõistavad, et tema kõnemaneer – selge, vali ja karm – mõjus maagiliselt ja eeldas käsuliinis vastuvaidlematut kuulekust.

„Me läheme Elviiraga laevale,” helistab Jõgisalu mulle kolmveerand tunni pärast sadamast.

Järgmise tööpäeva hommikul lööb meie sekretärineiu Kaia Kuik liidu ametlikule blanketile tänu ja lugupidamist väljendava teksti, millele ma võtan ­Vladimir Beekmani allkirja, ning tõttan seda üle andma Andrus Ööveli töö­kabinetti Toompeal.

Tagantjärele olen võinud endale tunnistada, et Lennarti õppetunnid ja kogenumate kolleegide toetav-õpetavad sõnad võimaldasid mul hakkama saada sellegi uue välissuhtlemise intensiivsusega, mida kirjanike liit hakkas tundma ja kandma loomeliitude ühispleenumi järel.

Kuid kõigest mäletamisväärsest, nagu näiteks Jaan Krossi nelja ­kollokviumi korraldamine, on minu mälu kõige suuremat hingelist soojust tekitavana välja valinud ikkagi Harry Jõgisalu ja Elviira Mihhailova ärapäästmise „mere­hädast” kuival maal.

On spekuleeritud selle üle, kellele nõukogude võim liiga tegi või keda poputas oma poliitiliste eesmärkide nimel. Selle küsimuse ennetamiseks vaadakem, millega pigistati või moositi mind nomenklatuurse ametnikuna rakkes oleku aegu.

Mingiks dividendiks või boonuseks on raske nimetada rutiinseid ameti­sõite – kõige sagedamini Helsingisse ja Stockholmi –, kus vastuvõttev pool kandis hotellikulud. Väljaspool n-ö lihtsurelikule määratud rändlemisi valis Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu väliskomisjon eeldatavalt keeleoskajaid funktsionääre sooritama rahvusvahelisi viisakus- või ametkondlikke visiite. Lääne-Berliini Luterliku Akadeemia kutsel olime sel kombel koos ajakirja „Novõi Mir” peatoimetaja ning tulevase Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu esimehe Vladimir Karpoviga kümmekond päeva selles tunnetuslikult erilis­põnevas linnas vaimulike sõbraliku hoolitsuse hoida.

Olulisim missioon ehk diplomaatiline riigieksam, mis mul täita tuli, jääb aprilli 1987, kui telegramm Moskvast teavitas, et olen määratud Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu ametliku esindajana alla kirjutama koostöölepingule Jordaania kirjanike liiduga Ammanis. Mulle anti tõlgina kaasa soravat araabia ja laitmatut inglise keelt rääkiv elegantne noormees, kelle rahvusvahelise suhtlemise kvalifikatsiooni kinnitas tema eelnev töökoht legendaarse suursaadiku Dobrõnini abina NLKP Keskkomitee rahvusvahelises osakonnas. Olin turvatud kogu teabega, mida noormees valdas Lähis-Ida keerulise regiooni kohta. Moskvas küsisin, mitme aasta peale leping sõlmida. Arvati, et viieks aastaks kindlasti.

Nõukogude saatkonna kultuuriatašee juuresolekul sujus Ammanis käik ladusalt, pidulikult ja sõbralikult.

Pool aastat hiljem, kui lõunatasime leedulasest kolleegiga Moskva Kirjanike Keskmajas, kus paiknesid ka üleliidulise loomeliidu ametiruumid, astus meie laua juurde väliskomisjoni esimees, et sõbralik-viisaka tere-tere ja kuidas elu läheb? järel mind omamehelikult teavitada: „Ülo Karlovitš, teie святое дело Ammanis on Jordaania poolt katkestatud.”

Jassir Arafati islamivõitlejad, keda tuhandete kaupa tulvas Jordaaniasse, olid oma väe ja võimuga juurdumas kõigisse kohalikesse struktuuridesse, seal­hulgas kirjanike liitu. Nagu teada, oli osa sellest kontingendist saanud väljaõpet Nõukogude Liidus ja Ida-Saksamaal ja mitte ainult lennukite kaaperdamise ja lõhkeainete pruukimise alal, vaid ka radikaalse vasakorientatsiooni levitamises. Mõnel neist, sealhulgas Jordaania kirjanike liitu pürgijail, olid kaasas ka venelannadest naised…

Ja kuningas Hussein otsustas karmil käel välja lüüa nii Arafati arvuka sõdurkonna kui ka välja juurida mürgise umbrohu, mis kogus jõudu mitmes eluvaldkonnas.

Niimoodi nullitigi minu rahvusvahelise diplomaatilise missiooni tulemused.

Sügisel 1992 valitakse taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks Lennart Meri.

Kui lõpeb ametisse vannutamise pidulik tseremoonia Toompeal, mida me liidus telekast vaatame, küsib tehniline sekretär Helle Aava Vladimir Beekmanilt:

„Kas me saadame õnnitlustelegrammi?”

Proua on harjunud esimehe tavapärase tasakaalukuse, viisakuse ja loogilisusega oma seisukohavõttudes.

Nüüd juhtub teisiti.

„Ei saada,” ütleb Beekman.

Ja sekretäri küsiv-imestava pilgu peale: „Lennart käis viimasel ajal nii harva ja juhtumisi juhatuse koosolekutel.”

Olen endamisi mõelnud, et äkki just siit ja neist sõnadest algas üks ametlikult fikseerimata vahetegemine, isegi mõtteline veelahe, mis eraldas eestimeelse võimu, olgugi ka kultuuriinimeste unistuste toel sündinu, eestimeelsest vaimust, mida küll endiselt jäi kandma Eesti Kirjanike Liit, aga iga uue kümnendiga vähenevas rahvustähenduslikus mõjususes ja autoriteetsuses.