vihmalaenaja

ärkan ikka enne koitu
teen pliidi alla tule
tõstan turjale paja
tõttan küla taha mäele
taevalt vihma laenama

ta annab heldelt
pada saab pilgeni täis
tagasi lähen lauldes
selg kookus
silmad hommikuvalged

kuum raud juba ootab
vesi vulksatab keema
visiseb ja vusiseb
kuni köök täitub laeni
luigehalli auruga

viskan ukse seliti lahti
uhan auru kaasikusse
ja karjamaale uduks
pärast pühib päev selle
uuesti küla taha kokku

mina viipan lävel
neile naerusui järele
et jälle ao ajal tõusta
ja pajaga taevalt taas
vihma laenama minna


*

panen päeva lõppu koma
tulen sellesse õhtusse kunagi tagasi
kustutan tule ja võtan riidest lahti
istun avatud akna alla
higistan, hingeldan
ehkki tuba on pool sajandit kütmata
ja vanas õunapuuaias mu vastas november

istun kogu öö, hommiku, õhtu
terve nädala, liigutamata
saan tooli ja toa, akna ja aiaga üheks
jälle oma mineviku pärisosaks
tuul puhub ammugi mu silmadest klaasi
ent lumi, mis on äsja langema hakanud
sulab kohe, kui mu laupa ja põski puutub

kõigepealt tulevad linnud
tihased, rähnid, hakid, varesed
nokivad mu nahale nälja tuttava mustri
torkavad küüned mulle suhu ja silma
tassivad minema iga viimsegi sõna
kõik pilgud, puudutused
pea saab haruldaselt tühi ja selge

äkki ulub väravas hunt
siis teine, kolmas, neljas, viies
tirivad mind juustest, välja pakase kätte
puhastavad mu luud liha raskusest
kadedusest ja kurbusest, ihast ja igatsusest
kuni järele jääb, kusagile roiete vahele
ainult tibatilluke must punkt


*

päike tõuseb ainult siis
kui ma silmad sulgen
tunnen näol ta kuuma tuult
nagu sinu hingeõhku
kui jutustad mulle
kiiskavvalgest lumest
või kahvatulilladest õhtutest
meiukuu lõpus
vastutasuks räägin sulle
rändavatest tähtedest
ja händkaku huigetest
soojadel jaanikuuöödel
kuni teine jääb magama
et ehk unes selgust saada
kumb ma olen
kas päevatooja
või kehastunud pimedus


lugu sellest, kuidas inimesed rääkima õppisid

vanasti olid inimesed tummad
ilm oli sõnu täis
kuid sõnadel olid jalad
ja nad jooksid inimeste eest ära
kord võttis üks mees kirve
ja hiilis hämaras sõnadele järele
leidis nad metsast suures kobaras magamas
raius neil jalad maha
pistis röökivad sõnad kotti
ja viis tagasi külla
ilm sai lärmi täis
maharaiutud sõnajalad vedelevad tänaseni metsa all