*

Surnust tõuseb tulering mustavas öös.
Pimedusest paistab tuluke
ja soojaks kütab toa.
Nii kaunis, nii keerlev, nii ilus.
Põleb tuhaks ükspäev kõik.
Vaatame tulle, iseenda sisse kodeeritud lõppu.
Aeglaselt, päevhaaval kihutavad sekundid surma.

Enne seda me tahame tunda
tuld oma näol ja jääd vastu ihu,
armastust varvaste vahel.
Korraks vaid seda, et me pole üksi
silmitsi surmaga.
Tahame joosta aegade algusesse, näod täis nalja,
tahame tunda, et ka teises kehas lööb süda,
et sealgi müriseb naer
ja kajavad vastu me mõtted ja tunded.

Me oleme koos, kui vett lendab kerisele.
Mõtted sulavad suus.
Kuum vesi saab auruks su silmis ja juustes.
Kumb siis on tuli ja kumb valmis põlema tuhaks?


*

Kuskil suitsuses baaris kustutad sa viimase sigareti,
kuskil lõbustad veel üht tüdrukut.
Mööda vesihalli asfaldiniiti sammud koju,
käevangus hall mantel ja juuksetuust – sinu teine pool.

Kuskil päevinäinud köögis surub ta suitsukoni pruuni tuhatoosi,
naeratab oma kõige laiemat naeratust ja keedab purgisuppi.

Kuskil väikeses kollases ruumis patjadel nutab ta peatäie.
Sõbrake, ära ole kurb, sõbrake, su elu on alles ees, sõbrake, unusta kõik, mis on hea.

Kuskil pimedas toas ragistab ta sõrmi, joob õlut ja on tugev, sinu pärast.
Näitab, et jaksab kanda, et ta on parem, on hea, et tal on veel anda.

Kuskil vaiksel merel laseb keegi laeva põhja ja koos laevaga läheb ka tükike temast.
Raev voolab peast jalataldadeni nagu külm vesi.

Aga sa ujud kaldale. Sul ei ole valus, kui lükkad juuksed järgmise näo eest ära.


*

Sajavad lumed ja möllavad tormid,
vähkrevad uned, katkendlikud momendid.
Hetked, mil tähistaevas rõkkab 
ja soojus veereb toast kööki nagu naer.
Maailm me ümber kasvab ja kahaneb.
Iga päev kõik on uus ja uueks saab ka vana.

Ja siis, musta koguna köögis
ja kaljuna vannitoa ukse ees.
Silmad kraanikausi jääs,
läbi raskete kardinate astub minevik.

Ta laulab ja tahab ja hoiab,
ta nõuab ja annab ja püüab.

Ta kallistab, nagu polekski olnud neid aastaid, 
kümneid.
Ta hoiab sind silmade vangis,
ei hinga, kuni miski sus sureb,
siis laseb minna.
Ütle, kas sa veel tuled,
möödanik?