Pean 1990. aastate teise poole Tartu Noorte Autorite Koondist (NAK) enda jaoks väga oluliseks kohaks. See oli just selline loominguline maailm, kus mul oli hea hingata. Tänapäeval pole see kirjandusloos kuigi kõrgelt koteeritud nähtus, mis muidugi ei tähenda, et kunagi tulevikus ei võiks teisiti olla. Hulk Tartu NAK-i taustaga kirjanikke ja muusikuid on ju praegu kultuurielus kindlal positsioonil, näiteks Contra, Olavi Ruitlane, Jaan Pehk, Aapo Ilves, Urmas Vadi, Piret Jaaks, Andra Teede, Veiko Märka, Mika Keränen, Mehis Heinsaar – ja ärme unustame käesoleva ajakirja peatoimetajatki. Muidugi pole vaja unustada mindki 🙂 Vahur Afanasjev jõudis viia lipu lõpuks kõrgele välja.
Tahan põlistada huvipakkuvat ja tunnen huvi inimeste vastu. Sel puhul on intervjuu žanr enam kui asjakohane. Hulga nimetatutega olen teinud pikki intervjuusid kunagises Tallinna TV kultuuriloolises vestlussaates „Inimese mõõde”. Selle sarja saated on nähtavad YouTube’is ja nende originaalfailid on koos teiste Tallinna TV videofailidega suundumas Tallinna Linnaarhiivi kaudu Rahvusarhiivi filmiarhiivi. Aapo Ilvesega jäi tookord saade tegemata. 2024. aasta soojal sügispäeval 9. septembril sõitsin kaugele Eesti kagunurka Räpinasse, et teha pikk intervjuu ka Aapoga.
Kui tahta sõita Räpinasse ühistranspordiga ja naasta samal päeval, on väga palju nuputamist ja kombineerimist. See on see osa Eestist, kust riik on suuresti välja kolinud, jättes maha ainult viimased vintske meelelaadiga elanikud. Inimesed, kes elavad Tartust lõuna pool, elavad seal eelkõige tänu oma vaiksele argisele kangelaslikkusele ja iroonilisele, kergelt valulisele trotsile ning teevad seda kõike armastusest kodupaiga ja kohavaimu vastu. See kehtib ka Aapo Ilvese puhul. Võhandu, mis voolab otse Aapo kodumaja taga, ei lase lahti…
Aapo on huvitav vestluskaaslane. Ta vormistab peas hoolega, kuid kiiresti mõtte, enne kui selle sõnadesse paneb. Tema sõnad on mõõdetud ja täpsed, ometi ei ole ta napisõnaline või pikaldase jutuga. Ta ütleb vähesega palju, ta oskab üldse asju öelda. Muide, ta võib olla ka hästi diskreetne ja delikaatne, kõnekas pelgalt vihjega. Samas ei ole ta see, kes jätaks hea loo rääkimata ainult sellepärast, et keegi on sinna natuke ebamugaval kombel segatud.
Intervjuus, mille väljavõtted siinkohal ilmuvad, on selgesti tajutav Tartu 1990-ndate lõpu noorte loomeinimeste boheemlaslik vaim. Aga selle taga on tingimata vaja märgata ka nende loomeinimeste töid ja saavutusi. Kõige selle rõõmsa ja lustliku taustal on nad kirjutanud menuraamatuid, olulisi tele- ja lavateoseid, teinud laulupeo- ja Eurovisiooni-laule, andnud omanäolise panuse eesti tänapäeva kirjandusse ja muusikasse. Tartu NAK-i omapära ongi see, et suuri asju tehakse taustal – esiplaanil on see, mis õigupoolest peakski elus esiplaanil olema, nimelt rõõm ja lust elamisest. Elämä on ihmisen parasta aikaa!
Need sidemed ja suhtumised seovad naklasi ajatult, tundub mulle. Ehkki MTÜ Tartu NAK tegutseb ka praegu, ajavad kõik oma asju ammuilma omal käel – aga nagu Olavi Ruitlane on mõni aasta tagasi Maalehes õigesti öelnud: „Inimeste vahel luuakse sillad, kui nad kohtuvad, vahel hetkedega. Need sillad, mis jäävad püsima, need jäävadki. Me ei ole igapäevaselt koos, aga oleme ühendatud.”
Olles terve pika päeva Räpinas Aapo seltsis mööda saatnud, vestlused salvestiselt maha kirjutanud ja kirjutatu läbi lugenud, selle üle mõtisklenud ja aru pidanud, tunnen rahulolu. Tahaksin tagasihoidlikult loota, et see intervjuu paigutub parimate sekka, mis Aapoga kunagi tehtud.
Jaak Urmet
15. aprillil 2025
Järvamaal põliste põldude vahel
JAAK URMET: Oled kogu elu veetnud Räpinas. Sõitsin täna siiapoole, lähenesin Räpinale ja mõtlesin, et esimene küsimus võiks olla palve kirjeldada Räpina kohavaimu.
AAPO ILVES (pikk mõtlemisaeg): Võhandu jõgi.
J. U.: Võhandu on vana, püha jõgi. Aga mis sellest?
A. I.: Voolab. Kui olen kusagil mujal, siis otsin ka voolavaid kohti. Tallinnas lähen istun kas või Stockmanni risti kõrval pingile, sest seal liiklus voolab. Mulle on see voolamine väga tähtis.
J. U.: Tartus ka voolab. Kas Emajõe voolamine on kuidagi teistmoodi kui Võhandul?
A. I.: Peaasi, et voolab. Üks alternatiivkirjanik, kes tegi hiljuti rekordite raamatu „Eesti kõige-kõige”– ma andsin talle sinna mingeid asju –, teeb nüüd uut raamatut, Tartu vaimudest. Miskipärast ta otsustas, et mina olen ka üks asjaosaline ja siis ma andsin talle – Räpina mehena – väikse intervjuu Tartu vaimuna. Me siin lõunas oleme kõik Tartu vaimud. Lõuna-Eesti pealinn on ju ikkagi Tartu – sest Riiat meile ei anta ilmselt tagasi. Tartu jääb alati tee peale. Ma sain kunagi Tartu Kultuurikandja auhinna.
J. U.: Oled ka näiteks 2014. aasta „Põlvamaa kultuuripärl”.
A. I.: Jah, aastal, mil ma ei teinud Põlvamaale mitte midagi. Neil sai ilmselt lihtsalt nimekiri otsa.
J. U.: Oled kogu elu Räpinas elanud, nullist peale kuni tänapäevani?
A. I.: Jaa. Ma sündisin teisel pool Räpina järve Tartu maantee ääres asuvas lillakaspunases hruštšovkas, seal oli Räpina piirkonna sünnitusmaja. Seal on sündinud ka Urmas Klaas ja Jaanus Adamson. Kunagi pannakse selle maja külge kole pruun silt: „Selles majas sündisid…”. Nüüd on seal kortermaja ja maja hoovist avaneb kõige kaunim vaade paisjärvele üldse. Sündisin Võhandu ääres. Praegu me oleme Kooli tänaval (Puuriida pubis einestamas – J. U.), nõukogude ajal oli selle tänava nimi Pioneeri tänav, ja paarsada meetrit sinnapoole, täpselt keskkooli vastas elasin esimesed kaksteist eluaastat. Nii et kool oli mulle üle tee.
J. U.: Oma meenutustes oled kooliaegadest üle libisenud. Kas olid koolis teistsugune kui praegu – vaikne nohik, õppisid viitele?
A. I.: Mul ei olnud koolis kohe algusest peale midagi teha. Kui lähed kooli ja sul on juba „Kolm musketäri” läbi loetud – ja nemad hakkavad sulle tähti õpetama. Ma õppisin muidugi hästi, sest mul ei olnud midagi õppida! Siis pandi mind autahvlile ja see oli väga piinlik, sest seal olid nohkarid. Õppisin ära, kuidas veerandi lõpul mingisugune jama kokku keerata. Et jumala eest mitte autahvlile sattuda. Ma imestan, et ma selle kooli üldse ära lõpetasin. Sest et kui vaadata lõputunnistust… Hinded olid kaks, kaks, kaks – ümardati kolmeks. Lõpus ma ei käinudki eriti koolis. Mingil hetkel, umbes 1984, nakatusin rokenrolliga ja hakkasin punkbändi tegema. Ülejäänud klassivennad kukkusid kõik suhteliselt kähku ära. Toonane Räpina kultuurimaja juht Aruküla Mart nägi, et üks õnnetu üksik Ilves, kes tahaks bändi teha, on ripakil. Ta pani mu pahaaimamatult paar aastat vanemate poistega kokku ja väga kähku hakkasime väga koledat muusikat tegema.
J. U.: See oli Mõra?
A. I.: Jaa. Tekkis Mõra. Aruküla Mart viskas meid pidulikult kultuurimajast välja, sest see muusika oli ikka väga kole. Me läksime Veriora klubisse ja pärast Linte kultuurimajja. Olime ametlikult Linte kultuurimaja kärerokiansambel. Vist Priit Hõbemägi oli see, kes mõtles välja väljendi kärerokk. Kaverdasime Sex Pistolsit ja Black Sabbathit, tegime originaallaule. Viieteistaastane Aapo, seljas Iron Maideni kirjaga maika, lasi aga laval kitarri mängides silda. Mängisin bassi, kusjuures ilma krihvideta bassi.
J. U.: Kas vastab tõele, et bassimängija ei pea pilli mängida oskama?
A. I.: Peab küll oskama. Bassimängija tegelikult üldse teeb kogu bändi.
Pärast kooli lõpetamist astusin punkbändist kohe restoranibändi. Absurdne samm. Neli aastat Põlva restoranis oligi minu ainuke muusikakool. Päeval olin Räpina tarbijate kooperatiivi kunstnik-dekoraator ja öösel Põlva tarbijate kooperatiivi restoranimuusik, minu tööraamatu sissekanne oli „orkestrant”. See oli aeg, kus inimesed tellisid bändilt tervitusi, üks tervitas teist ja kümme rutsi tuli, oli rublaaja lõpp.
J. U.: Hilisemal ajal ma sind bassi taga ei ole näinud.
A. I.: Ma jätsin bassi mängimise maha aastal 1996. See läks kuidagi liiga võimsaks ja käest ära. Põlvas oli klubi, seal olid 1990-ndate keskel kogu aeg pillimeeste jämmid. Mängisin ühel õhtul kolm kitarri katki ja otsustasin, et jätan bassimängimise maha. Pidasin päris tükk aega vastu. Ainult plaadil „Murõt ei olõ”, Ilves, Pulk ja Rahman 2006, mängisin ühe loo sisse, mulle ei sobinud teiste kontseptsioonid, pidin seda ise tegema. Paar aastat tagasi ostsin Brad Jurjensi käest endale jälle basskitarri. Vahel ikka mängin.
J. U.: Esimene loominguline tegevus oli siis teha, bass käes, kärerokki?
A. I.: Areng oli tegelikult niimoodi, et esimene identiteet, mis mulle anti, oli kunstnik. Joonistasin hästi palju, kui väike olin, ja siis keegi kiitis mind: oi, sa oled ju päris kunstnik! Ma võtsin seda tõe pähe, et hüva, kui olen kunstnik, siis järelikult olen kunstnik. Kui telefon helises, tõstsin toru ja ütlesin: „Kunstnik kuuleb.” Helistaja katkestas ära – valeühendus. Helistas jälle. See oli minu hilisem ajalooõpetaja, tahtis isaga rääkida, aga kogu aeg mingi kunstnik võtab vastu. Kümme aastat hiljem ta helistas juba sellepärast, et kaevata isale, missuguseid punklusi ma olin koolis korda saatnud. Ma juba teadsin, mis kell ta helistab, võtsin ise toru ja ütlesin isa häälega: „Jah?” Lasin endale kõik ära kaevata. Meil oli kodus mitu telefoni ja harilikult võttis isa teise telefoni, kuulas pealt ja naeris, kuidas ma teda järele teen.
Lugema õppisin ise. Ema jõudis vaevalt tähed selgeks õpetada. Olin üksi koju jäetud. Ema tuli koju ja mina olin talle rõõmsa näoga vastu astunud, Täheke käes: „Emme, ma õppisin lugema!” Siis oli selge, et tuleb kirjanikuks hakata.
J. U.: Alles olid ju kunstnik.
A. I.: Kunstnik ma juba olin, see identiteet mulle anti. Aga kirjaniku valisin ise. Midagi hakkasin üles kirjutama, kui olin umbes 24. Siis nägin kuulutust Kuldse Kaselehe luulekonkursi kohta. See oli Ingvar Luhaääre teema. Mina ühtegi tema n-ö tantralaagrisse ei jõudnud, aga ma saatsin oma luuletused ja jõudsin laureaadiks. Siis sain tuttavaks Jaan Pehkiga, kes käis Räpina aianduskoolis, õppis keskkonnakaitset ja tegi bändi, oli sellise hästi ilusa ja nõrga häälega kõhn poiss, suure lokkis juuksepahmakaga. Hakkasime bändi tegema ja luuletama. Tegin väikse luulekasseti koos Ragner Lõbu ja Silver Kommusaarega. Oli kolm raamatut, minu oma pealkiri oli „No vot!”. Esitlesime oma kassetti Põlvas, kus meile tekkis mänedžer, kes mahitas meid sedasama esitlust kordama Tartus galeriis Legend, mida pidas Matti Milius. Praegu on seal Müncheni restoran. Sealt korjas mu üles Kivisildnik…
J. U.: …kes tegi Tartu NAK-i?
A. I.: Jah, nii ma sattusin Tartu NAK-i kampa. 1997. aastal saatis Janika Kronberg mulle kirja, paberkirja, margiga: tule kirjanduse majja, me hakkame siin Noorte Autorite Koondist taaslooma. Seal ma nägin esimest korda Mika Keräneni ja mõnda teist. Kohal olid ka Jüri Ehlvest ja Ene Mihkelson – kuna Mihkelson oli kunagi ka olnud Noorte Autorite Koondises, siis tema oli järjepidevuse tarbeks.[1] Kivisildniku esimene põhikiri hääletati maha. See kõlas niimoodi (Kivisildniku häälega): „Kõik Tartu Noorte Autorite Koondise liikmed on minu orjad!” See ei läinud läbi.
J. U.: Rääkides su perekonnast – tean, et elasid 40 aastat ilmas ära ja alles siis kohtasid esimest korda oma poolõde.
A. I.: Teadsin juba varem, et mul on poolõde, aga kohtasin teda esimest korda isa matustel. Sain isa matustelt õe. Kohe oli hea äratundmine. Ta on minust vanem, tal on väga toredad poeg ja tütar.
J. U.: Sul on vend ka – millega tema tegeleb?
A. I.: Vennal on MTÜ. Nimega Sündmustemeistrid. Korraldab oma abikaasaga kontserte.
J. U.: Teil on selline loominguliselt tegutsev perekond. Ema Tiina on avaldanud kolm raamatut – kas sinu eeskuju nakatas?
A. I.: Emast olla saanud kirjanik nii, et lasteaias töötades kirjutas ta näidendisketše, nad käisid nendega mingisugustel festivali moodi üritustel ja ema sai pidevalt auhindu. Minu ema ema olevat talle soovitanud: aga kirjuta need raamatuks. Siis ema avaldaski raamatu „Augustihambad”. See sai Vikergallupis debüüdina palju positiivseid äramainimisi. Selline naljakas raamat. Järgnes „Viis viimatist” ja kolmas raamat „Varesed, need valged”. Ema on nii mõnelgi aastal saanud laenutushüvitist rohkem kui mina!
J. U.: Kui juba siirduda statistikasse ja numbritesse, siis kui palju laule on sinult registreeritud Eesti Autorite Ühingus?
A. I.: Käisin just üleeile Autorite Ühingu liideses ja avastasin, et minult on registreeritud 444 laulu, see on kõikide rollide peale kokku – arranžeerija, sõnade autor või helilooja. See pole küll kõik, sest näiteks ooperilibretot on mõnikord raske üksikuteks lauludeks jagada.
J. U.: Oled väga viljakas teistele artistidele laulusõnade kirjutaja. Millisele artistile oled neid kirjutanud kõige rohkem?
A. I.: See statistika on täiesti olemas. (Võtab telefoni, avab EAÜ liidese ja uurib.) Ott Leplandile olen kirjutanud 16 teksti, Tanel Padarile 14 teksti, Lingu Kaisale 13 teksti, Mustale Hundile 12 teksti, Curly Stringsile 10 teksti, Singer Vingerile 9 teksti…
J. U.: Singer Vingerile üheksa teksti?
A. I.: Singer Vingeril on viimase tosina aasta sees ilmunud kolm plaati ja… mitte keegi pole neid plaate kuulnud! Sest raadiotoimetajate jaoks lõpeb Singer Vinger ära lauluga „Massikommunikatsioon”. Singer Vingerile oli kõige mõnusam teha, hästi tore oli, see oli mu lemmik üldse. Hardi Volmer on ikkagi eestlastel juba geenides. Praegu kirjutan Friday’s Dealile…
J. U.: Kas sind kuidagi ei häiri, et su looming on nii pilla-palla, laiali pihustatud igale poole, ei ole võimalik moodustada kompaktset klotsi?
A. I.: Ma olen juba harjunud sellega – et ma olen nagu Issand Jumal. Igal pool ja kogu aeg! (Märkab midagi telefonis.) Neeme Kuningas on mulle kirjutanud.
Teeme väikse pausi.
J. U.: 1997. aastal tegite Tartu NAK-i. Mis edasi sai?
A. I.: NAK-i tuumik moodustus, kui Kauksi Ülle ja Jan Rahman mõtlesid välja, et vaja on teha suveseminar „Lätete pääl”. Esimene suveseminar toimus Järvekülas, Aigar Piho turismitalus, ja see oli hästi viisakas, kõigile olid ette nähtud linadega voodid. Aga millegipärast juba teise päeva hommikul ärkasid sauna eesruumis Aapo, Olavi, Contra ja Veiko ning lava peal nahistas Rahman. Ja kui järgmisel hommikul ärkas sauna eesruumis täpselt samasugune seltskond, siis oli juba selge, et midagi hakkab siin moodustuma: inimestel on ühised huvid. Ühtegi ettekannet küll ei mäleta, aga ma mäletan, et Urmas Vadil olid väga edevad saapad. Ruitlast ma nägin esimest korda musta laega inimeste majas, minu meelest oli tema raamatu „Inemise sisu” esitlus. Ruitlane pani musta laega inimeste majas laua peale suure pudeli punase korgiga salaviina ja suure plekk-kruusi, mille kinnitas lehmaketiga laua jala külge, et keegi ära ei varastaks. Siis tuli Liisi Ojamaa, vaatas kruusi, ütles „ahh!” ja jõi pudelist. NAK-i lugu kõlab nagu joodiku memuaarid, aga me tegelikult tegime hästi palju ja vaata, kes meist on saanud. Ah jaa, NAK-i toas sai kirjutatud ju maailma esimene võrokeelne eurolaul „Tii”.
J. U.: Nende aastate kõige vahvam esinemine – milline see võiks olla?
A. I.: Oi, meil ainult vahvad esinemised olidki. Mul on kusagil kassett, mille peal on Põlva päevade esinemine, kus Ruitlane järve hüppas – mida ta on oma raamatus „Naine” kirjeldanud. NAK esines ja oli moedemonstratsioon, näkid jooksid järveni ja tagasi, aga vette ei läinud. Siis Ruitlane läks ja hüppas.
J. U.: Kuidas sa NAK-i tähtsust kokku võtaksid?
A. I. (mõtleb pikalt): Uljas rokenroll, näoga publiku poole.
Paus.
A. I.: Kui sõbrad korraldasid mulle 50-aastaseks saamise puhul konverentsi, siis ma sain selle käigus aru, et keegi ei tea õieti, mida ma olen teinud pärast 40. eluaastat. Kogu teadmine lõppes raamatuga „Tulen öösel sulle koju”. Kuigi ma olen ju tegelikult kõik see aeg hästi palju tööd teinud. Tuli see n-ö teatritesse kukkumine. Kõigepealt kirjutasin Estoniale kolm libretot järjest, küllaltki lühikese ajaga, teatraliseeritud koorikantaat, muusikal ja ooper. Sealt edasi olen teinud palju asju Vanemuisele. Ma olengi viimatistel aastatel täie mõnuga kütnud teatritele. See popi tegemine tüütas ikka ära ka. Me arutasime Roald Jürlauga Villu Kanguri näitel, et kui lähed estraadist dramaturgiasse, siis tagasitee ei ole lihtne. Ei lähegi tagasi! Mul on olnud selle aasta esimese seitsme kuuga kuus esietendust, käpajäljega. Kaks laulupidu. Väga tihe andmine tegelikult. Tartu laulupeol õnnestus saata enda tehtud laulu kitarril, selja taga oli 10 000 lauljat ja ees oli 10 000 inimest publikus. See laul oli „Leelo”. Laulu sünnilugu oli ka tore, see viis tuli joiuna minu juurde aastal 1994 Põhja-Soomes, kõrge graniitkalju peal karges vihmaveeloigus paljajalu seistes. Ligi 20 aastat läks aega, siis ma ehitasin talle sõnad külge ja ta läks plaadi peale, Uma Pidol on ta ka kolm korda kõlanud. Kummaline on see, et kui ma selle joiu estraadistasin, jäin ma tast ilma.
J. U.: Mismoodi jäid joiust ilma, kui sa ta estraadistasid?
A. I.: Selleks peab natuke süvenema, mis on üldse joig, kui ma tegin ta estraadiks, siis jäin ma tema isiklikust olemise ja adumise tuumast ilma. Aga selles mõttes on ta nüüd tagasi tulnud, et ta sai veel suuremaks. Seal Tartu laulupeol.
J. U.: Tallinna lauluväljakul oled ka olnud kooride ees. Räägi, kuidas on olla laulusõnade autorina dirigendipuldis ja kooridele lehvitada ja lilli visata.
A. I.: Mul on olnud laulupidudel kõvasti asju. See on ka ikka võimas. Tallinnas laulupeol oli laul „Tii”, Pajusaarega kantaadile tehtud „Poistekoori võimas laul”, ja „Tulnukate laul”, see oli jälle koos Pajusaarega, ja siis „Maailm heliseb”, koos Curly Stringsiga. Laulupeoga seoses on viskamisega üks tore lugu. On selline huvitav komme, et kui autorid saavad lilled, siis need visatakse koorile. Ükskord me Pajusaarega koos olles ei visanud. Oli poistekoor ja Pajusaar ütles: „Poistele ikka ei viska!” Aga nüüd Uma Pidol kingiti autoritele hoopis karp mune! Meil Ardo Ran Varresega tuli kohe see mõte, et oot-oot, kas me peame need munad koorile viskama? Tartu laulupeol kingiti päts leiba, mul olid need Uma Pido munad veel alles, sai muna-leiba.
J. U.: Millal sa tavaliselt ärkad? Millal sul pea selgeks läheb? Tean, et oled öine inimene.
A. I.: Üsna, jah. Minu ideaalne süsteem oleks selline, et kell neli varahommikul juba lähen magama ja kell kaksteist ärkan üles. Tööpuudust ei ole, kogu aeg on midagi teha. Mõnikord tuleb valimatult surfata YouTube’is ja kuulata, mida maailmas tehakse. Laululoome on 24/7, see peab kogu aeg käima, koguma välgatusi. Õnneks on mul need esemed (toksab nutitelefoni), kohe kui mõte tuleb, saab salvestada või kirjutada.
J. U.: Kunagi rääkisid, et sulle andis kunsti alal eratunde Boris Lukats.
A. I.: Me käisime lihtsalt tema pool, näitasime oma pilte ja siis ta rääkis, nii et said ise ka aru, mis sa oled kokku keeranud. Need olid hästi filosoofilised vestlused. Ta oli kunstnike liidu esimene esimees, seda liitu vabariigi ajal üldse ei olnud, see loodi Jaroslavlis sõja ajal. Aga ta ei olnud piisavalt punane ja represseeriti ära. Aga sellest ajast ta ei rääkinud, ta rääkis Pallase ajast ja näiteks sellest, et tema sõber oli paljasjalgne Tõnisson. Need vestlused Lukatsiga, kogu see kompositsiooniõpetus ja filosoofia töötavad igal alal. Sealt sai ka sellist iidset tehnilist värki, mida kunstiülikoolis ja Tartu maalikateedris enam ei teatud. Kuidas kruntida – viska oma tärpentinipudel minema, kruntimine käib kriidipulbri ja kondiliimiga vaheldumisi. Tärpentin tapab värvi ära. Kiire lahendus, aga värv kuhtub, sära kaob ära, see keemiline reaktsioon ei peatu iial – sobib ikkagi ainult puhas õli. Õpetas selliseid asju. Või viisid talle oma pildi – tema vaatab seda ja ütleb, et sa pead minema Tallinna vanalinnas sellel ja sellel aadressil ja vaatama seda sepistatud väravat. Tal olid pikad valged juuksed, pikk valge habe, hästi kõrge leeniga tool ja kepp. Ta oli siuke Gandalf! Laua all vedelesid Sagritsa ja Wiiralti tõmmised, nad olid olnud tema sõbrad. Ado Vabbe oli tema õpetaja. Mingil hetkel võttis ta kõik pildid seintelt maha ja pani asemele, oma kõrge leeniga tooli vastu, suure tühja lõuendi.
Enno Ootsing oli graafikakateedri juhataja ja tema väga tahtis, et ma kunstiülikooli astuksin. Sisseastumiseksamid läksid tegelikult väga hästi, vastu võeti kuus inimest ja ma olin esimene, kes välja jäi. Mulle see sobis – ma ei oleks viitsinud seal õppima hakata. Mul oli huvitav eksameid teha. Neid pilte, mis ma vastuvõtuvestlusele kaasa võtsin, müüsin pärast G-Galeriis.
J. U.: Sa oled neil aastatel ka mingis telesaates olnud, meenub.
A. I.: Jaa, see oli „Kaos TV”, 1996. aastal. Mitte väga ammu pandi see ETV arhiivi üles. Seal kõlasid esimest korda luuletused „Mul on peenis pisut kreenis…” ja „Üks pedajas”. Ja pärast ütlesid võõrad inimesed mulle tänaval tere.
Salvestan telefoni, ja sel hetkel saab mälu täis. Tuleb siirduda Puuriida pubi terrassilt Aapo koju, mis asub lähedal, sest arvuti, kuhu saan failid ümber tõsta, on jäetud sinna. Aapo kodus sätime ennast aeda pingile istuma, meie ees voolab rahulikult ja vaikselt Võhandu jõgi. Käivitan salvestuse.
J. U.: Nii.
A. I.: Muusikali „Nunnad hoos” tõlkimine oli väga lõbus. Tekst on täis slängi ja iga ilusam lause tähendab tegelikult räiget roppust. Õnneks olin ma eelnevalt tõlkinud Kaisa Lingule ehk Lingu Kaisale hunniku täpselt sellist kahemõttelist neegrihuumorit, nii et mul oli põhi all. „Nunnade” alltekst oli kogu aeg hästi seksuaalne. Mul on salvestatud kuhugi faili, mis sõnastikud mul kõik lahti olid. Tunned juba: see lause on mingi trikiga värk. Lased Google Translate’iga üle, siis käid erinevad sõnastikud läbi, igaks juhuks teed pildiotsingu ka, et noh, mine tea. Traalid välja – ja siis hakkad eestikeelset vastet otsima, kuidas samasugust vinti keerata. See oli huvitav töö, väga mõnus oli teha – ei pane tuima, vaid ikka on midagi teha ka. Peab kaevama hästi sügavale.
J. U.: Aga ikkagi, koondav „klots” on puudu. Kus näiteks oleksid kõik su näitekirjanduse žanris tekstid sees.
A. I.: Jah. Ma olen sellele mõelnud, aga raamatute üllitamise koha pealt on mul kuidagi usk kõikuma löönud. Kütad oma pauerit sinna sisse, ja kõige hullem on see raha santimine. Ja siis ta on lõpuks olemas, aga… vedelebki seal nurgas. Masekas tuleb juba ette peale. Ma võiks neli-viis raamatut kohe välja anda, mul oleks materjali, nii et vähe pole, aga tõrge tuleb ette – mis ma üksi võimlen sellega. Kusjuures, „Tulen öösel sulle koju” oli 2008. aasta kõige müüdum luuleraamat, aga poeketi veebihääletusel sai auhinna ikkagi Runnel – kes müüs poole vähem.
J. U.: Samas, Hendrik Lindepuu annab oma tõlketoodangut välja lõpmatult.
A. I.: See on ülikõva, et ta viitsib ja suudab seda teha. Ta on ikka kindel kvaliteedimärk ka.
J. U.: Ta võib-olla üldse ei mõtle sellele, kas keegi loeb. Keegi ei loe – aga tema on teinud, tema on välja andnud, tal on hea olla ja ongi kõik. Äkki see oleks jätkusuutlik programm? Niimoodi ennast häälestada?
A. I.: Jah, peab ennast häälestama natuke!
J. U.: Lihtsalt niisama luuletusi sa ei olegi siis hiljem kirjutanud?
A. I.: Luuletusi on palju. Vähemalt sama suure tüki nagu „Tulen öösel sulle koju” saaks kohe teha. Huvitaval kombel hästi produktiivne aeg oli Covidi-paanika aeg. Siis istusidki kodus ja luuletasid. Siis muud ei saanud teha.
J. U.: Luule- või jutukogu koostamise põhimõtted. Mille järgi valida? Äkki üldse mitte valida?
A. I.: Mõnikord ongi lahe teha seda kaardipakki (s.o kõik väärtused sees, kahest ässani – J. U.). Minu raamat „Muinasjutud lastele ja suurtele” sündis tänu sellele, et Rein Pakk vedas mu „Jüri Üdi klubisse”, kuhu ma ise üldse ei viitsinud minna, aga Pakk pani mu fakti ette, et ta sõidab mulle maja ette, viib mu telesse ja pärast toob tagasi ka. Olgu! Läksin telemajja ja sain seal kohe Heiki Vilepi tütre Kertuga kokku ja juba me läksime rekvisiitorite tuppa ja hakkasime „arutama”. Aga üles nad mu sealt leidsid ja „Jüri Üdi klubisse” tassisid. Ja seal ma hõikasin välja, et mul on muinasjuturaamatu käsikiri valmis. Selle telehõike kaudu sain kõigepealt illustreerija – Regina Lukk-Toompere, absoluutne tipp. Ja kohe otsa sain kirjastaja – Laur Sibold, tuntud ka kui Rein Purpur. Siis me mõtlesime, et kas ja kuidas toimetada – ah, paneme kõik sisse, mis on! Täiesti suvalises järjekorras.
J. U.: Ja lõpuks – kuidas motiveerid ennast luuletajana? Kuidas põhjendad endale, miks on vaja seda luuletust, mida kirjutad – kui maailm on luuletusi juba täis?
A. I.: Kui tekib ikkagi mingisugune kirgastus, leiad mingisuguse kujundi või rütmi, siis tuleb see ära luuletada.
J. U.: Miks tuleb?
A. I.: Ta häirib muidu, noh!
J. U.: Võib-olla kümne minuti pärast on impulss peast läinud.
A. I.: Aga kui ma olen selle juba diktofoni salvestanud või märkmikusse kirjutanud, siis ta ei kao kuhugi. Siis ma kunagi jälle sorin ja mõtlen – lähme sellega edasi. Mõnikord läheb räigelt aega, aastakümneid võib minna aega. Aga peab koguma. Näiteks mul tulid kunagi sellised värsid:
Näen karja kurje kääbuseid
sealt lasteaia poolt.
Näen karja kurje kääbuseid
sealt lasteaia poolt.
Ma võiksin võtta vikati,
kuid mul ei ole võtta,
läen palja käega sõtta.
Nii tugevad värsid, eks ju. Oi ma siis mõtlesin. Ja lõpuks mõtlesin välja – viisin selle võro kiilde hoopis:
Kae karja kurjõ kääbussit
säält latsiaia puult.
Kae karja kurjõ kääbussit
säält latsiaia puult.
Ma võissi võtta vikati,
a joht olõ-õi võtta,
lää palla käega sõtta!
Ja kavvembal jo satas ümbre
huuldõkodo aid,
sääl võeta-õi joht vangõ,
tsombidõl om söögiaig.
Ma võissi võtta vasara,
a joht olõ-õi võtta,
lää palla käega sõtta!
Vist miäkit kinni kiilunu
ja olokõrd om ull,
kae, liinavalitsusõst väljus
trolli perän koll.
Ma võissi võtta sõnna,
a joht olõ-õi võtta,
lää palla käega sõtta!
Om hukka maailm mineman
ja täbärä’ ta luu’,
ku kottõga om naase
vällä süländ toidupuut.
Ma võissi võtta rahostit,
a joht olõ-õi võtta,
lää palla käega sõtta!
Ma võissi võtta rahoga
ja pallotki võis viil,
a pallo pää es mahuta,
sääl kinnismõttõ’ iin’.
Ma võissi võtta vabambalt,
a pääle tulõ võtta,
lüü palla käega, eh, jah…
Käsitüü!
Selline paranoia laul.
On üks väga oluline asi, millest ma olen aru saanud. Pelga andekusega ei vea väga kaugele välja. Mingil hetkel peab ikkagi teadvustama, mida sa teed, ja jõudma metoodikani. Peab aru saama, mida ja kuidas sa teed. Mina olen tänapäevaks jõudnud sinna, et olen hästi metoodiline. Tellin kirjandusmuuseumist kogu aeg raamatuid, ma ei spikerda nendest, aga folkloorist leiab tuge ja inspiratsiooni. Nad kuidagi oskavad teha häid raamatuid. Kõnekäändude kolm raamatut – puhas kuld. Ava ainult! Muinasjutukäsitlused… Ma võin toas oma riiulit näidata. Kirjutasin Roald Jürlaule loo „Kaarna kutse”. Tema tellimus oli selline, et vaja on teha laul, kus kaaren kraaksub ja see peab kõlama nii, nagu see oleks Singer Vingeri kõige viimane laul. Kõigepealt otsisin kogu interneti kaarnafolkloori kohta läbi, siis tellisin kirjandusmuuseumist kaks raamatut, ja siis helistasin Mercale, sest mul tuli meelde, et Merca tegi inuittide pärimuse järgi lavastuse Sadamateatris – sealt sain teada, kuidas inuitid kutsusid Linnuteed: Rongaräätsarada. Ja siis kirjutasin üheksa minutit pika progeoopuse „Kaarna kutse” sõnad:
Vii meid, rongaräätsarada,
teele üle taevaraba!
Aga loomise adrenaliin on väga lahe. Kui kirjutad laulusõnad valmis ja tunned ette, nii et karvad lähevad püsti, tead, et siit me saame aastahiti.
[1] Tartu Kirjanduse Maja külalisteraamatus on 28. jaanuaril 1997 sissekanne: „Tartus Kirjanduse Majas on käimas alljärgnev seltskond: Silver Kommusaar, Ragner Lõbu, Aapo Ilves, Mihkel Kera (Mika Keränen – J. U.), Tanel Toomik, Mehis Heinsaar, Janek Kraavi, Aare Pilv, Lauri Sommer, Berk Vaher, Ian Valk (Jaanus Valk alias Kruusa Kalju – J. U.), Andreas Kalkun, Jan Rahman, François Serpent (Indrek Mesikepp alias fs – J. U.), [kaks loetamatut allkirja], Veiko Märka, Jüri Ehlvest, Lauris Kaplinski, Ene Mihkelson, Toomas Sildvee, Indrek Rüütle, Kivisildnik, Indrek Särg, Janika Kronberg, Allan Põldaru, Urmas Vadi, Marge Pärnits, Karu-Kati [?], Contra (Margus Konnula – J. U.), Matti Milius, Milvi Piir.”
Lisa kommentaar