I. Sotsioloogiline sissejuhatus

Kellel on ebavõrdses ühiskonnas õnne saada lugejaks, kellel kirjanikuks? See on minu jaoks isiklik küsimus, sest ma ei pea ligipääsu kirjandusele enesestmõiste­tavaks, vaid pigem vastupidi – selle juures püsimine nõuab pidevat materiaalset pingutust. Ühtlasi lähtub see küsimus isiklikust kogemusest: kui rändaksin ajas tagasi 1990-ndate Ida-Virumaale, leiaksin sealt tüdruku, kellele meeldib väga lugeda ja kellel on ka kodus raamatuid, aga pole peaaegu mitte ühtegi teost, mis oleks välja antud iseseisvuse taastamise järgsel ajal. Oli saabunud aeg, kui uute raamatute soetamisest oli saanud luksus, mida igaüks endale lubada ei saanud. Teisest küljest: uusi raamatuid (väheste tarbe- ja aimekirjanduslike eranditega) muutunud majandusoludes koju enam ei ostetud, aga raamatud olid seal olemas varasemast, lisaks sai neid laenutada küla- ja kooliraamatukogust. Ilu­kirjandus oli mulle kättesaadav, aga vaid teatud määrani. Muu ­hulgas oli minu jaoks suuresti nähtamatu kaasaegne eesti luule ja seda umbes nullindate keskpaigani. Ma ei osanud seda lugejana januneda, sest ma polnud selle olemasolust teadlik.

Esimene nüüdisluuleteos, mis minuni jõudis, oli fs-i „2004”. Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas sellest kuulsin (äkki raadiost?), aga internetis oli olemas üks mustvalge veebisait asjakohaste tekstide ja fotodega, ning ma teadsin, et pean selle raamatu kusagilt endale saama. Ja saingi: enne keskkooli lõppu olin elus esimest korda kooliekskursioonil Tallinnas, kus oli ühtlasi võimalik käia raamatu­poes. Selle luulekogu kõledas industriaalsuses peegeldusid vastu mu enda maailma ängistavamad nurgatagused suitsevatest tehasekorstendest viinaste meeste, nende sõjajuttude, maanteel voorivate veoautode ja raudteerööpaid pidi hulkumiseni välja.

Kui kolisin 2005. aasta suvel Tartusse, sattusin esimeseks paariks aastaks ühiselamusse Ropka linnaosa serval. See piirkond seostub mulle siiani kohanemis­raskuste, väsimuse ja üksildustundega. Visuaalselt meenutas see paika, kus olin üles kasvanud, kultuurilises mõttes olin aga sattunud sama hästi kui teisele planeedile – niivõrd erinev oli Tartu sellest sotsiaalsest ruumist, mis mind enne ümbritses. Ehkki olen emotsionaalse kontakti selle luulekoguga juba ammu kaotanud, andis „2004” tolles üleminekuajas mulle olulise pidepunkti.

Tartus avastasin üsna ruttu, et raamatuid kirjutatakse ka siin ja praegu, et seda teevad meie hulgas elavad inimesed, et lugemine ja kirjutamine võivad olla elu­kutsed, tegevused, millesse sügavuti sukelduda. Teatud mõttes sündisin kokkupuutes uuema kirjandusega lugejana just nagu teist korda ja see plahvatus jätkub seniajani. Edasine pole siiski ammendav ülevaade tekstidest, mis on mulle korda läinud, vaid väike valik luuleteoseid, mille puhul on täidetud kaks tingimust. Esiteks see, et olen pöördunud nende poole korduvalt, et neid taasavastada, nende keelt üha uuesti läbi tunnetada, leida neist tähendust ja jõudu. Teiseks on need teosed, millele ka ümbritsev ruum on intensiivselt kaasa kõlanud. Võib-olla on mu harjumusel mõningaid teoseid üle lugeda midagi pistmist ka sellega, et mu kasvu­keskkond ei soodustanud üha uute tekstideni jõudmist, vaid tagasipöördumist nende juurde, mis olid juba olemas. Praegu huvitab mind aga esmatutvuse sähvatus, mis on juba jõudnud mattuda kuhugi lugemuse ja iseduse sügavamatesse kihtidesse.

II. „Nägemist”

Olen kogenud, et aistinguline, ihuline või keskkonnatajuline luulekeel suudab elavdada ka mu enda taju- ja tähelepanuvõimet. Sellisena on eesti keel just nagu meeleorgan, millega maailma paremini tunnetada. Samas pole ma enam kindel, kas jõudsin selle äratundmiseni omaenda rada pidi või äratas selle esmakohtumine Aare Pilve luulekoguga „Nägemist” (2002). Igal juhul on tegu raamatuga, mis jättis juba esimesel lugemisel sügava mulje, Pilve vähesed luulekogud on mulle eesti kirjanduses aga ühed olulisemad. Kui olen hilisematel aegadel sattunud välismaal käima, olen enamasti mõne tema luulekogu kaasa võtnud, vahel loen seda, vahel mitte, aga kui hakkab tuikama igatsus eesti keele järele, on hea, kui on mõni selline raamat käepärast.

Lugesin Pilve luulekogu „Nägemist” esmakordselt 2011. aasta augustis ühes Karlova ühetoalises üürikorteris, esimeses elukohas, mis oli üleni vaid minu päralt. Pikutasin väikeses magamistoas punasel diivanvoodil vaheldumisi lugedes ja lahtisest aknast välja vaadates, tuppa paistis killuke taevast, tuul tõi aknast sisse vihmajärgse õhu värskust. Käisin vaheldumisi pilguga tekstis ja ümbritsevas ruumis ning kuidagi kerkis sellest aegamööda üles suur imestus selle üle, kuidas keegi on osanud tuua oma nägemisvõimet nii sõnatäpselt rida rea järel nähtavale ning et seesuguse teksti lugemine paneb ka mind omakorda selgemalt nägema omaenda nägemist ja kirja pandud aistingute keelelisust.

Üks toredamaid tekste Pilve kogus on lühiessee „Silmatehnikad”, mis kirjeldab viise, kuidas erinevate keskkondade – jõevee, lumesaju, allee, raamatusse trükitud teksti – pikaajaline vaatamine mõjutab silmi eri moel ja võimaldab kogeda erinevaid nägemisseisundeid, mis võivad omakorda üle minna psüühi­listeks seisunditeks. Lugedes meenus mulle üks talvepärastlõuna, kui istusin nelja- või viieaastasena köögiakna kõrval taburetil ja silmitsesin õues sadama hakanud laiade räitsakatega lund, mis langes nii aeglaselt, et sain järjest pilgu ühele või teisele suuremale helbele kinnitada ja jälgida, kuidas see kõrgusest allapoole laugleb ning lõpuks kuhugi akna allserva taha kaob. Kui teadvustada niimoodi kõigepealt kõrgust ja jääda siis mõneks ajaks läbi aeglase lumesaju kaugusse vaatama, tuleb õhuruumi lakkamatult uuenev neljamõõtmelisus selgelt esile, ning silm ja meel rõõmustavad.

Veel üks keskkonnatajuline tähelepanek sealt on mulle oluline, nimelt see, et ümbritsev linnaruum ehitab inimese nägemisvõime kaudu üles ka tema olemist. Lugesin Pilve luulekogu korteris, mis ehitas minu olemist üles uudishimu ja rõõmsameelsuse poole. Poole aasta pärast müüdi korter aga ootamatult ära ja ma pidin kiiruga hüvasti ütlema. Selleks ajaks oli mulle kogunenud juba kolm-neli kastitäit raamatuid, terve varandus, mida polnud veel kuigi raske kolida. Too väike peatus­paik ei olnud füüsilises mõttes kuigi mugav, vets asus koridoris ja talvise külmalainega kattus üks toanurk jääkirmega, aga lugemiseks ja kirjuta­miseks oli see soojal ajal ikkagi mõnus koht, kus avastasin, et kui materiaalsed olud on enam-vähem stabiilsed ja sotsiaalne ümbrus rahulik, ilmub ka minus endas nähtavale märksa elurõõmsam inimene.

III. „Moondatute laulud” ja „Torn”

On üks luuleraamat, mida hoian aeg-ajalt kirjutuslaual, et seda kujutlusvõime värskenduseks sirvida: Margaret Atwoodi valikluulekogu „Moondatute laulud” (2003), mille on tõlkinud ja koostanud Ene-Reet Soovik. Selle pehmekaanelise kogumiku fookuses on metamorfoos, üks Atwoodi luule kinnismotiive, mis avaldub luuletustes mitmesuguste ootamatute moondumiste, teisenemiste ja kujumuutustena. Atwoodi kujundite ja kujutluspiltide aluspõhi on animistlik, mitteinimlik loodus loomadest-lindudest vee, tule ja kivideni välja on elus ja tegutseb omatahtsi. Samuti on ta üks ktoonilisemaid kirjanikke, keda tean, ja sellisena omamoodi teejuht, kes on mind muu hulgas juhatanud Adrienne Richi feministliku eneseavastusluuletuseni „Laevavrakki sukeldumine” („Diving into the Wreck”).

Atwoodi valikkogu tõlgetes kohtuvad õigupoolest kaks lemmikut: sümpaatne autor ja sümpaatne tõlkija. Olen mitmeid selle kogu luuletusi mõlemas keeles märkmikku ümber kirjutanud, et näha, mida tõlkija on nendega täpsemalt teinud. Eestikeelseid luuletusi originaalidega võrreldes on mind hämmastanud see, kui oivalises tasakaalus on vastavus algupärandile ja tõlkija loominguline leidlikkus. Sellisena on Atwoodi valikkogu ise ruum, mida läbides olen saanud paremini tundma õppida eesti keele väljendusvõimalusi.

Ene Mihkelsoni „Torni” (2010) olen lugenud vastupidi ettevaatlikult, nagu kõnniks mööda kaljuserva. Ma pole tahtnud ta lausumisviisi sügavamalt internaliseerida ja imiteerida, selleks on see liiga ainuline ja painajalik. Samas on ta üks neid, kelle teoste poole aeg-ajalt pöördun, aga mitte niivõrd lugemisjanu kui pigem mingit laadi gravitatsioonilise tõmbe tõttu, millel on vististi traumaatiline alus. „Torni” hämarast aknast vaatab vastu surelikkuse alasti tõde. Möödanik on seal olevikuga häirivalt kohakuti ja murrab end pidevalt välja tehnoloogiliselt küllastunud tänapäeva. Sealt kostub ka karme otse­ütlemisi selle suuna aadressil, kuhu Eestit on iseseisvuse taastamise järgsel perioodil tüüritud. Kas saab veel otsesemalt neoliberaalsust kritiseerida kui öelda, et „see maapealne vabadus- / viiv mugandus võidukihutamises ja varguses” (lk 13)?

Viimasel kolmel aastal olen lugenud Mihkelsoni teistmoodi kui varem, teatava ootusärevusega: ehk oskab ta öelda, mis hakkab me sisemuses toimuma siis, kui Eesti pinnale peaks jõudma järjekordne sõda.

IV. Luuletaja hääl

Olen seni rääkinud mõnest korduvalt üle loetud luulekogust, aga kohtumine luulega ei käi vaid kirja pandud teksti kaudu. Üks esimesi mulle kingitud raama­tuid oli sõbralt seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks saadud ingliskeelne William Blake’i valikkogu, kus olid ära trükitud „Süütuse ja kogemuse laulud”. Olen nende luuletustega tutvust sobitanud kahel viisil: kõigepealt nii, et lugesin neid keskkooli lõpupoole ilusate ilmadega kooli kõndides (koolimaja asus mu vanemate­kodu lähedal ja aastaid sama teed pidi käies oli see mulle iga porilombi ja kivikeseni pähe kulunud, seega võinuksin kooli jalutada ka kinnisilmi) ning siis veidi hiljem inglise keele ja kirjanduse bakalaureusetudengina, kui olin nad taasavastanud Allen Ginsbergi laulduna.

Soetasin sel ajajärgul endale mp3-pleieri ja hakkasin üsna pea linnatänavatel kõndides lisaks muusikale ka luulesalvestisi kuulama. Seetõttu on mõned luule­tused mul mälus mitte loetud teksti, vaid just autori esitatuna. Näiteks on selsamal ammusel biitnike avastamise perioodil kuulatud noore Anne Waldmani ekstaatilised „Nahk liha luud” („Skin Meat Bones”) ja „Kiire jutuga naine” („Fast Speaking Woman”) mul klappidest läbi käinud kümneid kordi vähemalt, sest kuulasin neid rituaalselt üle pika Sõpruse silla kaubandus­keskuse jäätisemüügi­letti tööle minnes. Mõned aastad tagasi sain Münchenis käies nüüdseks juba üsna eakale Waldmanile ka vahetult tere öelda, veel seitsme­kümnendateski oli ta laval igati vitaalne.

Palju kuulatud eestikeelne plaat on Erakkonna rühmituse 2004. aasta kogumik, kus kõlavad helikujundusega põimunult nii ligi kolmekümneste kirjanike hääled. Üks eripärasemaid individuaalseid hääli eesti luules kuulub aga minu meelest hilisele Ene Mihkelsonile just selle liivapaberikareduse pärast, millel on pisut nukker kõla. Ühtlasi on see võimas ja mällusööbiv hääl. Ainus kord, kui kuulsin teda publikule esinemas, oli „Torni” esitlusel Tartu Kirjanduse Majas, saal kuulas väga vaikselt, oli tunda, et kohaletulnud teavad, miks nad seal on. Hea, et teda jõuti „Kirjanike häälte” luuleplaatide sarja jaoks mahukamalt salvestada.

Hiljuti sattusin kuulama ELOV & MAITRE-i esinemist sama maja keldri­korrusel. Elo Viidingu lavaisiksus mõjub julgelt nii omaenda kui ka publiku sisemisi piire kompavana, koos tumemuusikaga oli sõnaline osa lisaks sugestiivsusele ka sisuliselt üllatavalt ligipääsetav. Palju pehmem ja intiimsem, aga samamoodi sisendusjõuline on veel näiteks Janika Läänemetsa lugemislaad, samuti meeldib mulle Mirjam Parve hääl. Aga neid, keda on põnev kuulata, on muidugi rohkem.

Inimese häälekõla muutub elu jooksul palju. Samuti võib kuju muuta korduvalt ette kantud teksti esitusviis. Häälega ette loetud luuletus ühendab lausujat ja kuulajat transkorporeaalselt, nii olevikuhetkes kui ka läbi aja. Samuti on luulelava üks neid avalikke ruume, kus naine – ka vanem või (mistahes viisil) mitte­normatiivne naine – saab end nähtavaks ja kuuldavaks teha just nii, nagu ise tahab.