Kõrtsituba
Karl ja Oskar Kalmisto istuvad kõrtsis. Aeg on umbes 1944. aasta keskpaiku. Tundub, et nad on seal istunud ja rüübanud juba pikemalt. Omavaheline jutt ei haaku just alati. Aeg-ajalt kostab sõjahääli, hävituslennukite undavat mürinat, millega mehed näivad olevat harjunud.
KARL: Igasugu meetodeid saab kasutada… Priit Põldroos tuli Töölisteatrist Estoniasse, lavastas seal omal meetodil „Veneetsia kaupmehe”. Vana kooli Lauter nägi ja teatas, et siin on isegi must töö tegemata. Põldroos, hoopis teistsorti, teatas: „Nii võib ka!” Ühesõnaga, Põldroos andis kätte suuna ja idee ning laskis neil siis improviseerida. Et siis mitte Stanislavski kombel, vaid nagu Max Reinhardt. Näitlejad ei saanud päris aru: mis ta ei oska või ei taha? Või me lihtsalt olemegi nii head? Ning naerdi seepeale. (Naerab.) Andres Särev, küll teisest ooperist, tema ütles ka vahel näitlejale: „Ah, ma ei tea, tee, kuidas tahad…” Mina ikka tean, mida ma näitlejalt tahan. Nii ka pole, et teisiti ei aita näitlejat, kui et – tee ka ise kuidagi. Ei saa päris pilvedes hõljuda.
KALMISTO: Kadestan sind. Ikka need teatriasjad südamel. Mingu või maailm hukka. Narvast pole enam midagi järel… (Kummutab klaasi, ümiseb omaette Juhan Aaviku vokaalpala „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad”.) Mäletan, 1939. aastal Võsul. Kõik oli veel kaunis, ometi tormiajad juba tulekul. Hinge põhjast välja ulatuv valutav igatsus. Ida Loo-Talvari, koos sümfooniaorkestriga. Mul voolasid pisarad…
KARL: Kummaline on see ka, et igal linnul on oma puur, kuhu ta sobib. Igal teatril peaks ikka olema oma nägu – on ka. Näiteks, Ruts Baumann, moemees ja rahvamees, oli oma teatris suur koomik, tõesti suur – mujal ei kandunud ta mäng üle rambi. Suures saalis ta kadus ära, sest Ruts oli rohkem kammerteaterlik. Või Juhan Tõnopa, iseõppinud talent. Rasmus Kangropool kirjutas ühes arvustuses, et too näitleja ei oskagi halvasti mängida. Toodi siis Tõnopa esindusteatrisse, kadus nagu varjude riiki – läks hulk aega, enne kui nähtavale ilmus, ega ta löönudki särama nagu varem…
KALMISTO: Teater ja teater. Meil on siin sõjateater. Mõtlen ikka, et mis meist saab? Et pooldame venelasi ja kuulumegi Itta? Hakkame kommunismi ehitama ja lükkame neile perse ette? – Mitte mingil juhul! Või et eelistame sakslasi, et olla Lääne eelpost Ida vastu? Kuramuse sakslased tahavad juba koju tagasi – oma naiste ja pruutide ja „Muttide” juurde. Kaputt! Paremad aastakäigud on juba mättasse löödud. Fritsudel on närvid läbi, pistavad plagama – nad ei talu nii palju paska kui vene vanka. Ivan läheb läbi tulest ja veest, Stalini eest – eriti veel, kui politruk on relvaga selja taga. (Ohkab.) Mis siis meile jääb? Ainult kolmas tee, Inglise orientatsiooniga iseseisev Eesti. Palugem taevaseid jõude, et saatus pöörduks! Normandia dessant on tehtud. Lootust on. Kui tulebki punane täht ja võtab võimust, siis ilmub valge täht ja päästab me riigi. Inglaste abiga ei jää Punaarmee siia kuigi kauaks, kui ta ikka jõuab, ei taha mõeldagi, et ei…
KARL: Kes ei sooviks siis Eestit tagasi… Miskipärast tuleb Tammsaare meelde. Küll ta suri õigel ajal, 1. märtsil 1940… Mis ma aga tahan öelda, mida Tammsaare omal ajal kirjutas, umbes nii, et olime arvanud, et kui me ise saaksime oma maal peremehed olla, siis oleks kõik hoopis teisiti. Et eesti mehel pidid olema mingisugused erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid kordamööda meie üle valitsenud. Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse. Tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte – mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu andmises ja võtmises; ta punub intriige ja kasutab demagoogiat… no ja nii edasi. Kui nüüd peaks ime juhtuma ja Eesti saaks iseseisvaks teist korda – siis kordub kõik täpselt samamoodi. Samad inimtüübid…
KALMISTO: Karl, ära aja mind vihale. Küll me oma sulidega ja kvislingitega, igasugu tallalakkujatega hakkame saame. Hullemat võõrvõimust pole, eriti kui sovetid uuesti rüüstama hakkavad. (Lööb rusikaga lauale.) Usun suurt sõda, pooldan suure sõja võimalust. Stalin ei tee mööndusi, tungib läände edasi – kui suured omavahel kisklema lähevad, siis kusagilt terendab meie võimalus.
KARL: Mina ei tea, millal välk sisse lööb! See kuradi sõda on tõesti neelanud mehi kohutaval kombel ja ikka veel vähe. Alles see oli. Ühel ilusal päeval oli Suur-Saksamaa meie meeste kallal: „Anna oma mehed siia!” Ma maadlesin ja võimlesin, kuidas suutsin. Milleks teile viis-kuus meesnäitlejat – nendega te sõda ei võida! Tagalas tuleb samuti meeleolu hoida, ilma nendeta ma ei saa seda õiget teatrit teha. Saksa asjamehed vastu, et pangu ma üldse teater kinni. Mina vastu, et mehi ma ära ei anna, teatrit ka ei sule. Mul pole selleks õigustki. Iseasi, kui tuleb Tallinnast korraldus – siis tuleb alluda. Noh, aasta algul oli juba rinne Narva all, õhurünnakud… võeti mehed ära: Viires, Valge, Vabamäe, Varts, Saarup, Prillup… Veel kaks noort poissi… Valge pääses kuidagi tagasi, praegu on alles kaks meest. Mu teatri pihta kõva löök. Oma parimas kasvueas sai ta rängalt haavata. Lonkab nagu sõjainvaliid…
KALMISTO: Siis midagi teil toimub ikka? Ikka nokitsete millegi kallal?
KARL: Õiget näitemängu ei tee, päris kinni ja suletud me ka pole. Õnneks mu naine, Lydia, on heas vormis ja täies hoos, teeme kõiksugu segakavasid, kirevkavasid. Tema innustab takka. Karaktertantsud, koomilised tantsud ja laulud, humoreskid. Väike orkester, mida juhendab viiuldaja Kuldna. Teised naised, kes alles – Ellen Grünfeldt ja Mai Ambros – nemad samuti suured tantsuharrastajad ja musikaalsed…
Ilmuvad naisnäitlejad ja esitavad muusika saatel pikantsevõitu kabareetantsu numbri.
KARL: Oota, aga kuidas sul endal läheb üldse, kui küsida tohib? Endine linnapea, nüüdne koolidirektor? Oled rohkem Tapal?
KALMISTO: Endine linnapea – „fašistlike okupatsioonivõimude” linnapea –, ikkagi vältas see ametipost kaks aastat. Näen nüüd, et parem, kui ma poleks selle ameti peale sattunud. Aga saatuse eest ei pääse. Kui venelaste killavoorid on kohal, siis piisab sellest – natside aegne linnapea. Jutt saab olema lühike. (Võtab järjekordse pitsi.) Ei salga, olen mures… (Tõuseb veidi ebakindlalt.) Vabanda mind. (Vahib üksisilmi kaugusse.) Ema on näinud uinakut tehes – mitte korra, vaid rohkem –, kuidas idast kerkib must pilv ja lämmatab päikese. Ise olen näinud veel jubedamaid nägemusi. Olen nagu vaevalisel rännakul… pikas ja vaevalises koridoris… elu ja surma piirimail… kostub huntide ulg… need kiskjad varitsevad… kui ma peaks nõrkema, siis tabab mind õudne surm… õudsamast õudsam… elajate lõugade vahel… ning must ei jää järele isegi nimetut hauda.
KARL (heitunult, isegi rabatult): Oskar! Kuule nüüd.
KALMISTO: Hea küll, võtame viimase, maksame ära ja lähme laiali. Hommik on õhtust targem.
Linnakorter
Lydia on kodus koos pojaga. On 19. septembri 1944 hommik. Lydia seisab akna ees, vaatab välja, raadiost laulab Aarne Viisimaa „Lapsepõlve kodu”.
LYDIA (laulab täiest hingest kaasa):
Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab –
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.
Palju päikest oli seal ja palju lilli,
rõõmsalt mängisin ma lehispuude all.
Kaunis mälestus, mis mul neist päevist
jäänud,
püsib kustumata hinges sügaval.
(Pöörab ümber, pisarad on silmis): Karl on taas Tallinnas asju ajamas. Olen hirmul. Olukord on õige masendav, õhtuti on tihti elekter kadunud. Panen akendele pimenduskatted, et küünlatuli toast välja ei paistaks ja pommilennukeid lähedale ei meelitaks. Ma peaksin olema vapper naine, aga ega ma ikka päriselt ole. Ainult püüan välja näidata, et olen. Poja pärast. Rinne murti läbi, sõda on kohe siinsamas, tapatalgud… Punaarmee ja NKVD lähenevad ja mis meist saab? Ja meie pojast? Külmale maale? Me oleme laulnud ja tantsinud sakslastele, käinud rinde lähedal esinemas Saksa mundris eesti poistele. Kas kahjulik element? Nad ei pruugi meid rahule jätta. Paljud on läände põgenenud, juba suvel läksid mõned tuttavad… Aga kui põgeneda, siis kuhu ja kuidas? Karl on mitmendat päeva seal Tallinnas, ikka veel mingid teatriasjad… (Ahastuses.) Ma ei tea, ma ei tea.
Heliseb telefon, Lydia tormab vastama, telefoni otsas on Karl.
LYDIA: Karl!? Kus sa oled ometi? Miks sa midagi teada ei anna?
KARL: Kuidas teil on seal? Siin on paras paanika lahti.
LYDIA: Meil on ammu paanika. Mulle tehti ettepanek veoauto peale tulla, et Tallinnasse saada. Mida ma teen?
KARL: Ära sa praegu hakka seiklema. Ma katsun ise rongi peale saada, tulen teie juurde. Siin pakuti teatrijuhtidele Soome pagemist. Mida see aitab? Ma ei lähe üksi kuhugi…
LYDIA: Mida ma teen siis? Linn on täitsa tühi, viimased tassivad kraami minema, tänavad kõik tühjad, enamik sakslasi kadus kiiremas korras, venelasi veel pole…
KARL: Minge teie igaks juhuks maale ära. Eks ju! Seal on praegu ohutum. Ma tulen teile sinna järele. Siis vaatame, mida me teeme.
LYDIA: Ma väga kardan meie pärast, Karla.
KARL: Me pole milleski süüdi, et praegu pageda. Vastu tundmatule tulevikule. Laevadele on metsik tung. Hullumaja. Oota, ma tulen, siis räägime edasi. Küllap kaitseingel kaitseb meid.
Lõpetavad kõne.
LYDIA (omaette, küsivalt): Kaitseingel? Kas mõni punane kaitseingel? (Hüüab.) Poja! Tule ruttu, hakkame sättima! Lähme maale ära, peitu ära!
JÜRI: Kas seal sõda saab mängida? Jalgpalli?
LYDIA: Küll sa veel mängid. Isa tuleb ka sinna järele. Paneme kähku asjad kokku!
Öine maastik
Karl on teel Rakverre, mida on tabanud Nõukogude lennuväe pommirünnak. Tapa rongijaam. Rakvere poolt tossutab rong sisse. Puupüsti inimesi täis: punetavad näod, ärevad hüüded, mahasurutud paanika. Karl seisab nõutult, kaks suurt kohvrit käe otsas.
KARL: Kas Rakvere poole ei lähegi rongi? Mis lahti on?
HÜÜDED: Ärge te edasi minge! – Rakvere põleb! – Taevas on tulekuma! – Plahvatused! – Hädavaevu saime minema. – Rongijaama kant on puruks pommitatud.
KARL: Ma lähen igal juhul edasi! Mind ootavad naine ja laps.
HÄÄLED: Teie proua Lydia juba hätta ei jää. – Küll ta end päästa oskab. – Nägime teda hommikul, ütles, et lähevad pakku Tõrma külla. – Tulge teie meiega!
KARL: Ei tule ma mitte teiega. Lähen oma kõige kallimate juurde. Pealegi tahan näha, mis on saanud teatrimajast. Meie teatrist!
Karl hakkab sammuma, kaks meest tulevad kaasa.
KARL: Mehed, kas tulete ka Rakvere poole?
ÜKS MEES: Sinnapoole jah.
KARL: Hakkame siis koos minema. Seltsis segasem, hulgas hubasem. Mis see kolmkümmend versta ära ei ole.
Hämardub, kuni läheb täiesti pimedaks. Vaid Karl jääb valgusvihku. Sammub ja sammub ühest lavaotsast teise, edasi-tagasi, ise omaette kõneledes.
KARL: Koht on Moe vist? Imelik, kuhu mu vaikivad seltsilised ära kadusid? Hiirvaikselt pudenesid laiali. Kumbki ei öelnud head teed või õnn kaasa! Või ei kuulnud ma? Murrang on tulemas ja inimesed pigem vait, ettevaatlikud. Poleks mul vaid neid kahte rasket kohvrit, täis teatriasju, rekvisiite. Liiguksin jõudsamini edasi. Ei raatsi neid asju ju maha jätta. Tuleb edasi vantsida. Öö on sume. Võiks öelda, et romantiline, kui ei teaks, mis toimub. Olen mures, vägagi olen mures.
Mõlemalt poolt mööduvad vaikivad tontlikud kujud – sakslaste väesalga liikmed. Silmapiir lööb helendama, samas sageneb püssipragin. See kord vaibub, siis ägeneb. Korraga prahvatab läheduses metsik lahingumöll – ragistavad püssid, kuulipildujad, kahurid. Karl tardub. Eemalt loidab tuld ja valgust. Endiselt kostavad paugud.
KARL: Kirevase päralt, nüüd on päris põrgu lahti. Seal metsatuka taga käib too tapatrall. Kas heita kraavi ja oodata lahingu lõppu? See võib pagana kaua kesta? Ei tahaks neile jalgu jääda…
Liigub kõheldes edasi, siis pistab koos kohvritega jooksu, kuni peatub, hing kinni.
KARL: Kuulid enam ei vingu, ainult muu ragin. Õnnistus! Ületasin tervena selle kriitilise lageda vahemaa. Vaatame õige, mis tuld purskav draakon seal möllab? (Jahmunult.) Ossa poiss! On alles vaatepilt! Terve rong ragistab ja praksub põleda – laskemoon! Küllap need Saksa väesalgad ise süütasid, need, kes must möödusid… lootusetult segi löödud… Sedavõrd endaga ametis, et ei märganudki minusugust hullu – kohvritega vastassuunas rühkimas… Kaugemalt paistab juba linna kuma… Kõmatused ja prahvatused… Lennujaam, mis muud, see helendab nagu jõulupuu… Tõrma jääb peaaegu tee peale, oleks vaid minu omadega kõik korras. (Kiirendab sammu.)
Kohtab eesti sõdureid, SS-piirikaitserügemendi mehi.
SÕDURID (läbisegi): Kuramuse ühendust ei ole. – Ega ei tule ka. – Hoiame praegu raudtee suunas. – Tankidest tuleb hoiduda. – Kui need on lääne pool, siis lähme Porkuni peale.
KARL: Himmelherrgott! Eesti poisid või? Ega te Rakverest ei tule?
SÕDURID (tusaselt): Ei. Kaugemalt. Avinurme poolt. Hoidke teie parem varju, mis te rändate siin.
KARL: Mis teil plaanis on? Kaugel venelane on?
SÕDURID: Tungib peale. – Igaüks omal jõul läbi mustade maa! – Me veel anname lahingu, raisk. Saaks vaid kusagilt tankirusikaid.
KARL: Õnn kaasa! (Jääb sõdureile järele vaatama.) Õudne aeg, punavägi tuleb peale ja nende seas on ju ka suguvennad, samasugused eestlased.
Talutuba
Karl jõuab Tõrma külla, tallu. Mööbel on laiali ja üksteise peale kuhjatud, keegi mees on pugenud sängi alla, keegi diivani taha.
KARL: Mis peitust te siin mängite? Segi olete pööranud või? Marss püsti ja kohe! Kus mu naine ja laps on? Kuulete või?
Üks talumees hakkab mööbli alt välja ukerdama, aga ei saa sõna suust.
KARL (vihaselt): Kas ma saan vastust? (Virutab mehele lahtise käega vastu nägu.) Kas tuleb aru pähe! Kus nad on?
TALUMEES (hädiselt): Nad on kaevikus.
KARL: Kaevikus!?
Tormab välja, tuleb mõne hetke pärast tagasi koos lõdisevate Lydia ja Jüriga.
KARL: Miks te seal niiskes kaevikus kükitasite?
JÜRI: Issi, sõda mängisime.
KARL. Poja, sõjaga on praegu paus… Kuulake nüüd, ja teie ka, majarahvas. Linn on kõvasti pihta saanud, aga oht on praegu möödas – taevast ei saja enam midagi alla. Tulekuma on meist kaugel. Arvan, et ega enam punalendurid ei pommita ka. Nende väed on ise varsti kohal, seepärast. Meie taluga pole neil miskit asja. Rahunege ja joome teed! Või on äkki isegi kohvi? Napsu?
Lydia läheb toimetama. Mehed ronivad mööbli alt välja, tehes näo, nagu poleks midagi olnud. Kostab koputus. Ärev mehehääl palub end sisse lasta.
MEES (kaame näoga, väriseva häälega): Kas te aitate mind… end leida?
KARL (hämmingus): Kuidas palun? Te tulete tuttav ette. Olete ju Rakvere linna maksuametnik, kas pole?
MEES (hirmunult, katkeval häälel): Ei saa kuskil rahu. (Röögatab.) Ma kardan! Jaa, ma kardan – surma kardan!
KARL: Võtke end kokku. Teadsin teid ikka kui aruka ja julge näoga meest. Lydia, kas meil kärakat on siin? Kangemat kraami? (Lydia juba tuleb pudeliga.) „Direktori mark”! (Valab välja, mehele ja endale ka.) Sähke. Võtke üks punnsuutäis ja – jumala eest, rahunege maha! Suur ja tugev mees.
Võtavad. Karl valab mehele veel ühe klaasi, too joob.
MEES (kargab äkki üles, karjatab meeleheitlikult, tormab välja): Väljadel on elu kindlam. Elu… elu… elu…
KARL: Uskumatu lugu. Välimus tal selline, et mõtlesin ikka, et sõja puhul oleks too mees püstijalu kangelane. Arg nagu jänes. (Paus.) Naine, ma pesen teetolmu maha ja kohendan end. Siis teen ühe tiiru linna. Vaja teada, mis teatrimajast on saanud.
LYDIA: Pead sa ikka praegu minema? Ma olen hirmul.
KARL: Ära ole. Näe, olengi juba puhanud. Hommik on käes, mul on aeg. Võtan jalgratta, ainult mõned verstad vändata. Vaatan asja üle, meie korteri ka.
Juba istubki rattale. Embab poega ja Lydiat. Lydia embab ja teeb tema ees ristimärgi.
LYDIA: Hakka või jumalat paluma. Ole palun ettevaatlik! Sul on naine ja väike poeg.
KARL: Kas ma siis venelasi ei tunne? Eks ole neid ennegi nähtud. Muide, kahju, et hobust pole. Mulle meenub mu teenistus tsaari ratsaarmees… Sina – госпожа Лидия – sina oled ju Piiteris sündinud. Kui peaks võõraid ilmuma, siis tead, kuidas neid kohelda. Kui vaja, siis teed natuke teatrit ka juurde ja…
Teatrimaja esine
Karl sõidab jalgrattaga mööda linna/lava, kuni jõuab teatrimaja juurde.
KARL: Päris hull vaatepilt. Raudtee kant ja lennuvälja linnaosa on täitsa puru. Suurtükiväe kasarm on ka õhku lastud. Mõned Saksa sõdurite laibad tänavatel – järelikult jäeti maha, ei jõutud kaasa võtta. Puumajad kõik kärssavad, neist ei jää midagi järele. Lai tänav on ahervaremetes. Kohe jõuan teatri juurde – näib, et maja on terve! (Hüppab ratta otsast maha, siseneb.) Teatrimaja uksed on lahti murtud. Büroo põlvini prahti täis. Kuidas nad jõudsid? Kes, kurat! Suur antiikne trümoopeegel fuajees on puruks pekstud! Näha, et sõdurisaapaga või püssipäraga virutatud!
Istub ülimas nördimuses ühele toolile, süütab sigareti. Ilmuvad kaks punaohvitseri.
KARL (püsti karates): Смотрите что вы здесь натворили![1]
OHVITSERID: Kак это мы? – Что за ерунду вы несете?[2]
KARL: Ваши красноармейцы![3]
OHVITSERID (eemalduvad, pilklikult- üleolevalt): Странный человек! Kогда говорят пушки, музы молчат.[4]
KARL (istub masendunult): Ära sa ütle. Üks teadis seda ladinakeelset kõnekäändu – relvade keskel muusad vaikivad… Suhtumine on muidugi selline, et meie tõime teile vabaduse Saksa okupantidest – teie kurjustate mingi peegli pärast. See ju saksa värk, mingi ersats. (Kõnnib ringi teatri ümber.) Siin teatri aias on aedniku majake – puuviljahoidla. No muidugi, uksed-aknad on sisse löödud! Põrandad ja riiulid – ka need riiulid, kuhu mees vaevu kõhuli-selili sisse mahub – need ka täis situtud! Selline on selle rahva komme. Usuti vist, et mida võimatumasse kohta hunniku teed, seda kindlam on lahingus ellujäämine. (Liigub näitlejate sissekäigu juurde.) Mis siin trepi peal on? Mingi kahtlane kast? (Hüüatab.) Sa vana saatan – lõhkeaine. Raisk! See peab küll olema saksa-fritsu enda töö! Viimaks tahtsid teatri enne minekut õhku lasta? Kas oli neil tuli taga või ärkas südametunnistus? See süütepomm tuleb siit eemaldada. (Märkab mööduvat meest.) Hei, kuule sõber! Olen teatri direktor, mul on hädasti abi vaja!
Tassivad koos mehega lõhkeaine kasti ohutusse paika, lava taha. Samal ajal ilmuvad mõned punaväelased, kes teevad asja teatrimajja. Karl naaseb ja ajab neid laiali.
KARL: Анука, прочь отсюда! Вам нечего здесь искать! Давай, давай![5]
Sõdurid porisevad, aga kuuletuvad siiski. Eemalt kostab käsklusi ja vene sõimu.
KARL: Tegin neile selgeks neile arusaadavas keeles, et kui keegi koni või tiku maha viskab, siis on majas tuli lahti. Et mina olen siin vastutav, nagu rooduvanem, старшина. Siis korraga sõitsid sõdurid terve supikatlaga teatri hoovi. Punaohvitser on täitsa rahulik, aga reamees-kokk saatis teda pikalt ja pidevalt sinna kohta… naljamehed. Ohvitser tuli peagi juttu rääkima, et: „Noh, sakslased liduvad sellise kiirusega eest ära, et ei jõua enam järele.” Mina: „Sakslased läksid hulk aega tagasi – kus on teie luure? Milleks oli vaja pommitada kaitsetut linna? Tema tegi suured silmad: Ах вот что? Так что же делать? Война. Tüüpiline – et mis teha, sõda on sõda. Kelle asi.
Mõni aeg hiljem. Ilmuvad keegi mees ja keegi naine. Mees osutub uue võimu funktsionääriks, nimega Janson.
JANSON: Kas tohib küsida, kes te olete ja mis asju siin ajate?
KARL: Olen selle teatri direktor ja kunstiline juht ühes isikus. Valvan siin jõudumööda teatrimaja. Maja on prahti täis ja oht, et see võib kergesti põlema süttida. Eriti kui igasugused siin luusivad. (Kurnatult.) Tunnen, et varsti vajan puhkust. Olen pikalt jalul olnud. Ehk vahetab abikaasa mind välja või leian kellegi.
JANSON: See on teist õige teguviis küll. Teatrimaja peab kindlasti säilima. Aga lubage küsida, kas teie ei olnud mitte siin sakslaste ajal Omakaitse aupealik?
KARL (jahmunult, siis hakkab kurjalt naerma): Kuidas palun!? Suvatsete naljatada? Omakaitsega on mul sellised suhted, et nad trahvisid mind 40 margaga. Seda seepärast, et ma ilmunud välja Omakaitse korduvate kutsete peale, et püss kätte võtta ja… mul on see trahvikviitung isegi alles, hoidsin mälestuseks. Minu näitlejad võivad kinnitada, näiteks Veera Kala.
JANSON: Soo-soo, siis küll. Veera Kala. Temaga saate peagi kokku, tal õnnestus sakslaste käest põgeneda. Meenub nüüd, et olete natside ajal meie inimestega koos töötanud… Ah jaa, unustasin end sootuks tutvustada. Minu nimi on Janson. Adolf Janson Aleksandri poeg, olen EK(b)P Virumaa Komitee 1. sekretär. Tundub, et meil saab olema võimalik teiega koos töötada…
KARL (kohmab midagi vastuseks): Mhmh, üritame…
JANSON: Tulevikku vaadates. Oleks vaja meie punaväelastele korraldada üks etendus. Nad vajavad vaheldust ja lõõgastust. Midagi kerget, laulud ja tantsud, humoreskid. Kas saate hakkama?
KARL: Katsume. Enne tuleb näitlejad üles leida. Kostüüme on vaja. Ja teatri ruumid tuleb vabastada ja puhtaks rookida.
JANSON: Ärge muretsege. Hakkame korraldama. Head nägemist, seltsimees! (Ära.)
KARL (omaette): Ah et juba seltsimees. Seda ma ei olla ei saa. Vähemalt mitte nii kähku ei saa härrasmehest seltsimeest, kurat võtku. (Mõtlikult.) Siin on vist midagi ühist sellega, et mõne aja eest osa väikekodanlasi ja „näitlejaid seltskonnast” mind siunas. Eks lasid nad ju käibele lööklause: „Teater on kommuniste täis ja peanäitejuht on peakommunist.” Praegu see töötab minu kasuks – ikka parem, et oled vaenulik element ja pistetakse pokri. Ehh, tuleb jälle hakata huntidega koos uluma ja vanakuradi vanaemaga tantsima…
Lavale tormab lõõtsutav Lydia, mõnevõrra endast väljas, nad kallistavad kõvasti.
LYDIA (ühe hingetõmbega): Tulin sind välja vahetama, mine puhkama, muidu kukud kokku. Sa ei kujuta ette, mis toimub. Inimesed on metsistunud! Tulin mööda ühest ärist, naised tassisid lauanõusid, korvid paksult täis. Küsisin midagi nagu: „Kuidas seda kaupa siit saab?” Vastati, et tule ja võta. Ei siin ole enam keelajaid ega kedagi. Linn nagu ei kellegi oma. Mõnda nõu oleks ju tarviski, aga kuidas sa võtad, nagu röövimine või nii… Aga kuulsin veel, et rüüstamine käib igal pool – sakslaste ladudest läheb kõik, riidekangad, muidugi vein ja konjak, paberossid ja konservid.
KARL: Las see olla. Ei meie jõua siin krahmata ega takistada. Hakka neid praegu pidurdama, löövad maha, sõgedad. Siin käis üks kompartei mees uurimas. Küllaltki viisakas. Mul tuli vahepeal meelde, et Omakaitse määras teid mõne aja eest koos Veera Kalaga sõjaväehaiglasse talitajaks.
LYDIA: Nojaa, ma rääkisin sulle. Põetasin kõiki haigeid võrdselt, mitte ainult neid, kes Saksa mundris. Sattus sinna raskelt haige… haavatud punaväe ohvitser. Teda taheti seal ilma jätta… marmelaadiga saiast, mis oli tee kõrvale. Et talle pole vaja – vaenlane. Ma protesteerisin, siin pole vaenlasi, kõik on ühtemoodi haiged ja haavatud. Veel praegugi näen tema tänulikke silmi.
KARL: Sellest võib meile veel abi olla. Et pidid töötama sakslaste haiglas, aga kohtlesid vaatamata survele võrdselt Nõukogude ohvitseri. Seega oled tänu ära teeninud. Igasugu paska võidakse nüüd kaela määrida, peame olema valmis.
LYDIA: Jah, kallis, mine sina nüüd puhkama. Küll ma siin hakkama saan.
KARL: Puhkan. Siis tulen ja vahetan su välja. (Embavad.)
Lava tühjeneb. Kõlab ansambli Juhan (Sooäär/Sibul/Kelp/Lillepea) lugu „Ma lillesideme võtaks” Juhan Liivi sõnadele. Anonüümsed näitlejad liiguvad mööda lava, tehes improviseeritud liigutusi.
Ma lillesideme võtaks –
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!
Ma taevasina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks koidu –
sind köidaks sellega.
[1] Vaadake nüüd, mida te siin kokku keerasite!
[2] Kuidas meie? – Mis jama te ajate?
[3] Teie punaväelased!
[4] Kummaline mees! Kui relvad kõnelevad, vaikigu muusad.
[5] Kaduge siit rutem! Teil ei ole siit midagi otsida! Rutem-rutem!
Lisa kommentaar