Silmad

Sa kinkisid mulle mu enese
ja mina ei mõistnud –
 
see kingitus oli nii võimas:
vabaduse värvi armastus
lootuses ujumas
 
puhast vett ja vahuveini 
taevakirgastes klaasides
 
ja ma kartsin nii väga
et sa lähed.
 
Sest sinu silmad nägid mu olevaks
kui ma ise ei näinud –
 
sinuta olin taas pime
ja nägemise mälestus põles.
 
Sa kinkisid mulle mu enese –
valusalt, põlevalt valasin su tänuga üle
mis head ei teinud –
 
sa nägid mind lihtsalt. 
Mu pimedust
 
ei saanud sa näha
sest mina nägin sind

Rohkem Øyvind Rangøy luulet Loomingus nr 6