Irene ulatas naisterahvale supikausi. Naine oli magamata moega ja potipõhi tegi kriipivat häält. Irene tundis piinlikkust, et oli söömaajale hilinenud ning teine oli sunnitud kulbiga põhja kaapima. Aga ta sai oma jao kätte. Mees ja tütar jäid veel kuskile asjatama, ei tea, jäävad nemad üldse ilma? Irene polnud paaril viimasel aastal mehe sugulaste kokkutulekutel käinud, alati juhtus olema kibekiire tööaeg. Seekord aga oli ta juhtumisi vaba ja oli otsustanud kaasa sõita. Kakskümmend viis, jõudis Irene vaateulatuses olevaid inimesi loendada. Irene tundis siit vaid üksikuid, keda viisakalt tervitas. Mees oli kunagi maininud, et iga aastaga jääb kokkutulijaid vähemaks. Tõepoolest, praegugi võis märgata enim vanakesi ning päris pisikesi ja nende vanemaid. 30–50-aastased, need kõige hõivatumad, olid peaaegu esindamata. Irene kuuluski selle puudu oleva generatsiooni hulka ning tal oli tunne, nagu oleks ta puudujate eest kuidagi vastutav ja et kohe-kohe küsib keegi: kus siis teised mered ja vood on?

Merivoo oli mehe perekonnanimi, mis oli nüüd ka Irene oma. Irene neiupõlvenimi oli Haab. Abielludes seisis ta raske valiku ees: kas võtta üks ja jätta teine või hoida alles mõlemad nimed. Kuid et Irene Merivoo kõlas tunduvalt jõulisemalt kui Irene Haab, tegi ta mehele heameelt, valides tolle perekonnanime.

Õnneks ei pärinud keegi Irenelt midagi, igaühel oli endagagi tegemist. Hõbejuukselised vanahärrad ja -prouad said einestamisega ühele poole ning laudadele tõsteti küpsisekausid ja väärikad pildialbumid.

Irene oli seadnud end istuma trepiotsale ning rüüpas märjukest, mille oli leidnud puhkemaja külmikust. „Nurjatult hea vurtsvasser”, oli purgietiketile kirjutatud. Irene lehvitas mehele ja tütrele, kes alles nüüd supile jõudsid. Paistis, et jätkus neilegi.

Trepilt oli ülevaade kohaletulnuile ja nende askeldamistele tunduvalt parem. Eakam rahvas istus ja jutustas, nooremad liikusid või pikutasid äsja niidetud murul, päevitusriided seljas ja kõrvaklapid peas. Üks priske poiss üritas noolemängu, teine – pisike kui hernes – laveeris kõmpidega. Keset avarat muruplatsi demonstreeris üks meesterahvas oma drooni võimekust. Mingile tegevusele, mis oleks meelitanud ühtviisi nii vanu kui noori, polnud korraldajad aega raisanud. Võimalik, et ühismängud viiakse läbi hiljem, ent polnud välistatud stsenaarium, et ju kohaletulnud ise tutvuvad ja ise end lõbustavad. Aga nii lihtsalt see juba ei käi, seda teadis Irene küll. Ta vaatas rahuldustundega, kuidas ta kümneaastane tütar kahe teise patsikandjaga trifaad mängis. Irene mees vestles elavalt ühe vanema habemikuga. Pelgalt nende žestidest võis aru saada, et jutt käis sellest, kui suure kala keegi püüdnud oli.

Lipuvardas keset peoplatsi rippus kokkutuleku luitunud lipp. „Merivoo suguvõsa”, võis sellelt lugeda. Imelik sõna see suguvõsa. Mees rääkis alatasa, et meie suguvõsa ja meie suguvõsa. Vahel käis see isegi närvidele. Et neid on nii palju ja puha, kõiki ei teagi. Irene oli kuulanud ja üksnes muianud. Haabasid ei olnud kaugeltki nii palju kui Merivoosid. Õigupoolest leidus neid päris vähe, aga seda kergem oli arvestust pidada. Kõige olulisem, et nad kõik mahtusid kenasti ära Haabade toredasse sugupuusse. Irenel oli kodus enda joonistatud pilt suure puuga. Paberile joonistatud puul oli tüse tüvi, palju oksi ning veel rohkem harusid. Igal oksaharul seisis kellegi nimi. Ülevaade missugune! Jah, mis teha, Irene eelistas sugupuud, tema mees – suguvõsa. Irene haigutas vargsi, pillas tühja purgi prügikasti ning jalutas lähedal oleva metsaveereni, kuhu olid pargitud kokkutulnute autod. Noppinud suhu paar varavalminud maasikat, ronis ta punasesse väikebussi. Alles siin, olles end siruli visanud (reisi ajaks olid nad bussi sisemuse mugavaks elutoaks muutnud), tundis ta ennast vabalt. Irene jälgis läbi avatud katuseakna kiudpilvi, mille loidu liikumist saatis metslindude vidin. Üks isend laulis erilise innukusega kuskil üsna lähedal. Oli see lehelind või punarind…? Irene ei teadnud laululinnule nime anda, teadis vaid, et tema sädinal oli rahustav mõju, justkui kuulaks hea ambient-muusika helivõnkeid. Siis meenus talle, et tavaliselt on laupäeva pärastlõunal raadios mingi jutusaade. Ta sirutas käe ja lülitas kergelt sahiseva autoraadio sisse. Irene oli õigesti mäletanud. Seekordses ajaloosaates pajatati keskaegse linnaelu korraldusest, tsunftidest ja vennaskondadest. Et milliseid kuratlikke kitsendusi need seltsingud oma liikmeskonnale seadsid. Irene pani käed pea alla ja kuulas tähelepanelikult. Siis aga hakkasid kaklevate vareste kraaksatused jutule vahele segama ning Irene oli sunnitud autokrapi kinni panema. Ta tõmbas padja alt õhukese ristsõnalehe, mille ta tee pealt ettenägelikult kaasa oli ostnud. Vastussõna andis end kätte ammu enne, kui ristsõna ise oli lahendatud, aga päike rippus endiselt kõrgel kuuselatvade kohal. Olukord paistis troostitu, Irene ei teadnud, mida tarka pika suveõhtuga peale hakata. Loomulikult oli see Irene jaoks maha visatud aeg. Ta oleks võinud praegu linnakodus õmmelda; nii mõnigi tähtajata tellimustöö oli parasjagu pooleli. Teisalt, siiasõit oli olnud tema enda otsus. Irene oli lootnud, et saab ehk tuttavaks mõne huvipakkuva inimesega. Või avastab mõne looduskauni koha… Pealekauba, lühikegi eemalolek argirutiinist ei tee kunagi paha. Ent tal oli tulnud pettuda. Ei mingeid põnevaid persoone ega uusi tutvusi. Aga päev on ju veel poisike, kutsus Irene end kohe korrale. Kõik võib olla alles ees. Ja äkitselt meenus talle, et mees oli rääkinud midagi saunast. Oli lubanud talle teatada, kui saun valmis on. Nüüd oli Irenel ometi, mida teha. Ta otsis reisi­kotist välja enda ning ka mehe ja tütre saunaasjad. Suurest elevusest krõbistas ta samal ajal ära pool pakki tütre kartulikrõpse.

Varsti ilmuski Irene mees ning ütles, et saun on kuum ja Irene võib juba minna. Lisas veel, et Irene on esimene ja võtku rahulikult, teistel veel paras ports mälestusi heietada. Irene ei läbenud oodata, ta haaras saunakoti oma asjadega ning koos jalutati tagasi puhkemaja poole. „Noh, hüva leili siis,” sõnas mees silma pilgutades. Vaid mõned sammud ja Irene ees seisis tore väike palkmaja, mille korstnast sirge suitsujutt taeva poole tõusis. Sauna oli köetud juba mitu head tundi ning nüüd oli tema, Irene, ometi esimene. Nagu oleks tegu mingi aukülalisega. Ja viimased saavad esimesteks, meenus talle kuskilt kuuldu.

Välisust avades lõi Irenele vastu ehe saunahõng, millist ta oli kogenud üksnes oma kunagises maakodus. Ahjus praksusid kuivad kasepuud, paagis võis kuulda keeva vee pahisemist. Irene paotas järgmist ust ja leidis end avarast ruumist, mida valgustas paar kardinateta akent. Heledast puidust sauna eesruum esitles end kuidagi süütu ja puhtana, meenutades hommikust ajalehte, mida keegi veel puudutanud pole. Temal, Irenel, on imeline eesõigus täna seda ruumi esimesena kasutada. Ta tundis end meelitatult ja keerutas end suurest tunnete tulvast. Ühtäkki Irene võpatas: nurganagis rippusid kellegi riided. Jah, ta nägi õigesti: sirelililla jakk, kena kirju pluus, tume plisseeseelik, kreemikas kombi­nee ja pitsilised sukad. Kõige tipus troonis hele suvekübar. Puurestil seisid sügavroosad mokassiini tüüpi kingad. Irene ei saanud isegi aru, miks vaate­pilt teda nii jahmatas. Kõheldes vaatas ta ringi. Ent rohkem ta kellegi rõivaid ei märganud. Niisiis oli keegi ikkagi ette jõudnud. Ning tema eesõigus oli kui peoga pühitud. Siiski heitis Irene esialgse kartuse peast: saunas polnud hingelistki, ruumis valitses täielik vaikus. Ja ta uskus meeleldi, et riided olid mingil põhjusel nagisse jäänud kellegi viimasest saunaskäigust. Kes teab, mis siin aset leidis. Saunas võib kõike juhtuda. Ta silmitses rõivaid lähemalt. Vähemalt jakk ja seelik olid kvaliteetsest kangast ja hästi õmmeldud. Õmmeldud liigagi hästi. Irene püüdis neisse sobivat naisterahvast kujutleda, aga talle ei meenunud ühtegi taolise riietusega naist. Ometi oli tal kõikidest eakatest ennist trepil istudes hea ülevaade olnud. Riided riieteks, kuid kena heegeldatud kübar, ehkki ajast ja arust, viitas kindlalt vanemale daamile.

Irene valis koha eemal teise seina ääres ja hakkas lahti riietuma. Parasjagu, kui ta oli alussärki üle pea tõmbamas, kuulis Irene leili viskamise tuliseid sirtsatusi. Hääled olid nii ootamatud, et ta jäi tardunult paigale. Pisut end kogunud, lähenes Irene kikivarvul leiliruumi uksele ja hüüdis siis võimalikult rahuliku häälega:

„Kuidas seal on, kas leil on ikka hea?”

„Ja kuidas veel,” kostis otsemaid ergas, otsekui noore naisterahva hääl. „Paremat ei oskaks tahtagi!”

„Tore, tulen kohe ja proovin ka ära,” hõikas Irene vastu ja oli juba saunavalmis, kui märkas kardina varjus olevat dušinurka. Aga muidugi, enne lavale minekut tuleb ju reisihigi maha küürida. Pesemise ajal oli kuulda, kuidas leiliruumi uks käis. Seejärel kolksatas välisuks. Kas ta tõesti läks alasti välja, imestas Irene ning piilus dušikardina vahelt. Ruum oli tühi. Ilmselt leiab meie kohtumine aset laval, oletas Irene. Ta keeras oma pikad juuksed krunni ja astus omakorda leiliruumi. Seal oli lämbe nagu lõunas, polnud ime, et vanaproua sealt põgenes. Kuid Irenele leitsak sobis, ta ronis ülemisele lavatsile ning leilitas pikalt ja mõnuga. Kaassaunaline polnud ikka veel väljast tagasi. Siis kolksas sauna välisuks. Sahmakas vett läigatas kerisele. Kaaslane võis tulla. Aga leiliruumi uks ei avanenud. Hea tahtmise korral võis riietusruumist kuulda mõningast sahinat, ei muud.

„Tõepoolest, äge leil on siin tõesti!” kiitis Irene pelgalt suhtluse alalhoidmiseks. Kuidas sa ikka saunas omaette norutad.

„No kas ma ei öelnud!” visati pikalt viivitamata ja reipalt vastu. Ning oligi kõik, rohkem sõnu ei raisatud.

Peagi hakkas Irenel nii palav, et ta pidi paotama ust, olles veendunud, et nüüd viimaks seisab ees kohtumine võõra naisega. Aga tal tuli pettuda: nurgast, dušikardina tagant kostis veepladinat. Irene kehitas õlgu ja peaaegu tuikus saunast välja värskesse välisõhku. Saunatagune terrass avanes männimetsa ja suliseva veega kraavi poole. Seina ääres räästa all laius lohuga pink. Veel võis seal aimata tumedat laiku, mis reetis naise istekoha.

Sauna tagasi tulles nägi Irene lõpuks oma saunakaaslast. Too seisis ees­ruumis Irene poole seljaga. Naine hoidis näo ees väikest peeglit, olles ise üleni saunarätikuisse mähitud – suurem keha ja väiksem rätik pea ümber. Küllap meikis ennast. Naine ei teinud katsetki end pöörata ning nii jäi tema nägu Irene eest endiselt varjatuks. Rätikuisse mähitud kogust möödudes pidas Irene siiski viisakaks paar sõna vahetada:

„Küll on ikka hea värskest õhust nüüd uuesti lavale karata!”

„Võtke aga leili jah. Võtke kõvasti, leil on väga kasulik. Aga minu aeg on nüüd läbi, pean minema.”

„Olgu, eks siis… pärast… kohtume,” pomises Irene midagi ebamäärast ja kadus tagasi leiliruumi. Temal on aega küll.

Kui Irene viimaks välja tuli, oli riietusruum tühi. Tühi, nagu poleks keegi seal viibinud. Naine oli kaotanud viimse kui märgi enda kohalviibimisest. Ei aimugi ennist õhus hõljuvast kreemi või lõhnavee hõngust. Rääkimata niiskest jalaasemest põrandal. Siiski, maas helkis midagi. Irene kummardus ja võttis pooleldi põrandaresti vahele kukkunud iluasjakese maast üles. See oli juuksenõel, silmanähtavalt peen ja kallis; selline, millist vaid pidulikel puhkudel kantakse. Irene imetles ehet mõnda aega ning peitis asjakese taskupõhja.

Oli juba hämar. Irene sättis niiske saunarätiku auto kõrvale puuoksale ning jalutas heatujuliselt peoplatsile, kus lootis saunas kohatud naisterahvaga veel kord kokku saada, õigupoolest päriselt kohtuda. Polnud kahtlust, et leitud juuksenõel pidi temale kuuluma. Huvitav oleks teada, mis naise nimi on. Alma? Hilda? Manda?

Keset platsi leegitses lõke ning vanemad inimesed, sekka mõni noorem, istusid elavalt juteldes selle ümber. Suurem osa meestest oli kadunud sauna. Väikesed lapsed, ka Irene tütar, jooksid väsimatult sealsamas ringi. Irene lähenes tule ääres istujaile. Keegi ei paistnud teda märkavat, tema aga teisi küll. Lõkketuli valgustas istujaid ja kerge oli ära tunda, kes on kes. Irene tegi neile tagantpoolt ringi peale, silmitsedes kõiki tähelepanelikult. Ent tuttavate riiete ja kübaraga naist nende seas ta ei näinud. Või oli too riideid vahetanud? Kuskil kõlas naerurõkatus. Oo jaa, temaga sai alati palju nalja, oli selline krutskeid täis… Hakkaja ja krapsakas oli ta nüüd küll… Jah, kahju, ei jõudnud ta enam siia… Tema on ainus, kes vahepeal on lahkunud…

Vanaprouade prillitatud silmad olid kummardunud paksu pildialbumi kohale. Irene lähenes ja heitis uudishimuliku pilgu üle naiste õla. Näe, Adelheid seisab siin, märkis üks neist ja asetas nimetissõrme ühele fotole. Otse oma esimese ja viimase armastuse kõrval… nii armsasti käsikäes… Irene ahmis õhku. Fotolt vaatas vastu sama naine, tõsi, ta ei saanud öelda, et sama naine, sest nad polnud ju silmast silma kohtunud, kuid naine kandis täpipealt samasuguseid riideid, nagu olid rippunud saunanagis. Ahnelt silmitses Irene naise nägu. Sitikmustad silmad, lohukesed põskedes ja rusked vesilokkidesse seatud juuksed, mille katteks heegeldatud suvekübar… Nii et Adelheid, kordas Irene sosinal ning taganes lõkketule valgusest tagasi hämarasse. Kõik hääled olid ühtäkki haihtunud. Ta heitis pilgu taevasse. Noor kuu hakkas end looma. Adelheid. Adelheid. Adelheid.

Nagu äratehtult kõndis Irene puhkemajast eemale, kuni jäi seisma heledaid õiesülemeid täis põõsa kõrvale. Midagi kirbet ja hullmagusat võttis ta oma ­vangistusse. Ebajasmiinid, meenus viimaks Irenele. Ja õrnalt, samas tugevalt pigistas ta juuksenõela oma peos.