Velpjas kokkukuuluvus[1]
pole soovitav sõita emajõe deltasse, kui ometi on juba ette teada, millega see lõpeb — pikad hobuajamiga kaarikud väljuvad üksteise järel kusagilt, hakates jälitama üksteist. ilmselge on ju ka see, et — olles väljunud viimasena — soovite te ometi kõiki eelolevaid finišis edestada. selleks tuleb teil saata neile sõidu ajal telegramme, et küsida midagi umbkaudu sellist: kunavõrd tee on ligikaudu nii-ja-niisugune [järgneb teeolude enesele üksikasjalik ette-kujustamine], s.t liiga kitsas, esitan taotluse mööduda teist ligikaudu seal-ja-seal. kui taotlus rahuldatakse (milles pole muidugi vähimatki kahtlust), tuleb neist seismajäänud eelpoololijaist kurve lõigates täiskiirusel mööda sõita. ometi pole see muud kui vaid lühinägelikkus, mis kedagi nõnda tegema sunnib. tõepoolest: — mida loodetakse sel moel saavutada? on ju ilmselge, et emajõe deltas ootab teid üks suur ja tühi hallist kivist maja. kuid mitte ainult — seal on toime pandud ka mõrv. kahe kõige uudis- ning otsihimulisima inimese kehad on kõige jõledamal kombel puruks kistud, nii et uurija — kelleks olete (kogu ülejäänud inimasustuse täielikul puudumisel) teie — teeb otsekohe nendest lõugadest kipsjäljendi, mis oma suuruse ja kuju poolest meenutab omaaegseid saurusi. see kipsjäljend (mis leitakse lähedal asuvast soost) on põhiline asitõend. kuid sellega asi loomulikult ei piirdu — otse loomulikult võib nende kehade juures täheldada ka inimlikku vahelesegamist — väljendugu see siis kuuliaukude, jälgede või millegi muu näol. otse loomulikult pole võimalik kedagi selle- — s.t inimese- — taolist ümbruskonnas märgata. ometigi on selge, et teie sugulaste kallal on toime pandud mõrv, mille uurimise õudsevõitu au langeb teile kui esimesele ja — nagu hiljem selgub — ka ainsale inimolendile (kui mitte arvestada aavot, kes teiega mobiiltelefoni vahendusel sidet peab), kes emajõe deltasse jõuab. need kurnavad hilissuvepäevad, mis leiavad teid hallist kivist jõelossi kõledate müüride vahelt mõrvapaika analüüsimas, ei anna teile uurimises (ega ka ruumilises mõõtmes) edasiliikumiseks vähimatki lootust. küll aga pakuvad mõningat lootust juuresolevad tuttavad või sõbrad (te ei mõista päris hästi, kes nad teile on), kes — meenutades küll pigem kokkukuivanud lambakarja — umbes kahe-kolmekesi teie ümber koonduvad. nemad väljendavad piiritut otsustusvõimetust, ning on selle koletu mõrvalooga seoses võimelised aduma vaid täielikku õudust, mida külm ja kõrge kivist maja ja seda ümbritsev soo neile rohkesti pakub. uurimine jookseb tupikusse. ainus, milles lõpuks selgusele arvatakse jõudvat, on see, et kuna inimesi siin niikuinii ei ole (või teine võimalus, millele õieti mõeldagi ei juleta — on, aga nad varitsevad üksnes oma ülimast tarkusest, s.t pole lootustki neile kunagi jälile jõuda), siis tuleb ohvrid kirjutada mõne looma — ja kahtlemata siis selle, kelle lõugade kipsjäljend ümberkaudsest soost leiti — arvele. see seletaks ka neid koletuid lõhkirebimisi ja vigastusi, millest ohvrite kehad tunnistust annavad. lohutuseks, nagu ikka, on loomulikult vaid aavo, kes kusagil linnas mõrvalukku omal kombel selgust püüab tuua.
ent siis tuleb talt sms: kipsjäljend ei sobi hukkunute kehal olevate haavadega. mida sellest arvata? asi näib muidugi lootusetu — hirm ümbritseb õnnetuid seiklejaid, kes ettevaatamatu „huvi” ajel emajõe deltasse on sattunud — seda kindlamini, et lisaks tundmatutele inimestele nüüd ka tuvastamata loomadega tegemist teha tuleb. õhtu saabub. hämardub. kivist kõrvaltoast, mille kõrgus (1. korrusel) on kuus meetrit, väljub graniitülikonnas mees. oma noormehesoengut hoolega lehvitades tutvustab ta end meeldivalt, ning teiega tutvust sõlmib. ometi hoiataks teid tema juures otsekui miski — nt see graniitülikond, mis koletuid hambajälgi täis, samuti tema ebatavalised, võiks öelda — sooga kokkusobimatud — maneerid. vandeseltslaslikult üritab ta teilt üht-teist uurida. sama tahaksite küsida ka temalt, ent eelaimdus — koletu eelaimdus! — nöörib teie kõri. vaevu tuigerdate ukseni, kell hakkab saama l, teie sõbrad või tuttavad on teist paar sammu maha jäänud ja jälgivad teid kartliku lambakarjana. korraga jõuate te otsusele — tema, jah! te näete, kuidas tema olemus vähehaaval moondub, üks kummaline pilk väljub tema laugude vahelt, üks seletamatu poos kivimaja trepimademel. tema! tema oli see, kes loomaks moondudes teie sugulasi lõhki rebis ja tappes — seepärast mõnikümmend sekundit enne seda, kui kell saab l, haarate ta kõrist, olles kindel selles, milles kindel olemiseks te teda enam isegi nägema ei pea — tema moondub loomaks nagu loom, lihaks nagu liha, tema — kes kunagi oli graniitülikonnas noormees, on teie surmatoovas haardes küll viisakas, ettevaatlik ja naeratav, kuid juba eraldub tema pea tema kehast, moodustades suitsuväädi, mis õrnalt nõtkudes teilt peost libiseda tahab — kogu tema keha nagu laguneks laiali, rekonfigureeruks teie käte vahel, et saada teile näkku kargavaks loomaks, kes ta olema peab. muutus on järsk, ebainimlik: ühel hetkel on teie käte vahel laialivalguv olend — noormees —, teisel, mida eelmisest lahutab vaid sekundi murdosa, teile röökides kallale kargav loom, kelle salajisim, surmatoovaim lõug teie ümber igavesti sulgub. aeg peatub. leiate end hämaralt alleelt, kus olete läbi viimas mõningast külaskäiku perekond n__ juurde. te ei tea praegu midagi, tunnete vaid, et miski nagu asuks hämaralt teie teadvuse tagasoppides, samas kõik see, mida te kindlasti teate, on see iseenesest ju pisut tüütavgi — seltskondlikkuse nõue, mis teid tagajalgadele, ja oma seltskonna-mehekohust täitma sunnib. olete üdini töine — ainuüksi mõtegi sellest, et te seltskonnas mingit menu ei saavuta, ei tule teile pähegi. seal te olete, perekond n__i majas, klaveri ümber, ja tunnete justkui vajadust midagi meenutada või läbi viia, saavutada mõni läbimurre, omamata seejuures vähimatki ettekujutust, mis valdkonnas, või milles see seisnema peaks. õhtu sujub oma tavapärasel moel — peagi jätate pererahvaga hüvasti, jäädes kõiges mõõduka viisakustunde piiridesse, mida saadab siiski üks ülimalt kauge, arusaamatu rahulolematuse tunne (mis teid väga imestama paneb), justkui ootaksite veel midagi, justkui oleksite siin millekski, mida te kõigest hingest meenutada püüate, ise sellest vähimatki aimu omamata. selsamal hetkel leiate end koletu looma avatud lõugate vahelt — kõrvulukustav jõõrav röökimine summutab kõik muud hääled, ka mõttetegevuse — ometi liigub lõug edasi vaid sentimeetri — ja peatub. leiate end taas unustusest — oma korterist, mille hämarapäraselt kollastelt seintelt tõuseb igavest auru tundmatuist sügispäevist, mil päike eales selle sügavusse ei paista. korteri hämaras ringinihverdamises adute ebaloomulikku suguküpsust, valmisolekut, isegi sundi millekski — mis teile igavest’ teie ülimat, parimini hoitud saladust tõotab. niisiis seisate te oma korteri lee’l, vaatlete mittemidaginägevalt ringi ja — enesele aru andmata — suundute kirjutuslaua äärde, mille sahtli avate. seal on püstol. seda nähes meenub teile üks võitlus, mida te võitlema peate — te näete üht looma omale peale hüppamas, iseendast söönuks saamas, verisena enda lee’l seisvat — näib — aastad mööduvad, enne kui looma lõug teie keha sokli ülakorrusega üheks saab… teile meenub teie vöökohta kinnitatud püstol. endalegi ootamatu kindlusega haarate püstoli ja suunate selle toru looma — nüüd juba iseenda — peale, mille hilisele, tulikuumale, juba kergelt sügisesse kalduvasse hämarusse ja puudevahelisse sallu keerduvale, kiiresti hämarasse, taimedega kaetud tihnikusse kaduvale päästikule vajutate, ja kõlab pauk, ja miskit veel, ja ümberringi on igipõline ja vaikusaldis mets, mille keskel on tare.
Definitsioonid
pruun pintsak, pruunid püksid, kreemid kingad, tumepruunid sokid, beež särk, ereroheline lips, roosad mansetinööbid. g istus elutoa hämaras nurgas asuvas sügavas tugitoolis. tema vastas olevast aknast avanes vaade sarapuuokstele aianurgas, kuhu langes loojuv päike. g sirutas jala välja. sokki hoidev pruun cahiers de cinéma tripp, mis säärelihase külge kinnitus, ilmus kogu oma pikkuses. vasak käsi hooletult üle õlgade heidetud, vaatas g aknast välja. tema pea pöördus, näo eest möödusid riiulid täis pabereid, köiteid, rasked kardinad, mis varjasid juhuslikke vaateid umbekasvanud aeda, segaduses köited riiulil. sügava aia keskel asuv maja oli kesklinnast püssipaugu kaugusel. kirjutuslaual lebav cohort de l’artiste, maailma suurim sisustusajakiri, oli avatud kohast, millel olevatelt piltidelt võis ära tunda ruumi, kus g asus
tänav kandis nime grand deluxe mariner. maja number oli 6. seal asuv mees omas jalutuskeppi, mis oli puust, millest veimevakkadele lukke tehakse. kell oli 8. kauguses haukus koer. g tõusis, pööras oma keha paremale. pintsaku vahelt ilmus tunguusimustriline vest, õhukestes vabaajapükstes sooritatud leinava pöörde vaikuses joonistus selgelt välja nende kandja tuhara- ning säärejoon. dramaatiline ja aktiivne, tekitas see meeldiva kontrasti g võrdlemisi reserveeritud ülakorrusega, kui selle tipust avanev udune pilk välja arvata. mees ei viinud pööret lõpule, vaid hoidis jalgu paigal, justkui olles teadlik hämmastavast muljest ja jõust, mida selle nägemine oleks võinud tekitada. mõne minuti pärast järgnesid ära pöördunud kehale ka jalad, ning g seisis, ülakeha ja jalad kohakuti, nagu inimesed seda vahel teevad. tema pilk uitas sellal elutoaavarustes nagu kanakull
hämar elu- või raamatukogutuba vastas kõigiti emotsioonidele, mida sellesse sattunu oleks võinud tunda. raske, isikupäratu ja hooletu, vabastas see vaataja sundusest mõelda. seinad sobisid kardinatega. kujundus oli ehitatud iidse tooni ümber, mida ruumi teatud vääramatule strateegiale tuginedes oli jaotatud; paberi paigutus ja ebamäärane varjund andis toale mõõtme, millele kõik muu (k.a seal asuvad inimesed) tahes-tahtmata allus. kellelegi poleks kunagi mõttessegi tulnud, et see nii on, rääkimata selle postuleerimisest. kogu oma sisemise mõistatuslikkuse juures oli see ainus, mis ruumidele sügava kordumatuse andis. neis asuvat inimest oli samal ajal haaranud asjade käik, mis vedas tema lõua ülespoole ja küljele, kuni see poolviltu seina ja lae ühinemiskohta osutama jäi. vaikides, keerdus, ja tähtsalt, püstitus g tugitooli ümbruses. mõne aja pärast, kui varjud põrandal pikaks olid veninud, järgnes peale ka keha, pariisi, milaano ja napoli moemajade toodangut endaga kaasa vedades
kui keegi kõnnib, on see järgmine: ettevaatlikult tõuseb üks jalg, siis teine, kuid mitte ühekorraga, et nende külge kinnitatud keha põrandale ei langeks. kuid seda ei juhtu kunagi. keegi ei häiri tubade surematut rahu. mustast puust paneelide pikad liistud jooksevad lae all ning kohtuvad seinte ühinemiskohtades. elutoas puuduvad pillid ja vaasid — kõik allub stiilile ja otstarbele, eriti toa kaguosas. kerge tuul liigutab vana vahtra aeglasi lehti. puu seisab — näib, nagu oskaks ta mõelda. pruunis vaikuses asub põrandaliist kappide ja riiulite taga. toa nurgas on trepp, mis võitmatu kõndija, keda kunagi ei sünni, keldrisse juhatab. aiapoolsest aknast langeb tuppa loojuva päikese kollane valgus
[1] Tekst järgib täht-tähelt autori hää(l)dust ja kirjaviisi. – E. L.
Lisa kommentaar