Järgnevas ülevaates segunevad kirjanduslik ja ajalooline tõde, sest kumbki eraldi võimaldaks öelda märksa vähem kui mõlemad korraga. Lisaks ei ole kultuurilugu ühe või teise mõttelise keskpunktita üldse võimalik ette kujutada, nii nagu ei saa olemas olla üksnes põhja- või lõunapoolust. Kultuuriloos, nii nagu ka üksiku inimese elus, tuleb esikohale seada müüt. Müüt ei ole tõde, aga tõde võib vabalt olla müüt.

Kõiges, mis meiega viimase viiekümne aasta jooksul on juhtunud, on süüdi Peeter Volkonski. Arvo Valton liitus ajalooga mõnevõrra hiljem. Aga ega temagi päris puhas poiss ei olnud. Vaatame seda asja veidike lähemalt.

22. septembril 1980 pidi toimuma oodatud sündmus: traditsiooniline tele- ja raadiotöötajate jalgpallimatš Kadrioru staadionil. Üritusele oli kutsutud hoogu andma lühikese ajaga kultusbändi staatusesse tõusnud punkansambel Propeller. Välja hõigatud info kohaselt pidi jalgpallikohtumist raamistama noorsoole mõeldud tasuta kontsert. Kuid korraldajatele üllatuseks hakati millegi­pärast Kadrioru staadioni väravas piletiraha küsima – kelle initsiatiivil, see jäigi selgu­setuks. Selline ootamatu asjade käik tekitas saabujates paksu pahameelt ja Kadrioru tribüünid täitusid vähehaaval emotsionaalselt „laetud” noortega. Raadioreporterite toetajate leeris lehvitati plakatit „Uba salatiks” (mõeldud oli mõistagi Eesti Televisiooni spordikommentaatorit Toomas Uba) ning ontlikud komnoored heitsid oma sõnade kinnituseks staadionile ka mõned porgandid, paar sibulat ja peotäie kuivatatud kaunvilju (ubasid). Kõik see toimus joviaalsete rõõmuhõisete saatel ja miski ei kinnitanud, et tegemist oleks olnud pahatahtliku rünnakuga spordireporteri või tema meeskonna aadressil.

Teadmata põhjusel aga ärritasid staadionile heidetud köögiviljad hirmsasti korda valvavaid miilitsaid (kust võisid pahaaimamatud noored teada, et köögi­vili miilitsale on nagu punane rätik härjale!) ning Propelleri kontsert, millele tegelikult kaasa elama tuldi, keelati ära. Staadionil tekkis vihane vastasseis pettunud koolinoorte ja korda taastada üritanud miilitsa vahel, mis kasvas üle korralikuks kähmluseks. Suur hulk noori peeti kinni ja toimetati jaoskonda. Hiljem väideti, et supikogu ei puutunud kuidagi asjasse, tegemist olevat olnud hoopis ettekavatsetud provokatsiooni ja mässukatsega riigivõimu vastu. Info nendest sündmusest levis kulutulena üle Eesti ning kasvas mõne päevaga massiivseteks rahutusteks Tallinna tänavatel, mis olid peagi tulvil protestimeelseid noori. Õli valas tulle seegi, et jaoskonda viidud õpilasi oli kohati päris korralikult „töödel­dud” ja see oli juba ilmselge võimu kuritarvitamine noorte kallal. Tänavatel hüüti loosungeid „Vaba Eesti!” ja nõuti Elsa Gretškina (toonane mitte just ülemäära armastatud haridusminister) lahkumist. Järgnevatel päevadel peeti kinni veel sadakond kooliõpilast ja korrakaitseorganite vaatevinklist kippus asi kontrolli alt väljuma.

Korra taastamiseks nõuti koolidelt lastevanemate erakorraliste koosolekute kokkukutsumist, kus meelituste ja ähvardustega püüti olukorra eskaleerumist ära hoida. Kuid tulemus oli loodetule vastupidine: nüüd oli lisaks vihastele noortele veel ka hulk ärritunud lapsevanemaid, kes õpilaste kaitseks välja astusid. Kuulujutud levisid kiiresti ja mõne päeva jooksul teadis juba terve Eesti, et Tallinnas on toimumas üsna tõsised sündmused. Ka kultuuritegelaste seas hakkas liikuma mõte, et midagi on tarvis ette võtta ning noorte kaitseks tuleks välja astuda. Kümneid noori ähvardas kriminaalkaristus, alaealiste asjade komisjon ja koolist väljaviskamine, halvemal juhul koguni kolooniasse saatmine.

Kirja esimese versiooni koostas Jaan Kaplinski Tartus 10. oktoobri paiku. See liikus käest kätte ja pöördumisele hakati kiirustades allkirju koguma. Nagu arvata võis, loobus suurem osa küll pärast väikest arupidamist iseenda ja lähedastega allakirjutamisest, kuid enamik asjasse pühendatud kultuuritegelasi kiitis siiski kavatsuse ühel või teisel viisil heaks – ka need, kes ei söandanud oma nime alla panna. Lõpuks kogunes kirjale 40 allkirja, millest pärineb ka aktsiooni ajalooline nimi. Kiri postitati Rahva Hääle, Sovetskaja Estonija ja Pravda toime­tustesse 28. oktoobri kuupäevaga ja see kandis pealkirja „Avalik kiri Eesti NSV-st”. Kirja sõnum oli õpilaste massimeeleavaldusest palju laiem ning üsna ühemõtte­liselt suunatud venestamispoliitika vastu. Kiri üritas murelikul toonil valgust heita rahva hulgas valitseva rahulolematuse juurpõhjustele ning osutas tõsi­asjale, et õpilasrahutused peegeldasid hoopis suuremat ängi ühiskonnas. Kirjas oli välja toodud hulk omavahel seotud probleeme, nende hulgas näiteks eestikeelse rahvas­tiku kiire vähenemine, vene keele pealetung ning eesti kultuuri üle­üldine taandumine, kuid seal oli ka omaette punkt Eesti looduse kohta. See vägagi tänapäevaselt kõlav murekoht oli sõnastatud järgmiselt: „Tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevale ökoloogilise tasakaalu rikkumisele.”

Kirja nõukogude ajakirjandus loomulikult ei avaldanud. Enamik loomulikult seda ei lootnudki. Kuid info Vene-vastase pöördumise olemasolust levis rahva hulgas kulutulena ja juba detsembri algul avaldasid selle mitmed välismaa ajalehed ning eesti pagulaste väljaanded, kiri loeti ette Ameerika Hääles ning Raadio Vaba Euroopas. Just tänu raadiojaamade kajastustele hakkas kiri massiliselt levima ja Kaplinski koostatud teksti ümber hakkas vaikselt podisema üldrahvalik vastupanuliikumine, mis küll ilma selgema väljundita peagi vaibus, ent omas üliolulist rahvast mobiliseerivat jõudu hilisemas fosforiidisõjas. Väga võimalik, et ilma selle eelloota oleks ka fosforiidisõda võinud kujuneda mõnevõrra teist­suguseks. 40 kiri oli suurim rahvast ühendav aktsioon 1980. aastate algul. Ei oska öelda, kas jalgpall ühendab rahvaid või mitte, kuid ühte rahvast ühendas ta omal kummalisel viisil 45 aastat tagasi küll.

Milline oli selles aktsioonis Arvo Valtoni roll? Alul Valton kõhkleb, kas kirjutada alla või mitte, kuid tema põhjendus oli hoopiski see, et Kaplinski tekst on liiga leebe – kiri peaks olema märksa radikaalsem ning suuremate nõudmistega. Samadel põhjustel loobub alla kirjutamast ka näiteks Hando Runnel. Pärast lühikest kaalumist paneb Valton siiski märgukirjale käe alla.

Mõneti üllatavalt allakirjutanute suhtes erilisi repressioone ei järgnegi.

Peamine põhjus näib olevat selles, et võim on kahevahel, ei tea, mida teha. Suuremad bossid küll kärgivad ja pauguvad, kuid sageli lõppes asi nii, nagu Valton on meenutanud: „Minuga vestles Lembit Remmelgas Kirjanike Liidu juhatusest. Ta pani ukse enda järel kinni, viibutas vihaselt rusikaga kujuteldava vaenlase suunas, ja põrutas: Need kuradi tõprad kaebasid su peale! Teeme nüüd nii, et ma olen sulle sellel teemal ühe korraliku peapesu teinud.”

Kirjanikku kahtlustati muu hulgas ka selles, et just tema lekitas kirja välismaale – vahetult peale allakirjutamist sõitis Valton Austraaliasse. Peamised repressioonid, mis allakirjutanute suhtes rakendati, seisnesidki selles, et vähestelegi välismaasõitudele, mis varem võimalikuks said, tõmmati kriips peale. Kuid Valton näitas siingi üles pretsedenditut nahaalsust: kui Rein Ristlaan ta uksest välja viskas, läks Valton teise parteiülemuse Vaino Väljase jutule ja võlus ennast ikkagi geniaalse veenmisoskuse toel väliskomandeeringusse. Nähtavasti sai Valton 40 kirja kogemusest omajagu julgustust ka esimeste hulgas fosforiidikaevanduste vastu välja astuda. Sellal, kui paljud teised alles ettevaatlikult kujundasid oma positsiooni, haistis Valtoni terav nina juba süsteemi lagunemise märke ja aitas sellele südilt kaasa.

Suurte fosforiidikaevanduste rajamine Virumaale polnud esimene mastaapne projekt, mida nõukogude võim Eestisse kavandas. 1960. aastatel veeretati Moskvas mõtet rajada Põhja-Eestit läbiv naftajuhe, mis pidi kulgema Venemaalt üle Pandivere Paldiskisse, varustamaks kütusega sealset garnisoni ja raketibaase. Umbes samal ajal peeti kabinetivaikuses vargsi plaani ehitada Võrtsjärve kaldale tuumajaam – Sosnovõi Bori analoog. Mõlemad projektid jäid õnneks siiski soiku, nende plaanide torpedeerimise eest tuleb tunnustada Eesti NSV Teaduste Akadeemia oskuslikku venitamistaktikat. Ka Toolse ja Kabala maardlate uuringud hakkasid pihta juba 1970-ndate alguses, protsessi koordineeris Nõukogude Liidu Väetisetööstuse Ministeerium. Seda rangelt salastatud projekti juhtis kohapeal samuti Eesti NSV Teaduste Akadeemia ning teadlastel õnnestus ka sellele ettevõtmisele ilma suurema kärata vesi peale tõmmata. Võitlus toimus kinniste uste taga ja sellega oli kursis vaid väike ring mäetööstuse spetsialiste. Laiem avalikkus ei teadnud sellest peaaegu midagi. Kuid Valton teadis ja oli nende salastatud plaanidega kursis, sest TPI-s omandatud mäeinseneri kutse viis ta lühikeseks ajaks tööle Maardu keemiakombinaati rikastusvabriku juhatajaks. Kuigi selleks ajaks oli Valton kombinaadist ammu lahkunud, jõudis info varasemate kontaktide kaudu temani. Ja teadmine sellise salaplaani olemasolust kulus õige pea marjaks ära.

Vahepeal jäävad fosforiidi kaevandamise plaanid kümmekonnaks aastaks soiku. Moskva ülemused ei näe enam asjal suuremat perspektiivi. Kuid 1982. aastal kuulutatakse Nõukogude Liidus välja toitlustusprogramm. Selle eestkõnelejaks saab noor ja uuendusmeelne poliitik Mihhail Gorbatšov. Selleks, et põldude saagikust tõsta, oli tarvis palju asju, esmajoones aga üüratutes kogustes väetist. Surve mineraalväetiste tootmiseks kasvab ja Virumaa saatus on sisulist otsustatud. 1985. aastal saabub Moskvast käsk alustada kiirkorras fosforiidimaardla eelpuurimistöödega.

Esimene häirekell kõlab 1986. hilissügisel, kui Pajusti kalatiigid jäävad mõiste­tamatul põhjusel ühtäkki kuivaks. Rahvas seostab seda kohe puuraukudega. Kuigi kõik on endiselt rangelt salastatud, on kohalik elanikkond seekord palju paremini informeeritud. Fosforiidihirm hakkab maad võtma. Novembris 1986 toimub kirjanike liidu aastakoosolek, kus astuvad üles Arvo Valton ja Lennart Meri, olles selgelt ja ühemõtteliselt kaevanduste rajamise vastu. Sellest saab esimene samm koordineeritud vastuhaku suunas. Lisaks neile kahele annavad rahva tahtele hääle veel Vladimir Beekman ja Ülo Tuulik – neli kirjanikku, kelle sõnad vormivad fosforiidiküsimusest järk-järgult üldrahvaliku vastuhaku. Fosforiidisõda on käima lükatud.

1986. oktoobris näeb Eesti Televisioonis ilmavalgust looduskaitseteemaline saatesari „Panda”, mida asub juhtima kirglik teleajakirjanik Juhan Aare. Saate­sarja sünnilugu oli otseselt seotud Tšornobõli katastroofiga. 26. aprillil 1986 Tšornobõli tuumajaamas toimunud katastroof käivitas Nõukogude Liidus laiema arutelu keskkonnaküsimuste üle. Algul polnud „Panda” saatesari üldse fosforiidiga seotud, kuid juba veebruaris 1987 organiseerib Juhan Aare erisaate fosforiidi teemal. „Panda” saatesarjast saab peagi ühendav hääl, mis koondab rahva fosforiidisõjas ühe mütsi alla. Telemajja saadetakse tuhandeid kirju, inimesed elavad kaasa väiksemalegi infokillule.

Märtsiks 1987 oli pinge juba väga suur, valitsusel polnud võimalik enam rahva survet eirata. 31. märtsil annab EKP Keskkomitee Tallinnas Sakala keskuses fosforiiditeemalise pressikonverentsi, kus astub üles ka peaminister Bruno Saul. Minister püüab rahvast mittemidagiütleva jutuga rahustada, kuid vilistatakse üksmeelselt välja. Pressikonverentsil teeb oma soolo ka Arvo Valton, esitades peaministrile söaka küsimuse: „Kas vabariigi valitsus tõesti kavatseb vastu astuda rahva tahtele, kes ei taha siia mitte mingisugust kaevandust?” Bruno Sauli vastus on pikk ja demagoogiline, kuid siiski üsna üheselt mõistetav: „Seltsimees Valton, meie jaoks on primaarne toitlustusprogramm. See on leib, see on piim, see on liha, mis peab laual olema täna ja ka homme. Ja selle ülesande täitmiseks tuleb meil ette näha meetmed.”

Järgmine oluline verstapost fosforiidisõjas on Tartu Riikliku Ülikooli aulakoosolek, mis leiab aset 3. aprillil 1987. Peamise ettekandjana pidi ülikooli aulas esinema just Arvo Valton, kuid keskkomitee saab haisu ninna ja ­kirjanik kutsu­takse järgmiseks päevaks „valgesse majja” jutule. Valton mängib aga kaardid kiiresti ümber ja jõuab informeerida Hando Runnelit. Runnel ei jäta juhust kasutamata ja peab ülikooli aulas enneolematult jõulise kõne, kus süüdistab valitsust koloniaalmajanduse kehtestamises ning inimeste käest jõuga isamaa ja kodu äravõtmises. Runneli esinemine oli nii vihane ja väge täis, et selle pärast olevat saanud korraliku peapesu ka rektor Arnold Koop, keda üldiselt ei julgetud torkida. Veel samal õhtul olevat Eesti NSV julgeolekukomitee esimees Karl Kortelainen rektori peale telefonis vihaselt karjunud, kuidas selline element (s.t Runnel) üldse ülikooli aulasse pääses, mille peale Koop olevat sama vihaselt ja kõrgendatud häälel vastanud: ta ise tuli! Koop oli kahtlemata veendunud kommunist ja üsna autoritaarne kuju, kuid Tartu inimesi ta üldiselt hoidis ja kõnetorusse räuskav Kortelainen temas kui Velikije Lukist läbi käinud mehes ilmselt erilisi hirmujudinaid ei tekitanud.

Valton on meenutanud, et 1987. aasta kevadel osales ta igal nädalal mõnel fosforiiditeemalisel vaidluskoosolekul. Ja Valton ei kuluta niisama uksi, ta teeb algusest peale süstemaatilist ja läbimõeldud tööd. Kui kevade hakul oli see tõepoolest kitsalt Virumaa keskkonnaküsimustega seotud fosforiiditeemaline vaidlus (sageli tema ja akadeemik Mihkel Veiderma vahel, kes muidu igati mõistliku mehena oli määratud fosforiidiprogrammi teadusnõunikuks ning pidi kehastama vastaspoolt, mis oli talle ilmselgelt ebamugav), siis kevade lõpuks oli sellest saanud juba lõõmav rahvuslik vabadusvõitlus.

1. mail 1987 toimuvad Tartu tudengite kevadpäevad, kus leiab aset suur üli­õpilaste protestiaktsioon. Kantakse plakateid kirjadega „Ei fosforiidile!”, „Puhake rahus, Kabala käsijalgsed!” ja teisi sarnaseid hüüdlauseid. Nädala jagu hiljem, 8. mail ilmub ajalehes Sirp ja Vasar karikatuurivõistluse võidutöö, Priit Pärna Eesti lähiajaloo ilmselt kõige tuntum poliitiline karikatuur „Sitta kah…”. Enam-vähem samal ajal sünnivad fosforiidisõjale muusikalise signatuuri andnud võitluslaulud, Tiina Kippeli „Virumaa” ja Alo Mattiiseni „Ei ole üksi ükski maa”. Tartu muusika­päevadest 16. mail 1987 saab rahvuslik suursündmus. Mai lõpus luuakse Eesti Roheline Liikumine. Vello Pohla, üks selle loojatest, on meenu­tanud, et rohelise liikumise idee käis välja just Arvo Valton 1987. aasta lõpus ühel TPI koosolekul. Nii jõudis Valton olla ristiisaks muu hulgas ka Eesti Rohelisele Liikumisele.

Mai lõpuks oli võit fosforiidisõjas sisuliselt saavutatud. Juunis 1987 jätab Eesti NSV Ministrite Nõukogu kooskõlastamata Moskva ettepaneku fosforiidimaardlate kasutuselevõtuks. Septembriks oli asi otsustatud: Eesti NSV Ministrite Nõukogu 18. septembri otsusega tõmmati kogu projektile joon alla (tegelikult kriips peale). Moskvasse saadetakse viisakas ettepanek lükata fosforiidikaevandamise küsimused uude aastatuhandesse.

Heinz Valgul oli tuline õigus: fosforiit oli esimene, mis ühendas eesti rahva. Sellest sai majakas, mis näitas teed vabadusele. Kui võrrelda neid nelja eespool mainitud kirjanikku, kes seisid fosforiidisõja eesliinil, siis Valton oli neist kahtlemata kõige mütoloogilisem persoon. See roll lihtsalt sobis talle. Algul polnud kellelgi aimu, mis suunas fosforiidisõda üldse pöördub, see nimetuski tekkis alles hiljem. Eesti vabanemisest julgesid 1987. aastal veel vähesed unistada. Näib, et Valton oli lihtsalt õigel ajal õiges kohas – kuid mitte ainult. Tal oli jumalast antud võime inimestega jutu peale saada, nakatav positiivsus, vahe mõistus ja suur teadmiste pagas, lisaks väga hea vene keele oskus, ja mis kõige tähtsam – korralik mäeinseneri haridus. Valton oli inimene, kes sai keerulistest asjadest aru. Kogu selle kapitali rakendas ta käigupealt fosforiidisõja vankri ette. Muidugi polnud Valton üksi, kuid ta oli tagantjärele pilku heites vaieldamatult selle käputäie inimeste hulgas, kes suutsid oma tegevusega kriitilisel hetkel muuta ajaloo kulgu. Sellist õnne on antud vähestele.

Minul ei õnnestunud kunagi Valtonit näha loomepainest vaevatud näoga, tekst lihtsalt voolas temast välja nagu jõgi. Oli arusaamatu, kuidas ta nii palju jõudis – saladus peitub nähtavasti tõsiasjas, et ta lihtsalt töötas kogu aeg. Ta kirjutas rongis ja kohvikulaua taga, koosolekutel ja ettekandeid kuulates – Valton suutis mistahes olukorras ennast välja lülitada ja keskenduda kirjutamisele. Lisaks veel muljet avaldav töötempo ning võime töötada järjepanu pikki päevi, mis väljenduski ennenägematus produktiivsuses.

Arvo Valton mõtles ja kavandas suurelt, kuid pigem nii, nagu kulgeb taoist, mitte nõnda, nagu tegutseb maailmavallutaja. Ei olnud ta niisugune mõtteruumi visionäär, nagu oli näiteks Uku Masing, ei olnud ta ka selline veiderdajast mässaja, nagu oli Artur Alliksaar, või kompromissitu vabadusvõitleja, nagu oli Hando Runnel. Kuid midagi neist kõigist temas siiski oli, omal viisil. Ta tegi kõike kuidagi muuseas ja käigu pealt, ilma nähtava pingutuse ja kannataja oreoolita – ja tegi suuri asju. Valton oli praktiline inimene. Ta tegutses lakkamatult ja kogu aeg, teisiti ta ei osanud. Ja selle titaanliku loometöö käigus lõi ta maailmu, mida ta isegi ei osanud alguses ette kujutada. Ta oli alati õiges kohas. Ta rääkis pidevalt anekdoote. Temast oleks võinud vabalt saada hea keskastme juht või koguni lugupeetud tehase direktor. Mõni heatahtlikku kaastunnet või kirjanduslikku poolehoidu äratav tegelane tema enda novellides. Kuid Valton mängis kõik need kujuteldavad rollid üle. Võimalik, et me ei saagi kunagi teada, kes siis Valton tegelikult oli. Mulle selline sümboolne hämarus igatahes meeldiks: kaldun arvama, et oma hinge salasopis oli Valton müstik.