Kohtume Reijo Roosiga ühel lumisel pärastlõunal Pärnu maantee Rahva Raamatu kohvikus. Reijo on parasjagu nädalavahetuseks Helsingist Tallinna tulnud ning äsja külastanud sel puhul Tallinna Linnamuuseumi, kust ostis tõelise turistina ka postkaardi. Kõrvallauas vestlevad valjusti kaks soome prouat.

SAARA LIIS JÕERAND: Sinust pole mõnda aega midagi kuulda olnud. Räägi, kuidas su elu praegu välja näeb? Elad Helsingis?

REIJO ROOS: Jah, ma õpin Helsingi Ülikoolis tegelikult eesti keelt ja kultuuri. Tahtsin juba pikalt sinna õppima minna, sest ma olen pooleldi soomlane – see tundus mulle loomulik koht, nii nagu paljudel on Tartu. Nüüd olen teist aastat seal. Mõtlesin algul soome-ugri suuna peale ja võtsin siis paar eesti kursust ka, sest mind huvitas, kuidas Soomes eesti keelt ja kultuuri õpetatakse. Ja nii huvitav oli! Nii et see juhtus kuidagi kogemata.

S. L. J.: Kuidas seda siis õpetatakse? Mis sulle seal meeldib?

R. R.: Noh, kirjandus on üsnagi selline, mida me võime omaenda kooliaja põhjal ette kujutada, Tammsaare ja „Kevade”… Mina lugesin siis mingit lisamaterjali. Aga huvitav on just see, kuidas anda ülevaade kogu eesti kultuurist, näiteks viie ainepunktiga! Meil Eestis on igaühel oma eelarvamused, taustateadmised, kogu ajaloo taak, seal aga järsku õpetatakse mulle lihtsalt fakte – okupatsioon oli siis ja siis, küüditati nii ja nii palju. Kogu aeg tahaks neile öelda, et te ei saa hästi aru, see on tegelikult väga suur asi.

S. L. J.: Eks needki faktid on keegi välja valinud. Ehitatakse mingit narratiivi, alati mingi kindla nurga alt.

R. R.: Just täpselt. Tegelesime ühel kursusel näiteks kuuluvustunde ja eesti venelaste teemaga – see võiks olla mulle ju tuttav, aga väljastpoolt vaatad hoopis teisiti. Soomlasi paistab Nõukogude okupatsiooni teema Eestis üldse väga huvitavat, nad suhtuvad sellesse sellise… uudishimuga. Meile on see kõik ikka valulik.

S. L. J.: Alles paar aastat tagasi olid sa eesti kirjanduselus väga aktiivne. Kus kirjandus su elus praegu asetseb?

R. R.: Me loome praegu Helsingisse eesti üliõpilaste seltsi. Helsingis, Espoos ja Vantaas on kokku 25 000 eestlast, see oleks Eestis suuruselt neljas linn! Aga kirjandus moodustab seltsindusest muidugi väga väikese osa, see võiks olla palju suurem. Eesti kirjandusest olen praegu päris kaugele jäänud, pole jõudnud neid kõige tuntumaid raamatuidki lugeda.

S. L. J.: Soome on ka su kirjanduslikus tegevuses kogu aeg aktiivselt kohal olnud. Gümnaasiumi uurimistööna andsid välja kakskeelse luuleantoloogia „Sinisild/Sinisilta”, hilisemate luulekogude ilmumiskohaks on märgitud Talsingi, kasutad ü asemel y-d. Mis hetkel tuli see tunne, et su soome identiteet on midagi, mille eest tuleks aktiivselt seista?

R. R.: See segaidentiteedi teema on minuga tõesti kogu elu kaasas käinud. Aga ma ei tea, kas sellist üht hetke oli. Võib-olla siis, kui gümnaasium läbi sai ja pidin otsustama, mida elus üldse teha – kes minust saab, kui ma suureks saan. Siis tundus see valik loomulik. Kui ma edendan Eesti-Soome asja, siis edendan ju ühtlasi oma elu, kuna mu pere ja sõbrad on mõlemal maal. Sellest vaatenurgast muutuvad igasugused tunnelid ja muud sellised asjad hästi konkreetseks. Ma tahan siit lihtsalt 20 minutiga koju jõuda.

S. L. J.: Nii et tuleks teha tunnel?

R. R.: Jah.

S. L. J.: Ma ei tea, kas oled näinud sellist Instagrami kasutajat nagu @segasukukiel – ta räägib sellises keeles, mis peaks olema võrdselt arusaadav nii eesti, soome kui ka teistele lähematele sugulaskeeltele.

R. R.: Jaa, see on nii lahe! Ma just üks päev kirjutasin talle, et peaks midagi koos tegema. Olen ka ise mõelnud midagi sellesarnast kasutada. Näiteks on ühes Ville Hytöneni luulekogus eesti ja soome keelt segatud. Aga mul on tunne, et sellist asja peetakse mõlemal maal võõraks.

Ma olengi just oma järgmist luulekogu välja andmas, käsikiri on valmis. Seal on kõik tekstid kõrvuti eesti ja soome keeles. Kardan selle puhul sama – et ta jääb mõlemal maal võõrkeelseks kirjanduseks. Kas üks raamat võib olla kodumaine kirjandus kahes riigis korraga? Minu jaoks ju on.

S. L. J.: Ohhoo. Mis seal kolmandas luulekogus peale kakskeelsuse veel toimub?

R. R.: Ma võtsin enne ülikooli astumist kaks vaheaastat. Reisisin, kirjutasin ja istusin väga palju kodus. Kõige toredam just ei olnud, aga kirjutasin tõesti palju, sellest saigi see raamat kokku pandud. Seal on mõtteid reisidelt ja igasugu isiklikke asju ja sinna tekkis ka niisugune… mingi väike teema jumalaga seoses. Ma ei ole üldse religioosne, aga hakkasin mõtlema, mispärast inimesed siis õieti usuvad. Ma saan aru küll, et kui elus ei lähe just kõige paremini, siis leiab usust mingit lohutust – et see peabki niimoodi olema, keegi määras selle ära. Ja ma pole ise süüdi.

S. L. J.: Või vähemalt on sul millegi poole pöörduda, sa ei ole üksi.

R. R.: Aga samas on mu vaatenurk irooniline ka. Kuna mul ei ole religioosset tausta, siis see maailm tundub kauge ja mõned asjad mitteuskuva inimese jaoks võib-olla natuke tobedad. Nii et natuke nagu vaatan seda kõike ülevalt alla, mis asi see selline on.

S. L. J.: Kas luulekogul on pealkiri ka juba olemas?

R. R.: „Uskumatu”.

S. L. J.: Missuguste tunnetega sa praegu oma esimesele kahele luulekogule tagasi vaatad? Kuidas uus neist erineb?

R. R.: Ma tunnen praegu, et „kured kotkad kajakad” oli sellise… innuga tehtud. Ja see töötas. Just viimasel ajal olen seda uuesti sirvinud ja positiivselt üllatunud – ta on selline lihtne, aga mitte piinlik. Usun, et selles osas oli toimetaja Jürgen Roostest väga palju abi. Aga peale seda tuli mul vist natuke liiga enesekindel tunne peale. Mõtlesin, mis see raamatute tegemine siis ära ei ole, teen kohe järgmise ka otsa. „tere kas tohib” on küll väga ilus raamat, Mette Mari Kaljas ja Nelli Viisimaa tegid väga head tööd, see pääses 25 ilusaima raamatu hulka ja… Aga ma arvan, et need tekstid olid poolikud ja natuke liiga kiiresti kokku pandud. Ma ei ole seda raamatut ise pärast ilmumist avanud.

S. L. J.: Too kogu oli ju samuti omamoodi kakskeelne, eesti kirjakeeles ja võru keeles. Kas sa räägid võru keelt ka?

R. R.: Ei räägi. Ma lihtsalt tahtsin teha kakskeelset kogu, mõtlesin soome keele peale… aga miskipärast jõudsin enne võru keele juurde. Ajasin juttu Triinu Laanega, kes ütles siis, et ta tahaks tõlkida. Tõlkiski kohe kogu asja ära. Aga jah, eks ta oli niisugune eksperimentaalne raamat. Nüüd olen võib-olla teises äärmuses, olen kolm aastat järgmist kokku pannud. Kui kõik hästi läheb, siis peaks sügisel ühes Soome kirjastuses välja tulema.

S. L. J.: Luulekogu „tere kas tohib” tiirleb küsimuse ümber, kas tohib kirjanike liitu astuda. Sind võeti siis vastu, jah? Kuidas seal on?

R. R.: Võeti, jah. Ja väga tore on! Mind lubati küll juba varemgi üldkogudel kuhugi taha ritta, kui seal majas noortesektsiooniga tegutsesin, et näeksin, kuidas see asi käib. Päris ajaloo kõige noorem liige ma pole, Karl Martin Sinijärv ja Lehte Hainsalu näiteks olid vist liitudes nooremad.

S. L. J.: Kaugemalt vaadates tundub see luulekogu sellise lõbus-iroonilise kindaviskamisena: „noh, institutsioon, kas nüüd võtate mu liikmeks, kui neid tobedaid reegleid täidan?” Kas polnud nii?

R. R.: Ta oli niisugune otsekohene. Idee ju oligi, et saan ta valmis ja siis tulen kirjanike liitu ja… Seda on nii naljakas mõelda, miks ma niimoodi tegin. (Naerab.) Ma oleksin võinud rahulikult oodata, mul ei olnud kuhugi kiiret. Aga ju siis oli niisugune aeg, tahtsin kõike kohe korraga saada. Tundus, et kui saan 20, olen juba liiga vana.

S. L. J.: Olen ka mõelnud ja meenutanud, et kuskil gümnaasiumi lõpus võib tunduda, et nüüd ma saingi teada, kuidas kogu universum töötab. Selles perioodis on mingi hästi suur jõud ja julgus kõike teha. Ja see lõppeb imelikult, mitte mingi suure mõistmisega, vaid sellega, et kõik hakkab vaikselt minema hämaramaks, imelikumaks, ebaselgemaks.

R. R.: Just. Mulle tundus ka pärast esimest raamatut, et ma tean, kuidas asjad töötavad, pärast seda on nagu allamäge läinud. Ma loodan, et see on hea märk.

S. L. J.: Kui me juba jõudsime kirjanike liidu noorte juurde, siis räägi palun selle ettevõtmise algusest ka. Kas see oli sinu idee?

R. R.: Kirjanike liidus otsiti kirjanduslike kolmapäevade korraldajat. Ma nalja pärast kandideerisin, üllatus-üllatus, ei saanud, aga keegi sealt siis ütles mulle, et tegelikult nad on mõelnud, et võiks olla mingi noortesektsioon ka. Faatumi tuba oli põhimõtteliselt vaba, nii et hakkasingi oma sõpru koolist kaasa tooma, et kirjandusvärki teha. Kuni tekkis kindel seltskond, kellega otsustasime, et teeme iga neljapäev midagi. Sellega läks üllatavalt hästi.

S. L. J.: Ja esimese „Grafomaania” kogumiku andsite välja juba sama õppeaasta kevadel.

R. R.: Jah, praegu kõlab see täiesti hullumeelsena. Just oli mu enda raamat välja tulnud, nii et mõtlesin, et muidugi teeme. Tegelikult see oli ikka päris suur töö. Ma olin natuke kuulnud TNT!-st ja Tartu NAK-ist, aga minu peamine eesmärk oli luua midagi niisugust, mis kanduks põlvkonnalt põlvkonnale. Ja mul on nii hea meel ja uhke tunne, et nad praeguseni tegutsevad, täies elujõus! Ja „Grafomaaniat” on ka juba neli aastat välja antud ja sel aastal tuleb vist ka.

S. L. J.: Kas juhtimise üleandmine läks loomulikult?

R. R.: Mul oli miskipärast kinnisidee, et olen seal ainult ühe aasta ja siis lähen minema. Ma ei tea, kust see tuli, sest ma jäin tegelikult Tallinna. See aga tähendas, et pidime tolleaegse tuumikuga looma küllalt kiiresti mingi traditsiooni, leidma kogukonda inimesi väljastpoolt meie enda sõprusringi. Lõpuks vahetusidki kõik juhatuse liikmed. Ja selline ringlus on ka igati loomulik – ma usun, et paljudest nendest noortesektsiooni liikmetest saavad ühel päeval kirjanike liidu liikmed ja mõnest kunagi ka kirjanike liidu juhatuse liikmed…

S. L. J.: Kirjanike liidu noortesektsiooni loomisest saati on siit-sealt olnud kosta hääli, et miks need noored seal liidu ümber tiirlevad – miks nad tahavad ennast sellise jäiga institutsiooniga siduda, mitte ise mingit uut ja sõltumatut asja teha? Kuidas sa sellesse küsimusse suhtud?

R. R.: Ma ei ole vist kunagi selle peale mõelnud.

S. L. J.: On nagu mingi eeldus, et noored peaksid sellistele organisatsioonidele vastanduma, alati pungid olema. Aga teie olete uhkelt ja täiesti ametlikult kirjanike liidu osa.

R. R.: Huvitav. Võib-olla meil ei ole praegu Eestis sellised ajad, et oleks vaja millegi suure vastu olla. Kirjanike liit on praegu lihtsalt selline organisatsioon, mille puhul on loomulik, et neil on mingi noortele mõeldud sektsioon ka. See ei välista muidugi igasugu teisi gruppe, millest ma pole üldse teadlik. Sa võid ju vabalt punk olla, kui tahad, või igasuguseid institutsioone põlata, kindlasti on selleks ka võimalusi.

Tegelikult andis Tiit Aleksejev meile ju täiesti vabad käed, see oli algusest peale meile tähtis. Kui meie tegutsemisele oleks seatud mingeid sisulisi piiranguid, et tehke pigem seda või toda, siis see oleks hoopis teine asi. Mulle tundub, et praegu on sama rada jätkatud. Ja üritustel olen väga erisugust rahvast näinud.

S. L. J.: Kui mõtled selle noortesektsiooni peale, kas siis joonistub välja ka mingi noore inimese profiil, keda selline ühine kirjanduslik tegevus huvitab?

R. R.: See tüüp on kindlasti muutuv. Kui me alustasime, siis kujutasin ette eelkõige selliseid sahtlisse kirjutajaid, kes võib-olla ei teagi, et see asi neid nii väga huvitab, ja kes leiaksid meie üritustelt mõttekaaslasi. Aga see polnud juba siis kaugeltki ainus profiil. Tegelikult ma ei tahakski, et oleks mingi kindel tüüp, vaid loodan, et ettevõtmine areneb edasi ja inimesed vahetuvad. Ma ei teadnud siis ja ei tea siiani, kas tol ajal üldse oli olemas mõni noortele mõeldud kirjandusega tegelev organisatsioon. Tartus oli Ellips, nüüd on Tallinna Ülikoolis ÜDI ka… Võib-olla on midagi veel. Aga selle järele oli vajadus, inimesi tuli nii palju. Ja nüüd on nende asemel juba uued inimesed.

Luues tundus see kõik väga loogiline. Ja Kirjanike Majas on ju lahe ka, kõik tähtsad ninad tulevad koridoris vastu ja teretavad… Kunagi päris väiksena olen ma seal lastehommikutel käinud, võib-olla seetõttu oli ka tuttav ja tore tunne.

S. L. J.: Kas suhtled sellest ajast pärit inimestega edasi? Tunned kirjanduses mingit ühist põlvkonna- või kogukonnatunnet?

R. R.: Kindlasti tunnen. Nüüd Helsingis pole kõigiga nii aktiivselt suhelnud, aga vahepeal ikka näeme. Ja nüüdse kirjanike liidu liikmena meeldib mulle väga käia üldkogudel, kus alla 35-aastaseid on üsna vähe. Seal on meil küll oma noortekamp. Hanneleele Kaldmaa, Markus Väin… Mulle tundub ikka, et kui ma näiteks Mari-Liis Müürseppa või teisi nooremaid kirjanikke näen, siis on selline põlvkonna tunne küll. Isegi teises linnas elades. Ja nendele noorte neljapäevadele proovin ka jõuda, kui saan.

S. L. J.: Oskaksid sa kirjeldada ka seda, mis meid noortena eristab, näiteks eelmisest või järgmisest põlvkonnast? Kas nendel inimestel, kellega sa ühtsustunnet jagad, on mingeid ühiseid omadusi?

R. R.: See on suur küsimus. Kindlasti ühendab meid see, missuguses maailmas me oleme üles kasvanud – sisuliselt ju Euroopa Liidus, vabas maailmas, piirid on lahti. Ja võib-olla see on rohkem selline Soome vaatenurk, aga meie igapäevaelu on võrreldes eelmiste põlvkondadega ikka palju mugavam. Meie probleemid on väiksemad, aga tunduvad suuremad. Paarkümmend aastat tagasi oleksid meie tänased mured paistnud vähetähtsad. Kuigi üksikisikul võib muidugi igal ajal väga kehv olla.

S. L. J.: Milles see mugavus väljendub, mida endaga kaasa toob? Võiks ju öelda, et meil on selle tõttu ebamõistlikud standardid, või oleme hoopis sellevõrra hoolivamad, soojemad…

R. R.: Mul on tunne, et praegu saab vabamalt olla see, kes ma olen. Selle üle on mul hea meel. Just lugesin ERR-i uudistest mingit arvamuslugu selle kohta, et oleme liikunud majanduspoliitikast rohkem identiteedipoliitika poole. Räägime rohkem sellest, millised me oleme, mis meie erinevused on. Me ei pea enam lahendama majanduslikke põhiküsimusi.

Kirjanike Liidu Noorte ajal küsiti üsna tihti, et kui sa seal juba toimetad, siis vist tead ka, mida noored kirjanikud mõtlevad. Aga ei – kõik on lõppude lõpuks nii erinevad. Kohe, kui midagi välja öelda, tulevad meelde kõik need, kes on täiesti teistsugused. Ma ei oska midagi üldistavat öelda.

S. L. J.: Las siis üldistavad need, kes vaatavad kaugelt. Aga ma tahtsin veel seda ka küsida – miks sa üldse valisid kirjanduse? Miks kasutada sõna selle jaoks, mida sa teha või väljendada tahad?

R. R.: Igav vastus on, et see on mu peres olnud suur ja tähtis asi. Isa on põhimõtteliselt terve elu tõlkinud, ema on olnud rohkem teatri suunal, aga samamoodi tõlkinud, korraldanud ja kirjandusega otsapidi seotud olnud. Meil on kodus alati olnud raamatuid ja lugemine on mulle kogu aeg tundunud midagi täitsa igapäevast. Aga seda mõtlen ma vahel küll, miks just sõna. Miks mitte hoopis muusika või kunsti kaudu ennast väljendada, maailmaga suhelda? Mul ei ole sellele head vastust. Vahel tundub, et see olekski parem viis mingeid asju endast välja saada.

S. L. J.: Milliseid asju?

R. R.: Sõnaga tundub tihti, et ma pean midagi… ära määrama. Ma pean ikkagi sõnu ütlema ja nende kombinatsioonist peab sündima see, mida ma väljendada tahan. Muusikas läheb üks noot tundega otsemat teed pidi kokku, aga sõna kõigepealt tähendab ja alles siis tuleb tunne. Ja muidugi see ka, et sõna on mingis keeles ja kui sa seda keelt ei räägi, ei saa sa sellest aru. Muusika on universaalsem.

S. L. J: Aga tundub, et miski seal tähenduse ja tunde vahelisel piiril sulle ikkagi meeldib. Et sa ikkagi proovid just sõna kaudu oma asju ajada.

R. R.: Jah, see oleneb olukorrast. Mõnikord tahad ennast väljendada sõnadega, mõnikord tundub, et helidest piisab. Või abstraktsest maalist. Ei pea midagi ütlema, ei pea kuidagi olema. Vahel tahaks lihtsalt kuhugi ära minna, klassikalist muusikat kuulata ja mitte mõtteid mõelda. Ainult tunda.

Aga sõnad on lõpuks ikkagi hea viis, et teise inimese mõtetesse täiesti otseselt sisse pääseda – mida nad mõtlevad, mida tunnevad, millest iseendaga räägivad. Abstraktsema kunsti puhul peab vastuvõtja mu koodi lahti muukima, aga kui ma midagi kirjutan, siis teine inimene loeb sedasama mõtet, mis ma kirja panin. See on minu meelest ilus. Sedasorti empaatia kasvatamiseks on kirjandust maailma kindlasti vaja. Olen püüdnud – teistele seletamiseks – uurida, mida lugemine annab, ja ega mingit head vastust ei ole. Empaatia on ehk kõige loogilisem vastus. Aga kuidas sa oma igapäevaelus näed, et sa nüüd protsendi võrra empaatilisem oled? Seda muutust on raske märgata.

S. L. J.: Tõesti, ega see ei allu, jah, hästi meie veidrale tungile kõike kogu aeg mõõta – et kas siis on ikka kasv või ei ole. Aga mida head sa viimasel ajal lugenud oled?

R. R.: Soome klassikat olen lugenud. Mulle meeldisid väga näiteks „Sinuhe” ja „Siin Põhjatähe all”. Aga kui palju maailmakirjandust ma üldse jõuangi elus läbi lugeda? Aeg saab ju enne otsa. Nägin ükspäev mingit sellist mammadele suunatud postitust, et mõtle, isegi kui sa loed iga päev, siis jõuad elu jooksul läbi lugeda ainult 10 000 raamatut. Seda on ju tegelikult nii vähe! Siin raamatupoeski juba on võib-olla rohkem. Mõtle, kogu oma elu jooksul jõuad ainult neid raamatuid lugeda, mis siin on. See on pannud mõtlema, et tegelikult peaksin veel hoolikamalt valima, mida ma loen.

S. L. J.: Aga mis sulle lapsepõlvest oluline on?

R. R.: „Piilupart Donald” on mulle tähtis olnud. Soome kultuuriruumis on „Aku Ankka” väga oluline – see, kuidas ajakiri sulle igal kolmapäeval koju tuleb, on lapse jaoks kõige huvitavam asi, mis üldse juhtuda saab! Soome keeles on need koomiksid ka hästi väljendusrikkad, ilusa ja hea keelega.

S. L. J.: Väga hea. Võtan siis soomekeelse „Aku Ankka” kultuurisoovituse kaasa.