Võhmas sündinud, Kärstna ja Nõo koolide kasvandik ning Tartu ülikoolis ajalugu õppinud Hannes Varblane oli nii ehtne Tartu vaimu maapealne kehastus, kui vähegi olla saab. Huvitavalt kombel algas Varblase palgaline vaimutöö 1975. aastal Eesti Spordimuuseumi teadurina. Ent näituste korraldamine Tartu Kunstimuuseumis kõlab luulega hoopis paremini kokku. Ja luuletas Varblane raevukalt – vihkamiseta poleks ta kirjutanud ridagi. Luule ja kirjandus, sekka meelepärast kunsti ja muusikat, rollinguid ja Dylanit ennekõike – need olid tema kirg, tema armastus ja kannatus. Kõik üheskoos. Luule kui rebend õieli elust, armistunud haav, mida ikka ja jälle tuli lahti kiskuda, sahtlitäis kõrtsiletil täis kritseldatud salvrätikuid. Ja luule kui teraapia, milles on koos nii vastuhakk kui ka vastupidamine. Vastu olemine ja vastu pidamine kõlavad Varblasele mõeldes samas tähenduses. Mille kõige vastu – ja mille vähese, ent tõelise, vaba ja eheda poolt! Elus püsimine kõige selle armastamise ja vihkamise võimega, mis kumbagi neist väärib.

Esikkogu „Mäel, mis mureneb” (1990) tõi Varblasele Betti Alveri kirjandus­auhinna. Lõhestatud hingevaeva pihtimise poeesiat jagus aastate jooksul veel üheksasse kogusse. Varblase küsimus „miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv” on Hamleti-vääriline, ühtaegu ajalik ja ajatu ja praegu ehk rohkemgi kehtiv kui kunagi aastate eest selle sõnastamise hetkel. Ajuti anarhiasse kalduvat vabadusearmastust koos alatise kompromissitu eneseväljen­dusega võiks pidada Varblase elu ja loomingu juhtmõtteks. Varblase luuletusi saab autori esituses kuulda sarjas „Kirjanike hääled” välja antud luuleplaadilt „Kõikide üksilduste ajal”.

Varblase armastus kirjanduse vastu leidis väljundi ka tema esseistikas, mille paremik on kättesaadav kahes „Ilmavalla” kogumikus. Tema alati suurte prillide taha peituv ja alati veidi valulik lühinägelik silmapaar ulatus hindama mitte ainult kodumaist, vaid ka väärt maailma­kirjan­dust. Omaaegsed „Loomingu Raamatukogu” kolleegiumi liikmed mäletavad, kuidas ühel koosolekul vaikides nurgas istunud Varblane ühtäkki virgus ja võttis jõuliselt sõna serbia kirjanduse väärtuste üle. Ilmamaa kirjastuse nõukogus ütles Varblane sõna sekka eesti mõtteloo ja kirjanduspärandi väljaandmise asjus ja seisis kartmatult oma vaadete eest ikka parema ja uuema eesti kirjanduse nimel.

„Oh, ma vaene Tarto liin!” võiks ohata pärast Varblase lahkumist siitilmast. Ometi oli ta juba aastaid sellest linnast eemal olnud. Ja ometi on tema vaim siin kohal. Seiskem näiteks mõnel õhtul Vanemuise tänavas Juri Lotmani mälestus­märgi ees, tõstkem pilk veidi vasakule ja kõrgemale, vaadakem TÜ raamatukogu teise korruse akendesse, ja kui valgus on õige, võite näha ka Ilmar Kruusamäe Varblast kõrvuti Kurt Vonnegutiga.

Nüüd, mil Varblase hing on lõplikult vaba, on ta põrmuna oma armastatud ja vihatud, kuid vahest rohkem ikka sügavalt armastatud Tartus tagasi.

Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjanduse Selts
Eesti Kirjandusmuuseum
Ilmamaa