1944. a. septembri algupäevad. KAH saabus koos abikaasaga Hallistest, kus oli veetnud sõjasuve oma õepoja, endise ajakirjaniku Bernhard Krug’i kodus.
Kuna minu juures peatusid juba mitmed sõjapõgenikud Tartust ja ruumipuudus oli suur, pakkus minu kaasvil. – H. perekonna lähedane tuttav – Salme Rootalu Hindrey’dele elamisvõimalusi oma juures – Nõmmel, Nurme tn. 14.
Septembri keskel oli täiesti ilmne, et saksa sõjaväeosad loovutavad Tallinna. Paaniline meeleolu inimestel süvenes, algas massiline põgenemine välismaale. Kaalunud igakülgselt olukorda – osalt nakatatud ka üldisest paanikast –, otsustas ka KAH koos naisega Eestist lahkuda. Ta võttis vastu „Päevalehe” toimetajate O. Mänd’i ja F. Oinase[1] ettepaneku sõita koos nendega välismaale. KAH-i tervislik seisund ei lubanud tal paaril päeval linna sõita ja kui ta siis sõitis, selgus, et Mänd ja Oinas olid juba teadmata kust ja kunas lahkunud.
20. või 21.-el septembril sõitis KAH koos naisega Haapsalusse, lootes koos Tartu Ülikooli rahvaga peaseda Rootsi sõitvale laevale.
Septembri lõpupäevadel või oktoobri esimestel päevadel (täpset kuupäeva ei mäleta) teatas Salme Rootalu mulle, et KAH-il ei õnnestunud ära sõita ja ta on koos naisega tagasi.
Sõitsin kohale ja leidsin eest poolsegase, viimseni hirmunud ja ahastuses inimese, kes peaaegu juba kannatas tagaajamismaania all. Päevade viisi ei julgenud ta toast väljuda, võpatades iga vähimagi krõbina puhul.
Tuli leida mingi rahulikum ja kindlam koht, et päästa inimene hullumisest.
Töötasin sel ajal Tallinna sotsiaalosakonnas inspektorina lastekaitse alal. Seetõttu oli mul kontakt nii osakonnale alluvate laste- kui ka vanadekodudega.
Otsustasin paigutada KAH-i võõra nime all Tallinna Kroonikute Haiglasse, mis oli määratud üksikutele, omaksteta, haigetele vanadele. Teiste võimaluste puudumisel KAH nõustus selle ettepanekuga. Otsustada tuli kiiresti, sest arreteerimiste arv suurenes ja kirjanike peres liikus juba KAH-i nimi küsimärgiga.
Tänu F. Randel’ile, oma kauaaegsele töökaaslasele, kes oli määratud sotsiaalosakonna ajut. juhatajaks, sain saatekirja-suunamise, mille täitsin KAH-i soovil Hans Hansu pg. Kuuse nimele (tema isa ja ema perekonna- ning eesnime kombinatsioon). F. Randeli säästmiseks ja võimalikkude raskuste vältimiseks temale ei selgitanud ma talle midagi lähemalt ega võtnud ka saatelehele tema allkirja – (selle kirjutas Salme Rootalu). Seega võtsin igasuguse vastutuse enesele.
1944. a. oktoobri keskel (täpset kuupäeva ei mäleta) saatsime KAH-i (kaasas oli ka Salme Rootalu) Tartu mnt. 24 asuvasse Kroonikute Haiglasse. Esitasin dokumendid vormistamiseks. Viimane ahastav pilk ja uks langes kinni.
Järgmisel päeval KAH-i külastades selgus, et jätta teda kauemaks sellesse „urkasse” osutus täiesti võimatuks. Leppisime juhatajaga kokku, et KAH kui „mitte voodihaige” kuulub üleviimisele Iru Vanadekodusse. See oleks ka edaspidiseks olnud kõigiti soodne ja võimaldanud paremat hoolitsemist KAH-i eest. Nimelt oli Iru Vanadekodusse evakueeritud Tallinna I lastekodu ja minul kui lastekodu inspektoril tuli sageli kohal käia, et kontrollida laste olukorda. Omasin „propuski” linnast Iru Vanadekoduni, mis mulle võimaldas täieliku liikumisvabaduse.
Mõne päeva pärast teostuski KAH-i üleviimine Iru Vanadekodusse.
Ei olnud olukord siingi suurt parem. Kuuekesi ühes toas, täitanud ja räpased inimesed, lutikad, mustus ja lohakus. Seda kõike tuli taluda inimesel, kes oli otse pentsikuseni puhtusenõudlik ja seltskonda valiv! Lisaks kõigele äärmiselt vilets toitlustamine. Viimane andis end küll pakkide saatmise kaudu lahendada.
Eriti raskelt talutavad olid talvekuud – külm, pime, piiratud liikumisvõimalustega. Peale lastekodu reevakueerimist linna külastasin KAH-i vaid 3–4 nädala järele – rohkemat ei tohtinud riskida.
Et millegagi täita aega, veensin KAH-i, et ta hakkaks kirjutama. Ja kirjutaks päeviku vormis mälestusi ja tähelepanekuid elust, olukorra pilte ja mõtisklusi. Kambrikaaslastele sai seletatud, et „vana” on endine kooliõpetaja ja kirjutab oma mälestusi.
Ettevõte õnnestus – aegamööda läks KAH tööhoogu. Palju oli neid „lehekülgi” – nii nimetas ta oma kirjutusi –, mida ma igakordsel külastamisel kaasa viisin. Ka mõned muinasjutud – „Kiusupunn ja Jonnipulk”, „Pada sõimab katelt”, „Tõeleid leiab tõe” jne. Samuti lõpetas ta minu käes olnud käsikirja (romaan) I laulupeost.[2]
Suureks vahelduseks oli ka inglise keele õppimine. Olles tugeva keelevaistuga, kirjutas ta juba poole aasta järele mulle ingliskeelseid kirju.
Tänu häädele inimestele õnnestus mul hankida õpikuid ja vastavat kirjandust, kirjutusmaterjali ja paberit.
Samuti õnnestus tänu häädele inimestele hoiduda katastroofist. Nimelt nõudis vanadekodu ühel päeval kategooriliselt KAH-i perekonnaseisu tunnistust. Igal tingimusel tuli vältida, et asutus ise pöörduks perekonnaseisu-aktide büroosse. Ja tänu häädele inimestele õnnestus mul hankida vajalik täitmata plankett, mis minu poolt täidetuna veel tänapäev peaks leiduma Iru Vanadekodu arhiivis – Hans Hansu pg. Kuuse nimele.
Suveti oli elu kergem ja talutavam. Vanadekodu poolt võimaldati vanadele peenramaad. KAH oli üks esimesi ja innustatumaid, kes hakkas tegelema aiatööga. Esi joones kasvatas ta tubakat, siis igasugust juurvilja. Aiatöö võimaldas peaaegu kogu päeva värskes õhus viibimist, omaette olekut ja üldse tegevust. Peale kõige muu andis aiatöö tunduvat toidulisa ja – vaheldust. Eriti oluline oli aga tubakas, mille hankimine oli seotud väga suurte raskustega (valitses ju kaardisüsteem). Muidugi mõjus aiatöö oma tulemustega väga positiivselt KAH-i üldisele enesetundele, sest ta aimas minu majanduslikke raskusi, seda enam, et mind 1946. a. kevadel lastekaitse inspektori kohalt vallandati.
Tervislikult tundis KAH end suhteliselt hästi. Mõningad külmetushaigused, palavikuhood, nägemishäired jm. Õnneks oli mul tööalane kontakt tervishoiuasutustega, mis võimaldas hankida vajalikke arstimeid, vitamiine jne.
Alles 1946. a. septembris õnnestus mul viimaks hankida KAH-ile enam-vähem elamiskõlbulik eluruum. Tuba kahele. Kahjuks sattus talle väga ebameeldiv toakaaslane – pidevalt lobisev „poolharitlane” ja pealegi halb inimene. Tuli olla äärmiselt ettevaatlik, et temas mitte tekitada kahtlustusi või teda millegagi ära pahandada. Tulemuseks oli, et KAH muutus üha närvilisemaks, ei tahtnud enam kirjutada, igatses vaikust ja rahu. Tõenäoliselt andis end ka juba tunda raske haigus.
1946. a. esimesel jõulupühal, s.o. 25.-al detsembril, külastasin KAH-i. Olin vanadekodu naabruses asuvas talus – KAH sai sealt kaks korda nädalas piima – kokku leppinud ööbimise suhtes. Veetsime koos pererahvaga sooja ja perekondliku jõuluõhtu kõigi vanade tavade kohaselt – vastavad toidud, põhud põrandal jne. Hommikul lahkusin varakult, lubades tulla peale uut aastat.
Uue aasta esimesel päeval külastasin KAH-i lühikest aega, kuna ta tundis end halvasti, näis väsinuna ja närvilisena.
7.-da jaanuari õhtul tõi üks vanadekodu hoolealune – debiilne noormees, kes vähese tasu eest oli vahendajaks KAH-i ja minu vahel – sõna, et KAH on raskesti haigestunud ja soovib mind tungivalt näha.
8.-da varahommikul olin kohal. KAH lamas voodis, nägi väga halb välja, oksendas, kaebas vaevaliselt kõneldes valusid alakehas. Sanitar palus mind tuua uusi voodilinu, kuna KAH-il öösel oli olnud verejooks alakehast ja asutusel voodilinu ei piisanud.
Tallinna jõudes läksin kohe dr. Viiburi juurde, kes oli Iru vanadekodu arstiks (KAH-i isiklik tuttav endistest aegadest). Rääkisin talle olukorra ära ja palusin teda järgmisel hommikul koos minuga Irusse sõita. Dr. Viibur nõustus otsekohe.
Järgmisel varahommikul, s.o. 9.-al jaanuaril, tuli Iru noormees ja teatas, et KAH oli öösel suurtes valudes surnud.
Teatasin dr. Viiburile, et tema sõit ei ole enam vajalik. Samuti teatasin KAH-i abikaasale mehe surmast.
Irusse jõudes oli KAH juba pestud, riietatud ja viidud surnukambrisse. Toakaaslaselt kuulsin, et KAH-i surm oli olnud väga piinarikas ja raske. Teatud kergendust oli toonud sagedaste morfiinisüstidega vanadekodu med-õde, kelle nime ma kahjuks ei tea. Kuid see med-õde oli alati oma ülesannete kõrgusel, suhtudes soojalt ja inimlikult kõigisse vanadesse.
Järgmisel päeval pidin saama surmatunnistuse, et korraldada matused Metsakalmistul, nagu olin KAH-ile korduvalt pidanud lubama.
Saanud surmatunnistuse diagnoosiga „eesnäärme vähk”, ostsin esijoones Metsakalmistul oma nimele hauaplatsi (krunt nr. 376). Tänu kalmistu komendandile Kütt’ile[3] sain platsi enam-vähem soovitud kohale – arvestades KAH-i soovi „eemale kõigist kirjanduslikest tegelinskitest”.
KAH ei olnud mingil moel seotud kirikuga, kuid arvestades tema konservatiivseid seisukohti traditsioonide suhtes kui ka Maali H. soove, tuli korraldada kiriklik matusetalitus. Oli vaja leida õpetaja, kes antud tingimustes mataks. Kaks õpetajat keeldusid, kuna mul puudus võimalus nõutud honorari tasumiseks, loomulikult olid ka kirikumaksud maksmata.
Siis otsustasin pöörduda praost Jürgensoni[4] poole, kellele „sub fide pastoralis” tegin teatavaks, keda tuleb matta ja et matta tuleb võõra nime all. Praost Jürgenson nõustus otsekohe, loobudes igasugusest tasust. Leppisime kokku, et matusetalitus toimub 12. jaanuaril kell 15.00.
11. jaanuaril sain vanadekodu juhatajalt hobuse surnu viimiseks Metsakalmistu kabelisse. Maa oli paljas, sadas kerget lund, oli väga külm. Voorimeheks oli keegi debiilne ätt, kes kogu tee ümises „Metsa läksid sa ja metsa läksin ma…” Tee oli väga halb, puusärk rappus, hullumeelne laulis, metsa vahel luusisid vene sõdurid. See oli KAH-i viimane teekond…
12.-al jaanuaril toimus matusetalitus. Praost Jürgenson mattis kõigi tavade kohaselt, kõneles soojalt ja südamlikult. Peale kalmistu komendandi Kütt’i ja minu viibis matusetalitusel ka Salme Rootalu. Huvitav oleks märkida, et praost Jürgenson matusetalitust pidades kordagi ei nimetanud lahkunu nime. Hiljem, kui mina läksin praostit saatma, olid hauakorraldajad mehed S. Rootalult küsinud, et keda siis maetakse – õpetaja nime ei ütelnud. S. Rootalu vastanud, et Hans Kuuse nimelist vanakest, kelle omaksed kõik sõjamöllus kaduma läinud.
[1958. aastal][5] sai Maali Hindrey maetud oma mehe kõrvale. Aasta hiljem paigutas dr. Brunnov,[6] kelle juures Maali Hindrey elas viimased aastad, maakivist mälestusmärgi mõlemate nimedega.
[1] Oskar Mänd (1901–1968) – ajakirjanik, Postimehe toimetuse liige 1922–1935, Päevalehe tegevtoimetaja 1935–1940, pääses Rootsi, Stockholmis ilmunud Teataja esimene peatoimetaja 1944–1953. August (Oleskil ekslikult Feliks) Oinas (1898–1965) – põgenes Saksamaale, hiljem elas ja suri Argentiinas, Saksa okupatsiooni ajal Postimehe toimetuse liige 1941–1942 ja Eesti Sõna (Tallinn, Berliin) peatoimetaja 1942–1945.
[2] Romaan „Aovalged aknad” ilmus 1995, Mart Laari kaasautorlusega täiendatud väljaanne 2022.
[3] Joann Kütt (1891–1970) oli Tallinna Metsakalmistu juhataja.
[4] Ferdinand Jakob Jürgenson (1892–1960), praost 1935–1946, Tallinna Jaani koguduse õpetaja 1944–1946, Viru-Jaagupi koguduse õpetaja 1946–1960.
[5] Ilmselt on siin soovitud täpsustada matmise daatumit, aga see on jäänud tegemata.
[6] Selma Brunnov (1898–1963), tuntud närviarst Tallinnas, 1941. aastal Seevaldi peaarst, 1945. aastal oli kantud küüditatavate nimekirja, kuid pääses õnneliku juhuse tõttu.
Lisa kommentaar