Kes räägib tänapäeval veel hingest ja armastusest? Mõni ikka, näiteks siin­kirjutaja. Rumala järjekindlusega, üha uuesti, hoolimata ümberringi voogavatest Traumadest ja Traumakirjandusest (kasutan meelega suuri algustähti, et hõlmata nähtusi, mis tunduvad valguvat üle neid tähistavate sõnade äärte: suurtähed justkui aitavad neid pisutki taltsutada ja vormi valada).

Kus on hing? Mis on hing? Kus on armastus? Mis on armastus? Hingest kirjutas paeluvalt Maurice Maeterlinck ja muidugi Platon ning mõned klassikud veel, aga see kõik oli ammu. Armastusest kirjutatakse siiamaani, hingest mitte eriti – ent on ilmne, et kumbki pole enam võtmetähtsusega nähtus. Kuhu nad on kadunud? Kadunud nad ei ole, aga muutunud on neisse suhtumine: näiteks armastus olevat banaalne ja liiga leierdatud teema, seega anakronism. Või kui ilma selleta ei saa, siis olgu ta võimalikult kehaline. Ja hinge olemasolu olevat ülepea kahtlane.

Aga mu meelest on traumad, ükskõik, kas suure või väikese tähega kirjutatult, kordi banaalsemad. Nii nagu seda on sõda ja vägivald, traumade võimsaim kasvu­pinnas. Meenub Hannah Arendti palju tsiteeritud mõte kurjuse banaalsusest – napp, ent igikehtiv definitsioon, mis annab küll kurjusele hinnangu, aga selle põhjusi ei ava. Ka Augustinus, kes rääkis kurjusest kui headuse puudumisest, mõistis kurjust näha, aga lõppude lõpuks ei teadnud, kust see tuleb. Kas pole see siiani nii?

Kurjuse teema viib meid tänapäevase traumakultuuri lätetele. Traumade taga pole ju muud kui kurjus, kurjuse siirded. Traumade nimekiri on pikk, traumadest pole pääsu. Kas me seda siis ei tea? Teame, aga kurjust ohjeldada ometi ei suuda, see tundub olevat inimese sisemine valitseja – ühel ajal rohkem, teisel vähem.

Miks tundub armastuse teema olevat minevikuline, pigem meelelahutuslike žanride sisuks olev nähtus, mattudes tänases kultuuripildis kõige muu alla? Armastuse järele õhkavad vanad armastuslaulud tunduvad nüüdsel ajal üksnes naljakad, nii nagu pensionäride lemmikute hulka kuuluvad teemakohased seebi­seriaalidki. Armastusromaan aga on žanr, millele pole sünnis aega kulutada, ja need, kes seda siiski teevad, sellest kõva häälega ei räägi. Varraku ajaviiteraamatute sarja parimatele paladele – ja need on ennekõike armastusromaanid – on raamatukogudes järjekord, kuhu end kirja pannes olen täheldanud mingit häbisegust tunnet, justkui teeksin midagi intellektuaalile kohatut, lastes end tõmmata kuhugi „Vaga Jenoveeva” masti lugude seltsi.

Kas vägivald kuulub paratamatult inimese juurde? Jah, kuulub. Kas inimene on vägivaldne olend? Jah, on. Kui oled kirjanik, pead vägivallast rääkima, sest vägivald on tõde. Kas ainus tõde? Ma ei ole selles kindel. Aga vägivallast mööda vaatamine tähendab, et ka sinust kui kirjanikust vaadatakse mööda.

Niisiis, missugune kreedo valida? Kas liikuda päri- või vastuvoolu? Kui valid vägivalla mitterõhutamise tee, siis häda sulle, sest inimene ja tema trauma käivad tänapäeval justkui käsikäes. Kuigi traumade paljastamine on peavooluteema nii kirjanduses, teatris, filmis kui ka kunstis ja sellel on oma õigustus, mõtlen ometi, et kas ma pean, nui neljaks, tooma tunnistusi vägivallast, inimese suurimast painajast?

Vägivald ei tähenda ainult sõdu ja massitapmisi, vägivallamustrid on kinnistunud elu igasse osasse, ka sinna, kus neid on raske märgata. Viimase aja üks traumaatilisemaid lugemisi on kindlasti Han Kangi „Taimetoitlane”, mis osutab inimese halastamatule julmusele, mille ees kõik muud omadused kahvatuvad. Julmus võetakse laboratoorselt lahti, inimese sisim barbaarsus paljastatakse kohutava täpsusega, nii et lõpuks tunned iga keharakuga, et inimene olla on õudne ja piinlik.

Kuhu jääb siis armastus? Sest armastus on ka tõde – kui see kõlab banaalselt, kõlagu. Vägivalla tõemärki ei eita ju keegi, kes on täie mõistuse juures, eriti tänapäeval, kui vägivalla määr maailmas on kiiresti kasvanud, aga kas see tähendab loomuldasa, et vägivallale tähelepanu pööramine on nüüdisaja kirjaniku lähteülesanne, ainus tema professionaalsuse näitaja? Mu meelest on see tähtis küsimus.

Kirjaniku kohus on otsida tõde, jälitada seda nagu verekoer – teades, et tõde libiseb üha eest ja vaid mõnel harval hetkel on tunne, et oled sellest kas või murdosagi tabanud. Kas sellest algabki kirjanduse vähem või rohkem üllas missioon? Tuleb paljastada inimene kui vastuoludest kubisev tegelane ja tuua nähtavale tema vastuoludest peamine: inimene on vägivaldne olend, aga mitte nii vägivaldne, et ta seda varjata ei suudaks. Seega on ta vägivaldne olend, kelles ei puudu eeldused armastuseks. Võib öelda ka teistpidi – inimene on armastuse olend, kelles ei puudu eeldused vägivallaks. Mis tähendab, et inimene on armastuse ja vägivalla sulam. Aga see pole kindlasti täiuslik definitsioon.

Muidugi, iga kirjanik defineerib inimest kujutluspiltide kaudu, mis inimese omadusi tema meelest kõige paremini peegeldavad. Neid omadusi on palju, aga mõned neist tõusevad reljeefsemalt esile, olenevalt ajastust, kuhu üks või teine kirjanik elama on sattunud: olenevalt kontekstist, ühesõnaga. Kontekst määrab rohkem, kui me ehk tahaksime. Kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaiki­vad, öeldakse. Nii võrsuvad traumad otse elust ja traumakultuur käib ajaloo õppe­tundidega ühte sammu. Märksõnaks on siin ajalugu, täpsemalt keerulised ajaloo­sündmused ja nende mõju. Mõju ei pruugi avalduda kohe, selle setti­miseks võib kuluda aega – meiegi kirjanduses viimasel ajal toimuv näitab, et vanad traumakogemused puudutavad ka uusi põlvkondi, kes võtavad selle värskel moel fookusesse, reflekteerivad ja analüüsivad seda.

Olen märganud, et kirjutan ka ise hingest ja armastusest üha vähem ning traumadest üha rohkem. On sotsiaalsed traumad, on eksistentsiaalsed traumad, on perekonnaloolised traumad, on suhtetraumad. Ja kuigi pärast mõnest traumast taastumist on alati lootus, et midagi sellist enam ei kordu, siis kunagi ei tea, mis veel ees võib oodata. Nüüd näiteks on hakanud head sõbrad kõrvalt kaduma ja nendest jäänud tühikutega on raske harjuda.

Kas see tähendab, et traumad kuuluvad inimese juurde igipõliselt, aga armastus on kaduv nähtus? Kas elu on tõesti nii julm? Jah, on. Aga mitte nii julm, et suudaks armastust täielikult röövida. Ka siis, kui armastusest on alles ainult jälg, kannab see jälg endas armastuse energiat, kannab usku armastusse – kui seda enam poleks, kui see kaoks, siis oleks see tõesti trauma.