Aare Pilve 2017. aastal ilmunud raamatus „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007–2015)” on mitmeid-mitmeid eluliselt tähtsaid tekste. Sõpru ja elukaaslasi.

Kaks samale, 106. leheküljele paigutatud teksti on raamatu ilmumisest saati püsinud kindlalt mu kõrval, eriliselt tähtsal kohal. Olen neile varemgi viidanud^[1] ega saa nüüdki ilma.

mis kangelaslikkus meid voolib ja moondab
nagu savist anumaid, mis pannakse
tuleviku riiulile kenasti ritta?
ära mõtle, valmi ja kujune
hommiku ja õhtu käte vahel kedral keereldes,
põle kõvaks anumaks, et tühjus su sees
omandaks isikupärase kuju,
et võiksid pakkuda puhkepaika
hämarusele oma õnaruses,
avaus ülespoole, valmi ja kujune
vapraks mälestuseks
neist päevade kätest

*

tihka kuulata maikuu kaugelolekut,
malda teha need tuhanded silmapilgutused,
mis sinnamaani teha on, usu
midagi, millest su olemasolu ei sõltu,
vääri seda, et ma sul neid asju teha
käsin: puutu minusse, tulista ennast
tulevikku, kus ma ees ootan nagu
jahiloom ega tea, mis minevikul mulle
veel varuks on, välju oma
paratamatusest ja juhtu.

Mulle näib, et Aare on siin suutnud sõnastada mingi elamise kreedo või filosoofia. Vähemalt minu jaoks. Ta ütleb selgelt, et „ära mõtle”, vaid „valmi ja kujune” ning „malda teha need tuhanded silmapilgutused”, „välju oma / paratamatusest ja juhtu”.

Kannatamatu ja alatasa iseendaga rahulolematu inimese jaoks on need read kui hädavajalikud meeldetuletused elamisest, õigupoolest elamise mõttest.

On äärmiselt rahustav ja meeldiv, kuidas luuletuses „mis kangelaslikkus meid voolib ja moondab” võrreldakse inimest savinõuga, kes „hommiku ja õhtu käte vahel kedral keereldes” põleb kõvaks anumaks, milles tühjus saab omandada „isikupärase kuju”, selleks et „pakkuda puhkepaika / hämarusele oma õnaruses”. See ei ole pelgalt meeldetuletus: me ei ole üksnes mõtlevad, vaid ka tundvad olendid. See on muu hulgas viide elu igavesele kordumisele, argipäeva rutiini taastulemisele selleks, et leppida iseenda ja eluga, et tunnistada ja arvesse võtta hämarust iseendas.

Kuid siin on ka inimese kehalisuse meeldetuletus. Nii selle, kes kedral keerleb ja oma hämarustega alles sinasõbraks saama peab, kui ka selle, kelle käed teist siluvad ja voolivad. See on inimeseks olemise tuum: me saame kujuneda vaid teiste abil, nende peegeldustes ja voolimistes. Kuid me kujuneme ka maailma – hommiku ja õhtu – voolingute kaudu. Meie roll on märgata maailma, olla kohal ja tajuda.^[2]

Aare tekstide juurde naastes tuleb märgata ka tema luuleilmade füüsilist detailsust, millesse sisenedes võib lugeja kogeda ootamatut intiimsust. Nii näiteks on sellessamas kogus leiduva proosaluuletusega „lülitid”, kus on kehamälust lähtudes meenutatud erinevate eluruumide lülitite sisse- ja väljalülitamisi.

Kuid lisaks kehalisele ja vaimsele kohalolule vajab inimene vahel ka tõuget kuhugi horisondi taha. Nii nagu luuletuse „tihka kuulata maikuu kaugelolekut” lüüriline mina, tahan minagi ikka ja jälle väljuda oma paratamatusest ja juhtuda. Justnimelt ise juhtuda, mitte niivõrd lasta asjul minuga juhtuda. See imperatiiv on miski, mis keerulistel aegadel on kui latern pimeduses. See „välju oma / paratamatusest ja juhtu” näitab teed väljapääsu suunas, kui selleks vajadus tekib. Meenutab, et ei saa lasta kedral seisatuda ning iseendal paratamatusesse kinni jääda. Vahel lihtsalt tuleb end mõttejõul tulevikku tulistada.

Unistamine kui tuleviku esilemanamine on miski, mis kipub täiskasvanud inimestel sageli ununema, kuid on ääretult vajalik nii vaimu teritamiseks kui ka lihtsalt mõtlemise naudinguna. Paar aastat tagasi Esna Galeriis vesteldes kinnitas Aare ka ise, et vahel ei leia minevikust või mälust seda, mis meid lunastaks või vabastaks. Ja siis tuleb hoopis nina ümber pöörata ja tulevikku vaadata.^[3]

Samas on raamatus „Kui vihm saab läbi” ka üks äärmiselt huvitav ajaloofilosoofiline mälutekst „piimakoorevalgus”, milles küsitakse, „kas lunastus peab tingimata kuskil ees ootama”, ja vastatakse, et ehk on see lunastav miski – „puhas tõlgendamata rõõm” – juba „kurvilise ja hämara eneseteadvuse-koopa sügavikus” tallel (lk 19). Teisisõnu leiame siit üleskutse leplikkusele iseendaga ja elukedral keerlemisega.

Ühes viie aasta taguses arutelus, mis oli ajendatud minu luulekogu ilmumisest, sedastas Aare, et „elama tuleb õppida ootamatusega”, sest just see on see, „mis annab elule teraviku”. Nagu ka elu paradoksiga, et ehkki me ikka ja jälle otsime ja püüame sõnastada mingit kindlat ennast, siis „kõige rohkem oled sa tegelikult elus ja sinaise siis, kui oled lävepakul, astumas kuhugi”.^[4]

Mulle tundub, et Aarel õnnestub olla sel lävepakul päris sageli, sest ta otsib ja on valmis eksperimenteerima, olema avatud maailmale. Olgu siis uurija, kirjaniku, dramaturgi või flanöörina. Soovingi, et neid lävepakke oleks veel ja veel. Et paratamatus ei kimbutaks.

Olen ääretult tänulik, et on Aare. Aare on. Ja olen kindel, et ma ei ole selles sugugi ainus.

Õppejõud. Luuletaja. Kirjandusteadlane. Kriitik. Toimetaja. Mentor. Sõber. Tõlkija. Dramaturg. Lavastaja. Eksperimenteerija. Üks ägedamaid eestikeelseid mõtlejaid. Eeskuju.

Eelnevalt välja toodu kõrval on aga rida teisigi kvaliteete, mille poole püüelda. Rahulikkus. Mõtlikkus. Täpsus. Põhjalikkus. Mitmekülgsus. Filosoofilisus. Avatus. Ühiskonnas kaasa rääkimine. Arutelud ühismeedias. Teisitimõtlejatega argumenteerimine. Fotodega eksperimenteerimine. Tehisintellektiga katsetamine. Nõudliku luule tõlkimine. Mälestised. Sügavused.

Sügav kummardus.

---

^[1] Aija Sakova, Välju oma paratamatusest ja juhtu. Sirp 21. VII 2017.

^[2] Muuhulgas tasub märgata, milliseid linnakeskkonna fotoseeriaid leiab Aare Facebooki seinalt.

^[3] Aija Sakova, Rännakud iseendas. Esna Galerii vestlus Jaak Jõerüüdi ja Aare Pilvega. YouTube 3. II 2023.

^[4] Aare Pilv, Luule võib olla targem kui selle autor. Vestlus Aija Sakovaga. aijasakova.com 13. XII 2021.