Värvuliste elevil laat vana kase ladvas
ja kuulaja pikal pruunil pingil
kastani all.
 
Ema ei sõiduta mind enam lapsevankris
ega ma uinu 
selle purskkaevu sulinas.
 
Aastad on möödunud 
oma möödumisse,
kuid praegu
kohtub kõik 
selles arutus valgusest hullus sädinas
enne hämarust.


*

Suur Jõgi sõnab, et
mängijad lähevad, lakkavad, kantakse maha,
kuid mäng vältab edasi kõikidel kallastel
sealpool veetilkade kaskaade
ja kerget udu.
 
Nurmkana pelgus mu eest.
Tema lennus on kysimus
kuidas jätta hyvasti eilse minaga,
tollega, kes teda nii tungivalt armastas
tyhjusest ilmunud leegis.
 
On’s yldse olemas lõppe kymnetele poolikutele lugudele,
katkenud katsetele, hajunud sõprustele,
mille teele veeres see või teine tegur olude vabriku liinilt –
ehk keegi ei luni mult enam yhtegi lugu,
ykski ei kaduma kannusta mind,
äkki on noorekuu toel võimalik
saduldada karma nagu Vanaisa tallist
põgenend tuline täkk,
karata selga, 
läbi nähtava enese piitsaga talle nähvata
ja värskusse kapata
varakevade laguval lumel…


*

Laigu magas pööningutrepi viimasel astmel
maha selle troopilise Suure Reede,
virgus õhtul maia preestrina
ja ohverdas Kristusele lisaks veel selle Sinitihase,
nunnu, keda olin talv otsa toitnud ja kiitnud.
 
Kuid pyha on niipalju suur,
et surmgi ei suuda nukraks teha.
Vilgas pealaetutt 
läheneb läbi hämariku
ja lausub:
 
„Ei sest olnd midagi, velleke, 
säde on alati sama 
kõikvõimas kui vähenõudlik. 
Jõudsin tiibu sabistada ju kyllalt,
ära laulda yhe kevade kerged laulud.
Siit edasi pääsen nagu toonane sinakas sulg.
Elust ellu 
hing kargleb mööda kehasid
nagu sätendav pall…” 


*

Tõsidus õitsemise kõrval.
Jõgi ujutab kuuskede kujusid vanapunases kaljas,
sammal sygab kukalt, 
ta piirjoone all kaardub kõdunev puu.


*

„Ära oma tiibu kuluta,
elu on lyhike,” ytlesin koerliblikale
suvila ust avades.
Pole võimatu, et tema igavik – 
põgusad suvised päevad,
kus iga tiivalöök kannab imet –
on pikem minu omast.
Mind laidavad puud, mille raiusin hommikul,
aga kiidab sissetallatud metsarada,
kus saalivad kailudest joobunud sipelgad.


*

Lahkuma seadvad sookured tiirutasid talu kohal taevas 
ja tegid kurrulisi hääli,
nagu päevad raskest, aga imearmsast ajast,
kui vaibus Emakese hääl, kustus ta keha.
Aga tuhk on siin, ebemed pihlaka all
vajumas kõige loodu suurde rahhu. 
 
Ta tuli linnast päriselt ära,
jõudis koju selle suitsusauna manu, kus syndis – 
eluring kokku tõmmatud, 
tuhanded algused ja lõpud
nagu noodid päratus viisis, 
mida tahes-tahtmata yheskoos laulame
lapse päeval ja vanema õhtul, 
aga ainult Jumal kuuleb.
 
Öösel kattis pilvelaug kahaneva Kuu,
põuasesse rohtu langes harvu uduseid piisku 
ja sookured laulsid pimedas uuesti, kogunend
lahkuv parv, tänades orge ja põlde, mis andsid toitu
ja loojangu järelpunas tumetavat kaheharulist mändi, 
mille ladvas magas yks paar nende hulgast.
Rahutus ja rännukihk selles laulus.
Kas nad teavad
milline saab see kevad, 
mis nende tiibadel tagasi tuleb?


*

Esivanemad ajavad
siin kogu aeg juttu.
Talviseil varahommikuil
kuulen poolunes nende hääli ja viise.
 
Nemad teavad, miks olen yksi, miks saen pimedas
Verioja kohale kaardunud kaske
ja koprad on jää all vait,
või lähen kuuvalgel läbi kaasiku,
varjude õndsus paitamas kyyrduvat selga. 


*

Kui käsitsi puid teha, siis kohtad riida juurde minnes
väga harva kaht sarnast halgu. 
Mõned on möödalöögist tekkinud kiilud,
mõned täpselt tabatud poolikud,
mõned hoolega lahastet pirrud,
mõned igavesed kobakad, 
mõned saunatagused haod,
mida saab enne pliidi alla panekut
hõlpsalt pooleks murda. 
Mõned juba loomu poolest kõverad, 
mõned oksakohtadega, 
mõned ragulka moodi,
mõnel ots murdunud, 
mõnel koore peal kirvekrammid,
mõne kyljes on samblikke 
või mädaniku plekke.
Paari metsakuiva on nokkinud rähn.
Koprate hambajäljed yksikute serval.
Kasetohu lapakad lipendavad. 
Koorealustelt yraskiradadelt 
niriseb plassi puutolmu.
Vaigupisarad kuuse- ja männihalgudel. 
Ka tigude roomamiste kuivanud lima võib mõnikord näha. 
Puuriida uuretes talvitub putukaid,
hiired teevad sinna pesi. 
Kui sokk laulab orus täis saava Kuu all,
pudeneb riida vahelt leht, heinakõrs või liblikatiib.
Seal on alati natuke kaugete suvede tolmu.
Nii et halg ei tunne halgu, 
kuigi kõik nad on yhtviisi tule poole teel. 
Ja yhe sellise homme õhtupoolikul
ära köetava harviku kyljes
kasvas kunagi herilase pesa. 


*

Lõputut riita ladudes
jäin kuulatama.
Lapse laul Verioja tagant
kevade vilus päikses.
Teise kalda helin.
Nagu oleks seda alati oodanud.
Sellel õhtul
paradiisis
viis puud kohiseb
uitliku hääle varjus.