Baari uks paiskus ristseliti lahti ja trobikond mehi valgus sisse. Järsku olid kõik kohad higihaisu ja jäsemeid täis, tundus nurgalauas istuvale vanamehele. Ta polnud ammu nii palju inimesi korraga näinud.

„Õu, baarmen, kas õnged võib siia nurka panna?” hõikas üks noorsand ja viipas spinninguga. Kõrtsmik noogutas ja vanamees nurgas tõmbas pea instinktiivselt õlgade vahele, kui lant kaabust mööda vihises.

„Sorri, kuule,” maandus üks kummikugängist vanamehe kõrvale. „Me tuleme just Kivirannast, proovisime kala saada, aga ei näkand, ja saad aru, siis järsku ulgus mingi loom ilgelt kõvasti, täiega!”

Meestesalgast, kes kõrvallauda istuma oli vajunud, eraldus veel üks nooruk ja tuli esimest ära kiskuma. „Jäta kohalikud rahule, Pets, lähme võtame õlut.”

„Õlut, jaa,” vaatas esimene teisele alt üles otsa. „Võta mulle ka üks.”

„Raha on sul üldse?” küsis teine ja räntsatas esimese kõrvale suurele puust nikerdatud pingile. Vanamees vaatas neid ja muigas. Oh seda noorust.

Esimene nooruk õngitses taskust rahakoti välja ja tõusis. „Nimi on Peeter, muidu.”

Vanamees silmitses nina all olevat peenikeste harali sõrmedega kätt.

„Kaarel.”

Kui noored leti äärde läksid, hingas vanamees kergendatult ja kobas oma kaabu­lotu järele. Ent enne kui ta end püsti jõudis ajada, tuli Peeter tagasi ja istus. Õllekapad kolksatasid lauale. „Räägi, kas siin kandis hunte ka on?”

„Hunte… eks mõni ikka.”

„Kurat, see seal rannas ehmatas ikka täitsa ära…” Peeter naeris ja haaras tagasi tulnud sõbral ümber õlgade. „Näe, Kaarel räägib küll, et hunte on siin palju.”

Kaarel rehmas käega: „Mis palju… See, keda te rannal kuulsite, ei olnud mingi hunt.”

Peeter tõusis tikksirgelt istuma ja kummardas tõsiselt ettepoole nagu mingit saladust jagades. „Kes see siis oli?” küsis ta poolsosinal.

Vanamees pühkis õllevahused vuntsid varrukasse kuivaks: „Pikk jutt.”

„Tead, kui üldse midagi, siis aega meil täna on,” naeris noormees. „Ööbime siinsamas kämpingus ja meelelahutusega on teie kandis… kuidas seda nüüd öeldagi… üsna nirud lood.”

„Hästi,” muheles Kaarel. „Aga siis pead lubama, et kuulad vahele segamata, isegi kui väga tahaks midagi öelda.”

„Diil! Kutid, kuulge!” Peeter keeras end rinnaga teise laua poole. „Kaarel siin räägib mulle kohe sellest, kes seal ennist ulgus nii jubeda häälega, kes veel kuulda tahab?”

Kaks õllekappadega noort meest tekkis pika pingi peale arusaamatu mõmina ja ulgumist kirjeldavate omadussõnade tulvas juurde, teised jäid omavahel juttu puhuma. Peeter selgitas pärast kiiret tutvustusringi paari sõnaga, et pikk jutt ja vahele segada ei tohi.

Seejärel jäid noored piibule tuld võtvale Kaarlile ootavalt otsa vaatama.

Too puhus suitsu lae poole, vaatas poisse ja naeratas. „Kõik sai alguse eelmise sajandi alguse poole,” ütles ta.

„Hahahahaa,” müristas viimasena lauda saabunud linalakk naerda ja jäi siis naabri küünarnuki ärgitusel kähku vait. Õnneks Kaarel ei lasknud end teise rõõmsast meelest segada.

„Mu vanaisa rääkis selle loo. Üks kohalik mees, elas muide üsna minu praeguse talu lähedal, läks kord õhtul kalale. Pärast pikka ootamist sai lõpuks ühe tillu­kese kala õnge otsa, tõmbas seda kaldale, kui äkki hüppas veest haug ja ahmas kala endale suhu. Mees ehmus ja tõmbas õnge koos kala ja haugiga enda poole, haug paiskus rannakividele ja jäi seal ringi visklema. Mehel muidugi hea meel, püüdis haugi rabinal kinni ja viskas veepange. Kui kalamürakas suurema rüselemise lõpetas, sai mees aru, et mustjasrohelisel havil on midagi eriskummalist viga. Nimelt… tal olid pea küljes kolmnurksed moodustised, nagu kõrvad.”

„Pffft!” kostis publikust ja jutt vakatas taas. Poiste etteheitvad silmad pöördusid linalaka poole, kes ilmsüüta lapsukese näo pähe manas ja käeliigutusega kõri kandis märku andis, et tema enam ei sega, või muidu.

Kaarel võttis suure sõõmu õlut ja vaatas mõtlikult suitsunud laepalke.

„Noh… mis mul öelda, õnneks vanaisa tuttav oli selline… loodussõbralik sell, nagu minagi. Vaatas seda veidrat haugi ja arutas endamisi, mida edasi teha. Nii kummalist kala oli kuidagi kahju niisama nahka panna. Otsustas, et läheb näitab naabrimehele. Mõeldud, tehtud, viis haugi naabrile vaatamiseks. Too keerutas vuntsi ja ajas silmad punni, ainus, mida taipas omalt poolt arvata, oli, et äkki on libahaug. Jaah, ära muiga seal midagi, tollal olid teised ajad. Meie mees ütles kah esialgu, et mis sa ajad… Ta oli rohkem selline omapäi nokitsev tüüp, ei tema käinud külarahvaga vananaistejutte arutamas. Nüüdki oli väga kahtleval seisukohal nii imelikku ideed kuuldes, aga kuna ta ise ei osanud midagi targemat välja mõelda, siis lasi naabril end muinasjuttudega pehmeks hirmutada.

Tegid kaks naabrit ähmiga kõikvõimalikke ettevalmistusi, ei tea ju, kelleks haug muutuda võib, ja vunts ulatas siis lõpuks neid pangest uudishimulikult jälgivale haugile noaotsast leiba. Suure tüki kohe, eks ta ju kartis ka pisut. Haug viskus noa poole ja leivakannik kukkus plärtsudes ämbrisse.

Naaber hüppas urahtades eemale ja meie mees astus kah kiiresti sammu tagasi…”

Jutustaja vaatas mõnuga kuulajate noori pinevil nägusid ja toetus pingil tahapoole.

„Mis siis sai?!” nõksatas Peeter omakorda kannatamatult ette.

„Ah… ei midagi erilist. Haug keeras end mustjasrohelise kere välkudes teistpidi ja ahmas leiva järele. Mehed hoidsid hinge kinni. Naabrivunts pigistas närviliselt enesekaitseks kätte kahmatud kirve vart. Pangest pritsis veepiisku ja haug pööras end uuesti ümber, et meeste poole vaadata.

„Sittagi!” ühmas naaber. „Ei muutunud. Liputas ainult saba.”

Meie mehele hakkas kogu lugu totrana tunduma ja ta rabas ämbrisanga pihku.

„Olgu, ma lähen koju ära, kaua me selle kalaraisaga jändame. Ole meheks.”

Värava juures keeras ta uuesti saatma tulnud naabri poole ja lisas, ise juba ette teades, et sellest midagi kasu pole: „Kuule… Ära sa sellest poe juures eriti räägi, kes seda ikka usuks, mõtlevad, et oleme lolliks läinud.” Naaber noogutas agaralt.

Mees keeras minekule, mõistes, et niipea, kui ta selg enam teeotsa pealt näha pole, paneb naaber, kabjad kaardus, poe poole punuma. Ohjah. On ikka kalapäev…

Ta vaatas terve tee otse enda ette ja proovis muudele asjadele mõelda.

Kodus pesi käed, lõikas maitserohelise juppideks ja surus rasvaga määritud leivakääru sinna sisse. Lihaviil veel peale ja… Ma ei tea, kas olete kursis, aga väga häiriv on süüa, kui kellegi pilku kogu aeg endal tunned.

Lõpuks vilksas temagi toanurga poole. Hämarusest paistis kaks ämbrit, üks solgiga, teine haugiga. Ühest helkisid vastu ümmargused silmad.

„No hea küll, võta siis,” viskas mees leivaääre haugi poole. Teravate hammastega lõuad lõksatasid leiva ümber kokku.

Sellega oligi sõprus õnnistatud. Mees oli alati üksi elanud, nüüd aga oli tal järsku keegi, kellega juttu puhuda. Pikad pimedad õhtud istusid mees ja haug kõrvuti ja üks muudkui rääkis, teine aina kikitas kõrvu ja kallutas ilmselt uskumatuna tunduvaid jutte kuuldes pead kord siia, kord sinna.

Naabrile ütles mees, et sõi haugi ära: „Maitses nagu haug ikka.” Ja tundis end hiljem pange ees seistes veidralt süüdlaslikuna.

Küla vahel vaadati teda sellest hoolimata veel mõnda aega imelikult, mõned tögasid avalikult, et noh, kuidas huntheeringasaak täna ka on. Kui nad teadnud oleks, mis edasi sai, siis oleks neil suu muidugi sootuks lahti kukkunud.

Nimelt ühel hilisõhtul nädalaid hiljem kuulis mees kahtlast kriipivat heli. Tükk aega lamas ta liikumatult voodis ja hoidis hinge kinni, et paremini kuulda, üritades mõista, millega tegu. Rotid sahvris? Või kraapab aknatagune toomingas oksaga piki pisikest aknaruutu? Ent siis kõlas vali kolksatus ja vee pahin. Mees vandus. Küllap oli haug jälle enese lõbustuseks suurema ujumisruumiga pesupalist tagasi pange hüpanud ja selle lõpuks ümber ajanud. Viimasel ajal oli köögipõrand tihti pritsmetest märg, mees oli haugi juba mitu korda noominud. Ja nüüd siis jälle! Ta tõusis voodis istukile, pani jalad vastu tahtmist külmale põrandale ja pööras oma soojast ahjutagusest köögi poole.

Inertsist astus ta veel mitu kiiret sammu ukse juures oleva veeloigu poole, enne kui paigale tardus ja kopsud ehmatusest pahinal õhku täis tõmbas.

Mustjalt läikiv kalamürakas oli põrandal ning venitas end mööda kulunud põrandalaudu tema poole. Uimede abiga oleks vale öelda, uimed… ei olnud enam uimed. Pigem nagu lühikesed töntsakad loivataolised jalad. Mees surus käe südame piirkonda ja istus sinnasamasse maha. Haug roomas püüdlikult temani ja pani pea mehe põlvele.

„Oh sind… penihaugi,” ütles mees heldinult ja silitas kala pead.

Edaspidi käisidki nad kõikjal koos, kui keegi küsis või liiga pikalt vahtima jäi, väitis mees, et ta jahikoeraga juhtus õnnetus, kord jutustas metslooma rünnakust, kord sangarlikust põlevasse majja jooksmisest… Enamasti hoidsid nad omaette.

Kui vanamees aastaid hiljem ära suri, maeti ta tema lemmikpaika neeme tipul. Penihaug istus haual nädalaid, kaastundlikumad käisid talle süüa viimas, ent lõpuks kadus temagi sootuks. Rahvas kuulis neemelt aeg-ajalt kurba ulgumist, ehkki aastad aina möödusid omasoodu ja mehe koer oleks pidanud juba ammu surnud olema. Seega arvati, et küllap need hundid on. Selline lugu teile… huntidest.”

Kaarel pühkis kiiresti käeseljaga üle silmade ja vaatas vahepeal kõvasti kasvanud kuulajaskonna poole. Isegi baarmen oli lähemale tulnud, kõik olid ikka veel justkui sõnu püüdes ettepoole küünitamas, osadel jutu lummuses suudki lahti ununenud. Nüüd hakati end tasapisi koguma ja käesolevast hetkest üles leidma.

„Kurat, nüüd ma igatsen Muki järele,” ütles üks noormeestest, võttis oma õlle ja läks, telefon käes, õue. „Hehe, Mukil on raudselt mops taskus!” hüüdis Peeter talle tögades järgi, ent temagi nägu oli tõsine.

Kaarel jõi oma kapa tühjaks, pani kaabulotu pähe, viipas kõrtsmikule ning läks heakskiitvate patsutuste ja sõbralike sõnade saatel uksest välja.

Kõrtsmik silmitses Kaarli peale veidike nördinult kampa noori mehi oma baaris: endisest lärmakast ja kuraasikast, õllekappadega vehkivast seltskonnast polnud suurt midagi järel, kõik olid kuidagi endassetõmbunud ja rahulikud. Päris kuri ta siiski äri lörri minemise pärast ei olnud, sest penihaugi jutt oli ka temale endale kummaliselt mõjunud. Või ehk oli saladus lihtsalt jutuvestmises endas, muutis ajamasinana kuulajad taas väikesteks lasteks. Ta raputas külmavärina õlgadelt ja hüüdis plekisest positiivsusest pakatava häälega: „Kellele õlut? Kaks ühe hinnaga!”

Varahommikul seisid noorukid, spinningud käes, kintsudeni vees, vaikides, igaüks oma mõtteid mõlgutades. Kikk-kõrvad aina viirastusid igast lainest, iga veel peegelduv vari või tuuleiil tundus olevat hoopis läikiv kalakülg. Kaarel istus samal ajal eemal lahesopis, kus oli vanasti sadam olnud, ja muigas kõrkjate vahelt poisse kiigates.

„Oh seda noorust,” pobises ta. „Onju?” Ta sirutas käe üle paadiserva ja patsutas kedagi.